Aasta 2010 kinos

Jätkaks siis iga-aastast traditsiooni teha kokkuvõtte eelmisest aastast kinos, tuues eraldi välja parimad palad. Alustuseks veidi statistikat. 2010. aastal sain osa 101 kinoseansist. Nägin kokku 93 erinevat täispikka filmi, millest 7 olid dokumentaalid. Uskumatu, aga animatsioone ei sattunudki vaatama (2009. aasta saagiks jäi 2, see aastagi on esimene linnuke käes). Muidu oli huvitav kino-aasta. Sai kaetud mitmeid vanu klassikuid. Näiteks õnnestus ära näha "Get Carter" (1971), "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" (1998), paar John Cassavetese ja Michael Hanekese vanemat filmi jne. Sattusin jälle vaatama ka "Sügisballi", mida olen nüüdseks kinosaalis näinud juba 7 korda, mis on mõistagi minu rekord. Õunpuu oli kohal ja rääkis oma tippteosest ja lihtsalt ei saanud puududa, kuivõrd ma armastan seda filmi nii väga. Kuna taasavati Sõprus ja Artises oli päris huvitav programm aasta läbi, siis Hollywoodi kassahittide osakaal jäi selgelt alla poole. Enam ei käinud Coca-Cola Plazas niivõrd palju, kui varasematel aastatel.

Kinode jaotus kujunes selliseks:
Artis - 35 korda
Solaris Kino - 29
Sõprus - 18
Coca-Cola Plaza - 18
Kosmos - 1.

Nüüd aga asuks iga-aastase kinoedetabeli juurde. Seejuures ma arvestan täispikkasid filme, mida nägin 1. korda just 2010. aastal ja loomulikult tehes seda kinos. Üks reegel on veel. Nimelt, filmid peavad olema uued ehk pärit aastast 2009 või 2010. Neid asju arvestades jääb järgi 72 erinevat filmi, mille vahel pidin valima. Siit tulebki minu top 10.

1. The Social Network ("Sotsiaalvõrgustik")

David Fincher tegi seda jälle! Teostus on äärmiselt kvaliteetne. Lugu iseenesest on huvitav, aga tehniline külg on lihtsalt tippklass. Kaameratöö, montaaž, võtteplatside kujundus, taustamuusika sobilikkus, valgustus - kõik see on nii hoolikalt ja suurepäraselt tehtud, et lust oli vaadata. Fincheri lavastajatöö on muidugi imeline.

2. Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte ("Valge pael")

Michael Haneke tegi seda jälle! Ta tegi taaskord vägivaldse filmi ja tegi seda äärmiselt hästi. On loodud realistlik pilt inimeste olemuse kohta (jah, inimesed on halvad!). Jutustamisstiil on nauditav. Pinget kruvitakse oskusklikult. "Das weisse Band" haarab sind tugevalt endasse, et 2 ja pool tundi mööduvad kiirelt. Dialoog toimib. Tehtud äärmiselt professionaalselt ja käsikiri on vägagi mõistusepärane. Tõeline meistriteos.

3. Hjem til jul ("Jõuluks koju)

Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju liine, mis omavahel ka põimuvad mingil määral. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga.

4. Dog Pound ("Koerapuur")

Minu eelmise aasta PÖFFi avapauk. Film on naturalistlik ja parajalt brutaalne. Räägib sellest, kuidas (noorte)vanglas hakkama saada ja ennast kehtestada. Põnev draama!

5. Shutter Island ("Suletud saar")

Päris pöörane linateos Scorseselt. Visuaalid on kenad. Sünge ja ka õõvane olustik on oskuslikult kujundatud ja üles võetud. Tehnilise poole pealt ei noriks millegi üle. On mitmeid hästi välja mängitud ootamatuid olukordi nagu põnevikus olema peabki. Socrsese ei teegi halbu ega ka keskpäraseid filme.

6. Mr. Nobody

Mõnus mindfuck-teos selle sõna parimas tähenduses. Filmi fantaasialend on lihtsalt äge. Visuaalselt on asi jube kihvtilt lahendatud. Siiski võiks norida selle üle, et ühel hetkel pingutati jaburdamisega vähe liiga üle ja film hakkas kergelt venima. Seepärast jäi ka mu hinne poolteist punkti alla maksimumi (8,5/10). "Mr. Nobody" on selline film, mis annab tõeliselt erakordse elamuse.

7. A Serious Man ("Tõsine mees")

Coenid on oma tuntud headuses. Juba atmosfäär iseenest on vaatamist väärt nagu vendade õnnestunumates filmides ikka tavaliselt. Sisu on küllaltki filosoofiline, aga mitte liiga keeruline. Mõnusat huumorit jagus ka. Stiilne kvaliteetfilm.

8. Die Fremde ("Võõras")

Karm draama traditsioonide järgimisest. Peres valitseb patriarhaat - mees otsustab põhimõtteliselt kõik ja alandab oma naist. Film etendab meile hästi välja mängitud versiooni sellest, kui naine ei taha leppida sellise olukorraga ja põgeneb mehe juurest koos oma pojaga. Tekkinud keerulist olukorda ja sellega seoses vägivallani viinud sündmusi sai jälgitud kui head põnevusfilmi. Mainimata ei saa ka jätta seda, et peaosa mänginud Sibel Kekilli on tõeline talent ja väga ilus ka veel!

9. Miesten vuoro ("Eluaur")

Suurepärane dokumentaal meie põhjanaabritelt! Äärmiselt siiras film. Muidu kinnised Põhjamaa mehed puistavad oma südant ja seda oli nii kuradi meeltliigutav vaadata. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli tegija!

10. Paha perhe ("Paha pere")

Soome kino oma tuntud headuses. Mulle kohe meeldivad seesugused linateosed, kus tavalised inimesed proovivad toime tulla igasugu raskete probleemidega. Siin filmis võtab peategelane päris omapärased/üllatavad meetmed kasutusele, et lahendada teatud probleeme. Hea sisuga film.


Honorable mentions:
"Certified Copy" ("Päris koopia")
"Farsan" ("Papa")
"I'm Still Here"
"Hævnen" ("Taevariik", võitis parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse)
"The Road" ("Tee")
"Green Zone" ("Roheline tsoon")
"Brothers" ("Vennad")

..............................................................................

Muidu parimaks linateoseks, mida õnnestus 2010. aastal kinos näha, pean ikkagi Gaspar Noé kultustükki nimega "Enter the Void". See film jõudis küll tavakinolevisse Eestis esmakordselt mullu, kuid mina nägin seda juba 2009. aasta PÖFFil (muidugi troonis "Enter the Void" minu kinoedetabelis esikohal aasta varem). Tõstaks esile veel 1970. aasta filmi "Performance", mida polnudki varem juhtunud nägema. Siinkohal tänud Sõprusele! Loodame, et käesoleval aasta tuleb palju ägedaid ja huvitavaid filme kinolinale. Üks tõeliselt suurepärane linateos juba õnnestunud näha - "Winter's Bone" (9,5/10). Vaatab, kas Aronofsky'l või näiteks Coenitel on midagi vastu panna. Ootan huviga ka, mida suudab Eesti mängufilm pakkuda see aasta. Neid peaks ju meil päris mitu (vähemalt 7 täispikka) linastuma. Head kinokunsti nautimist!