Aprill kinos

Aprilli saagiks jäi kõigest 5 filmi, aga see-eest nägi üht väga head linateost. Cianfrance sai jälle hakkama! Kohe kõigest lähemalt.

• Side Effects ("Kõrvalmõjud") - 7,5/10
  Täitsa korralik krimidraama Soderberghilt. Hästi on kujutatud tavalist tänapäeva elu koos sellega kaasnevate probleemidega ja siis on seal veel hulluks (vaimuhaige) minev naine. Kõik ei ole nii lihtne nagu näib. Mängu tulevad huvitavad twistid. Filmis on mõtlemapanevaid vihjeid farmaatsiatööstuse kasumiahnusele ja arstide tööeetikale. Põnev oli jälgida, kuidas peategelase (Jude Law) elu oli täiesti põrguks tehtud ja mismoodi mees üritas seisust, kus kaotada polnud enam sisuliselt midagi, välja rabeleda. "Side Effects" on palju intelligentsem film võrreldes tavaliste Hollywoodi kommertspõnevikega. Õnneks pole sisu ka liialt keerukas. Hea ladus kulgemine. Rooney Maralt väga hea rollisooritus.
• Kapringen ("Kaaperdamine) - 7/10
  Täitsa viks thrillerdraama. Meeldis realistlikkus. Wow-elamust ei saanud ning midagi teab-mis uudset ei pakutud vaatajale, kuid pinget leidus küllaga. Õnneks ei olnud tobedat ajuvaba actionit. Korralik!
• Trance ("Transs") - 6,5/10
  Ma ei tea, kas olen rumal, aga minu jaoks jäi asi vähe liiga segaseks ja seetõttu ei saanud filmist õiget naudingut. Erinevaid kihte oli ülemäära palju. Aga muidu pinget oli ja ootamatusi jagus. Võibolla isegi twistide virvarriga pingutati üle. Soundtrack vaimustuma ei pannud, kuigi mõnes kohas passis taustamuss päris hästi sündmustikuga/olustikuga kokku. Visuaalne külg oli igati viks ja uhke. Ikkagi film ei jäänud mulle millegi erilisega meelde, kui Rosario teatud etteasted välja jätta.
• The Place Beyond the Pines ("New Yorgi varjus") - 9/10
  Kuratlikult hea film. Derek Cianfrance'st on saamas üks mu lemmiklavastajaid ("Blue Valentine" meeldis koguni nii väga, et asetasin teose oma lemmikfilmide edetabelis 14. kohale). "The Place Beyond the Pines" on ambitsioonikas linateos ja Cianfrance on selle ohjamisega väga kenasti hakkama saanud. Üldjoontes on tegu huvitava inimliku draamaga. Olulistemaks teemadeks isadus ja korruptsioon. Väga hea kaameratöö andis olulise osa võrratule atmosfäärile. Pildikeel on kahtlemata filmi üks suuremaid trumpe. Näitlejatööd on väga ehedad. Parima rollisoorituse au annaks küll Bradley Cooperile. Mees oli juba "Silver Linings'is" väga hea, siis nüüd astus ta veel sammu edasi. Tema tegelaskuju moraalsed dilemmad ja nendega võitlemine tõid filmi kiiduväärt intriige. Pikkus (2:20) oli täitsa paras. 2 tundi oleks olnud liiga vähe sellise headuse jaoks.
• Oblivion ("Unustus") - 5,5/10
  Sõgedavõitu ulmekas. Originaalsust vähe, klišeesid päris palju. Tom Cruise'i ja Kurylenko tegelaste vaheline armastuslugu rikkus minu jaoks filmi paljuski ära, muutes sisu liiga läilaks. Muidu, Cruise esines oma tuntud heal tasemel. Talle muidugi sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Filmi algus mulle tegelt meeldis: salapärasus ja müstilisus tekitasid huvi. Visuaalselt näeb linateos aga igati kena välja ja see päästis palju. 1 kord kinos vaadata kõlbas kah.

Märts kinos

Taaskord jäin kuu kokkuvõttega nii hilja peale. Laisk olen! Märtsis jõudsin suurelt ekraanil vaadata 7 filmi. Esimest korda hindasin see aasta kinos nähtud linateost kõrgema hindega kui 9/10. Siiski maksimumi veel ei pannud, aga 9,5/10 näitab loomulikult, et tegu on eriti kõva teosega.

• Dupa dealuri [Beyond the Hills] ("Teispool mägesid") - 7/10
  Üldjoontes rahulikult kulgev usuteemaline film, kuid leidub ka mõningaid intrigeerivaid ja vägagi intensiivseid stseene. Need vähesed intensiivsed olukorrad viivad ootamatu lõpptulemuseni. Tegevus toimub ühes usukommuunis, kus nunnad elavad rutiinset ja vähemalt pealtnäha õnnelikku elu. Olukord muutub, kui saabub üks ebastabiilse psüühikaga naisterahvas, kellel on raskusi Jumalasse uskumisega. Siis tulevadki mängu intriigid. Esile kerkivad küsimus, kuidas suhtuda religioosetesse rituaalidesse. Kas Jumala peale saab loota? Kindlasti paneb antud linateos paljusid mõtlema selle üle, kui usutav on ikkagi Jumal. "Teispool mägesid" on tõsine ja intelligentne kvaliteetdraama.
• Passion ("Patune kirg") - 7/10
  Täitsa vaadatav meelelahutuslik krimifilm legendaarselt Brian De Palmalt. Filmi ei tohi liialt suhtuda kui tõsimeelsesse thrillerisse, sest see on rohkem kergemat sorti meelelahutus, kus usutavusele pole väga rõhku pööratud. Minu jaoks asi täitsa toimis ajaviitena, igav ei hakanud. Oli huvitavaid sisupöördeid (ka etteaimatavaid). Kahe peategelase (McAdams ja Rapace) vaheline pinge mängiti välja kenasti. Kaameratöö oli päris hea. Näitlejatest paistis kõige enam silma Noomi Rapace. Tema salakaval hüsteeriline naermine oli üks parimaid hetki filmis.
• Vivre sa vie: Film en douze tableaux ("Elada oma elu") - 6/10
  Ei saanud mitte eirata Sõpruses aset leidnud Jean-Luc Godardi retrospektiivi programmi. "Elada oma elu" peetakse suure prantsuse režissööri üheks tähtteoseks. Minu jaoks on see aga kuidagi tuim film. Pildikeel on küll kena ja filmis leidub häid filosoofilisi mõtisklusi, kuid sellest paraku ei piisanud, et mind võluda. Naispeaosalist mänginud Anna Karina jättis väga hea mulje.
• Mama ("Mamma") - 4/10
  Polnud tükk aega käinud õõvafilmi vaatamas, nii et oli juba isu tekkinud selle žanri järele. Sellised nimed nagu Guillermo del Toro ja Jessica Chastain aitasid ka kõvasti kaasa huvile just selle filmi vastu. Kahjuks "Mama" ei pakkunud head elamust. Algus oli küll paljutõotav. Metsistunud tüdrukutirtsud äratasid uudishimu. Totter kuri koll rikkus filmi paljuski ära minu jaoks. Üks väga hea stseen oli ka, kus sai isegi hirmu tunda, kui üks mees kolas ringi pimedas ja õudsas majas valgusallikaks ainult fotokaamera välgatus. Jessica Chastain meeldis.
• Promised Land ("Tõotatud maa") - 7/10
  Korralik draama (leidub ka küllaltki palju huumorit). Filmi üheks peaküsimuseks on, kas Matt Damoni mängitud peategelane on filantroop või jeekim. On kahtlejaid, on neid kes suhtuvad temasse kui päästjasse. Tekkinud eetiline konflikt teeb olukorra huvitavaks ja on filmi tuumaks. Lihtne lugu, ei midagi väga keerulist. Maaelu kujutamisega on väga kenasti hakkama saadud. Meeldis John Krasinski tegelaskuju twist. Filmi päris lõpp oli aga minu jaoks liiga klišeelik.
• Renoir - 6/10
  Film vanamehest, suurest kunstnikust, kellele meeldib akte maalida. Peateemadeks on esiteks Auguste Renoir' mõtisklused elus ja kunstist. Teiseks oluliseks liiniks on tema muusa, noore ja kauni Andrée (Christa Theret) romantikaotsingud. Puudutatakse ka valusat sõja teemat, kuid seda pigem põgusalt. Käis su samal ajal ränk maailmasõda. "Renoir" on maaliline film nii otseses kui ka kaudses mõttes. Oluline koht on ka looduse- ja naiseilul. Kõik on nagu kena, kuid õigest sisukusest jäi puudu. Pigem sobib antud linateos naissoole. Kindlasti ei ole "Renoir" halb film, selline keskpärane rohkem. Absoluutselt ei kahetse, et kulutasin aega ja raha.
• Broken ("Murtud") - 9,5/10
  Siin filmis on see pinge, mida ma draamadest alati leida soovin. "Broken" on parajalt karm, siin leidub valu ja vägivalda, kuid kõik see jätab väga tõepärase mulje, mis on kindlasti üheks trumbiks. Film nagu elu ise. Äratundmist on palju. See peaks vaatajat puudutama. Tegu ei ole rusuva draamaga. On ka ilusaid ja õnneküllaseid hetki. On muhedat huumorit. Film on väga ilusti jutustatud ja suurepäraselt näideldud (kõige rohkem tõstaks esile Tim Rothi). Võrratu draama.

Veebruar kinos

Veebruaris vahtisin kinos 6 filmi, mis on viimase 6 aasta küünlakuu viletsaim tulemus muide. Valik oli hea, keskmine hinne ületas 7-t.

• Hitchcock - 8/10
  Mulle meeldivad filmid, kus tehakse filmi. "Hitchcock" on täiesti õnnestunud ses osas ja seda oli huvitav vaadata. Veidi rohkem kui 50 aasta taguse Hollywoodi kujutamisega on väga hästi hakkama saadud. Imelik, kui range oli tol ajal tsensuur keha paljastuse ja vägivalla näitamise koha pealt. Film on parajalt humoorikas ja rohkem kergemat sorti vaatamine. Eriti naljakas on Hitchcocki kaasa elamine kinosaali ukse taga kuulsale duši-stseenile "Psycho" esilinastusel. Hopkins ja Mirren esinevad teada tuntud tasemel ehk siis suurepäraselt. Lühidalt öeldes on "Hitchcock" igati hea linateos minu arvates.
• Zero Dark Thirty ("00.30") - 7/10
  Taseme poolest sama, mis Bigelow eelmine linateos "The Hurt Locker". Hästi tehtud film. Tehnilise poole pealt on kõik tipp-topp. Kenasti näideldud ka. Jessica Chastain on tõusmas mu lemmiknäitlejannade hulka. "Zero Dark Thirty" üheks peaküsimuseks on ja pakub vaatajale mõtlemisainet teemal, kuidas suhtuda vangide piinamisse info välja meelitamise eesmärgil. Filmi kulminatsiooniks olev Bin Ladeni tabamise operatsioon on põnevalt ja oskuslikult tehtud.
• The Sessions ("Armastuse õppetunnid") - 7,5/10
  Soe ja humoorikas draama läheduse otsimisest. Filmi juures tuleb eriti kiita John Hawkes'i, kes mängis peaosalisest invaliidi vägagi kaasa elama panevalt. "The Sessions" on ühtviisi koomiline ja traagiline. Koomilisust leidub peamiselt seksiga seoses ja traagilisust peategelase armetus olukorras. Filmi headusele aitavad tugevalt kaasa ka Helen Hunti ja William H. Macy rollisooritused. Kõik 3 tõestasid, et on tõelised tippnäitlejad.
• Into the White ("Valge vangistus") - 7/10
  Tore film sellest, kuidas sõjas vaenupooled (2 britti ja 3 sakslast) peavad ühisel jõul karmides talvistes oludes ellujäämise eest võitlema. Tekivad vastuolud, kuid mõlemad osapooled tahavad jääda inimlikuks, kuigi käimas on kale sõda. "Into the White" on olemuselt kerge film ja sisaldab ka palju huumorit. See linateos pakub jällegi kõvasti mõtteainet sõja mõttetusest, kuigi otseselt ranget moraali ei loeta. Olge sõbralikud ja ärge sõdige! :)
• Elavad pildid - 8/10
  Tegu on läbi aegade ühe ambitsioonikama Eesti filmiga. Vaatluse all on ühe maja elanikud läbi sajandi. Väga originaalne ja suurepärane idee oli kujutada ajastuid sellele omases filmistiilis. Linateose peamiseks võluks minu jaoks oligi erinevate filmi stilistikatega mängimine, millele nautimisele aitas kõvasti kaasa Kalju Kivi suurepärane kunstnikutöö. Muidugi ei saa mitte kiitmata jätta Eesti näitlejaid, kes taaskord tõestasid oma head taset. Eriti hästi toimisid paarid Oja & Lamp ning Ever & Üksküla. Filmi ühe säravaima rolli pakub aga noor ja veetlev Sandra Uusberg. "Elavad pildid" on ka natuke hariv, andes miniatuurse ajaloo õppetunni 20. sajandi Eesti kohta. Linateose vigadest ei hakka rääkimagi, tegu on ennekõike ilusa väljanägemisega igati korraliku Eesti filmiga. Muide treiler on väga hea.
• Like Someone in Love ("Just nagu armunud") - 6/10
  Normaalne kunstifilm. Linateos näeb pildilise külje pealt igati hea välja. Muidu jäi minu maitse jaoks liiga aeglaseks või siis intrigeerivusest jäi väheseks. See on sihuke film, kus vahepeal on täiega huvitav, vahepeal jälle igavavõitu. Peategelast mänginud Rin Takanashi on meeletult ilus.

Jaanuar kinos

Jaanuari saagiks jäi 7 linateost. Sai vaadatud Prantsuse, Soome, Valgevene ja Taani filme, aga ka jänkide Oscari kandidaate.

• Dans la maison [In the House] ("Kodus") - 8/10
  Väga omapärane film kirjanikuhakatise loometeekonna algusest. Film rääbib ihadest, paljuski seksuaalse tooniga. Käib keerukas, kuid huvitav narratiiviga mängimine. Segunevad väljamõeldis ja tegelikkus, nii et mingil hetkel on raske aru saada, mis on reaalsus. Huvitav oli mõelda, mida üritas peategelane oma intrigeerivate kirjutistega saavutada. Eks ta soovis ühest küljest oma unelmaid (sh seksuaalfantaasiaid) väljendada ning oma mentorist õpetajat õrritada/ärritada. Teisest küljest oli tal igati selge soov ka elada normaalset pereelu. Õhku jääb aga küsimus, kui palju oli temas soovi saada tõeliseks kirjanikuks. Film on väga põneva ülesehitusega ning pakub tõesti omapärase loo vaatajaile. Väga meisterlik tükk François Ozoni poolt.
• Juoppohullun päiväkirja ("Joomahullu päevaraamat") - 3/10
  See film on lihtsalt halb. Filmis leiduvale pöörasele huumorile sain küll pihta, kuid see ei olnud minu meelest naljakas - liiga labane ja nõme. Lisaks tehti seda selgelt liialt kunstlikult, et mitte ei toiminud see naljategemine, vähemalt minu arust. Mõned üksikud muigamised meelitas välja. Rõvetsemist oli ikka päris palju. Peategelast mänginud Joonas Saartamo on iseenesest äge näitleja, täitsa lahe kuju.
• V tumane [In the Fog] ("Udus") - 6,5/10
  Aeglane ja mõtlemapanev film kolmest mehest keset 2. maailmasõda. Tegevus toimub Nõukogude Liidus, kus on keerulised ajad. Su oma külamees võib ka vaenlane olla. Film uurib seda, kes on oma, kes on vaenlane, ning keda pidada reeturiks. Kerkib esile kõlbluse teema. Äärmiselt rahulik draama.
• Django Unchained ("Vabastatud Django") - 9/10
  Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Montypythonlik kotistseen on kuldaväärt. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Õieti valitud muusika annab filmile nii palju juurde ja siin on see valdkond eriti õnnestunud. See on tegelt juba reegel, et Tarantino filmides on alati muusikaga täppi pandud. Kust ta kõik need muusikapalad küll välja urgitseb? Näitlejatest tegid eriti silmapaistvalt head sooritused Waltz ja DiCaprio (kena näha ka teda mängimas badassi vahelduseks!). Samuel L. Jackson oli väga lahe ja Jamie Foxx sai kenasti hakkama. Teatud hetkeni olin isegi kaalumas 10/10 andmist, kuid lõpuosa rikkus asja natuke ära. Üldkokkuvõttes ikkagi väga hea film!
• Jagten [The Hunt] ("Jaht") - 9/10
  Taani režissöör Thomas Vinterberg on saanud hakkama teise igati korraliku draamaga järjest (eelmine oli "Submarino", 2010). Filmi läbib pidev ähvardav pinge, mis avaldus peategelase (Mads Mikkelsen) ärevas olukorras. Hämmastav, kuidas võib ühe väikese tüdruku fantaseering teise mehe elu ära rikkuda. Eks süüdistustele aitas kaasa peategelase amet - küllaltki haruldane on see, et mees on lasteaiakasvatajaks. Eks nii mõnigi hakkab ju säärases olukorras mõtlema, et mis põhjusel (tagamõttega) küll meesterahvas valis sellise ameti. Inimesed võivad olla päris julmad, eriti veel kui sellised süüdistused on mängus. Vinterberg on väga oskuslikult hakkama saanud julmuse ja ähvardava pinge kujutamisega. Kogu see täbar olukord on nii veenvalt välja mängitud, jättes mulje, et nii võib ka juhtuda ka tavaelus. Paljuski aitas veenvusele kaasa Mads Mikkelseni väga tugev rollisooritus - oleks võinud oscarinommi saada. Muidugi Cannes'is saadud parima näitleja auhind on ka äärmiselt kõva saavutus.
• Lincoln - 7/10
  Hästi tehtud ajalooline film ameeriklaste poolt armastatud presidendist Abraham Lincolnist. Antakse hea ülevaade tolle aja (1865. a) poliitilisest olukorrast ning sellest, kuidas president võitles orjuse kaotamise ja kodusõja lõpetamise eest. Vaatajale näidatakse, mis toimus kulisside taga, mis poliitilised mängud käisid seaduse vastuvõtmise ümber. Korruptsioon ei ole võõras teema antud filmis. Daniel Day-Lewise poolt järjekordne äärmiselt tugev rollisooritus, väga veenev. Minu jaoks ei olnud "Lincoln" piisavalt huvitav, et väga kõrget hinnet saada.
• Life of Pi ("Pii elu") - 7/10
  Tore draama, igati kenasti jutustatud. Huvitav lugu ellujäämisest, mille sisse on põimitud oskuslikult ka religiooni teema (usku ei suruta küll kellegile peale). Visuaalselt näeb välja täitsa kaunis, päris sellist ülepingutamist nagu "Avataris" ei ole. Minu jaoks jäi draamale vajalikust tõelisest pingest puudu, kuid igav mul küll kaugeltki ei hakanud. Filmis on mitmeid südantliigutavaid hetki.

Aasta 2012 kinos, top 10

2012. aastal käisin kinos 96 seansil. Esimest korda peale aastat 2007 jäi tulemus alla 100 ja nii sai 4 aastat järjest kestnud traditsioon rikutud. 96-st 1 oli puhas kontsertlindistus (Led Zeppelin) ja 1 "hakitud" kontsert (Queen Live In Budapest ’86), kordusvaatamisi oli 3. Seega erinevaid filme, mida ma polnud varem näinud, kogunes kokku 91.

Kinode jaotus kujunes seekord selliseks:
Solaris Kino - 30 korda
Coca-Cola Plaza - 23
Artis - 22
Sõprus - 18
Kosmos - 3.

Oli mitmekesine kinoaasta. Linastus erakordselt palju uusi Eesti mängufilme (8 koos "Puhastusega"), millest jäid mul vaid Peeter Simmi "Üksik Saar" ja "Rat King" vaatamata. Mitmete eriprogrammide raames õnnestus tutvuda vanade klassikutega, näiteks toimus Fellini retrospektiiv. PÖFFil sai ka käidud, kus seekord vaatasin 17 linateost. Enne kui edetabeli juurde asun, seletan kiirelt ka mõned reeglid. Ma arvestan ainult selliseid täipikkasid filme, mida nägin esmakordselt just 2012. aastal ja seda loomulikult kinos. Teine tähtis reegel on see, et võtan arvesse vaid uusi filme, täpsemalt 2012., 2011. ja 2010. aasta omi. Nüüd siis TOP 10.

1. Tyrannosaur ("Türannosaurus")
Parajalt karm ja brutaalne draama, põhiteemaks vägivald. Peter Mullani poolt briljantne rollisooritus. Mulle meeldib, et film on realistlik (nagu elu ise), aga ka siiras. Parajalt sünge atmosfäär annab ka palju juurde. "Tyrannosaur" on 100% minu teetass, puhtalt 10/10.

2. The Descendants ("Järeltulijad")
Suurepärane sümbioos raskest draamast ja heast huumorist. Üks suurimaid trumpe, peale Clooney osatäitmise, on aga Payne'i terav ja väljendusrikas dialoog. Äärmiselt tugev stsenaarium!

3. Shame ("Häbi")
Omapärane film seksisõltuvuses olevast mehest (ülihea rollisooritus Michael Fassbenderi poolt). Hästi lavastatud ja huvitavalt monteeritud. Mulle meeldib filmi puhul selle saladuslik süngus ning rohkem kunstipärane visuaal. Kohati pakkusid visuaalsed lahendused just sellist vaatamisnaudingut, mille pärast ma filme armastan. Üheks trumbiks pean ka Carey Mulligani võrratut ja vahetut esitust laulust "New York, New York". Seejuures hakkas "Shame" mulle väga meeldima millegipärast alles teistkordse vaatamise järel (hinne tõusis 7/10-lt 9/10 peale).

4. 2 Days in New York ("2 päeva New Yorgis")
Aasta parim komöödia. Huumor on piisavalt intelligentne, aga samas ka lihtne. Väga kenasti kasutati fotoseeriaid sisu lahti jutustamiseks.

5. 360
Ilus ja intelligentne linateos nüüdisaja elust. Mind imponeeris kõige enam see, et kõik oli nii eluline ja realistlik. "360" puhul on tegu tõsise elukäsitlusega, mida on vürtsitatud hea huumoriga (nalja küll ei olnud nii palju, et teost komöödiaks pidada). Mingisugust meeletut sümbolite mängu ei ole, kõik on lihtsasti arusaadav. Film on igati hästi lavastatud ja näideldud.

6. The Ides of March ("Märtsi iidid")
Antud teos annab huvitava ja elutruu ülevaate räpastest poliitilistest mängudest (kuidas varjata vääritut käitumist; millist ila/iba ajavad tippoliitikud; korruptsioon jne). Näitlejatööd (Gosling, Clooney, Hoffman, Giamatti) on suurepärased. Kvaliteetteos.

7. Flimmer ("Flicker" / "Välgatus")
Mõnus komöödia rootslastelt. Huumor on kohati küllaltki pöörane ja täiesti minu maitse. Visuaalselt näeb film väga hea välja. Meeldis see viis, kuidas interjöörid olid kujundatud - ilmetud ja suht värvitud, kuid samas stiilsed ja imposantsed. 2012. aasta PÖFFi lemmik.

8. Vasaku jala reede
Väga pull komöödia. Kohe näha, et seda on tehtud mõnuga. Film on hea tempoga ja hoog ei rauge. Montaaž ja kaameratöö on Eesti filmi kohta eriti hea. Ott Leplandi kiidaks ka. Ja siis veel need võrratud Nietzsche tsiteerimised ...

9. The Greatest Movie Ever Sold ("Parim film, mis eales müüdud")
Vägagi vaimukas dokumentaal tootepaigutusest (product placement), kus autor Morgan Spurlock saab antud filmi tegemiseks raha puhtalt tootepaigutusest ja peamiselt sellest see teos ongi. Hea idee! Äärmiselt vaimukad on Spurlocki reklaamiideed.

10. Jodaeiye Nader az Simin ("A Separation" / "Lahkuminek")
Tegu on vägagi aruka filmiga, tegeledes moraali ja õigluse küsimustega. "Lahkuminek" annab põgusa, kuid sisutiheda ülevaate Iraanis valitsevast režiimist ja ühiskondlikust korrast. Film on seejuures põnev.

..............................................................................

10-st filmist koguni 6 on linastusaastaga 2011. Paraku on nii, et mitmed head filmid jõuavad meile hilinemisega. Paljud teosed ringlevad kuid erinevatel festivalidel, enne kui jõuavad vaikselt tavalevisse. Mitmed oscarite võitmiseks tehtud filme hoitakse meelega enne nominentide välja kuulutamist laiema publiku eest varjul. Soovitan siinkohal lugeda ka Pisut filmijuttu Joonase 2012. aasta kokkuvõtet.

Lõpetuseks veel väike nimekiri filmidest, mis on natuke rohkem kui lihtsalt head ning jäid napilt top 10-st välja:
Argo
Cloud Atlas ("Pilveatlas")
The Angels' Share ("Inglite osa")
Premium Rush ("Sööst")
Prometheus
Chrzest ("The Christening" / "Ristsed")
Varesesaare venelased
The Girl with the Dragon Tattoo ("Lohetätoveeringuga tüdruk")
Hodejegerne ("Headhunters" / "Pearahakütid")

Detsember kinos

Detsembris õnnestus suurelt ekraanilt näha 12 linateost. Oleks 4 rohkem vaadanud, oleksin aasta kokkuvõttes 100 täis saanud. Tegelikult filmi valik oli päris hea ja avar ja hirmsa tahtmise korral võinuksin soti ära teha. Mis neist oleksitest enam, asun nüüd asja juurde ja omi muljeid avaldama nähtud filmide kompotist, mis oli üsna mitmekesine.

• Argo - 8/10
  Ben Affleck oskab filme lavastada. "Gone Baby Gone" ja "The Town" olid õnnestumised, aga "Argo" on veel parem. Film on põnev, kuid sisaldab ka palju huumorit, millele andsid kõva panuse John Goodmani ja Alan Arkini vaimukad etteasted. Teostus on ekstraklass. 70-ndaid on igati kenasti kujutatud. Kuigi film ei paku päris õiget ajaloolist tõde, jäetakse täiesti veenev mulje, paatoslikkusega pole üle pingutatud. "Argo" on meistriteos.
• Akmareul boatda [I Saw the Devil] ("Ma nägin saatanat") - 6/10
  Omapärane kättemaksufilm. Käib huvitav kassi-hiire mäng. Film on äärmiselt verine ja brutaalne. On ka palju musta huumorit. Iseenesest ainet oli hea sisu jaoks, kuid stsenaarium osutus liialt puiseks. Oleksin tahtnud näha suuremat karakterite arengut. Kim Jee-wooni andis lavastajatööga filmile eriilmelise stiilse lihvi, mis aitas teatud määral mööda vaadata sisu ebaloogilisusest.
• Holy Motors - 6,5/10
  Ootasin filmi väga. See tundus olevat just minu tass teed. Ma nii väga tahtsin, et oleksin jumaldanud seda linateost. "Holy Motors" on tõeline kunstiteos, kuid paraku ei see taies ei vangistanud mu meeli piisavalt. Ma ei pea filmi mitte mingil juhul halvaks, aga miskit jäi puudu. Kõige suuremaks plussiks antud teose puhul pean Denis Lavanti, kes sai suurepäraselt hakkama kõigi nende erinevate rollidega. Mees nagu orkester. Erinevatest episoodidest meeldis tohutult muusikaline etteaste, kus tegelased käisid mööda kirikut ringiratast. See oli väga meeleolukas ja lihtsalt nauditav. Rõõm oli taas kohtuda filmist "Tokyo!" tuttava peletisega Merde - väga huvitav (inim)olend. Tegelikult peaks andma filmile teise võimaluse ja veelkord asja üle kaema. On ennegi juhtunud, et sellised segasevõitu kunstipärased teosed meeldivad just teisel vaatamisel kõvasti rohkem.
• Wrong ("Eksitus") - 7/10
  Lahe komöödia, täis sürrealistlikke olukordi ja ootamatusi. Sürriga pingutatakse tihtilugu sihukestes naljafilmides üle, kuid siin on seda küllaltki stiilselt tehtud.
• Cloud Atlas ("Pilveatlas") - 8/10
  Palju vastakaid arvamusi esile kutsunud suurfilm. Mulle meeldis. Ma ei ajanud filmi vaadates taga mingisugust suurt sõnumit või ambitsioonikust, vaid lihtsalt huviga jälgisin seda müstilist erinevate lugude kompotti. Enda lemmikuks oli 2012. aastal aset leidev koomiline lugu, kus Jim Broadbent üritas vanadekodust põgeneda ("I know, I know" Mr. Meeks oli lahe). Film pani nii mõneski kohas arusaamatult käsi laiutama ja võibolla sisaldas liialt seosetut kremplit, kuid mind võlus muljet avaldav vaatemäng. Visuaal oli äärmiselt kena ja üldse kogu atmosfäär kuidagi hurmav. Tegelt ma ei kurda sisu üle, täitsa põnev oli. Ei osanud küll ette näha, mis järgmisena toimuma hakkab, pinget oli palju. Ja toimus kõvasti, nii et see ligi 3 tundi möödus suht kiirelt. Muusika oli ka igati hea. Tom Hanks meeldis, eriti õnnestunud olid tema mängitud halvad tegelased. Berry, Broadbent, Weaving ja teised kandvamaid rolle teinud näitlejad olid tasemel. Filmis oli palju huvitavaid ja värvikaid karaktereid (näiteks Hanksi mängitud kuri kirjanik). Ma totaalses vaimustuses pole, aga muljet avaldas küll.
• The Hobbit: An Unexpected Journey ("Kääbik: Ootamatu teekond") - 7,5/10
  Täitsa noobel täiendus "The Lord of the Rings" trioloogiale. Mulle meeldis eriti filmi algusosa, täpsemini kuni teekonnale asumiseni. Igati kena sissejuhatus enne suurt seiklusrikast teekonda. Päkapikkude kogunemine oli parajalt meelolukas ning samas nende mure oli nii hästi etendatud, et pani neile täiesti siiralt kaasa tundma. Jutustus nende kunagisest kuningriigist, oli filmi üks kõrghetki ja visuaalselt äärmiselt nauditav. Filmi põhisündmus ehk suur avantüristlik retk oli minu maitse jaoks vähe liiga lapsik. Ega vildakas loogika minu silmis head ei teinud. Ma mõtlen seda, et üliohtlikes (no chance) olukordades pääsevad peategelased peaaegu vigastusteta (üks võimatumaid pääsemisi oli kivihiiglaste võitluses) ja et "pahade" sõdalased osutuvad ühtäkki ülimalt kobadeks. OK, saan aru, et tegu on muinasjutuga, aga ikkagi natuke häirib selline asi. Vaatamata sellele, pakkus "Hobbiti" saaga 1. osa hea elamuse. Kunstilis-tehnilises mõttes on film ju hiilgavalt tehtud. Fantaasialend on Tolkienil äge. Ligi 3 tundi möödus kiirelt.
• Silver Linings Playbook ("Õnneteraapia") - 7/10
  Hoogne dramöödia. Nali ja tõsised teemad edukalt kokku segatuna. Bradley Cooperi ja Jennifer Lawrence'i vaheline keemia toimis väga hästi - 2 äärmiselt andekat näitlejat, kes demonstreerisid siin oma talenti eriti silmapaistvalt. De Nirolt poolt ka vahelduseks tugev sooritus tugevas filmis. Kena väljanägemisega hea tuju film.
• Lo imposible ("Ilmvõimatu") - 7/10
  Vägevat elamust ei saanud, kuid emotsioone tekkis. Film oli kuidagi liiga lihtne. Mingeid erilisi üllatusi polnud ja hästi huvitavaid pöördeid ei kogenud, aga haarav oli sellele vaatamata. Kaasa elasin ikka ja tegelastest hoolisin. Lavastajatööd ja üldse teostust võib korralikuks pidada. Normaalne film.
• 360 - 8,5/10
  Kui sul on lavastajaks "City of Godi" ("Cidade de Deus") režissöör Fernando Meirelles ning stenaristiks "Frost/Nixoni" ja "The Last King of Scotlandi" käsikirja autor Peter Morgan, peab ju midagi head välja tulema. Ja tuligi. "360" on suurepärane draama. On palju erinevaid liine/tegelasi, üks on teisega ühendatud. Mind imponeeris kõige enam see, et kõik oli nii eluline ja realistlik. Tegelasteks on täiesti tavalised inimesed. Nende mured ja soovid - kõik see oli nii ehe ja omamoodi armas. Nende lood läksid mulle korda. Seejuures ei ole tegu mingi kogupere filmiga, vaid tõsise elu käsitlusega, mida on vürtsitatud hea huumoriga (nalja küll ei olnud nii palju, et teost komöödiaks pidada). Mingisugust meeletut sümbolite mängu ei ole, kõik on lihtsasti arusaadav. "360" on hästi lavastatud ja heade osatäitmistega. Anthony Hopkins ja Rachel Weisz esinesid tuntud headuses, kuid eriti kiidaks Ben Fosterit, kes mängis väga veenvalt normaaleluga kohaneda püüdvat seksuaalkurjategijat. Ilus ja intelligentne linateos nüüdisaja elust.
• Jack Reacher - 7/10
  Täitsa normaalne krimipõnevik. Mõrvamüsteerium on kenasti üles ehitatud, nii et see haarab sind kaasa. Hollywoodi kohta on film üllatavalt sisukas, aga ka hõlpsasti arusaadav. Filmi alguses aset leidev top notch tulistamisstseen, kus tapetakse 5 inimest, on väga hästi lavastatud ja nii luuakse põnevikule sobilik atmosfäär. Actionil pole ka viga, eriti kiidaks autode tagaajamise lõiku. Päris head huumorit leidub samuti, natuke labast ka. Jack Reacheri kui karakateri tausta kohta oleks tahtnud rohkem teada. Tom Cruise'le sobivad sellised rollid nagu rusikas silmaauku - mees on jälle tasemel! Hea meelelahutus.
• Les Misérables ("Hüljatud") - 6/10
  Anne Hathaway (Fantine) meeldis kohutavalt. Tema rollisooritus oli parajalt tundeküllane (mitte ülepingutatud) ja Fantine'i lugu läks hinge. Selle rolliga tõusis Hathaway minu silmis absoluutsesse tippu (kuhu aitasid teed rajada eelkõige osatäitmised filmides "Brokeback Mountain" ja "Rachel Getting Married"). Filmi algusosa või isegi nii umbes esimene kolmandik oli tõeliselt hea, just eriti Fantine'ga seoses. Algus(kolmandik) oli sihuke mõnusalt sünge ja kaasahaarav. Siis muutus asi liiga imalaks ja pidev laulmine ei toiminud üldse. Suured dramaatilised stseenid mõjusid kuidagi võltsilt. Lisaks Anne Hathawayd enam ülejäänud kahes kolmandikus sisuliselt polnud. Russell Crowe ei saanud muusikali stiilis laulmisega üldse hakkama - filmi üks suuremaid käkerdisi! Ei saa öelda, et ka Hugh Jackman oleks olnud suurepärane lõõritaja. Üleüldse, kas oli vaja ikka kõike lauldes öelda (võibolla ca 1% dialoogist toimus rääkides)!? See hakkas ühel hetkel juba tobenaljakaks muutuma. Nii mõnigi laulukoht tundus lihtsalt ilma erilise viisita punnitatud jorutamisena. Laulmise ja normaalse rääkimise suhe oleks võinud olla umbes nagu "Singin' in the Rain'is" (1952). Vähemalt Sacha Baron Coheni kaasamine tekitas elevust. Iga tema ekraanile ilmumine tõi muige näole. Lahedalt tehtud roll. Ootasin palju võimsamat elamust. Anne Hathaway ja tugev algus päästis hullemast.
• The Angels' Share ("Inglite osa") - 8/10
  See Ken Loachi film on ühest küljest karm draama, teisest küljest aga vaimukas kerge komöödia. Ülekaalus on küll kergem pool. Mulle meeldis aga rohkem tõsine osa (mulle üldiselt istuvad sellised draamad, kus tegelane peab raskes olukorras hakkama saama ja vaeva nägema parema elu nimel). Ken Loach on oskuslikult ja veenvalt kujutanud noore päti rasket elu, kes tahab ennast muuta. Filmi lõpuosas aset leidnud viski varguse jant oli ehk liialt tobenaljakas. Kuna tõsisem draama osa jääb peamiselt filmi esimesse poolde, peaks lõpuks küll tujuküllane tunne tekkima.

November kinos

Millegipärast lükkub mul see eelmise kuu kokkuvõtte tegemine kogu aeg edasi ja edasi! Shame on me! Novembris sai suurelt ekraanilt vaadatud 23 filmi, mis on mu uueks ühe kuu rekordiks. See arv on nii suur suuresti tänu PÖFFile, mis meelitas mind vaatama 17 linateost. PÖFFi muljeid saab lugeda siit ja siit. Nüüd kribaks siia impressioone ülejäänud 6-st filmist.

• Skyfall ("007 Skyfall") - 6,5/10
  Kahjuks mina ei jaga sellist vaimustust nagu suur osa kriitikuid. Pole tegelikult kunagi suur Bondi fänn olnud. "Casino Royale" meeldis küll väga, kus Daniel Craig tõestas, et on pagana õige valik agent 007 osasse. Antud teoses oli Craig taaskord tasemel. "Quantum of Solace" ja "Skyfall" on minu jaoks üldjoontes tavalised actionfilmid. OK, tehnilise taseme poolest on nad muidugi täielik tipptase ja tavalisest märulist on nad palju stiilsemad. Ootasin sisult ikkagi enamat. Filmi alguse tagaajamine on küll igati õnnestunult teostatud ja pakkus naudingut ka mulle. Üks filmi trumpe on kindlasti tegelane nimega Silva. Bardemi poolt suurepäraselt mängitud kurikael on äärmiselt huvitav karakter ja tema osakaal oleks võinud suurem olla. Kuna pole just eriline Bondi saaga austaja, siis nostalgiat ei täheldanud. Igasugused viited varasematele saaga osadele (nii vähe, kui ma neid üldse täheldasin) ei mõjunud mulle. Aston Martini kasutamist pean küll sümpaatseks žestiks (väga ilus masin!). Kindlasti ei pea ma "Skyfalli" ebaõnnestumiseks, kuid ootused olid selgelt suuremad, eriti arvestades, et Mendes oli lavastajaks. Aga soovitan küll kõigil 23. Bondi kinno vaatama minna, sest see film on lihtsalt kohustuslik!
• Kõik muusikud on kaabakad - 7,5/10
  Täitsa kihvt teos. Sihuke omamoodi kiiksuga ja lahedalt mänguline. Film pakub häid muusikalisi numbreid, näiteks Andres Lõo "I Don't Know How To Write A Song In English" - kinos oli seda puhas nauding vaadata. Heliriba on huvitav ja igati sobilik. Saab kuulda ainult head Eesti muusikat! Mulle meeldis filmi visuaal, mis on koloriidirikas, kunstipärane ja sihuke mõnusalt unenäoline. Atmosfäär on tabav, mis tõmbab sind kaasa oma pöörasesse loomeinimeste maailma (kus on ka palju tühikargajaid). Kindlasti aitas sellele kaasa suurepärase kunstnikutööga hakkama saanud Kristina Lõuk. Naispeaosalist mänginud Riina Maidre, kes oskab ka igati kenasti laulda, tegi väga pilkupüüdva ja efektse soorituse. Ainsa miinusena tooks välja kohatise segaduse - tegevus muutus vahepeal liialt seosusetuks. Ei saanud neist kõikvõimalikest poosidest ja sümbolitest ja nende mõttekusest aru. Segadus segaduseks, "Kõik muusikud on kaabakad" pakkus mulle täitsa maru elamuse. Seda filmi vaataks heameelega uuesti. Loodetavasti tuleb kinno tagasi. Tugev lavastajadebüüt, Heleri Saarik! Ootan sinult veel filme.
• Premium Rush ("Sööst") - 8/10
  "Premium Rush" ei ole kaugeltki intelligentne film, vaid lihtsalt mõnus meelelahutus. Hea oli kohe vaadata action-filmi, mis ei baseeru plahvatustel ja tulistamisel. Polegi enne näinud filmi, mis põhineb rattaga läbi linna kimamisel. Minu meelest oli küll kaasahaarav. Tõeliselt lahe vaatemäng. Lots of fun. Natuke kahju, et Michael Shannoni tegelaskuju muutus alguse karmist tüübist aja jooksul liialt narriks. Tema esimene stseen oli küll paljutõotav, kus ta jättis väga kalgi mulje oma ähvardustega. Oma rollisooritusega sai Shannon iseenesest taaskord väga hästi hakkama. Minu arust on ta üldse üks huvitavamaid näitlejaid. Joseph Gordon-Levitt on äss!
• Deemonid - 7,5/10
  Mulle meeldis. Ladusalt jutustatud lugu, head näitlejatööd, õnnestunud teostus (operaatoritööd tunnustati PÖFFil). Filmi põhiline eesmärk on moraali lugemine mängusõltuvuse eest. Seda ehk tehti natuke liiga kunstlikult või püüdlikult, mis kuuldavasti on häirinud palju vaatajaid, kuid mind see väga ei seganud. Sisu oli minu arust huvitav, samas mitmed kurdavad etteaimatavuse üle. Ma küll ei osanud ette näha, kas ja millal peategelased saavad oma sõltuvusest jagu. Oli huvitav jälgida nende allakäiku ja kui sügavale sisse nad langevad. Sisemine võitlus endaga, mänguiha, šokis olek ja naiivne võidulootus on väga hästi välja mängitud.
• 7 días en La Habana ("7 päeva Havannas") - 6/10
  7 režissööri koostatud mosaiik Kuuba pealinna elust ja melust. 7 erinevat lugu, mõni rahulikum, mõni hoogsam. Kuuleb palju head Kuuba muusikat. Väga eluline film. Miks hinne ei ole kõrgem? Lihtsalt ei köitnud piisavalt.
• Tie pohjoiseen ("Teel põhja") - 7/10
  Igati muhe komöödia soomlastelt. Film üheks põhiideeks on perekonna olulisuse rõhutamine. Et me ikka oma veresidemeid ära ei unustaks. Seejuures nende teemadega väga tõsiseks ei minda. Üldjoontes on "Teel põhja" kerge vaatamine. Selle filmi täht on kindlasti Vesa-Matti Loiri, kes varjutab oma suurusega (igas mõttes) kõik muu. Väga sarmikas kuju, laulab ka hästi. Filmi üheks tipphetkeks oligi minu jaoks see muusikaline etteaste. Tore road movie.

PÖFFist veel

8-st filmist juba kirjutasin. Nüüd siis muljeid ülejäänutest.

Argipäev ("Everyday", Suurbritannia)
Film uurib seda, kuidas 4-lapseline pere saab omadega hakkama isa vangis olemise ajal ja kuidas naine vastu peab. Kiiduväärt on asja juures see, et linateost filmiti viie aasta vältel (selline aeg on ju suht harukordne mängufilmi puhul), nii et saab näha laste kasvamist. See tegi filmi elulähedasemaks. "Everyday" ongi äärmiselt realistlik ja naturalistlik draama. Dramaatilisusega ei ole üle pingutatud. Kena vaikne film. 6,5/10

Barbara (Saksamaa)
Näide sellest, kuidas Ida-Saksamaa tobe režiim muutis inimeste elu raskeks. Täiesti hämmastav, kui keeruline oli riigis elavatel sakslastel pääseda Lääne-Saksamaale. Väga tugev rollisooritus peategelast Barbarat mänginud Nina Hossilt. Tema suhteliselt vaoshoitud viha riigikorra vastu ja kannatused on igati veenvalt välja mängitud. Peaks olema väärt vaatamine, sest linateos oli Berlinalel edukas ja on valitud Saksamaa poolt kandidaadiks võõrkeelse filmi oscari nominentide hulka. Ma ise paraku küll suures vaimustuse pole. 6,5/10
Viimane ilus päev ("The Last Fine Day", Saksamaa)
Elutruu film leinast ja sellega toimetulemisest. Valus teema. Midagi üllatavat ei pakkunud. 6/10

Kolka Cool (Läti)
Film logarditest, kes midagi erilist peale lulli löömise teha ei viitsi. Teatud määral stiilselt on kujutatud külaelu allakäiku. Nalja saab ka. Tegu ongi tegelikult komöödiaga. Huumor on lihtne ja soe. Mina ei naernud just palju, aga mõni vaataja ikka lõkerdas hoolega - subjektiivne värk. 5/10

Välgatus ("Flicker", Rootsi)
Minu jaoks aasta üks parimaid komöödiaid. Veidrad karakterid, kes peavad pidevalt kogema ebaõnnestumisi. Teiste ebaõnne on ju ikka naljakas vaadata või mis?! Huumor on kohati küllaltki pöörane ja täiesti minu maitse. Visuaalselt näeb film väga hea välja. Meeldis see viis, kuidas interjöörid olid kujundatud - ilmetud ja suht värvitud, kuid samas stiilsed ja imposantsed. Montaaž on suurepärane. Tänavuse PÖFFi lemmik. 8,5/10
Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
Hea draama noore huligaani ümberkasvatamisest. Üsna inimlik lugu. Üks tähtsamaid teemasid on andestamine. Kas suudad andestada sulle palju halba teinud huligaanile? Film pakub välja hea alternatiivi vanglale - koha, kus on küll ranged reeglid, kuid tavavanglast palju vabam õhkkond. Sellises kohas võib tõesti toimuda inimese paranemine. 7,5/10

Süütus ("All That Matters Is Past", Norra)
Täitsa omapärane mõrvalugu. Film räägib kahest vennast, kellele meeldib üks tüdruk/naine (tegelasi kujutatakse nii kooliealisetena kui ka keskeale lähenevatena). Kui arvestada, et üks vendadest on üsna sadistlik, siis ega see armukolmnurk head ei tähenda. Puudu ei tule ei vägivallast ja verest ega ka seksist ja ihadest. Romantikat on ka. 6/10

Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
Kurblooliline draama sõja (antud juhul tegu Bosnia kodusõjaga) tarbetusest ja idiootlikusest ning selle põhjusatud kannatustest. Inimlikult ja liigutavalt jutustatud lugu. Liiga imalaks ei minda, film on esteetiline. Meil, eestlastel, on tõenäoliselt raske mõista seda, miks need usurühmad peavad nii hirmsasti vaenutsevad omavahel. 7,5/10

Pekingi tuled ("Beijing Flickers", Hiina)
Koomiline, kuid ka melodramaatiline, lugu Hiinan noortest, kes õieti ei tea, mida elult tahta. Nad veiderdavad, naljatlevad, kannatavad, luuletavad. Eks peamine küsimus on, kuidas ühiskonnas hakkama saada. Tegu on küll rohkem komöödiaga, olles oma olemuselt pigem helge. Veider film. 6/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
2012. aasta PÖFFil sai kokku vaadatud 17 filmi. Valdav enamus (14) oli Euroopa toodang. Seekord oma valikuga väga rahule ei jäänud. Vaid 2 linateost teenisid hinde 8/10 või rohkem, seejuures esimest korda alates 2007. aastast ei saanud ükski film hinnet 9 kätte. Kuusi ja seitsmeid jagasin palju, kuid säravaid tippe polnud. Aga noh, vähemalt sai kultuuri tarbitud ja silmaringi laiendatud. Õnneks jõuavad mitmed linateosed pärast PÖFFi ka kinodes tavakavadesse. Mul jäi mõnigi film sellepärast valimata. Alates neljapäevast hakkab Sõpruses jooksma festivali avanud "Holy Motors", mida ootan suure huviga. Lõpetuseks sirgeldan siia veel nähtud filmide põhjal koostatud parimate top 5:

1. Välgatus ("Flicker", Rootsi)
2. See valss on sinu ("Take This Waltz", Kanada)
3. Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
4. Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
5. Head võnked ("Good Vibrations", Suurbritannia, Iirimaa)

PÖFFist ka

Nüüd, kui PÖFFi põhiprogrammist on natuke üle poole läbi, on viimane aeg teha vahekokkuvõte nagu ma ka eelnevatel aastatel olen teinud. Juttu tuleb 8-st esimesest filmist, mida valisin välja tänavusel PÖFFil. Midagi tõeliselt rabavat või raputavat pole näinud. Tegelikult plaani järgi oleks pidanud praegu 9 teosest kirjutama, kuid kahjuks Peeter Simmi "Üksiku Saare" seansile ei jõudnud. See on ainuke selle aasta Eesti täispikk mängufilm, mis mul ikka veel kaemata.

Väikesed olendid ("Small Creatures", Suurbritannia)
Lootsin, et antud film pakuks sama elamuse kui "This Is England", mis samuti linastus Just Filmi programmi raames (aastal 2007). Mõlemad teosed räägivad ju noorte vägivallast ja tegevus toimub Inglismaal. Paraku "Small Creatures" kahvatub "This Is Englandi", mis on tõeliselt värvikas ja väga tugeva stsenaariumiga, kõrval. Tegelikult neid linateoseid ei ole mõtet võrreldagi. "Väikesed olendid" on kuiv draama, mis ei jää millegi erakordsega silma. Näitlejatööd ei ole ka just teab mis veenvad. 4/10

Head võnked ("Good Vibrations", Suurbritannia, Iirimaa)
Vaimukas ja lõbus. Mõnus taustamuss (kui sulle ikka meeldivad 70-ndad). Film annab omamoodi väikese näite, kuidas oli tol ajastul muusikabisnisisse sisse imbuda. Vaatajale kantakse ette ka mõned muusikalised numbrid. Richard Dormer pakkus äärmiselt sooja osatäitmise, mängides peategelast karismaatiliselt ning andes kõva panuse filmi läbivasse vaimukusse. Hea vitamiinilaks! 7,5/10

Sina, jumal ("You Are God", Poola)
Jällegi muusikateemaline linateos. Seekord stiiliks hip-hop, mille fänn ma absoluutselt ei ole. Ei teagi, miks ma selle Poola filmi üldse valisin. Vist PÖFFi kodulehel olnud tutvuse esimese lause pärast, kus öeldi, et tegu on Just Filmi ühe kõige süngema üllitisega ja mulle sünged filmid meeldivad. Mis ta nüüd nii hirmus sünge oli, aga kaasahaaravusest jäi vajaka. Hip-hop, mida kõlas päris ohtralt, ei olnud vähimalgi määral minu maitse ja eks see mõjutas tugevalt filmielamust. Ühe põhiteema - kuidas muusikas läbi lüüa - käsitlemine on iseenesest täiesti okeilt lahendatud. 5/10

See valss on sinu ("Take This Waltz", Kanada)
Selle filmi puhul äratas enim huvi Michelle Williams, kes mulle näitlejana tohutult meeldib. Eriti sügava mulje jättis ta rolliga "Blue Valentine's". Oma talenti näitas Williams ka selles Kanada filmis ja mu armastus tema vastu kasvas veelgi. "Take This Waltz" on hea muhe komöödia, sisaldades ka tõsisemat draamat. Filmi peateemaks on mehe ja naise vahelised suhted. Erinevalt sama tüüpi Hollywoodi toodangust, on antud film täiesti realistlik ilma tobedate suurtel liialdamistel põhinevate naljadeta. Nagu antud teos tõestab, saab head (arukat) nalja teha ka realistlikes situatsioonides. Tugeva panuse filmi huumorisse andis kindlasti Seth Rogen, kes nagu muuseas suudab vaatajaid naerutada. "Take This Waltzi" peamised trumbid on usutavus ja Michelle Williams. 8/10
Turvalisus pole tagatud ("Safety Not Guaranteed", USA)
Tore indie film ajas rändamisest. Hea, et ei püütud jäljedada teisi selleteemalisi linateoseid. Naljakas ja südantsoojendav film. Hea tuju tekitaja. 7/10

Armastus ("Love", Austria, Prantsusmaa)
See linateos on pealtnäha äärmiselt rahulik, kuid kätkeb suuri vaimseid pingeid, millega meespeategelane peab toime tulema. Valus film, sisaldades ka Hanekesele omast jõhkrust. On ju üheks peateemaks surm ja selle ootamine. Seda teemat on raske helgelt kujutada. Ei ole kerge vaatamine, kuigi pealkirjaks on "Armastus". Armastus on jah õhus, kuid selle jõud ei ole kõikvõimas nagu siin tõestatakse. Ka tugev armastus võib närtsida teatud olukorras. Film on tõesti tõsine ja mõtlemapanev. Lavastajatöö on kõrgeklassiline ja ega Hanekeselt ei ootakski muud. Tõeliselt intelligentne film. 7/10
Oh sa poiss ("Oh Boy", Saksamaa)
See must-valge film räägib ühest Saksa noormehest, kes otsib kohta oma elus. Vaatluse all on üks päev tema elus Berliinis. Juhtub nii mõndagi. See päev on kui väike rännak eneseleidmiseni. Berliin ise mängib ka oma osa. Film oma rahulikkuses ning mõtisklevasse olekusse laskudes kutsub esile ka filosoofilist mõttelaadi. Must-valge pilt lisab kunstipärasust. 7/10

Reetmine ("Betrayal", Venemaa)
Mida teha, kui saad teada oma abikaasa armuafäärist? Olukord muutub intrigeerivaks. Iseenesest lihtne lugu, mis ei anna küll lihtsat lahendust. Hea operaatoritöö, mis on antud juhul väärtus omaette. Kõik plaanid on väga kenasti üles võetud. Üllatavalt rahvusvaheline näitlejaansambel sai tööga hästi hakkama, kuid eraldi tuleks kiita naispeategelast kehastanud sakslannat Franziska Petrit. 6/10

-------------------------------------------------------------------------------

Minu kavas on veel sellised filmid:
* Argipäev ("Everyday", Suurbritannia)
* Barbara (Saksamaa)
* Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
* Kolka Cool (Läti)
* Pekingi tuled ("Beijing Flickers", Hiina)
* Süütus ("All That Matters Is Past", Norra)
* Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
* Viimane ilus päev ("The Last Fine Day", Saksamaa)
* Välgatus ("Flicker", Rootsi)

Oktoober kinos

Oktoobris sai käidud 10-l kinoseansil. Tänu Sõprusele tutvusin esmakordselt läbi aegade ühe tunnustatuima režissööri Federico Fellini teostega (3). Kahel kontserdil sai ka käidud. 2 mu suurt lemmikut rokkmuusikas - Led Zeppelin ja Queen - toodi kinno. Muidugi pidin seda nägema! Niisiis, uuemaid mängufilme oli 10 hulgast 5.

• La dolce vita ("Magus elu") - 6,5/10
  Fellini retrospektiivi avas minu jaoks see 1960. aasta teos. Film annab hea ülevaate rikastest elupõletajatest fellinilike kunstiliste liialdustega. Marcello Mastroianni sobis ideaalselt mängima päevavargast elumeest, kelle ainsaks eesmärgiks oli vist lulli lüüa ja glamuuri nautida. Äärmiselt võõras ja antipaatne karakter minu jaoks. Vaatemäng on täiest monumentaalne, kuid kogu selles meeletus glamuuris ja elupõletamises ei leidnud ma eriti midagi veetlevat. Saan aru, et Fellini on tahtnud kritiseerida sellist eluviisi ja see tal ka õnnestus väga hästi. Oh neid lodevaid inimesi! Pildilise poole pealt on film küll igati meeldejääv. Just tänu kenale visuaalile (operaatorit tuleb kiita!) oli linateost kerge jälgida.
• Looper ("Ajasõlm") - 5,5/10
  Paljude jaoks on "Looper" aasta üks vingemaid linateoseid - saan neist täiesti aru. Minu jaoks oli see lihtsalt vaadatav. Ei oskagi öelda, millest puudu jäi, lihtsalt ei köitnud piisavalt. Idee oli küll originaalne ja selle eest kiidaks tegijaid. Täitsa huvitavalt ja omamoodi on käsitletud ajas rändamise teemat.
• Amarcord - 7/10
  Lahe komöödia Fellinilt, linastusaastaks 1973. Film on äärmiselt meeleolukas ja värvikas. Fellini meenutab erinevate šketside abil oma lapsepõlve. Seda kõike suurte liialdustega, kuid tegu on ju komöödiaga, mitte tõsise autobiograafilise teosega. Fantaasiarikkuse üle kurta ei saa. Natuke ka poliitilist satiiri (Mussolini hiigelpea on üks parimaid näiteid). Tore vaatamine.
• Hungarian Rhapsody: Queen Live In Budapest ’86
  Kahju, et heli kehv oli. Nii umbes esimene kolmandik oli jumala vaikne, siis keerati juurde, kuid konsterditundest jäi väga-väga palju puudu. Ei meeldinud see, et ei näidatud järjest esinemist, vaid lugude vahele pikiti ka intervjuusid ja bändi liikemete tegemisi Budapestis. Eraldiseisvana oleks seda ju tore vaadata. See hakkis kontserdi nii ära. Teiseks ei näidatud tervet kontserti, vaid mitukümmend minutit oli lihtsalt välja lõigatud, näiteks "Another One Bites The Dust" jäeti täielikult välja. Ma oleks tahtnud näha full-length varianti, ilma igasugu kõrvaliste vahepaladeta. Muidu oli äge näha oma lemmikuid suurelt ekraanilt. Setlistiga võib rahule jääda. Erilisemalt jäi meelde "Tear It Up'i" vägagi rokkiv instrumentaalne sissejuhatus ja "Who Wants To Live Forever'i?" hingestatud esitus. Samas Budapestile sarnast esinemist "Live at Wembley '86" on DVD pealt mitmeid kordi nähtud, nii et midagi teab mis üllatavat polnud. Igatahes suur tänu Forum Cinemas'ile, et toovad suurele ekraanile legendaarseid rokkbände.
• On the Road ("Teel") - 4/10
  Igavavõitu film tüütutest inimestest. Lugu jääb ühel hetkel täiesti toppama, erilist arengut polnud. Muidu näitlejad said oma tööga igati korralikult hakkama. Näitlejaansambel vägagi aukartustäratav: Kirsten Dunst, Kristen Stewart, Amy Adams, Steve Buscemi, Viggo Mortensen, Sam Riley jne. Muusika on kohati väga hea. Saab näha ilusaid loodusvaateid. Muidu pakkus suure pettumuse.
• Eestlanna Pariisis - 6/10
  Lihtne lugu ilma sügava sisuta. Ütleks isegi, et liiga lihtne - seda peangi filmi suurimaks miinuseks. Pinget, mis on draama puhul äärmiselt oluline näitaja, jääb väheks. Kuidagi pinnapealseks jäi kogu see asi. Samas ei pea filmi ka väga igavaks. Näitlejatöid võib pidada küll õnnestunuks. Kahe erineva inimese vaheline konflikt on igati kenasti välja mängitud. Miljöö on selline nagu pidigi olema taolise sisuga filmi puhul. Vaadata kõlbas. Sobib paremini eakamatele.
• 8½ - 8/10
  Tegu siis Fellini kõige hinnatuma filmiga. Marcello Mastroianni mängitud peategelane oma coolide päikeseprillidega on sattunud loomingulisse ummikseisu, aga ka isiklikus elus on segane olukord. Mees on tohuvabohu keskel. Väga tähenduslik on filmi avastseen, kus mees on sattunud liiklusummikus lõksu, samal ajal kõik vahivad teda. Sedasi oskuslikult kujundlikult on vaatajale ette manatud peategelase keerulist olukorda (geniaalne!). Meeldis see, kuidas reaalsus vaheldus fantaasia/unelmaga. Läbi fantaasia üritab Fellini pääseda probleemidest (nagu avastseenis toimuv, kus peategelane tõuseb lendu, et minema pääseda). Niimoodi küllusliku ja ilmeka mõttekujutuse võtmes kulgebki film, aga teeb seda stiilselt, uhkelt ja vaimukalt.
• To Rome with Love ("Armastusega Rooma") - 7,5/10
  Woody Allen on taaskord hakkama saanud ühe toreda komöödiaga ("Midnight in Paris'ele" jääb küll alla). Äkitsi kuulsaks saamise teema on lahe. Roberto Benigni on naljakas! Väike moraal ka kuulsaks olemisest. Filmis on aga mitmeid tegevusliine. Tegelased pannakse proovile armastuse ja kiusatuse (petmise) konfliktsituatsioonides. Fantaasialend on Allenil ja tema loodud tegelaskujudel äge. On palju imevärki olukordi (duši all esinemine rahvahulkadele), kuid vähemalt minu jaoks oli see kõik parajalt humoorikas. Rooma linn oma võrratu väljanägemisega on igati kaunilt üles võetud. Kena veetlev filmike.
• Led Zeppelin: Celebration Day
  Ülikõva!!! Algusest lõpuni puhas nauding. Sai ka kogeda Led Zeppelini maagilist ja võimast muusikalist jõudemonstratsiooni. Heli oli seekord piisavalt vali (nagu kontserdil) ja kvaliteetne (Queeni Budapesti kontsertiga ei anna võrreldagi). Tekkis peaaegu tunne nagu ise oleks nende LIVE-esinemisel kohapeal. Vanad olid täiesti heas vormis ja Jason sai trummidel hästi hakkama. Meeldiv, et bändiliikmete vahel oli säilinud suurepärane keemia. Setlist oli väga hea, kõik kohustuslikud lood esindatud. Lemmikuteks olid "No Quarteri" ja "Since I've Been Loving You" esitused. Kõige rohkem emotsioone kutsus esile ikkagi "Stairway to Heaven" (mõni pisar tuli ka). Mul on õnneks õnnestunud seda võrratut muusikapala mitte üle kuulata. Forum Cinemasile veelkord tänud ühe minu unistuse täitmise eest.
• Albert Nobbs - 6/10
  Rahulik film ühest kummalisest mehest. Ei jätnud just kõige paremat muljet. Peamiseks põhjuseks pean peategelase (Albert Nobbsi) vähest arengut. See karakter lihtsalt jättis külmaks ja lõpuks ma ei hoolinud enam temast. Lugu on iseenesest südantliigutav, kuid kogu kompott jäi veidi liiga igavaks minu maitse jaoks. Tempo ka veel aeglane. Mõningaid häid hetki leidus ka (rannastseen). Glenn Close sai raske rolliga suurepäraselt hakkama, ega ta muidu poleks oscarile kandideerinud. Lõpp oleks võinud ehk intrigeerivam olla. Vähemalt on film ajastutruu. Võttepaigad ja kostüümid on hoolikalt valitud ja kujundatud ja tekib tõepoolest tunne, et tegu on 19. sajandiga. Välja näeb see linateos igati hea.