We Need to Talk About Kevin

Just selliste linateoste pärast ma PÖFFi armastan. Pakkus päris võimsa elamuse, piltlikult väljendades täitsa raputas läbi ja see mulle meeldib. Film on julge, pinget pakkuv, realistlik, šokeeriv ja parajalt sünge. See ei ole mingi ninnunännutamine, vaid käib üks raske andmine. Kindlasti ei jäta selline teos vaatajat külmaks ja paneb mõtlema. Miks ollakse nii vägivaldsed? Millest selline kurjus? Teinekord ei olegi konkreetseid vastuseid. Elu lihtsalt on selline.

Mulle meeldis, kuidas film oli visuaalselt lahendatud. Üks paremini teostatud kohti oli seksistseen, tõenäoliselt perepoja Kevini eostamine, mis on väga kenasti kunstiliselt kujutatud. Hästi on loodud ängistav ja pooleldi klaustofoobiline atmosfäär naispeategelase Eva taustaks, kui ta oli šokiseisundis. Kaameratöö ja montaaž on lihtsalt ilusalt tehtud tuues välja kino eelised.

Tilda Swinton võidab nii mõnegi auhinna oma vapustavalt kõva rollisoorituse eest - tugevaim ja kindlasti meeldejäävaim naisosatäitmine 2011. aasta filmidest, mida siiani näinud. Oleks imelik, kui ta oscari nommi ei saaks. Kevinit erinevates igades mänginud lapsnäitlejad said ka tõesti suurepäraselt hakkama. Tundub, et Lynne Ramsay on nii hea lavastaja, kes suudab näitlejatest parima välja pigistada. Kevini puhul meeldis smartassilik, aga ka (sala)kaval ja sarkastiline hoiak. Tema mitmed repliigid olid kuldaväärt. Väga hästi loodud tegeskuju. Kevini manipuleerimisvõime oli tähelepanuväärne ja see tegi temast eriti huvitava karakteri ning tektitas mõnusalt pingelise atmosfääri. Tema salakavalad pilgud kutsusid esile hea ärevuse. Pidevalt mõtlesid, et mida ta järgmiseks korda saadab ja mis võib olla ta käitumise tagamõte. Eva (Tilda Swinton) puhul võlus kõige enam realistlikkus. Tema tegelaskuju läks kuidagi hinge. Elasin igati kaasa ta püüdlustele raske lapsega hakkama saamisel. Mõistsin tema viha, nõutust ja ahastust. Väga tähenduslik oli see koht, kus ta nautis teetööde müra, selleks et mitte kuulda oma lapse lõputut nuttu. Lõppkokkuvõttes Eva hoolis ikkagi oma pojast. Võib isegi öelda, et ta vihkas ja armastas samaaegselt.
"We Need to Talk About Kevin" on julge film raskesti käituva lapse kasvatamisest, mis pakkus mulle tugeva elamuse. Tehke palun rohkem seda tüüpi linateoseid!

9,5/10

Oktoober kinos

Sügis käes, õhtud pimedad. Mis sa muud oskad teha, kui filme vaadata ja ikka suurelt ekraanilt. Oktoobris sai 9-l korral kinos tooli nühitud. Näiteks suvekuudel oli maksimaalseks arvuks 4. Häid filme oli palju. Kõige suurema elamuse pakkus kindlasti Eesti teos "Idioot", mida käisin isegi 2 korda vaatamas ja mille kohta oma blogi pikima arvustuse kirjutasin. Naljatades võib öelda, et selle kirjutamine võttis nii võhmale, et kuu kokkuvõtte tegemine jäi hilja peale, aga siin see on.

• Rabbit Hole (8/10)
  Väga korralik draama, hästi tehtud. Mõjuv, liigutav ja mõtlemapanev, aga ka teatud määral südantsoojendav. Hea, et melanhoolistemisega ei mindud liiale - seda oli parasjagu. Masendustunnet ei tekkinud mitte vähimalgi määral. Huumorit oli ka (eriti hea oli see kanepi mõju all miitingul olemise stseen). Kidmanilt ja Eckhartilt tugevad rollisooritused.
• Sykt lykkelig ("Haiglaselt õnnelik") (8,5/10)
  Tegu Norra tänavuse Oscari nominatsiooni kandidaadiga. Minu pärast võiks film selle nommi kätte ka saada, sest mulle meeldis. Õnnestunud sümbioos draamast ja komöödiast. Oli draamale omast pinget ja hingevalu, aga ka head nalja.
• Wer wenn nicht wir ("Kes siis veel, kui mitte meie") (8,5/10)
  Minu jaoks see film lihtsalt toimis. Sisu oli parajalt valus ja emotsiooniküllane. Mehe ja naise vaheline armastuslugu kulges väga huvitavalt. Teiseks tähtsaks teemaks oli ühiskonna muutmine. Võeti ette päris radikaalseid toiminguid. Õnneks ei süvenetud liialt ideoloogiatesse. Kõike oli parajalt. Peategelast mänginud August Diehl (mängis ka "Inglourious Basterdsis") tegi suurepärase ja hinge mineva rolli.

• Idioot (9/10)
  Pikem arvustus asub siin.
• Dream House (6,5/10)
  Minu jaoks jäi kergelt lahjaks, kuid halba elamust ka ei saanud. Vähemalt hea, et ma polnud enne treilerit vaadanud (see ikka reedab räigelt). Suur sisutwist tuli üllatusena. Müsteerium iseenesest oli päris huvitav. Mõned ehmatused olid hästi välja mängitud. Daniel Craigi poolt jälle kõva sooritus. Mis puudu jäi? Erilisusest jäi puudu. Stsenaarium ei olnud piisavalt tugev.
• Drive (8/10)
  Mõnus vanakooli stiilis põnevik. Iga kaader nägi väga šikk välja. Märulit ja verd oli parasjagu. Mulle meeldis eriti filmi alguses aset leidnud esimene põgenemisstseen. Liigset labast lahmimist nagu tänapäeva suurtes action-kassahittides polnud. Muusika oli sobilik ja aitas heale feelingule kaasa. Jäin rahule, aga ekstra wow-elamus (mida pakuvad väga vähesed linateosed) jäi saamata.
• Margin Call (7/10)
  Hästi tehtud draama Wall Streeti telgitagustest, kvaliteetsed näitlejatööd. Jättis vägagi realistlikku mulje. Paraku see börsiteema mind ei paelu ja sellepärast ei saanud ka kõrgemat hinnet.
• La piel que habito ("Nahk, milles ma elan") (7/10)
  Polegi vist enne näinud sellist filmi, kus mees sõna otseses mõttes meisterdab endale oma kätega naise. Hea oli näha Antonio Banderast vahelduseks ka ühes tõsises rollis. Ta on ju tegelikult suurepärane näitleja. Almodóvari teose peamiseks trumbiks loen hästi üleval hoitud salapärasust (mitte küll päris lõpuni) kogu selle kummalisevõitu teema juures. Filmi lõpuosa oli kuidagi magedalt lahendatud. Muidu kena väljanägemisega linateos.

Idioot

Seda filmi sai kaua ja suure huviga oodatud. Õnneks sain väärt elamuse! "Idioot" pole kaugeltki mitte kõigile sobiv nii öelda rahvafilm. Ütleks isegi, et tegu on kõrgkultuuriga (mitte massikultuuriga), žanriliselt kaldub arthouse'i poole. Iseasi on see, kui kõrgelt seda kunsti hinnata. Mina võtan küll Rainer Sarneti ees mütsi maha, kes on hakkama saanud ütlemata kõva saavutusega. Nautisin linateost algusest lõpuni.

Filmis on nii palju head, et üritan kiitmisega mitte liiale minna. Esiteks meeldis mulle atmosfäär. Küllaltki väheste vahenditega on saavutatud nii suurepärane tulemus. Raske uskuda, et filmi eelarve oli kõigest väheke üle poole miljoni euro. Mingeid erilisi eriefekte küll ei kasutatud, kuid stilistika on äge. Kontrast on mõnus. Kõledus ja uhkeldav/toretsev (kostüümiparaad) olustik vahelduvad. Väike kunstiline liialdamine lisab vürtsi. Tugeva panuse hea atmosfääri saavutamiseks andis kindlasti ka operaator Mart Taniel, kes juba "Sügisballiga" tõestas oma kvaliteeti. Valgustus niimoodi kenasti paika saada ja jälgida, et kõik oluline oleks tabatud ning lisades teatud sügavust pilti - see kõik nõuab head silma ja oskusi. Mart Taniel oskab tähelepanu pöörata ka interjööridetailidele, et olustik oleks usutav, aga ka mõjuv. Kaameratöö on tegelikult suhteliselt minimalistlik, kuid tekitab tunde nagu vaataks head kunsti. Väga kihvtilt oli tehtud Nastasja Filippovna sünnipäevastseen (raudselt nauditavaim episood filmis!). Filipovna seismas bravuurikalt käed laiali kamina ees; Rogožini vihased, aga ka ülirõõmsad, ilmed suures plaanis - see oli silmale puhas komm. Kenasti on kujutatud kõledavõitu linnatänavat filmi alguses. Aegluubis sulgpalli mängimine on oivaliselt ja stiilselt üles võetud. Üleüldse suurepärane atmosfääär on minu jaoks juba pool võitu - hindan seda sisuga võrdselt.

Jättes nüüd atmosfääri sinnapaika ja püüdes sisu ka lahti mõtestada, olen võtnud endale mitte just kergete killast ülesande. Keerutamata võib tõdeda, et tegu on keerukamat sorti filmiga (milline sõnade mäng :D). Muide, ma ei ole lugenud Dostojevski suurteost ja seda enam ei jaganud teemat niivõrd hästi. Sisu komplitseerituse tõttu, pidin filmi ka teist korda üle kaema. Esimese vaatamise järel olin teatud määral nõutu. Ma lihtsalt ei saanud paljule pihta. Nii ma siis püüdsin pärast esimest vaatamist hoolega vaagida ja endale selgeks teha sisu. "Idioot" jättis mulle muidu väga tugeva mulje ja püsis mu mõtteis tublisti mitmeid päevi. Lugesin mõnda arvustust ja teise vaatamise järel oli asi kõvasti selgem. Ei tea, kas nüüd kõik päris klaariks sai, sest Sarneti käsitlus jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisruumi.

Metafoore oli päris palju nagu taolistes arthouse-linateostes tihtilugu juhtub olema. Ole mees ja saa siis kõigest aru! Millest film ikkagi kõneles? Lakooniliselt väljendades võib öelda, et põhiliselt armastusest. Ma just mainisin, et tõlgendamisruumi ikka jagub. Vaatame kasvõi vürst Mõškini suhteid Nastasja Filippovna ja Aglajaga. Kas ta armastas mõlemat tõeliselt? Kas armastus Filippovna vastu oli tõesti pigem haletsus? Siin võibolla polegi ühest vastust, vaid vaataja peab ise otsustama. Mina arvan, et Mõškin lihtsalt armastas kõiki. Mõškini armastus väljendus teinekord kaastundes või andestamises. Vürst suutis isegi Rogožinile andeks anda, et too tappis tema armastatu. Mõškin oli lihtsalt hästi õilsahingeline inimene. Eraldi võib ka tähtsaks pidada armastusele lähedast hinge teemat. Kuidas selle eest hoolt kanda? Mõškin püüdiski olla nagu hingeravitseja. Oma positiivsuse ja lihtsameelsusega suutis ta teistele rõõmu pakkuda. Mõškini jaoks oli tähtis andmine, mitte saamine. Ta oli hea inimesemõistja. Suurepärane oli see koht, kus ta püüdis Jepantsini naise ja tütarde nägudelt lugeda välja nende hinge olemust. Sai kenasti hakkama. Väga tähenduslik oli klaasvitriinis säranud kiri "Sa unustasid suudelda mu hinge". Mõškin vaatas seda endasse süvenenult ja võis mõelda, mida ta veel kellegi hingerahuks teha saaks. Kas ehk oli kedagi ehk liialt unustanud?

"Tänu" tegelaskujule Ippolit, oli esindatud veel 1 suur teema - surm. Mees oli ju suremas haige, kellel oli vähe aega jäänud. Need 2 stseeni, kus Ippoliti nägi, olid nii mõjusad ja hinge minevad. Siin oli kindlasti suur tähtsus Juhan Ulfsaki rollisooritusel. Ta mängis Ippolitti parajalt süngelt ja ekspressiivselt, aga samal ajal ka kuidagi sefilt, kui nii võib öelda. Mulle väga meeldis Ippoliti ja Mõškini dialoog, kus Ippolit küsis, et kuidas väärikalt surra. Mõškini vastus oli: "Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks". Vürst andis mõista, et tal on kahju teisest, kuna too oli suremas. Mõškinil oli nagu piinlik, et tema saab oma (õnnist) elu edasi elada, aga Ippolit mitte. Vürst suutis seda väga kena sõnastusega väljendada.

Vaatamata eelpool mainitud teemadele on tegu suhteliselt meeleoluka filmiga. Nii mõneski kohas läks suu muigele. Väga marult oli teostatud 100 tonniga mängimine, kui see rahapakk kaminasse visati. Kogu Filipovna sünnipäevastseen oli jube lahedalt tehtud. Üleüldse Mõškin oma äärmiselt naiivse olemise ja pidevalt naeratavana, pakkus koomilise vaatepildi. Teose meeleolukus väljendus peamiselt ikkagi läbi värvikate karakterite olemuse - eriti just Lebedevi ja Nastasja Filippovnaga seoses. Ka sobivalt valitud muusika aitas kaasa. Erilise mulje jättis The Stranglersi lugu "Strange Little Girl", mis kõlas võrratu sulgpallistseeni ajal.

Kui nüüd näitlejatöödest rääkida, siis kõige säravama ja tugevama soorituse tegi kindlasti Katariina Unt. Tema rollisooritus läbi Nastasja Filippovna muutis filmi kohe kõvasti erksamaks. Väga kütkestav ja kihvt tegelane! Filippovna osa on tegelikult küllaltki komplitseeritud ja sellega saab hakkama rohkem laiahaardeline näitleja nagu näiteks Katariina Unt, kellele tõesti sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Pealegi on ta ka kena väljanägemisega, mis oli ka oluline asja juures. Kindlasti sai väga suurepäraselt hakkama Tambet Tuisk, kellele kohe sobivad kurjamite rollid. Ta oli usutavalt kirglik ja võimukas. Kerge liialdusega öeldes võiks puhtalt juba Undi ja Tuisu osatäitmiste pärast filmi vaadata! Aga peategelast mänginud Risto Kübar? Ma ütleks, et tema sooritus jäi teiste palju värvikamatele tegelaste esitajate omadele varju. Mõškini tegelaskuju oli lihtsalt loodud sellisena mitteilmekana ja nii oligi raske Kübaral silma paista. Ragne Veensalu Aglajana tuli tublilt toime, kuid millegi väga erilisega, peale kummalise punksoengu, ta meelde ei jäänud. Kas pidigi? Suurepäraselt esines aga Taavi Eelmaa, kelle mängitud paheline ja vägagi värvikas Lebedev jättis efektse mulje. Eelmaale võiks anda ka koomika eriauhinna. Juba tema saabumine avastseenis ajas näo naerule. Tema irved ja lahedalt provotseeriv käitumine sünnipäevaepeol panid mõnuga muigama. "Now we talking" koht oli kuldne! Väga meeldejääva väikerolli tegi Juhan Ulfsak, millest ma ka juba paar lõiku kirjutasin. Minu arust on ta absoluutne tipp filminäitleja just nagu ta isa Lembitki. Juhan suudab väga hästi panna oma mängitud tegelast jälgima. Muidugi said taas väga kenasti hakkama teada-tuntud ja hinnatud legendid Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste ja Roman Baskin. Tiina Tauraite ja Kaido Veermäe olid ka meeldejäävalt head. Tuleb jälle tõdeda, et eestlased oskavad näidelda!


Minu arust on Rainer Sarnet hakkama saanud väga kihvti versiooniga Dostojevski "Idioodist". Näitlejatööd on väga head, atmosfäär stiilne ja mõjus. Soovitan "Idiooti" kõigile, kes ei pelga arthouse'likke linateoseid.

9/10

September kinos

Septembris sai vähe rohkem kinos käidud, kui eelnevatel kuudel, kokku siis 8 korral. Õhtud lähevad pimedamaks ja välistele tegevustele kuluv aeg väheneb selgelt. Nii ongi rohkem mahti kinosaali oma koibi vedada.

• Nord (6/10)
  Omamoodi road movie. Mehel on depressioon ja sellest pääsemiseks otsustab ta põgeneda oma masendust tekitavast keskkonnast. Täpsemini öeldes alustab ta teekonda nii-öelda tõotatud maale. Teekond on raske, aga mees on vintske ja läbi suurt raskuste ikka liigub sihtkoha poole. Põhimõtteliselt ongi filmi põhipoint mitte alla anda, et saavutada oma õilist eesmärki. Minu maitse jaoks oli asi kuidagi igavapoolselt lahendatud. See linateos ei pannud mind peategelasele kaasa elama. Kerge huumor ka väga kaasa ei aidanud. Kaunid maastikuvaated päästsid filmi mingil määral. Maastikul oli muidu oluline roll täita.
• Melancholia (8/10)
  Käisin 2. korda kaemas Trieri uusimat linateost. Hea film! Kirjutasin sellest augusti kokkuvõttes.
• Midnight in Paris (8,5/10)
  Kena õnnestumine vanameister Woody Allenilt. Kihvt film! 20-ndate Pariisi oli väga hästi kujutatud. Peamiseks trumbiks olid marud tegelased tollest ajastust, eriti Hemingway, Fitzgeraldid, Cole Porter ja ninasarvikutest vaimustuses Salvador Dalí (Adrien Brody'le annaks koomika eriauhinna). Owen Wilson sai peaosalisena päris kenasti hakkama ja Marion Cotillard oli armas nagu ikka. Michael Sheeni kiidaks ka! Kui hinnata puhtalt 20-ndatel toimunut, siis oleks hinne vähemalt 9/10. Kogu see atmosfäär oli niivõrd õnnestunult tekitatud. Hea töö, härra Woody Allen!
• Larry Crowne (6/10)
  See Tom Hanksi komöödia nüüd küll midagi erilist ei pakkunud. Helgeid hetki oli, aga tervikuna jäi asi keskpäraseks. Sisu oli lihtsalt natuke nõrgavõitu. Iseenesest on tegu täitsa toreda filmiga. Põhimõtteliselt võib öelda, et vähemalt feel-good eesmärk sai täidetud.
• Warrior (8,5/10)
  Kõva film! Siin oli seda, mida ma draamadelt ootan - pinget ja emotsiooni. Seda oli küllaga! Mis mulle veel eriti peale läheb, on see, kui tegelastel on raske olukord ja nad üritavad sellest hirmsasti välja rabeleda - selles filmis oli see suurepäraselt välja toodud ja sisu koha pealt ilma liigsete liialdusteta lahendatud. Võistlusmatšid (välja arvatud lõpumatš) olid väga kenasti üles võetud (väga hea montaaž!) ja panid ikka kaasa elama küll. Mingi hetk filmi vaatamise ajal tundus, et siit võib isegi 10/10 ära tulla, aga ... Läila võitu lõpplahendus rikkus ülihea üldmulje ära. Üleüldse lõpuosa oli ehk liialt klišeelik. Näitlejatööd olid väga tasemel, eriti mis puudutab võtmetegelasi. Andke palun Tom Hardy'le vähemalt oscari nomm! Nick Nolte oli väga hea ja äärmiselt usutav.
• Le Havre (7/10)
  Aki Kaurismäki on vahelduseks hakkama saanud tõeliselt helge ja optimistliku filmiga. Stiilselt (kaurismäkilikult) tehtud, vähese dialoogiga. Sisu jäi aga kuidagi liiga kuivaks minu jaoks, ei haaranud nii väga. Iseenesest teemad siin on olulised - immigratsioon ja ligimese aitamine. Jah, olge sallivad ja aidake hättasattunuid! Rahulik ja siiras film.
• Sleeping Beauty (7/10)
  Tegu on puhta kunsti- ning kindlasti mitte laiatarbefilmiga. Päris joovastusse ei sattunud, kuna sisu oli nagu liiga tühine või kuidas nüüd öeldagi. Ütleme nii, et kohati vahepeal tekkis raskusi, et kaasa elada sündmuste käigule. Oli vähe igavamaid kohti. Samas jällegi filmi esteetiline külg mõnes situatsioonis töötas päris kenasti. Eks see film rõhuski rohkem esteetikale kui sisule. Mulle meeldis ka teatud müstilisus seoses peategelase ja tema tegemistega. Lühidalt öeldes, käis kah, aga uuesti küll ei viitsiks vaadata.
• Contagion (6/10)
  Tavaline, ei midagi erilist, põnevusdraama. Halb mitte, pigem keskpärene. Hea, et Soderbergh üritas võimalikult realistlikku linateost teha. Vaadata kannatab! Kate Winslet tegi suurepärase rollisoorituse.

August kinos

Augustis õnnestus kinos filme vahtida vaid 3 korral. Sai ära nähtud kaua-kauaoodatud "Melancholia", kuid kuu suurimaks üllatajaks osutus hoopis Jodie Fosteri lavastatud "The Beaver". Lisaks vaatasin üht kummalist indie-filmi.

• Melancholia (8/10)
  Pettunud ei ole. Vaimustuses ka mitte. Mulle meeldisid eriti filmi ava- ja lõpustseen. Algus oli lihtsalt silmale ilus vaadata, stiililt sarnane "Antichristi" algusele (aegluubis liikumine, taustaks klassikaline muusika). Lõpustseen annab õige efekti kindlasti ainult kinos. Ütleks, et see oli uhkelt ja stiilselt lahendatud. Mis puudu jäi? Ootasin rohkem midagi šokeerivat. "Antichrist'is" näiteks sellest puudu ei tulnud. Pinget oleks võinud rohkem olla. Vahepeal vajus asi kuidagi liiga ära. Mingil hetkel hakkas Justine'i tujutsemine ja haiglaslik käitumine ära tüütama. Lõpuosa jällegi oli väga hästi tehtud ja seal ei tulnud pingest puudu. "Melancholia" on visuaalselt väga hästi tehtud nagu "Antichristki". Võib öelda, et Trier tegi oma ära, aga ei üllatanud. Kirsten Dunst oli super!
• The Future (6,5/10)
  Tegu on kahtlemata omanäolise filmiga. Päris minu teetass polnud, aga halb ka mitte. Film räägib eneseotsingust. Üks naisterahvas elab igavat rahulikku elu koos elukaaslasega. Talle (neile) tundub senine elu liiga tühisena, et peab kohe midagi ette võtma ja olukorda totaalselt muutma. Nii üritatakse oma elule anda paremat sisu/mõtet. Põhiidee, mida filmiga taheti öelda, oli minu arvates midagi sellist, et ärge elage igavat elu, vaid võtke midagi ette. See on muidugi igati positiivne mõte. "The Future" muutub vahepeal täiesti veidraks. Käiku tuleb metafüüsika. Tegu ongi rohkem sellise teosega, mida ei tohi liialt tõsiselt võtta. Filmi võibki pidada ka omamoodi koomiliseks. Mis siis veel mul öelda? Koleda häälega rääkiv kass käis närvidele ja rikkus elamuse teatud määral ära minu jaoks. Kassid rääkigu lastefilmides!
• The Beaver (9/10)
  Mulle meeldis! Tugev draama. Väga hea sisu. Läks hinge ja tekitas emotsioone. Mel Gibsoni tegelaskujule elasin ja tundsin kaasa nii mis hirmus. Minu jaoks oli film äärmiselt huvitav. Pakkus pinget, et mis Walteri elust saab ja kuidas (kas) ta oma suhted perega klaarib. Mulle sellised depressiivsed ja teatud määral melodraamatilised draamad lähevad täitsa peale, kui on hästi tehtud. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud. Gibsonilt üks karjääri parimaid rollisooritusi (äkki saab ka auhinnaga tunnustatud või mõne nommi)! Ja kellele ei meeldiks Jennifer Lawrence?!

Juuli kinos

Juulis jõudsin kinno filme vaatama vaid 4 korral (siiski 1 võrra rohkem kui juunis). Midagi vapustavalt head ei näinud. Küll aga on suured lootused augustis linastuva "Melancholiaga", mis tundub olevat täiesti minu teetass. Juulis nähtus linateosed olid lihtsalt OK-d.

• Limitless (7/10)
  "Limitlessi" puhul meeldis see, et film polnud liiga tavaline (klišeelik). Oli üllatusi ja ei osanud täpselt arvata, millega see ulmeline värk lõppeb. Kõige rohkem imponeeris kaameratöö ja montaaži mäng (natuke ka eriefekte). Lemmikkohtadeks olid need, kus pilt tormas mööda tänavat läbi kvartalite. Kena, et Bradley Cooper sattus lõpuks normaalsesse filmi. Mees oskab ju näidelda küll! Mõnus ulmepõnevik.
• The Lincoln Lawyer (7,5/10)
  Hea meelelahutuslik film. Mitte liiga keeruline, mitte liiga labane. Tuleb välja, et Hollywoodis osatakse teha põnevikku ka ilma meeletute (ajuvabade) tulistamissteenideta. Matthew McConaughey'i poolt igati kena rollisooritus. Filmi teostus oli tasemel, sisupöörded huvitavad ja tihitlugu ootamatud. Head huumorit leidus ka. Korralik krimifilm.
• 3 (8/10)
  Omamoodi huvitav lugu ebatavalisest armukolmnurgast. Mind haaras "3" kohe alguses. Mõtlesin, et üle pika aja sattusin teose otsa, mis on täiesti minu teetass. Mulle meeldis filmi stiil ja see, kuidas sisu edasi kulges. Ei oskagi kohe täpsemalt seletada, mis selle nii väga heaks tegi. Kuskil poole peal olin täiesti vaimustuses, aga siis muutus asi, kuidas nüüd öeldagi, ütleme, et kuidagi natuke liiga tavaliseks jandiks. Filmitegijad mõtlesid vist, et teeks nüüd klassikalist komöödiat ka vähe. Õnneks liiga hollywoodlikult labaseks ei muututud. Filmi võlu kahanes küll minu silmis ja suurejooneline lõpustseen ei tekitanudki erilisi emotsioone. Ei ütleks, et nüüd "3" kohe halvaks muutus, seda kidlasti mitte! Taustamuusikaga pandi paljuski täppi. Eriti hästi sobis oma stseeni David Bowie "Space Oddity". Muidugi see lugu meeldib mulle ka õudsalt. See on ju vana tõde , et kui muusika on võrratu ja sobilik, annab see tohutult juurde! Filmis on ikkagi nii palju head, et ei saanud panna väiksemat hinnet kui 2 alla maksimumi.
• Attenberg (6,5/10)
  Seda linateost võib pidada väga intellektuaalseks. Minu intellekti tase polnud aga filmi jaoks piisavalt kõrge, et oleksin kõike seda suutnud täiel määral nautida."Attenbergi" peategelaseks on omamoodi kummaline noor naine, kes on avastamas elu. Teda ei näivat mehed ja seks väga paeluvat. Naised ka teda ei eruta. Samas tema parim sõbranna elab aktiivset suguelu. Et püüda olla normaalne, katsetabki peategalane seda seksiasja (mehega). Ta ei taha lihtsalt normaalsest inimesest erineda. Seks ongi üheks tähtsamaks teemaks selles linateoses. Film paneb mõtlema ka elu ja surma üle. Oluliseks teemaks on veel isa ja tütre vahelised suhted. Juttu on küllaltki vähe. Kaamera seisab suure osa ajast paigal. On palju sügavamõttelisust ja igavust. Leidub ka omapärast huumorit. Vahepeal täiesti lambist teevad 2 naist naljakat kõndi (silly walk). Vahepeal lihtsalt matkitakse loomi. Palju see inimene siis ikka loomadest erineb?! Iseenesest on tegu korraliku väärtfilmiga.

Juuni kinos

Vabandust, et jäin taaskord nii hilja peale oma eelmise kuu kokkuvõttega (keda üldse see kotib?)! Juunis jõudsin vaid 3 korda kinos käia. Suvel on lihtsalt nii palju muud teha. Kindlasti sügisel filmide vaadatavus tõuseb jälle oluliselt. Asukski siis nüüd selle trio juurde.

• También la lluvia ("Even the Rain") (7,5/10)
  See on järjekordne film, mis püüab maailma muuta, seekord hästi tehtud. Tähelepanu juhitakse boliivlaste rasekele elule, kes peavad vee eest hinge hinda maksma. Filmis aset leidev mäss põhineb küll kümmekond aastat tagasi toimunud sündmustel, kuid ka tänapäeval on pärismaalaste elu üsna raske. Olukorda võrreldakse isegi kolonialismiga. Lugu on inimlik ja ka küllaltki kaasahaarav. Siiski ei jätnud mulle päris kustumatut muljet. Ei oskagi kohe välja tuua, mis puudu jäi. Lihtsalt üks korralik draama. Üks isiklik kiiks ka: mulle on alati meeldinud, kui filmis tehakse filmi.
• Submarine (7,5/10)
  Vaimukas ja mahe oleks vist parimad omadussõnad antud filmi kohta. Teismeiline poiss Oliver astub esimesi samme oma armuelus ja püüab samal ajal ka oma vanemate abielu päästa. Lugu ei ole tegelt väga keeruline, vaid pigem lihtsasti jälgitav. Karakterid on kihvtid. Filmile annab palju särtsu juurde Paddy Considine'i kehastatud värvikas jutlustaja (omamoodi pühak). Samas jälle meeldis ka Noah Taylori poolt rafineeritult esitatud Oliveri isa Lloyd, kelle äärmiselt rahulik ellusuhtumine kukkus väga vaimukalt välja. "Submarine'i" peamiseks trumbiks võiks pidada peategelase nutikust ja tema kuulsaid sisemonolooge. Kas tõesti mõni teismeline ka tegelikult mõtleb sarnaselt?! Tegu on muidugi (liialdatud) komöödiaga. Mis siis veel mul head öelda? Montaaž on huvitavalt tehtud. Peategelase flashbacke ja kujutelmasid on igati õnnestunult vahele pikitud. Minge vaatama, millega "The IT Crowdi" Moss (Richard Ayoade) on hakkama saanud!
• Super 8 (4/10)
  Pettunud, kuigi ootused olid tagasihoidlikud. Ei oodanud sellist lastekat. Tean, et näiteks 12-aastasena oleksin filmi täiega nautinud. Suuremat sorti loogikavigu oli häirivalt palju. Filmi sisse punnitatud draama ei toiminud üldse, samas ei olnud tegu ju ka puhta komöödiaga. Sisu poolest oli asi minu jaoks liiga lihtlabane ja klišeelik. Kõige jaburam oli muidugi tobedalt lahendatud happyendlik lõpuosa. Positiivset ka. Alguses oli see müsteerium rongiõnnetusega seonduvaga päris huvitav. Laste suurt entusiasmi filmi tegemise ümber oli tore vaadata. Taustamuss meeldis. Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et "Super 8" on suht tavaline meelelahutuslik kogupere seiklusfilm, mis läheb üldiselt rahvale (pigem küll noorematale) peale, aga minu teetass selgelt pole. Olen taolisi linateoseid elu jooksul juba küllalt näinud ja neist lihtsalt välja kasvanud.
  

Mai kinos

Lükkasin kogu aeg edasi ja edasi mai kokkuvõtte tegemist. Vahepeal unustasin üldse ära. Päris tegemata ka ei tahtnud jätta. Parem hilja, kui mitte kunagi. Blogi algusest saati pole muidu ühtegi kuu kokkuvõtet siiani vahele jätnud. Suvisel ajal on väliseid tegevusi palju, et ei jõua enam kinno nii tihti. Praegu on golfist suht sõltuvus tekkinud. Mais saigi vaid 4 linateost ära vaadatud suurelt ekraanilt.

• Le Refuge (6/10)
  Oli vähe parem kui eelmine François Ozoni film, kummaline ja ulmeline "Ricky", mis jättis suht külmaks. "Le Refuge" ("Pelgupaik") on aga palju elulisem. Kena realistlik draama, aga see on ka kõik. Pinget jäi selgelt väheks, mis draamades on väga vajalik. Oli kuidagi nagu tühjavõitu linateos. Lihtsalt üks rahulik kulgemine. Naispeaosalist mänginud Isabelle Carré on kahtlemata ilus naine. Loo moraal: "Ärge tarbige narkootikume!"
• Nowhere Boy (9/10)
  Ootasin filmi väga ja ei pidanud pettuma. Lugu siis sellest, kuidas Lennonist muusik kujunes. Aga film pole ainult muusikast. Põhiteemaks võib pidada Johni suhteid kasuema ja bioloogilise emaga (väga meeliköitev karakter). Neid kaht naist mänginud Kristin Scott Thomas ja Anne-Marie Duff tegid äärmiselt head rollisooritused! Dramaatikat leidub, aga on ka komöödiat, seda viimast rohkem. Film ongi pigem rõõmsatoonilisem, kuigi Lennonil polnud tol ajal väga kerge elu. Mina ei võtnud antud linateost niivõrd kui John Lennoni biograafilist lugu, vaid pigem kui üht lahedat ja samas ka huvitavat draamat ühest noorest kutist, kelle kireks on helikunstiga tegelemine. Pealegi on mulle alati meeldinud filmides vaadata, kuidas inimesed teevad head muusikat. "Nowhere Boy" ühtedeks lemmikkohtadeks olidki need, kui John ja Paul koos musitseerisid. Taustamuusikaks kõlanud 50-ndate rock'n'roll on ka minu maitse järele. Ajastu kujutamisele on minu hinnangul suurepäraselt pihta saadud.
• Insidious (7,5/10)
  Korralik õudukas. Ei ole eriline selle žanri austaja, aga antud teos täitsa meeldis. Ma ei tea, kas nüüd pean "Insidiousi" nii väga õudsaks filmiks, aga põnevust leidus ja võpatusi tekkis. Ehmatused olid päris hästi tehtud. Minu, kui mitte kogenud õudusfilmide vaataja, jaoks oli "Insidiousi" küllaltki originaalne. See teistpoolsuse loomine ja ka seal käimine, oli huvitavalt teostatud. Kena, et lõppu ära ei lörtsitud, vaid jäeti otsad rohkem lahtiseks. Kõrgemat hinnet ei pannud sellepärast, et film ei jätnud niivõrd kustumatud muljet ja ei püsinud minus ka tunde pärast seansi lõppu.
• Des Hommes et des Dieux (7,5/10)
  Pärast mullust PÖFFi, kus seda näidati DVD pealt, oli see teiseks korraks seda filmi näha. Võimas, aga samas ka rahulik teos. Kloostris elavad mungad satuvad keerulisse olukorda. Kas jääda kindlaks oma põhimõttetele või kuulata mõistuse häält? Mungad on vaprad ja truud. Nende kindlameelsus ja üksteise toetamine pani kaasa elama. Film annab hea ülevaate mungaelust ja näitab, kui olulisel kohal võib religioon mõne inimese elus olla. Tuleb välja aga, et Jumal ei ole kõikvõimas. Liigutav teos. Kvaliteetfilm.

Aprill kinos

Aprilli märksõnaks võiks panna Antonioni. Sai vaadatud 3 tema lavastatud linateost 60-ndatest. Ühtegi neist polnud varem näinud. Tänud Sõprusele selle retrospektiivi eest. Naljakuul õnnestus aga kokku kinos näha 7 linateost.

• Sound of Noise (8/10)
  Viimaste aegade üks lahedamaid filme! Kahju ainult, et ei suudetud huumori tempot ja lahedust läbi terve aja hoida. Filmi teises pooles läks asi vahepeal liiga tõsiseks, mis ei sobinud sellisesse teosesse. Muidu häid naerukohti oli palju.
• Copie conforme (8/10)
  Sai 2. korda (1. kord oli mullusel PÖFFil) vaadatud filmi, kus peaosas säras Juliette Binoche. Olen juba kirjutanud filmis siin.
• Neds (8,5/10)
  Väga hea õpilane (nohik) muutub tänu oma uutele sõpradele vägivaldseks lurjuseks. Asjale aitas kaasa ka kodune olukord - vend oli ammu juba pätistunud ja isa on joodik. Küllaltki vägivaldne draama. Siin filmis oli seda, mida draama peab enam sisaldama - pinget ja ootust, et mis edasi saab. Stiilselt tehtud. Mõnes kohas on ehk vinti liialt üle keeratud. Britid kohe oskavad teha filme noortest pättidest (näiteks "This Is England").
• Source Code (7,5/10)
  Mulle üllataval kombel täitsa meeldis. Ütleks isegi, et huvitav oli. Ideaalsusest oli asi küll kaugel, aga meelt lahutas hästi. Lõpu oleks võinud vähe ägedamalt lahendada.
• L'Avventura (6,5/10)
  Tegu on Antonioni nn võõrandumise triloogia 1. filmiga aastast 1960. Selle filmiga sai alguse tema koostöö võrratu Monica Vittiga. Räägitakse, et tegu on Antonioni suure läbimurdega. Minu maitsele jäi veidi lahjaks. Filmi algus oli küll paljulubav. Üks noor naine kaob äkitselt oma kamba juurest. Teda hakatakse otsima. Asi hakkas just põnevaks minema, kuid siis muutus film rohkem romantiliseks draamaks ja kadunud naise vastu tegelastel huvi rauges ja ei saanudki teada, mis temaga juhtus. Sisu oli küll nõrk. Kriitikud millegipärast ülistavad seda teost. Ei mõista mina seda. Igavapoolne film, aga mitte päris halb.
• La Notte (7/10)
  Eelmisest filmist aasta hiljem valminud teos meeldis mulle trioloogiast enim. Mehe (Marcello Mastroianni) ja naise (Jeanne Moreau) vaheline armastus on oma kire kaotanud ja nad otsivad vaheldust. Lühidalt öeldes räägib film ühe suhte lagunemisest. Selle teose puhul mulle meeldis kõige rohkem Mastroianni ja Moreau väga head rollisooritused. Nende mängitud karakterid olid omamoodi huvitavad. Tegelt see film on iseenesest hästi tehtud, aga sisu kohapealt jäi pinget selgelt väheks.
• L'Eclisse (6/10)
  Nagu trioloogia eelmistes filmides on ka siin vähe liiga palju igavust/igavlemist. Ei teagi, mida öelda selle väga hinnatud linateose kohta. Ei olnud minu maitse. Kõigi nende kolme Antonioni filmi puhul jäi enim meelde see, et Monica Vitti oli imeilus naine. Michelangelo Antonioni fänni minust ei saanud.

Märts kinos

Märts oli hea kinokuu. Palju tänu tuleb avaldada Kinokommuunile "Mõrvamüsteeriumite" nädala korraldamise eest. Tänu neile sai vaadatud suurelt ekraanilt 4 filmiklassikasse kuuluvat teost, mida ma polnud varem näinud. Kokku jäi märtsi noosiks 10 filmi.

• The Kids Are All Right (8/10)
  Omapärane draama-komöödia. Mõõdukalt vaimukas. Sellise sisuga filme ei satu just tihti vaatama. Tugevad näitlejatööd. Sain kena elamuse.
• Submarino (8,5/10)
  Tugev draama. Hästi kirjutatud stsenaarium. Sisu on realistlik. Teema pole just kerge, aga mulle meeldivadki sellised.
• Black Swan (10/10)
  Sai 3. korda vaadatud 2010. aasta parimat filmi. Eraldi arvustuse leiab siit.
• Napapiirin sankarit (7,5/10)
  Soomlased on hakkama saanud täitsa mõnusa komöödiaga. Parajalt pöörane, kohati liialt. Tore road-movie.
• Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (6,5/10)
  Palagani ja galmuuri kui palju, kuid tõeliselt head nalja jäi natuke väheks. Muidu täitsa vaadatav film, igav ei hakanud. Guido Kangur oli hea, kuid minu arust kõige huvipakkuvama rolli esitas Roman Baskin. Iseenest on tegu pulliga filmiga ja mul on hea meel, et Eestis üritatakse ka komöödiaid teha.
• The King's Speech (9/10)
  Tahtsin 2. korda näha oscaritel triumfeerinud linateost. Olen endiselt seda meelt, et tegu on suurepärase filmiga. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• M (8/10)
  Selle filmi varastas mõrvarist peategelast mänginud Peter Lorre. Tema hirmunud näoilmed ja filmi lõpus kohtustseenis aset leidev enese kaitsmine on kultuslikud. Muidu on tegu normaalse krimipõnevikuga (võibolla pisut liiga naiivse), kus leidub ka head huumorit. Kenasti tehtud linateos.
• The Third Man (8,5/10)
  Väga hästi üles võetud klassik. Pilt on kindlasti filmi üks trumpe. Õnnestunult on kujutatud sõjast räsitud Viini. Kuigi Orson Welles sai ekraani aega üsna vähe, on parimad kohad just temaga seotud. Võrratu on stseen, kus ta esimest korda ekraanile ilmub ja väga hästi on teostatud filmi lõpus aset leidev eepiline tagaajamisstseen.
• Strangers on a Train (9/10)
  Suurepärane Hitchcocki film-noirilik põnevik aastast 1951. Väga oskuslikult kruvitakse pinget. Ei puudu ka vaimukus. Väga hästi näideldud, parim oli muidugi kurikaela mänginud Robert Walker. Hitchcock on lihtsalt meister põnevuslugude peale!
• Blow-Up (6/10)
  Hästi ei mõista linateose kultuslikkust. Paljud peavad seda 60-ndate parimate filmide hulka. See Antonioni teos osutus kuidagi tühjaks minu jaoks. Ei ütleks küll, et tegu on halva filmiga. Fotosessioonid modellidega olid kihvtilt tehtud ning peategelasest fotograafi dialoog müstilise ja kummalise Jane'ga oli tõeliselt hea, olles samal ajal mõnusalt flirtiv aga ka pingeline. Muidu ei tekitanud erilisi emotsioone. Jah, paraku jäi asi liiga kuivaks.