Märts kinos

Märts on läbi saand ja oleks aeg kokkuvõte teha. Kokku kinoseansside arvuks kujunes kuu jooksul 8. See on kusjuures viimase 5-e kuu madalaim tulemus! Märtsis sai kinos vaadatud järgnevaid filme:

• Jumper (4/10)
• No Country for Old Men (8,5/10)*
• Vantage Point (8/10)
• Irina Palm (5/10)
• Raja 1918 (3/10)
• 10,000 B.C. (2/10)
• Definitely, Maybe (8/10)
• 4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile (8,5/10)
  * eelnevalt nähtud filmid (kuu parimate auhindadele ei saa kandideerida)
  

Märtsis sai nähtud aasta halvim linateos, milleks on "10,000 B.C.". Üldse 7-st uuest filmist koguni 4 ei ületanud keskpärasust tähistavat hinnet "5". See näitab selgelt ära, et tegu polnud just hiilgava kuuga. Jaanuari ja veebruariga ei anna üldse võrreldagi. Neil mõlemil kuul oli hinnet "5" mitteületanud uute filmide arvuks vaid 1 ja seda veel 8 hulgast. Aga kõige hullemaks märtsi ka pidada ei saa. Võib öelda, et krahhist päästsid 2 viimast linateost ("Definitely, Maybe" ja "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile"), mis said siis nii kõrge hindeks "8" või enam.

Kuu parima auhinna saaja tuleb loomulikult nende kahe hulgast. Kumb on veidikene erilisem, kumb film pakkus natukenegi suurema elamuse? Igatahes otsustatud sai, et parima (uue) filmi nimetuse märtsis annan Rumeenia filmile "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile". Votnii.

Ei saa mitte ära jätta ka parima filmielamuse nimetamist. Selle, mingil määral lohutusauhinna, vääriliseks tunnistan rõõmuga "Definitely, Maybe". See film on lihtsalt niivõrd suurepärane meelelahutaja.

Vaadates nüüd aprilli filmivalikut, ei hakka just rõõmust lakke hüppama, kuid siiski on, mida vaadata. Huvipakkuivamad filmid on ehk põnevik "Street Kings", komöödia "Forgetting Sarah Marshall" ja kindlasti draama "Interview". Viimane nimetatuist linastus ju ka mullusel pöffil ja seda on paljud kiitnud (teiste seas ka tuntud filmiguru Soprano oma kirjutises). Nagu alati, ootan ka aprillist mõnd üllatajat. Selge on see, et KINO PEAB SAAMA!

4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile

Kui viimati vaadatud film "Definitely, Maybe" on olemuselt kerge meelelahutuslik komöödia, siis "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile" ehk "4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva" on totaalselt teistsugune. Selles Rumeenia filmis juba nalja ei mõisteta. Aga mulle, kui väga omapärase maitsega filmihuvilisele, meeldivad mõlemad linateosed!

Kui mulle meeldib teinekord kuulata rasket rokkmuusikat, siis niisamuti on vahel isu eriti raskete fimide järele. "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile" on tõeliselt raske ja valus, kuid samas pakub ka pinget. Tegu on sellise nii öelda nišši filmiga, mis kindlasti on meelt mööda väga vähestele. Film räägib aborditegemisest riigis, kus see on keelatud. Tegu on väga karmi ja realistliku draamaga. Kui oleks minu otsustada panna vanusepiirang, siis oleks see vähemalt "keelatud alla 16-aastastele". Üks stseen on nii räige, et isegi mina pidin silmi kissitama, et mitte kõike ekraanil olevat näha. Samas see stseen oli kindlasti õigustatud, kuna see lisab filmile realistlikkust ja aitab paremini sisu selgitada.

"4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile" on selline film, mida ma küll kellegile soovitada ei julge, kuigi mulle endale see meeldib. Kui nüüd, keegi otsustab filmi ära vaadata, siis peab ta kindlasti teadma, mis sorti asjaga tegu on. Ütleks isegi, et sellise kõheduse vaatamiseks tuleb ennast nii öelda ette valmistada. See film šokeeriks üsna julmalt kindlasti paljusid.

Ma teadsin enne filmi nägemist, millega tegu on, kuid päris sellist tulemust ma ei oodanud. Kartsin, et asi kipub liiga sürriks ära minema. Et on palju selliseid stseene, kus sisuliselt midagi ei toimu ja keegi lihtsalt pikalt passib ühte kohta. Õnneks päris nii see ei olnud. Oma tempo on täiesti olemas ja pinget ka jagub.

Ainsaks tähelepanuväärsemaks miinuseks, mida oskan praegu välja tuua, on kaameratöö. Pilt on just välitingimustes kohati natuke liiga hüplev ja ähmane. Mõned stseenid on nii filmitud, kus näitab kuskile liikuvat peategelast kogu aeg niivõrd suures plaanis, et ei saagi üldse aru, kus ta viibib, ja see häirib. Kui mõned stseenid välja jätta, pole siiski kaameratööl väga viga.

Kui paljud blogijad, kes panevad ka hindeid filmidele, väldivad täishinde poolitamist, siis mina ei suuda seda. Teinekord olen nii kahe vahel, et lihtsalt peab panema komaga hinde. "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile" puhul on sama lugu. No nii hea film see pole, et "10" panna. "9" oleks ka vast natuke liig, kuna sellise hinde sai näiteks "There Will Be Blood", millele käesolev linateos jääb ikkagi alla. "8" aga on ehk nagu liiga tavaline hinne. Seega otsustasin poolitada.
8,5/10

Definitely, Maybe

Üle päris mitme filmi sai vaatamas käidud kerget komöödiat. "Definitely, Maybe" on žanri poolest küll romantiline komöödia, aga kindlasti mitte tüüpiline naistekas. Film ei ole kindlasti lastele mõeldud. Väga tore linateos on! Tõesti üllatas mind. Ei osanud filmist midagi erilist oodata. "Definitely, Maybe" on täis mahedaid ja heatahtlikke nalju. Samas ei esine probleeme, mis väga tihtilugu jänkide komöödiates esineb, nimelt labasust ja naljaolukordade ülemängimist. Huumor on niisugune maitsekas, mitte tobe ja vulgaarne.

Tegu pole ikkagi päris puhta komöödiaga. Ei ole päris nii, et nali nalja otsa ja muud ei midagi. On ka tõsisemaid hetki. Lool on oma iva sees. Film räägib reklaami alal töötavast Willist (Ryan Reynolds), kelle elus on olnud mitmeid naisi. Mehel on käsil lahutusprotsess naisega, kellega on tal ka tütar Maya (Abigail Breslin). Mayat hakkab väga huvitama oma isa ja ema kokkusaamislugu. Will, aga ei taha algul rääkida. Ta ütleb vaid, et see on liiga keeruline. Tütar ei anna järele ja nii Will hakkabki jutustama omapärasel moel sellest. Seda on huvitav jälgida, kuidas lugu areneb. Selle jutustus on osavalt üles ehitatud. Kuna Will otsustas naiste nimed ära muuta, pole alguses selge see, kellest saab Maya ema, mis teebki asja huvitavaks. Pidevalt on koomilisi situatsioone. Naljakad on tütre reaktsioonid. Lugu ise areneb heas tempos, ilma et peatuks mõnes kohas liiga kaua. On palju erinevaid tasandeid/etappe. Olukord muutub pidevalt suhteliselt kardinaalselt. Samas ei lähe asi liiga kirjuks. Ühesõnaga igav ei hakka ja pidevalt saab nalja.

Väga korralikud osatäitmised Rachel Weisz'i ja Abigail Breslin'i poolt. Meeldis see, et naispetegalasi oli valitud mängima väga kenad inimesed, peale Weisz'i veel Elizabeth Banks ja eriti armas Isla Fisher. Willi kehastanud Ryan Reynolds ei teinud küll midagi imelist, kuid võib öelda, et sai normaalselt hakkama. Väiksematest rollidest jäi enim meelde Kevin Kline'i poolt mängitud eriti koomiline tegelane.

Ilusad naipeaosalised (näitlejannad Weisz, Banks ja Fisher).

Soovitan küll kõigile, kel vanust kuskil vähemalt 14, filmi "Definitely, Maybe" vaatama minna! Suurepärane meelelahutus!
8/10

Brian May ja Roger Taylor rokivad edasi!

Läbi aegade suurimate rockbändide hulka kuuluva ja minu isikliku lemmiku Queeni kitarrist Brian May ja trummar Roger Taylor ei ole loobunud muusikat edasi tegemast, mille üle on mul eriti hea meel. Nii peabki! Kahju ainult, et bassimees John Deacon ei ole enam aktiivne. Tulemas on nii uus album kui ka sellega seoses tuur. Nagu juba 2005. ja 2006. aastal toimunud tuuril, on ka nüüd pundis Paul Rodgers, kes siis on tuntuks saanud Free ja Bad Company solistina. Muusikakooslusel nimeks ikka endiselt igati loogiline variant Queen + Paul Rodger. Ja ma toonitan, et Paul ei ole ega saagi kunagi olema ansambli Queen solistiks. Queeni ainsaks juhtlauljaks jääb Freddie Mercury. Sellepärast ongi koosluse nimeks Queen + Paul Rodgers.


Ka minul õnnestus nende eelmisest tuurist osa saada, kui esineti 2005. aasta aprillis Stockholmis. Ja mis seal salata, see jättis väga võimsa mulje. Mul õnnestus veel koht saada otse lava ees, kus sain oma lemmikuid 5-6 meetri kauguselt näha rokkimas. See on kindlalt minu elu üks suurimaid ja ka tundeküllasemaid elamusi. Tahaks veel!

Selle aasta tuuri ajakava näeb välja selline:
16. september - Moskva VENEMAA
17. september - Moskva VENEMAA
20. september - Gdansk POOLA
21. september - Berliin SAKSAMAA
23. september - Antwerpen BELGIA
24. september - Pariis - Bercy - PRANTSUSMAA
26. september - Rooma ITAALIA
28. september - Verona ITAALIA
29. september - Zürich ŠVEITS
01. oktoober - München SAKSAMAA
02. oktoober - Mannheim SAKSAMAA
04. oktoober - Hannover SAKSAMAA
05. oktoober - Hamburg SAKSAMAA
07. oktoober - Rotterdam HOLLAND
10. oktoober - Nottingham SUURBRITANNIA
11. oktoober - Glasgow SUURBRITANNIA
13. oktoober - London SUURBRITANNIA
14. oktoober - Cardiff SUURBRITANNIA
16. oktoober - Birmingham SUURBRITANNIA
18. oktoober - Liverpool SUURBRITANNIA
22. oktoober - Barcelona HISPAANIA
24. oktoober - Murcia HISPAANIA
25. oktoober - Madriid HISPAANIA
28. oktoober - Budapest HUNGARI
29. oktoober - Belgrad SERBIA
31. oktoober - Praha TŠEHHI
01. november - Viin AUSTRIA

Kui palju ikka saab veel tekkida võimalus näha Brianit ja Rogerit oma silmaga laval livena. Olgu see album ükskõik milline, mina läheksin Queen + Paul Rodgersi kontserdile puhtalt May ja Taylori esinemise pärast. Sellest tuurist lihtsalt peab osa saama!

10 000 B.C.

On näha et filmi tegijad tahtsid teha võimast eepilist linateost. Aga nad tegid seda nii võltsilt. Film ei pakkunud mulle sisuliselt midagi. Ütlen karmilt: mõttetu film. Täiesti ajuvaba ja seda väga halvas mõttes. "10 000 B.C." ei kutsunud minus esile mingeid erilisi emotsioone, ainult mõnes kohas sain veidi naerda. Näiteks osade suguharude sõjariietused on päris koomilised. Üldiselt on film täis tobedusi. Eriti totter on see, kuidas Vana Ema (Old Mother) värdjaslikult elab kaasa oma väga kaugel eemal olevatele suguharu liikmetele, tajudes samal ajal nende olukorda üsna hästi.

Põnevust tuleb tikutulega taga otsida. Tagaajamised ja võitlused on nii magedalt tehtud. Kui tundub, et nüüd läheb põnevaks, siis lörtsitaks lihtsalt olukord ära ja põnevusest võib suu puhtaks pühkida. Lugu kulgeb väga tuimalt ja sirgjooneliselt. Ei mingit üllatusmomenti. Ei mingeid huvitavaid tviste. Lõpptulemus on ka nii eeldatav. Dialoog on väga rabe ja puine. Igav hakkab.

Originaalsus puudub. Jätab odava koopia mulje. Tegu oleks nagu suurte ajalooliste ja eepiliste linateoste paroodiaga, ainult et mitte komöödia võtmes. Film tuletab meelde kõige rohkem "Apocalyptot", aga seda väga armetul moel.

Näitlejatöödest ei oska midagi eraldi kiita. Vähemalt naipeaosalist Evolet'i mänginud Camilla Belle pakkus silmailu. Meespeaosa mänginud Steven Strait oli küll väga lahja. Tema esitus pole üldse veenev. Miks küll valiti peaossa selline näitleja-andeta inimene? Arusaamatu.

Silmailu: Camilla Belle

Kuulda on, et ka kriitikud materdavad mõnuga filmi. Seekord on ka neil õigus. Pakun, et "10 000 B.C." võib kandideerida nii mõnelegi kuldvaarikale.

Muidu, ma ikka ootasin midagi head sellelt linateoselt. Paraku on tegu väga suure pettumusega. Milleks sellist filmi vaja oli?
2/10

Vantage Point

"Vantage Point" on siuke suhteliselt omapärane põnevik. Tegu on järjekordselt hea filmiga. Filmi ajal näidatakse üht ja sama sündmust 8 korda! Ja uskuge või mitte, see on huvitav! Iga kord on eelmisest loomulikult erinev, kuigi põhisündmuseks on presidendi atendaadi katse ja sellele järgnev kaos. Seda intsidenti jälgitakse 8 inimese vaatenurgast. Iga korraga selgub midagi hoopis uut. Mina ja ma usun, et ka enamust vaatajatest, ei saanud küll kohe pihta, kes organiseeris sellist asja. "Vantage Point" sisaldab nagu heale thrillereile kohane huvitavaid pöördeid. Kõik ei olegi nii lihtne, kui algul näib. Selle linateose üheks suurimaks plussiks võikski lugeda seda, et pidevalt toimub midagi, mida ei osanud nii lihtsalt ette näha. Arvestades põnevusfilmide üldist taset on sisu uskumatult tugev. Võibolla ainult, et lõpptulemus võrdlemisi eeldatav ja Hollywoodi kohta liiga loogiline.

Igatahes on väga omalaadne loo käsitlus. Meeldiv on see, et film on üsna realistlik. Seda omadust hindan ma väga kõrgelt põnevusfilmide osas. Muidugi on oluline ka see, et pinget ja huvitavaid olukordi on küllaga.

Tuleb tunnistada, et osatäitjate nimekiri on päris korralik. Osalevad ju Dennis Quaid, Forest Whitaker, William Hurt, Matthew Fox, kui nüüd suurimad nimed välja tuua. Mingeid päris rabavaid rollisooritusi siiski silma ei jäänud. Nad kõik said lihtsalt hästi hakkama. Teistest ehk jättis parima mulje Forest Whitaker. Mulle väga meeldib tema mängitud tegelane, kes on nii siiras ja asjalik.

Kokkuvõtteks ütleks, et "Vantage Point" väärib auga žanri määratlust "põnevik", olles samas veel üsnagi originaalse ülesehitusega.
8/10

Teised blogid

Lisasin uue asjana vasakusse äärde blogide nimekirja, mida ise kõige rohkem loen ja, mis on minu arust huvitavad. Eks see nimekiri täieneb aeg-ajalt.

On palju häid blogisid, mis andsid mulle inspiratsiooni, et luua ka oma. Selle blogi suurimaks eeskujuks võiks ehk lugeda "Filmidest ja Muusikast" - http://filmsmusic.blogspot.com/. Selles leidub palju asjalikke ja suhteliselt põhjalikke tekste filmide teemal. Blogi omanik Soprano on muide parima muusikakoosluse läbi aegade ehk Queeni foorumi (http://eqf.proboards30.com) haldaja, mille aktiivne kasutaja olen minagi. "Filmidest ja Muusikast" puhul on meeldivaks asjaoluks ka suur produktiivsus.

Ise külastan kõige rohkem filmiteemalisi blogisid ja ka minu oma sisaldab selgelt enim just filmi-ainelisi tekste. Nii see ka jääb. Kindlasti tuleb ka teistel teemadel postitusi juurde. Üritan ise suurendada mingil määral mahtu. Paraku olen küllaltki aeglane kirjutaja ja aega ka nii palju pole. Aga eks ma arenen :).

Veebruar kinos

Jätkan traditsiooni teha kokkuvõte iga kuu alguses eelmise kuu kinoskäikudest. Veebruaris sai kinnitust tõsiasi, et olen peast segane rääkides minu kinosuhetest. Tunnistan, et olen hull! Seda tõestab fakt, et käisin "Sügisballi" kinos juba 6. korda vaatamas! Kuuldes, et film tuleb veel korraks viimast korda kinno, ei saanud lihtsalt jätta juhust kasutamata, et näha veelkord seda läbi aegade parimat Eesti filmi (vähemalt minu jaoks). No nüüd on küll "Sügisballist" mõneks ajaks isu täis. Hull olen ka sellepärast, et viimase 3 kuu jooksul olen käinud 37 kinoseansil. Kuna minu arust on kino parim koht absoluutselt kõikide filmide vaatamiseks ja kuna ma netist põhimõtte pärast ei lae filme alla, siis see arv peabki olema suur. Ilma filmideta ma lihtsalt ei suudaks elada!

Kokku sai veebruaris käidud vaatamas 10 filmi, millest 2 olid varem nähtud. Veebruari kinokülastused olid järgmised:

• Charlie Wilson's War (7/10)
  
• Rambo (3,5/10)
  
• No Country for Old Men (8,5/10)
  
• Tallinn pimeduses (8/10)
  
• Once (10/10)*
• There Will Be Blood (9/10)
  
• Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (7,5/10)
  
• The Kite Runner (6/10)
  
• Sügisball (10/10)*
  
• Cassandra's Dream (7,5/10)
  * eelnevalt nähtud filmid (kuu parimate auhindadele ei saa kandideerida)

Parima (uue) filmi auhinna võitjaks kuulutan "There Will Be Blood'i". Kirjutasin filmis siin. See linateos tõuseb selle aasta edetabelis esikohale.


Eriauhinna annaksin filmile "Tallinn Pimeduses". Ei osanud oodata sellest kinotükist midagi, aga film osutus väga lahedaks ja meeldivaks. Loe ka siit. Selle 1993. aastal valminud toreda filmi linastumine suurel ekraanil oli väga meeldiv üllatus.

Veebruar ehk oscarikuu oli oodatult väga hea filmi valikuga kuu. Märts, mis on mulle juba 2 filmiga alanud, tundub selgelt lahjem tulevat, kuid kindlasti on, mida vaadata. Samas on rohkem aega ka korduste jaoks ("No Country for Old Men" oli esimeseks). Uutest ootan enim ehk "Vantage Point'i". Samas näiteks "10 000 B.C." tundub päris vaatemänguline olevat. Kuna kinosõltuvus minu üha süveneb, siis alla 10 seansi ei tahaks ka sel kuul lubada.

Cassandra's Dream

Film meenutab paljuski Woody Alleni 2005. aasta "Match Pointi". Esiteks, mõlemas filmis on võtmesündmuseks mõrv. Teiseks, mõrvasooritajad on tavalised normaalsed inimesed, kellelt sellist tegu on väga raske oodata. Kolmandaks, mõlemas filmis on mängus kena kaunitar, kes ajab meespeategelase pea sassi. Neljandaks, tegu on heade filmidega!

Film räägib kahest vennast (Ewan McGregor ja Colin Farrell), kes on pidevalt rahalistes raskustes, kuid mõlemil on unistused suured. Vennad saavad enamuse ajast väga hästi omavahel läbi ja hoiavad teineteist (pere on pere, veri on veri). Nende elu pöörab aga pea peale ootamatult külla tulnud rikas onu (Tom Wilkinson). Mõlemad ootavad, et ta aitaks neid finants poole pealt. Onul on aga oma suur probleem, mille lahendamise eest lubab väärilist tasu maksta. Probleemi lahendamine pole aga sugugi lihtne ja nii jamad algavad. Pannakse proovile vendade psüühika ja omavahelised suhted. Film pakub ootamatuid pöördeid ja hoiab pidevalt pinget üleval. Vürtsi lisavad mõned koomilised olukorrad. Olemuselt on sisu mõnusalt sünge. Väga oskuslik on Woody Alleni loo arendus ja tegelaste kujutamine. Seda ta oskab.

Paraku jääb filmi lõpplahenduse väljamängimine kuidagi kesiseks. Lõpptulemus iseenest oli suhteliselt loogiline. Küll aga oleks oodanud palju kihvtimat lahenduse esitust. Lõpp tuli ka veidi liiga äkki.

3 staari: Wilkinson, McGregor ja Farrell

Näitlejatöödest rääkides tuleb tõdeda, et mingeid rabavaid sooritusi pole, välja arvatud ehk suhteliselt väikest osa mänginud Tom Wilkinson. Suhteliselt lahja oli Colin Farrell. Minu arust pole tal lihtsalt erilist näitlemisannet. McGregor saab hakkama. Naispeategelased on võluvad.

Üldmulje on ikkagi hea!
7,5/10

Coenite triumf ehk oscarite järelkaja

Valdav enamus seekordseid laureaate tegid mulle väga head meelt. Päris mitmed võidud panid mind juubeldama. Olen äärmiselt rahul!

Nagu arvata oli ja nagu ma ise ka ennustasin, sai selle aasta auhinna jagamisel näha vendade Coenite triumfi. Mehed on igati ära teeninud oma oscarid. Kuigi ise olin enim "There Will Be Blood" poolt, ei tekitanud mulle parima filmi, lavastaja ja mugandatud stsenaariumi auhinnad vähimatki meelehärmi.


Mis mind aga kõige rohkem hõiskama pani, oli muidugi Cotillardi võit. Varasemalt olen niivõrd kõvasti rõõmu tundnud vist ainult mulluse Scorsese võidu üle. See, kuidas Prantsuse kaunitar mängis mitte just kõige ilusamat Piaffi vanuses 18 kuni 47 aastat nii veenvalt, on midagi imeväärset. Vapustav rollisooritus ja igat võidedut auhinda väärt. Väga armas oli ta võidukõne. Tema emotsioon oli nii ehe. Kahtluseta on Marion hetkel mu lemmik naisnäitleja.

Teiseks suurimaid emotsioone/ovatsioone tekitanud oscar oli parima laulu oma. Ja see, et Jon Stewart otsustas tšehhitar Markéta Irglová lavale tagasi kutsuda, kuna ta ei jõudnud enne sisuliselt midagi lausuda, oli suuremeelne ja kena žest. Uskumatu, millist menu ja tähelepanu see Eesti kohtagi väikese eelarvega tehtud film on saavutanud. Filmi peamiseks trumbiks on laulud, millest kõige meeldejäävaim on kindlasti "Falling Slowly". Minu arust on Glen Hansard ja Markéta Irglová superhead lauljad ja sobivad just koos laulma.

Samuti rõõmustasid mind palju Bardemi ja Day-Lewise võidud. Nende kahe pluss Cotillardi esitused on üldse 2007. aasta filmidest kõige meeldejäävamad ja kindlalt ka parimad! Jällegi õiglus võidutses!

Meeldiv oli viimaste aastate ühe parima põneviku Bourne'i 3 scarivõitu. Selle filmi tehniline tase on hämmastavalt hea. "The Bourne Ultimatum" pidigi mitmeid oscareid võitma! Kuradi hea, et Bourne tegi helikategooriates rämpsfilmile "Tranformers" 2:0 ära!

Show ise oli väga hästi välja tulnud. Stewart oli eriti tubli seekord. Nalja sai! Ootaks teda ka järgmisel aastal õhtut juhtima. Chris Rocki, DeGeneresi või Whoopi Goldbergi küll uuesti ei taha. Väga meeldis oscarite ajaloo meenutamine erinevates kategooriates. Toredad vahepalad olid binoklite, ehmatavate ülesärkamiste ja mesilaste "vägitegude" klipid. Väga naljakas oli Seth Rogeni ja Jonah Hilli vaidlus teemal kumb peaks olema Halley Berry. Kokkuvõtteks tuleb mainida, et selleaastane auhinnagaala jääb meelde küll väga meeldivana.