Märts kinos

Märts oli hea kinokuu. Palju tänu tuleb avaldada Kinokommuunile "Mõrvamüsteeriumite" nädala korraldamise eest. Tänu neile sai vaadatud suurelt ekraanilt 4 filmiklassikasse kuuluvat teost, mida ma polnud varem näinud. Kokku jäi märtsi noosiks 10 filmi.

• The Kids Are All Right (8/10)
  Omapärane draama-komöödia. Mõõdukalt vaimukas. Sellise sisuga filme ei satu just tihti vaatama. Tugevad näitlejatööd. Sain kena elamuse.
• Submarino (8,5/10)
  Tugev draama. Hästi kirjutatud stsenaarium. Sisu on realistlik. Teema pole just kerge, aga mulle meeldivadki sellised.
• Black Swan (10/10)
  Sai 3. korda vaadatud 2010. aasta parimat filmi. Eraldi arvustuse leiab siit.
• Napapiirin sankarit (7,5/10)
  Soomlased on hakkama saanud täitsa mõnusa komöödiaga. Parajalt pöörane, kohati liialt. Tore road-movie.
• Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (6,5/10)
  Palagani ja galmuuri kui palju, kuid tõeliselt head nalja jäi natuke väheks. Muidu täitsa vaadatav film, igav ei hakanud. Guido Kangur oli hea, kuid minu arust kõige huvipakkuvama rolli esitas Roman Baskin. Iseenest on tegu pulliga filmiga ja mul on hea meel, et Eestis üritatakse ka komöödiaid teha.
• The King's Speech (9/10)
  Tahtsin 2. korda näha oscaritel triumfeerinud linateost. Olen endiselt seda meelt, et tegu on suurepärase filmiga. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• M (8/10)
  Selle filmi varastas mõrvarist peategelast mänginud Peter Lorre. Tema hirmunud näoilmed ja filmi lõpus kohtustseenis aset leidev enese kaitsmine on kultuslikud. Muidu on tegu normaalse krimipõnevikuga (võibolla pisut liiga naiivse), kus leidub ka head huumorit. Kenasti tehtud linateos.
• The Third Man (8,5/10)
  Väga hästi üles võetud klassik. Pilt on kindlasti filmi üks trumpe. Õnnestunult on kujutatud sõjast räsitud Viini. Kuigi Orson Welles sai ekraani aega üsna vähe, on parimad kohad just temaga seotud. Võrratu on stseen, kus ta esimest korda ekraanile ilmub ja väga hästi on teostatud filmi lõpus aset leidev eepiline tagaajamisstseen.
• Strangers on a Train (9/10)
  Suurepärane Hitchcocki film-noirilik põnevik aastast 1951. Väga oskuslikult kruvitakse pinget. Ei puudu ka vaimukus. Väga hästi näideldud, parim oli muidugi kurikaela mänginud Robert Walker. Hitchcock on lihtsalt meister põnevuslugude peale!
• Blow-Up (6/10)
  Hästi ei mõista linateose kultuslikkust. Paljud peavad seda 60-ndate parimate filmide hulka. See Antonioni teos osutus kuidagi tühjaks minu jaoks. Ei ütleks küll, et tegu on halva filmiga. Fotosessioonid modellidega olid kihvtilt tehtud ning peategelasest fotograafi dialoog müstilise ja kummalise Jane'ga oli tõeliselt hea, olles samal ajal mõnusalt flirtiv aga ka pingeline. Muidu ei tekitanud erilisi emotsioone. Jah, paraku jäi asi liiga kuivaks.

Veebruar kinos

Märts hakkab juba varsti poole peale jõudma ja ma pole ikka veel veebruari kokkuvõtet teinud. Häbilugu küll, aga parem hilja kui mitte kunagi. Aasta 2. kuu oli äärmiselt tihe kinokülastuste poolest. 28 päeva jooksul õnnestus vaadata 13 filmi, mis peaks olema rekord, kui PÖFFi kuud välja arvata. Eks siin ole "süüdi" oscarid. Tavaliselt jõuavad mitmed kuldmehikeste jagamisel olulist osa omavad linateosed just aasta esimestel kuudel ja siis on ka programm tihe. See aasta on oscarirallil filmid hästi valitud (mõne üksiku erandiga). Üle pika aja sai kinos nähtud uut linateost, mis teenis minult maksimumhinde (10/10) ja lõi tõesti pahviks. Jutt käib muidugi "Black Swanist", mida jõudsin veebruaris kahel korral vaatama. Kokku sai nähtud seega 12 erinevat täispikka filmi, millest 2 olid dokumentaalid. Vaataks neid nüüd lähemalt.

• 127 Hours (8,5/10)
  Väga hea seisundifilm. On näha Danny Boyle'i tugevat lavastajakätt. Mulle meeldis väga montaaž - kihvtilt tehtud (nagu ka "Trainspotting"). Oli tõesti põnev jälgida ühe mehe võitlust pääsemise nimel, kaasa aitasid hästi tehtud flashbackid. Kuigi nii umbes kolmveerand kogu tegevustikust toimus ühes kaljupraos, ei tekkinudki kordagi igavust või masendushetke. Kindlasti tuli kasuks ka see, et ei teadnud Aron Ralstoni juhtumist peaaegu et mitte midagi. Olin kuulnud ainult seda, et ta viibis kuskil kaljude vahel 127 tundi. Ei teadnud ma seda, kas ta pääses välja või suri ära. Tänu sellele ootasin hinge kinni pidades, mis mehest saab. Film on huvitavalt tehtud, head huumorit sai ka.

• Exit Through the Gift Shop (8,5/10)
  Lahe, aga ka köitev dokk. Antakse huvitav ülevaade, kuidas tänavakunsti luuakse. Ise pole küll suurem asi kunstifänn, kuid kurikuulsat Banksyt nimetaks ma küll geeniuseks. Peategealane Mr. Brainwash on aga omamoodi hull. Uskumatu, kui kergelt sai temast staar ja kõva tegija kunstimaailmas. Au talle!

• Prinsessa (7/10)
  Film on pooleldi tõsine ja pooleldi komöödia, võibolla rohkem seda teist. Naine otsustab, et ta on ametlikult printsess ja lollitab sellega kõiki. Ta eesmärk on üllas: pakkuda rahvale rõõmu. Aga paraku elu ei ole ainult lust ja lillepidu. Õhku jääb küsimusi: kui teadlikult Anna Lappalainen lolli mängis ja kui haige ta tegelikult oli?

• Kirjad Inglile (7,5/10)
  Keedus tegi jälle ühe kummalise filmi. Mulle isegi meeldis. Loe täpsemalt siit.

• Biutiful (8/10)
  See film on kahtlemata liigutav ja tugeva sisuga, kuid päris ideaalilähedaseks seda ei pea. Siin käsitletakse olulist teemat - illegaalne võõrtööjõud. Kui rasketes tingimustes nad peavad elavama ja töötama. Peateemaks võib siiski pidada isa ja laste vahelist suhet. Isa armastab neid, kuid on väga haige. Javier Bardem teeb taas väga hea rolli. Kena film hoolivusest.

• Black Swan (10/10)
  2010. aasta parim film! Kirjutasin eraldi arvustuse siin.

• True Grit (5/10)
  See teos kandideeris parima filmi oscarile ja üldse 10 kategoorias?! Uskumatu! Coenid mulle meeldivad (nende viimased 3 teost - "A Serious Man", "Burn After Reading", "No Country for Old Men" - on kõik suurepärased), aga "True Grit" on lihtsalt üks keskpärane vestern. Minu puhul ei toiminud üldse. Tõtt öelda pole ma ka vesternite austaja.

• 'Tamara Drewe' (5/10)
  Ei paelu mind Stephen Frearsi uuemad tööd. "The Queen" oli veel vaadatav, kuid 2009. aastal linastunud "Chéri" ja mullu suurele ekraanile jõudnud "'Tamara Drewe'" ei pakkunud mulle midagi. Mõlema filmi sihtgrupp on pigem naised. Kunagi lavastas Frears sellised 2 suurepärast linateost nagu "High Fidelity" ja "Liam". "'Tamara Drewe'" on lihtsalt üks tavaline klišeesid täis kerge komöödia. Põhimõtteliselt ainus asi, mis mul peale filmi meeles püsis, oli see, et Gemma Arterton on kuradi sekskikas. OK, ega see film nüüd päris kõige hullem ka ei olnud.

• The Fighter (8,5/10)
  Selle filmi leivanumbriteks on 2 poksijõuproovi - lõpumatš ja matš Sanchezega - mõlemad on äärmiselt kaasahaaravad ja lihtsalt suurepäraselt teostatud. Ma ei ole küll mingi suur poksifänn, kuid neid 2 poksilahingut jälgisin nagu äärmiselt paeluvat spordivõistlust ikka. Harva, kui elan filmi vaadates kellegile niivõrd kaasa. Pluss need 2 matši olid lihtsalt võrratult üles võetud - mõtlen eelkõige kaameratööd ja montaaži. Ma ei tea, kas pean kiitma ka Solaris Kino heli, aga nende matšide ajal oli tunne nagu istuks ise seal võistlusel saalis. Aa muidu pean filmi kohta ütlema sarnaseid asju nagu mitme teise praeguse aasta Best Motion Picture oscari kandidaadi (näiteks "The King's Speechi" või "The Social Networki") kohta - tõeliselt kvaliteetselt tehtud, korralikud näitlejatööd, suurepäraselt lavastatud, väga hea heli jne. Taustamuss meeldis väga. Film vääris kõike oma oscarinomme ja kena, et 2 ka võideti. Amy Adams oli väga hot.

• Kuku: Mina jään ellu! (8,5/10)
  Liigutav ja ka mingil määral šokeeriv lugu armastatud näitlejast Kukumäest. Mees võitleb raske haigusega - alkoholismiga. Kord saab mitmeks kuuks võitu sellest, kord langeb mitmeks kuuks tsüklisse. Kukul on vähemalt naisega vedanud, kes suudab mehele ikka andeks anda. Kuku on iseenesest hea inimene, kui ta jälle tsüklis pole. Siiras ja võimas dokumentaalfilm.

• Rotilõks (6/10)
  Uskumatu, et subtiitrid puudusid, kui mina käisin vaatamas. Film on ju pooleldi vene keeles. Õnneks väga rasket teksti ei räägitud ja ma sain nii umbes 2/3 selgelt aru venekeelsest jutust. Ses suhtes kannatas ära vaadata küll, aga väga imelik ikkagi, et tõlget polnud. Film on nagu Puustusmaa filmid ikka - ei midagi erilist, aga mitte ka kehv. Oma taseme suutis Andres täiesti saavutada. Pigem on vist puudustega stsenaarium. Oli huumorit ja näpuotsaga ka põnevust. Parim koht oli stseen Veiko Õunpuuga, kus tehti järele "Püha Tõnu Kiusamise" üht situatsiooni! Ei tea, kas Puustusmaa ka mõne eredama sähvatusega hakkama saab?

• Surnuaiavahi tütar (6,5/10)
  Tegu on sotsiaalkriitilise filmiga, põhiteemadeks alkoholism ja tööpuudus. Sisu on täiesti aktuaalne. Lugu on mõtlemapanev. Ei ole kehv film! Mis siin siis ikka veel öelda, kui et jooge vähem ja kasvatage korralikult lapsi! :)

Black Swan

Ei tahtnud oma arvamust enne avaldada, kui olin filmi 2 korda ära vaadanud. Pärast esimest korda, mille järel andsin teosele hindeks 9/10, aimasin, et 2. võiks asi rohkem meeldida ja nii läks ka. Ei ole kahju panna maksimumhinnet (10/10). Ei tea miks, aga mitme just väga hea filmi puhul, naudin seda 2. vaatamisel rohkem.

"Black Swan" on lihtsalt jalustrabav! See on kinematograafiline ime! Paljud on rääkinud, et ei saanud asjale pihta. Minu tõlgendus on selline, et tegemist fantaasiarikka looga lõhestunud naisest, kellel pole psüühikaga kõik päris korras. Aronofsky teost tuleks pidada kunstiliseks mõttekujutelmaks, mitte niivõrd realistlikuks tõsielu-draamaks. On isegi õõvastavaid ja paljude jaoks häirivaid momente. Viimasel kinoseansil, kus käisin, varjas minu kõrval istuv naisterahvas vähemalt 10 korda oma silmi kätega ja mainis mitmel puhul, et on vastik. Mind küll ei häirinud miski niimoodi, et oleks pidanud kasvõi natukenegi silmi kissitama, aga see selleks. Vaataja peab arvestama sellega, et "Black Swan" ei olegi mingi roosamanna koguperefilm, kus üks kena naisterahvas tahab saada väga heaks balleriiniks.

Sisu on ikka parajalt sünge ja ärevust tekitav ning küllaltki müstiline. Film sisaldab jah segadust tekitavaid kohti, kuid see on ju loomulik sellise fantaasiarikka loo puhul. Mingil määral on tahetud taotuslikult tekitada olukordi, mis jätaks vaatajal ruumi oma tõlgenduse väljamõtlemiseks. Mina isegi niivõrd hullult ei ragistanud/vägistanud oma ajusid, et täpselt enda jaoks selgeks teha iga olukorra tähenduse, vaid lihtsalt nautisin rohkem pilti ja ka heli/muusikat. "Black Swan" lööbki rohkem oma pildilse poole ja atmosfääriga. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Jällegi kaameratöö ja montaaž on suurepäraselt tehtud. Erit kenasti on võetud üles lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid. Palju aitab kaasa ka ilus Tšaikovski muusika.

Nauditav on jälgida ka puhtalt Natalie Portmani sooritust, kes tegi muidugi oma elu rolli ja ta väärib kõiki autasusid, mis talle on omistatud. Tema esitust selles palju nõudvas osas on raske ülehinnata. Pikk valmistumine rolliks, osaledes sadades balletitundides ja võttes kaalust ligi 10 kilo alla, tasus end ära. Oscarivõit tuleb ka kindlasti. Ilmtingimata tuleks kiita Mila Kunist, kellest on saanud tõsiselt tugev näitlejanna. Samuti ka Vincent Cassel ja peategelase ema mänginud Barbara Hershey väärivad tunnustussõnu. Ega Aronofsky käe all ei saagi kehvasti näidelda!



"Black Swan" on selline film, mis paneb mind mõtlema, kui väga ma kino armastan. Darren Aronofsky tõestas taas, et on kaasaja üks paremaid, aga ka huvitavamaid, režissööre.

10/10

Kirjad inglile

Kummaline ja mitte just kergesti arusaadava sisuga film. Ikkagi Keedus ju! See filosoofilisus kasvas vähe üle pea. Palju arusaamatuid kujundeid, aga ka absurdsust. Siiski oli seda kõike päris huvitav jälgida. Oli raske ennustada, mis juhtub järgmiseks ja kuhu peategelane satub. Juhtus igasugu veidraid asju, sai näha palju veidraid inimesi. Filmis peaaegu, et puudub loogika. Omamoodi kihvt, aga ka hullumeelne ja pöörane! Tegelt selliseid inimesi nagu me antud teoses kõrvaltegelastena näeme, pole just kerge kohata reaalses elus. Eks nad ongi lihtsalt üks kunstiline fiktsioon, mille abil Keedus üritab esitada oma nägemust ja mõtteid ... Millest siis? Vot siinkohal tekib mul raskusi arusaamisega. Äkki läbi taolise pilgu vaatavad islamiusulised kapitalistliku Lääne naisi, et nad on sellised demonstratiivsed, vulgaarsed ja peast segi. Üleüldse jõudsin ma järeldusele, et see on lihtsalt kõrgem kunst.

Ennekõike on tegu ikkagi ühe kurva (depressiivse) ja mõtliku looga Juunas Kirotajast. Mees, kes on äsja tagasi tulnud Afganistanist, on räsitud koledatest sõjamälestustest. Ta tahab kangesti oma tütart leida, kindlalt teadmata, kas ta on üldse olemas. Küll peategelane aga kirjutas talle, nii et suu sinine (tindine). Need kirjad olidki kõige arusaadavamaks momentideks filmi jooksul. Need andsid mõista, mida mees on läbi elanud ja, mida ta elunatukesest tahab. Lõpuks üritab Kirotaja lihtsalt elu mõtet leida, mis ei ole lihtne. Tema ainus motivatsioon elamiseks vist ongi tütre leidmine. Kirotaja valu ja mure läksid hinge.

Huumorit leidus ka. Elle Kulli ekraanile ilmumine tegi kõvasti nalja, maskeerituna Michael Jacksoniks. Hämmastav sarnasus! Ootamatus kohas aset leidev seksistseen on mõnusa huumoriga tehtud! Muidugi Tiina Tauraite tuvidega võitlemine on puhas kuld. Tagantjärele mõeldes neid naerukohti oli küll ja veel.

Mis veel meelehead valmistas? Pildikeel meeldis. Visuaalselt igati kena teos. Rein Kotov on teinud suurepärast tööd! Mulle oli mokkamööda näiteks see stseen, kus Kirotaja jooksis kõrbes rongi järele. Iseenest lihtne episood, kuid väga kenasti üles võetud. Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et Tõnu Oja on peategelase rollis väga hea. Pole harjunud nägema teda nii tõsist rolli mängimas. Ta tegi seda väga veenvalt! Kiita võib ka väga värvikaid naiskaraktereid ja nende etendamist heade Eesti näitlejataride poolt (Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Kaie Mihkelson).


"Kirjad Inglile" on kena väljanägemisega Eesti film, kuid paraku jäi natuke liiga arusaamatuks. Seda filmi tahaks kohe veelkord näha!

7,5/10

Jaanuar kinos

Jaanuaris käisin 8 korda kinos, nägin 6 uut filmi. Teiste seas sai vaadatud animat, uut Eesti linateost, aga ka kahte oscarite jagamiselt tähtsat rolli omavat filmi (mõlemad olid tõeliselt head!). Kohe räägin täpsemalt.

• Üks mu sõber (4/10)
  Ei tahakski midagi halba öelda, ikkagi Eesti film ju. Kriitikud kiidavad, kuid mulle ei läinud teps mitte Kivastiku teos peale. Karakterid jäid võõraks ja film jättis ebaveenva mulje. Dialoog oli kohati imelik ja liialt seosusetu. Üksküla iseenesest esines elavale legendile kohaselt suurepäraselt ja Eelmaagi oli tasemel. Eestlased vähemalt oskavad näidelda. Kivastikule sooviks edu!

• Enter the Void (10/10)
  Ma filmist suht sõltuvuses. Nii kui kinno tuleb, pean ära vaatama. Sai siis juba 5. korda "Enter the Voidi" kinos vaatamas (enne seda: 2 korda 2009. aasta PÖFFil, 2 korda eelmisel suvel). Seda filmi peab kindlasti kinos vaatama, kui üldse tahad seda teha! Kena, et näidati režissööri versiooni, mis on küll üle 2 ja poole tunni pikk. Ma juba filmi nii palju kiitnud, et ei hakka seda enam praegu tegema. Muidugi 5. vaatamiskord enam kahjuks nii vapustavalt ei mõjunud, kui 1. Pisaraid ei valanud ja üliägedad ehmatuskohad enam eriti ootamatult ei tulnud. Tegelt peakski filmi uuesti vaatama mitte varem, kui kuskil 3 aasta pärast, et jõuaks asju ära unustada, ja et teose väärtus ei devalveeruks. Minu eraldi arvustus asub siin.

• Winter's Bone (9,5/10)
  Mulle jättis "Winter's Bone" äärmiselt hea mulje. Nii hea, et vaatasin nädalase vahega asja ka teist korda üle. Samas mu sõbra, kellele väga meeldivad sellised filmid nagu "The Hangover", "Red" või "The Tourist", esimene kommentaar pärast filmi lõppu oli selline: "õudsalt masendav oli". Jah, sisus on masendust tõesti palju ja lahedus sisuliselt puudub, aga minu arust mängib see olustikule igati kasuks. Üleüldse on antud teose suurimaks plussiks atmosfäär ehk loodud õhkkond, mis on parajalt sünge ja realistlik ning lihtsalt nauditav. Mina hindangi atmosfääri filmide puhul isegi rohkem kui dialoogi. Sellepärast mulle meeldibki tohutult näiteks "Enter the Void", kus on erilist rõhku pandud just atmosfäärile. "Winter's Bone'i" sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Lisaks vahepeal kõlanud kantri oli mulle igati meelepärane, aga ka sobilik ning see aitas kindlasti veel filmi headusele kaasa.

• The Illusionist (8/10)
  Kena südamlik, kuid kurvatooniline animafilm. Vanamoodsas stiilis joonistatuna mõjus film kuidagi armsana, tekitades ka nostalgilise emotsioone. "The Illusionist" on lihtsalt üks ilus film! Kena, et saadi ka oscari nominatisoon.

• Somewhere (7/10)
  "Somewhere" annab hea realistlikku ülevaate filmistaari ajast, kui filmivõtteid ei toimu. Teos on aeglane, kuid loodud atmosfäär staari igavast elust mõjus kuidagi sügavalt, et hakkasin talle kaasa elama. Tundsin rõõmu, kui Johnny Marco sai "kaubale" mõne seksika näitsikuga. Tundsin talle kaasa, kui ta pidi tükk aega valge lögase massi all istuma (mehe raske hingamine mõjus ka mulle raskelt). Staari elu üksluisus hakkas paraku natuke liiga pärssivalt mõjuma. Õnneks tõi elevust mängu peategelase tütar. Parim asi filmis oligi kindlasti isa ja tütre vahelise läheduse tekkimine. "Somewhere" on iseenesest kena linatoes, aga pinget ja kirge jäi liiga väheks.
  

• Tournée (6,5/10)
  Film võis ju Cannes'is režii preemia võita, kuid mind Mathieu Amalric'i töö niivõrd ei võlunud. Kehv ka ei olnud. Tänud bravuurikatele showtantsijatele on film küllaltki värvikirev. Glaamuuri kui palju! Õnneks ei keskendutud ainult showle ja näidati tegelaste argielu poolt. Ei oskagi midagi suurt öelda antud teose kohta. Vaadatav.

• The King's Speech (9/10)
  See film on tõeline kvaliteet. Eriti nauditavad on rollisooritused. Colin Firth suure tõenäosusega võidab ka oscari ja ta on tõesti väärt seda. Geoffrey Rush on samuti väga hea, tuues filmi palju head huumorit. Karakterid on tõesti veenvalt välja mängitud. Film ise on lihtsalt väga hästi tehtud, eraldi tõstaks esile veel kunstnikutööd. Stsenaarium on tugev. Uskumatu, kui pingeline ja emotsioone tekitav võib olla ühe kõne esitus.

Aasta 2010 kinos

Jätkaks siis iga-aastast traditsiooni teha kokkuvõtte eelmisest aastast kinos, tuues eraldi välja parimad palad. Alustuseks veidi statistikat. 2010. aastal sain osa 101 kinoseansist. Nägin kokku 93 erinevat täispikka filmi, millest 7 olid dokumentaalid. Uskumatu, aga animatsioone ei sattunudki vaatama (2009. aasta saagiks jäi 2, see aastagi on esimene linnuke käes). Muidu oli huvitav kino-aasta. Sai kaetud mitmeid vanu klassikuid. Näiteks õnnestus ära näha "Get Carter" (1971), "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" (1998), paar John Cassavetese ja Michael Hanekese vanemat filmi jne. Sattusin jälle vaatama ka "Sügisballi", mida olen nüüdseks kinosaalis näinud juba 7 korda, mis on mõistagi minu rekord. Õunpuu oli kohal ja rääkis oma tippteosest ja lihtsalt ei saanud puududa, kuivõrd ma armastan seda filmi nii väga. Kuna taasavati Sõprus ja Artises oli päris huvitav programm aasta läbi, siis Hollywoodi kassahittide osakaal jäi selgelt alla poole. Enam ei käinud Coca-Cola Plazas niivõrd palju, kui varasematel aastatel.

Kinode jaotus kujunes selliseks:
Artis - 35 korda
Solaris Kino - 29
Sõprus - 18
Coca-Cola Plaza - 18
Kosmos - 1.

Nüüd aga asuks iga-aastase kinoedetabeli juurde. Seejuures ma arvestan täispikkasid filme, mida nägin 1. korda just 2010. aastal ja loomulikult tehes seda kinos. Üks reegel on veel. Nimelt, filmid peavad olema uued ehk pärit aastast 2009 või 2010. Neid asju arvestades jääb järgi 72 erinevat filmi, mille vahel pidin valima. Siit tulebki minu top 10.

1. The Social Network ("Sotsiaalvõrgustik")

David Fincher tegi seda jälle! Teostus on äärmiselt kvaliteetne. Lugu iseenesest on huvitav, aga tehniline külg on lihtsalt tippklass. Kaameratöö, montaaž, võtteplatside kujundus, taustamuusika sobilikkus, valgustus - kõik see on nii hoolikalt ja suurepäraselt tehtud, et lust oli vaadata. Fincheri lavastajatöö on muidugi imeline.

2. Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte ("Valge pael")

Michael Haneke tegi seda jälle! Ta tegi taaskord vägivaldse filmi ja tegi seda äärmiselt hästi. On loodud realistlik pilt inimeste olemuse kohta (jah, inimesed on halvad!). Jutustamisstiil on nauditav. Pinget kruvitakse oskusklikult. "Das weisse Band" haarab sind tugevalt endasse, et 2 ja pool tundi mööduvad kiirelt. Dialoog toimib. Tehtud äärmiselt professionaalselt ja käsikiri on vägagi mõistusepärane. Tõeline meistriteos.

3. Hjem til jul ("Jõuluks koju)

Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju liine, mis omavahel ka põimuvad mingil määral. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga.

4. Dog Pound ("Koerapuur")

Minu eelmise aasta PÖFFi avapauk. Film on naturalistlik ja parajalt brutaalne. Räägib sellest, kuidas (noorte)vanglas hakkama saada ja ennast kehtestada. Põnev draama!

5. Shutter Island ("Suletud saar")

Päris pöörane linateos Scorseselt. Visuaalid on kenad. Sünge ja ka õõvane olustik on oskuslikult kujundatud ja üles võetud. Tehnilise poole pealt ei noriks millegi üle. On mitmeid hästi välja mängitud ootamatuid olukordi nagu põnevikus olema peabki. Socrsese ei teegi halbu ega ka keskpäraseid filme.

6. Mr. Nobody

Mõnus mindfuck-teos selle sõna parimas tähenduses. Filmi fantaasialend on lihtsalt äge. Visuaalselt on asi jube kihvtilt lahendatud. Siiski võiks norida selle üle, et ühel hetkel pingutati jaburdamisega vähe liiga üle ja film hakkas kergelt venima. Seepärast jäi ka mu hinne poolteist punkti alla maksimumi (8,5/10). "Mr. Nobody" on selline film, mis annab tõeliselt erakordse elamuse.

7. A Serious Man ("Tõsine mees")

Coenid on oma tuntud headuses. Juba atmosfäär iseenest on vaatamist väärt nagu vendade õnnestunumates filmides ikka tavaliselt. Sisu on küllaltki filosoofiline, aga mitte liiga keeruline. Mõnusat huumorit jagus ka. Stiilne kvaliteetfilm.

8. Die Fremde ("Võõras")

Karm draama traditsioonide järgimisest. Peres valitseb patriarhaat - mees otsustab põhimõtteliselt kõik ja alandab oma naist. Film etendab meile hästi välja mängitud versiooni sellest, kui naine ei taha leppida sellise olukorraga ja põgeneb mehe juurest koos oma pojaga. Tekkinud keerulist olukorda ja sellega seoses vägivallani viinud sündmusi sai jälgitud kui head põnevusfilmi. Mainimata ei saa ka jätta seda, et peaosa mänginud Sibel Kekilli on tõeline talent ja väga ilus ka veel!

9. Miesten vuoro ("Eluaur")

Suurepärane dokumentaal meie põhjanaabritelt! Äärmiselt siiras film. Muidu kinnised Põhjamaa mehed puistavad oma südant ja seda oli nii kuradi meeltliigutav vaadata. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli tegija!

10. Paha perhe ("Paha pere")

Soome kino oma tuntud headuses. Mulle kohe meeldivad seesugused linateosed, kus tavalised inimesed proovivad toime tulla igasugu raskete probleemidega. Siin filmis võtab peategelane päris omapärased/üllatavad meetmed kasutusele, et lahendada teatud probleeme. Hea sisuga film.


Honorable mentions:
"Certified Copy" ("Päris koopia")
"Farsan" ("Papa")
"I'm Still Here"
"Hævnen" ("Taevariik", võitis parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse)
"The Road" ("Tee")
"Green Zone" ("Roheline tsoon")
"Brothers" ("Vennad")

..............................................................................

Muidu parimaks linateoseks, mida õnnestus 2010. aastal kinos näha, pean ikkagi Gaspar Noé kultustükki nimega "Enter the Void". See film jõudis küll tavakinolevisse Eestis esmakordselt mullu, kuid mina nägin seda juba 2009. aasta PÖFFil (muidugi troonis "Enter the Void" minu kinoedetabelis esikohal aasta varem). Tõstaks esile veel 1970. aasta filmi "Performance", mida polnudki varem juhtunud nägema. Siinkohal tänud Sõprusele! Loodame, et käesoleval aasta tuleb palju ägedaid ja huvitavaid filme kinolinale. Üks tõeliselt suurepärane linateos juba õnnestunud näha - "Winter's Bone" (9,5/10). Vaatab, kas Aronofsky'l või näiteks Coenitel on midagi vastu panna. Ootan huviga ka, mida suudab Eesti mängufilm pakkuda see aasta. Neid peaks ju meil päris mitu (vähemalt 7 täispikka) linastuma. Head kinokunsti nautimist!

Detsember kinos

Aasta viimasel kuul õnnestus kinos näha 13 filmi, millest 8 PÖFFi raames ning 1 olin jube eelnevalt festivalil näinud ja sellest ka kirjutanud ("Jõuluks koju"). Nüüd ei jää muud üle, kui kribada midagi veel ülejäänud 4-st (3 neist linastus eelnevalt ka PÖFFil :)).

• Poll (6,5/10)
  Vaimustuses paraku pole, aga kehva muljet ka ei jätnud. Sisu oli nii ja naa. Natuke haaras, aga natuke venis ka. Tehniliselt on kenasti tehtud. Dekoratsioonide kujundusega saadi väga hästi hakkama, et film tunduks ajastutruu. Tambet Tuisk oli suurepärane. Normaalne film.

• Mr. Nobody (8,5/10)
  See film pakkus alles elamuse! Üks paras mindfuck, aga mulle meeldis. Oma keerukuse ja kummalisuse poolest on "Mr. Nobody" sarnane mitme David Lynchi teosega ("Inland Empire", "Mulholland Dr."). Filmi fantaasialend on lihtsalt äge. Visuaalselt on asi jube kihvtilt lahendatud. Kuni nii umbes pool filmi oli läbi, olin täiesti lummatud. Paraku ühel hetkel keerati vint liialt üle oma déjà vu'dega ning samas fantaasia hoog rauges ja tekkis kerge tüdimus. Film oleks võinud veidi lühem olla kui 2 ja pool tundi. "Mr. Nobody" on visuaalselt naudingut pakkuv ja annab erakordse elamuse, kuid muidu suurepärane fantaasialend ei kanna end lõpuni välja.

• Rare Exports: A Christmas Tale (6,5/10)
  See on väga omapärane jõulufilm. Kindlasti ei sobi see lastele, olles küllaltki brutaalne. Samas on sisu jõuluteemale kohaselt ka muinasjutuline. Kõike on käsitletud parajalt süngelt ja mõõduka huumoriga. Kes tahab teada tõde jõuluvanast, vaadake film ära!

• Gainsbourg (7/10)
  Lootsin, et prantslased on pärast Edith Piafi filmi jälle hakkama saanud ühe suurepärase biograafilise muusikalise teosega. Serge Gainsbourg'i elust rääkiv film paraku nii hea polnud. Liialt palju keskenduti peategelase suhetele naistega. Sisu valgus liiga laiali. Oleks tahtnud rohkem konkreetsust ja vähem sellist lustilist käsitlust. Muidu polnud väga vigagi. Peaosalist mänginud Eric Elmosnino sai kahtlemata hästi hakkama. Pildikeel oli stiilne ja muusika meeldis.

Räägiks veelkord PÖFFist

Jätkaks siis tänavusel PÖFFil nähtud linateoste, mida kokku kogunes 16, ülevaatega. Vahekokkuvõttes kirjutasin esimesest 8-st filmis ja nüüd siis ülejäänud 8-st.

• Inimestest ja jumalatest (Of Gods and Men)

Võimas teos, kuigi küllaltki rahulik (kui lõpuosa välja arvata). See on film põhimõttetele truuks jäämisest ja ühtehoidmisest. See on õige väärtfilm, kui ainult ei näidataks seda suurel ekraanil DVD pealt nagu paraku juhtus seansil, kus viibisin. Filmilindid ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Linastus toimus veel Solaris Kino suurimalt ekraanilt, kus DVD pilt oli eriti ebakvaliteetne ehk udune. Ah, tegelt kannatas kuidagi ära vaadata ja sain tõestust, et filmi võib paigutada kategooriasse kvaliteetkino. "Inimestest ja jumalatest" peaks ateistidele meeldima, kuna tõestab, et Jumal ei ole kõikvõimas.
7,5/10

• Päris koopia (Certified Copy)

Mulle meeldis! Äärmiselt intelligentne film, aga mitte liiga. Tegelaste suust tuli palju häid mõtteteri. Mulle meeldis rohkem küll mehe arvamus. Huumor oli maitsekas ja üsnagi teravmeelne. Abielupaari teesklemine oli hea lüke. Mingi hetk hakkasin juba uskuma, et ongi abielus. Äkki olidki? Jättis vähe sürri mulje. Eks filmi üks põhiteemasid oligi ju koopia (teeskluse) ja originaali (tõelisuse) võrdlus. "Päris koopia" on kahtlemata kvaliteetfilm. Lavastus on tasemel ja näitlejatööd tõeliselt proffesionaalsed. Juliette Binoche oli muidugi eriti võrratu.
8/10

• Jõuluks koju (Home for Christmas)

Tahaks rohkem taolisi linateoseid! Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju tegelaste liine, mis osaliselt ka põimuvad (umbes nagu "Sügisballis" või Paul Haggise "Crashis"). Film on kohati tore ja vaimukas, kohati aga kurblooline. Mulle läks tegelaste saatus korda. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga. Jagab koos "Dog Poundiga" parima filmi tiitlit tänavusel PÖFFil.
9/10

• Meie elu (Our Life)

Lugu mehest, kelle elus juhtub äärmiselt traagiline sündmus. Mõni oleks lihtsalt alla andnud sellises situatsioonis. Mind paelus mehe psüühiline tugevus ja tema lähedaste tugi. Peategelast mänginud Elio Germano kandis igati hästi oma rolli välja. Hästi tehtud draama.
7/10

• Eluaur (Steam of Life)
  

Suurepärane teos meie põhjanaabritelt! Mehed istuvad saunas ja räägivad oma saatusest. On palju kurbi lugusid, aga sekka ka mõni positiivsem. Räägitakse ära kõige valusamad asjad, mis hinge peal. Tunnistan, et paar korda õnnestus silmad vesiseks saada. Äärmiselt siiras ja liigutav dokumentaalfilm, kus puudutatakse palju õrnasid teemasid. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli muidugi tegija!
8,5/10

• Saladus nende silmades (The Secret in Their Eyes)

Ma küll ei ütleks, et see Argentiina linateos oleks väärinud parima võõrkeelse filmi oscarit. Hanekese "The White Ribbon" on iga nurga alt vaadates selgelt parem! Siin filmis on üks häirivalt ebaloogiline asjaolu. Nimelt peategelane Benjamín armastab kohutavalt üht naist ja naine teda, kuid ilma erilise põhjenduseta läheb mees armastatu juurest ära. Tänu sellele ebaloogilisusele ei tekitanud (rumala) mehe meenutused kunagisest armastusest mingeid emotsioone. Samas oli see väga oluline teema. Filmi teostus ka ei olnud väga hea - kuidagi kergelt ligadi-logadi mulje jättis. Muidu suht normaalne film. Mõrvamüsteerium oli täitsa huvitav.
6/10

• Undiin (Ondine)

Lavastajaks on küll palju auhindu võitnud Neil Jordan, kuid minu jaoks jäi just "Ondine" 14. PÖFFi nõrgimaks filmiks nende hulgast, mida vaatamas käisin. Vähe liiga naistekas oli. Pealegi mulle siuksed pooleldi muinasjutustiilis filmid ei lähe peale. Dialoog ka kõige parem polnud. Kui midagi kiita, siis naispeaosalise (Alicja Bachleda) kena välimust. Lisaks ilus loodus tekitas soovi Iirimaad külastada. Lavastus oli ka iseenesest hästi tehtud, aga sisu ei paelunud suurt.
5/10

• Tapmise põhiolemus (Essential Killing)

Täitsa OK lõpp PÖFFile. Mida kõike ei pea tegema elujanus mees, kes peab põgenema kümnete sõdurite eest! Tissi-episood oli võibolla väheke ülepingutatud, aga see tekitas vähemalt vaatajates elevust ja tõi ka võibolla muige näole. Filmi pildikeel on suurepärane, nii et tasub vaadata!
7/10


KOKKUVÕTTEKS
Kokku vaatasin ära 16 filmi, neist 9 Solaris Kinos, 3 Artises, 2 Coca-Cola Plazas, 1 Sõpruses ja 1 Kosmoses. Üldtasemega jäin rahule. Ühtegi halba linateost ei sattunud nägema - kõige nõrgem elamus ("Ondine") oli väärt hinnet 5/10. Samas superfilmi, millele oleksin maksimumhinde (10/10) andnud, ei olnud, erinevalt eelmisest kolmest aastast (2009: "Enter the Void", 2008: "The Wrestler", 2007: "Once"). Lõpetuseks kriban siia veel 14. PÖFFi top 5.

1. - 2. Koerapuur (Dog Pound)
1. - 2. Jõuluks koju (Home for Christmas)
3. Eluaur (Steam of Life)
4. Taevariik (In a Better World)
5. Päris koopia (Certified Copy)

November kinos

Vahepeal oli nii palju tegemist, et novembri kokkuvõtte tegemine jäi soiku. Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 14 filmi, neist 8 küll PÖFFi raames. Kuna PÖFFil nähtud teostest juba kirjutasin, siis nüüd kribaks veel ülejäänud 6 kohta midagi.

• The Town (7/10)
  Hea film, Ben Afflecki poolt hästi lavastatud. Pakkus pinget ja meelelahutust. Silmailu oli ka. Naispeategelast mäninud Rebecca Hall on ju megaseksikas. Muidugi Jeremy Renner paistis silma - kõva näitleja. Kui nüüd natuke vinguda ka, siis võiks välja tuua liigse tavalisuse. Üllatusmomendid sisuliselt puudusid. Muidu igati hea linateos nagu ma juba ütlesin.

• En ganske snill mann ("Üks üsna leebe mees") (6/10)
  Muhe Norra komöödia. Paraku jäi natuke puudu, et vaimustuses oleksin - ei oskagi öelda, mis. Film on tegelt vaimukas! Peaotegelast mänginud Stellan Skarsgård oli kahtlemata suurepärane.

• The Social Network (9/10)
  Vaatasin 2. korda aasta üht parimat linateost. Nautisin seekord filmi isegi natuke rohkem. Kirjutasin teosest oktoobri kokkuvõttes ja ei hakka ennast praegu kordama.

• I'm Still Here (8/10)
  Ma ei tea küll, kui palju selles dokumentaali stiilis tehtud filmis oli lavastatatud, aga päris pull oli. Teos mõjus pooleldi komöödiana ja pooleldi draamana. Lugu oli täitsa kompaktne ja selgepiiriline. Eneseiroonia oli hästi välja mängitud. Põhiline, mis naerma ajas, oli see kui tõsimeelselt ja järjekindlalt üritas Joaquin Phoenix läbi lüüa alal, mida ta ei valda. Tema räppimine oli ikka hale küll. Draamana mõjus aga mehe allakäigu tõsises ja kurvas toonis kujutamine. Tegijad Affleck (Casey) ja Phoenix küll väitsid, et tegu oli lihtsalt jandiga, aga võibolla soovis Joaquin lihtsalt enda mandumist ja lolliks tegemist välja vabandada. Ma ikkagi usun, et Phoenix tahtis pressi lihtsalt lollitada, et mis nad on nii kõmuhuvilised ja tuhnivad teiste eraeludes. See ninanips õnnestus tal hästi!

• Red (4/10)
  John Malkovich varastas filmi. Ta lihtsalt oskab olla nii koomiline, isegi siis, kui ta suurt midagi ei tee. Puhtalt tema näoilmed on väga vaimukad. Tänu Malkovichile oli film suht-koht vaadatav. Äge vana, loodud mängima tegelast komöödiates! Muidu taoline film ei mõeldud minusuguse jaoks. Sisu oli lahja, aga sellised ju tegelt säärased Hollywoodi action-komöödiad ongi tavaliselt. Ses suhtes ei pettunud, kuna teadsin ette seda. Lihtsalt vahelduseks tahan tuvuda ka selliste ajuvabade linateostega.

• Kelin (6,5/10)
  Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi täiesti dialoogivaba täispikka mängufilmi vaadanud. Siin filmis leidub hüüatusi, oigamisi, rituaalset pomisemisemist, aga sõnadega dialoog puudub. Iseenesest kena film. Kõik oli arusaadav, mis toimus. Alati pole sõnu vajagi. Visuaalselt on tegu õnnestumisega. Karge loodus pakub omamoodi vaatemängu. Sisu poole pealt jäi minu maitse jaoks kergelt tuimaks, kuid kindlasti ei nimetaks filmi igavaks või jamaks. Omad pingelised kohad olid ja minu üllatuseks ka mitu seksistseeni.

Vahekokkuvõtte PÖFFist

Mul pooled filmid (8/16) vaadatud. On olnud nii häid elamusi kui ka keskpäraseid. Halbu filme pole siiani õnneks minu valikusse sattunud. Nüüd olekski paras aeg teha väike vahekokkuvõtte nähtud linateostest.

• Koerapuur (Dog Pound)

Tänavune PÖFF sai korraliku avapaugu antud teose näol siis. Film on naturalistlik ja brutaalne. Polnud liigset ilustamist ega moonutamist. Tegelaskujud, eriti peaosalised, olid väga hästi välja mängitud. Polnud raske kaasa elada neile ja nende probleemidele. Vägivalda näidatakse küll palju, aga samas mõõdukalt ehk nii nagu need asjad juba kord on. Kindlasti paneb "Dog Pound" meid mõtlema. Üldiselt peaks ju vangla kuidagigi inimest halvalt teelt eemale peletama. Sellisel kujul vast mitte. Kuidas saab siis pätte "parandada"? Lisaks vägivallale ja karmile situatsioonile, suudeti pakkuda ka väheke head huumorit, mis oli nagu kirsiks tordi peal. Ennekõike on ikkagi tegu põneva draamaga.
9/10

• Mesi (Honey)

Kena rahulik film. Võitis Berlinalel Kuldkaru ja puha. Film annab väikese ülevaate Türgi mägiküla elust. Seal hoolitakse väga oma peredest ja jälgitakse hoolega tavasid. Olulisemaks teemaks võib pidada isa ja poja vahelist erilist sidet, mis peaks vaatajat puudutama. Armas film.
6,5/10

• Mässav noorus (Youth in Revolt)

Hästi tehtud noortekomöödia, mitte liiga tüüpiline. Michael Cera särab oma rollis ja on hakkama saanud taas väga hea osatäitmisega. Võibolla ma olen liiga vana (28-aastane) sellise filmi jaoks, aga kõigile kooliealistele julgen soovitada küll!
6/10

• Hapnik (Oxygen)

Valus teos. Põhiteemaks võib pidada elutahet. Kuidas edasi elada, kui tead, et nii kui nii palju aega ei ole enam jäänud? Küllaltki raske lugu paratamatusest ja lootusetusest. Filmis on ka helgeid hetki. Peategelased suudavad ka elu nautida. Ainult virelemisel pole ju mõtet. Mida sina teeksid, kui sul on elada jäänud nii umbes 10 aastat?
7/10

• Õrn õelus (Sweet Evil)

Klassikaline lugu keelatud kirest - abielus olev vanamees armub alaealisse (15-aastasesse) tüdrukusse. Olukord muutub muidugi keeruliseks. Kuigi tüdruk pole niisama süütukene, tuleks ebameeldiva olukorra põhisüüdlseks pidada ikkagi kiimas vanameest. Filmis juhtub nii mõndagi ning lõpplahendus on suhteliselt ootamatu.
6/10

• Kõigest Simon (Simple Simon)

Tore Rootsi filmike. See on pooleldi puhas komöödia, pooleldi tõsine draama. Minu maitse jaoks jäi kogu kompott ehk pisut liiga lapsikuks, aga üldiselt polnud viga. Peategelase, Aspergeri sündroomi põdeva noormehe, siirus ja järjekindlus oli lahedalt välja mängitud.
6/10

• Tsiitsitajad (Silent Souls)

See film on äärmiselt poeetiline, minu maitse jaoks liialt. Millegipärast ei kutsunud esile erilisi emotsioone, kuigi oleks pidanud sellise kurva teema puhul. Tegu on küll ilusa ja ka mõtlemapaneva linateosega, kuid minu jaoks jäi kergelt igavaks. Samas kõik kriitikud kiidavad ja tegelikult ongi tegu väga hea filmiga! Arusaamatuks jääb aga see, miks film ei olnud mulle eriti mokkamööda.
5,5/10

• Taevariik (In a Better World)

Korralik draama. Jällegi selline film, mis arutleb vägivalla kasutamisest pingeliste olukordade lahendamiseks. Mõnes olukorras võib tõesti rusikapoliitika kasutamine isegi rahustada situatsiioni (annad tüübile pasunasse ja ta jätab sind rahule). Enamjaolt ei saa lahendada vägivallaga probleeme, mida antud film üritabki tõestada. "Taevariik" on inimlik lugu ensekehtestamisest, aga ka andestuse otsimisest. Film kulgeb paraja tempoga ja on huvitav.
8/10