November kinos

Millegipärast lükkub mul see eelmise kuu kokkuvõtte tegemine kogu aeg edasi ja edasi! Shame on me! Novembris sai suurelt ekraanilt vaadatud 23 filmi, mis on mu uueks ühe kuu rekordiks. See arv on nii suur suuresti tänu PÖFFile, mis meelitas mind vaatama 17 linateost. PÖFFi muljeid saab lugeda siit ja siit. Nüüd kribaks siia impressioone ülejäänud 6-st filmist.

• Skyfall ("007 Skyfall") - 6,5/10
  Kahjuks mina ei jaga sellist vaimustust nagu suur osa kriitikuid. Pole tegelikult kunagi suur Bondi fänn olnud. "Casino Royale" meeldis küll väga, kus Daniel Craig tõestas, et on pagana õige valik agent 007 osasse. Antud teoses oli Craig taaskord tasemel. "Quantum of Solace" ja "Skyfall" on minu jaoks üldjoontes tavalised actionfilmid. OK, tehnilise taseme poolest on nad muidugi täielik tipptase ja tavalisest märulist on nad palju stiilsemad. Ootasin sisult ikkagi enamat. Filmi alguse tagaajamine on küll igati õnnestunult teostatud ja pakkus naudingut ka mulle. Üks filmi trumpe on kindlasti tegelane nimega Silva. Bardemi poolt suurepäraselt mängitud kurikael on äärmiselt huvitav karakter ja tema osakaal oleks võinud suurem olla. Kuna pole just eriline Bondi saaga austaja, siis nostalgiat ei täheldanud. Igasugused viited varasematele saaga osadele (nii vähe, kui ma neid üldse täheldasin) ei mõjunud mulle. Aston Martini kasutamist pean küll sümpaatseks žestiks (väga ilus masin!). Kindlasti ei pea ma "Skyfalli" ebaõnnestumiseks, kuid ootused olid selgelt suuremad, eriti arvestades, et Mendes oli lavastajaks. Aga soovitan küll kõigil 23. Bondi kinno vaatama minna, sest see film on lihtsalt kohustuslik!
• Kõik muusikud on kaabakad - 7,5/10
  Täitsa kihvt teos. Sihuke omamoodi kiiksuga ja lahedalt mänguline. Film pakub häid muusikalisi numbreid, näiteks Andres Lõo "I Don't Know How To Write A Song In English" - kinos oli seda puhas nauding vaadata. Heliriba on huvitav ja igati sobilik. Saab kuulda ainult head Eesti muusikat! Mulle meeldis filmi visuaal, mis on koloriidirikas, kunstipärane ja sihuke mõnusalt unenäoline. Atmosfäär on tabav, mis tõmbab sind kaasa oma pöörasesse loomeinimeste maailma (kus on ka palju tühikargajaid). Kindlasti aitas sellele kaasa suurepärase kunstnikutööga hakkama saanud Kristina Lõuk. Naispeaosalist mänginud Riina Maidre, kes oskab ka igati kenasti laulda, tegi väga pilkupüüdva ja efektse soorituse. Ainsa miinusena tooks välja kohatise segaduse - tegevus muutus vahepeal liialt seosusetuks. Ei saanud neist kõikvõimalikest poosidest ja sümbolitest ja nende mõttekusest aru. Segadus segaduseks, "Kõik muusikud on kaabakad" pakkus mulle täitsa maru elamuse. Seda filmi vaataks heameelega uuesti. Loodetavasti tuleb kinno tagasi. Tugev lavastajadebüüt, Heleri Saarik! Ootan sinult veel filme.
• Premium Rush ("Sööst") - 8/10
  "Premium Rush" ei ole kaugeltki intelligentne film, vaid lihtsalt mõnus meelelahutus. Hea oli kohe vaadata action-filmi, mis ei baseeru plahvatustel ja tulistamisel. Polegi enne näinud filmi, mis põhineb rattaga läbi linna kimamisel. Minu meelest oli küll kaasahaarav. Tõeliselt lahe vaatemäng. Lots of fun. Natuke kahju, et Michael Shannoni tegelaskuju muutus alguse karmist tüübist aja jooksul liialt narriks. Tema esimene stseen oli küll paljutõotav, kus ta jättis väga kalgi mulje oma ähvardustega. Oma rollisooritusega sai Shannon iseenesest taaskord väga hästi hakkama. Minu arust on ta üldse üks huvitavamaid näitlejaid. Joseph Gordon-Levitt on äss!
• Deemonid - 7,5/10
  Mulle meeldis. Ladusalt jutustatud lugu, head näitlejatööd, õnnestunud teostus (operaatoritööd tunnustati PÖFFil). Filmi põhiline eesmärk on moraali lugemine mängusõltuvuse eest. Seda ehk tehti natuke liiga kunstlikult või püüdlikult, mis kuuldavasti on häirinud palju vaatajaid, kuid mind see väga ei seganud. Sisu oli minu arust huvitav, samas mitmed kurdavad etteaimatavuse üle. Ma küll ei osanud ette näha, kas ja millal peategelased saavad oma sõltuvusest jagu. Oli huvitav jälgida nende allakäiku ja kui sügavale sisse nad langevad. Sisemine võitlus endaga, mänguiha, šokis olek ja naiivne võidulootus on väga hästi välja mängitud.
• 7 días en La Habana ("7 päeva Havannas") - 6/10
  7 režissööri koostatud mosaiik Kuuba pealinna elust ja melust. 7 erinevat lugu, mõni rahulikum, mõni hoogsam. Kuuleb palju head Kuuba muusikat. Väga eluline film. Miks hinne ei ole kõrgem? Lihtsalt ei köitnud piisavalt.
• Tie pohjoiseen ("Teel põhja") - 7/10
  Igati muhe komöödia soomlastelt. Film üheks põhiideeks on perekonna olulisuse rõhutamine. Et me ikka oma veresidemeid ära ei unustaks. Seejuures nende teemadega väga tõsiseks ei minda. Üldjoontes on "Teel põhja" kerge vaatamine. Selle filmi täht on kindlasti Vesa-Matti Loiri, kes varjutab oma suurusega (igas mõttes) kõik muu. Väga sarmikas kuju, laulab ka hästi. Filmi üheks tipphetkeks oligi minu jaoks see muusikaline etteaste. Tore road movie.

PÖFFist veel

8-st filmist juba kirjutasin. Nüüd siis muljeid ülejäänutest.

Argipäev ("Everyday", Suurbritannia)
Film uurib seda, kuidas 4-lapseline pere saab omadega hakkama isa vangis olemise ajal ja kuidas naine vastu peab. Kiiduväärt on asja juures see, et linateost filmiti viie aasta vältel (selline aeg on ju suht harukordne mängufilmi puhul), nii et saab näha laste kasvamist. See tegi filmi elulähedasemaks. "Everyday" ongi äärmiselt realistlik ja naturalistlik draama. Dramaatilisusega ei ole üle pingutatud. Kena vaikne film. 6,5/10

Barbara (Saksamaa)
Näide sellest, kuidas Ida-Saksamaa tobe režiim muutis inimeste elu raskeks. Täiesti hämmastav, kui keeruline oli riigis elavatel sakslastel pääseda Lääne-Saksamaale. Väga tugev rollisooritus peategelast Barbarat mänginud Nina Hossilt. Tema suhteliselt vaoshoitud viha riigikorra vastu ja kannatused on igati veenvalt välja mängitud. Peaks olema väärt vaatamine, sest linateos oli Berlinalel edukas ja on valitud Saksamaa poolt kandidaadiks võõrkeelse filmi oscari nominentide hulka. Ma ise paraku küll suures vaimustuse pole. 6,5/10
Viimane ilus päev ("The Last Fine Day", Saksamaa)
Elutruu film leinast ja sellega toimetulemisest. Valus teema. Midagi üllatavat ei pakkunud. 6/10

Kolka Cool (Läti)
Film logarditest, kes midagi erilist peale lulli löömise teha ei viitsi. Teatud määral stiilselt on kujutatud külaelu allakäiku. Nalja saab ka. Tegu ongi tegelikult komöödiaga. Huumor on lihtne ja soe. Mina ei naernud just palju, aga mõni vaataja ikka lõkerdas hoolega - subjektiivne värk. 5/10

Välgatus ("Flicker", Rootsi)
Minu jaoks aasta üks parimaid komöödiaid. Veidrad karakterid, kes peavad pidevalt kogema ebaõnnestumisi. Teiste ebaõnne on ju ikka naljakas vaadata või mis?! Huumor on kohati küllaltki pöörane ja täiesti minu maitse. Visuaalselt näeb film väga hea välja. Meeldis see viis, kuidas interjöörid olid kujundatud - ilmetud ja suht värvitud, kuid samas stiilsed ja imposantsed. Montaaž on suurepärane. Tänavuse PÖFFi lemmik. 8,5/10
Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
Hea draama noore huligaani ümberkasvatamisest. Üsna inimlik lugu. Üks tähtsamaid teemasid on andestamine. Kas suudad andestada sulle palju halba teinud huligaanile? Film pakub välja hea alternatiivi vanglale - koha, kus on küll ranged reeglid, kuid tavavanglast palju vabam õhkkond. Sellises kohas võib tõesti toimuda inimese paranemine. 7,5/10

Süütus ("All That Matters Is Past", Norra)
Täitsa omapärane mõrvalugu. Film räägib kahest vennast, kellele meeldib üks tüdruk/naine (tegelasi kujutatakse nii kooliealisetena kui ka keskeale lähenevatena). Kui arvestada, et üks vendadest on üsna sadistlik, siis ega see armukolmnurk head ei tähenda. Puudu ei tule ei vägivallast ja verest ega ka seksist ja ihadest. Romantikat on ka. 6/10

Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
Kurblooliline draama sõja (antud juhul tegu Bosnia kodusõjaga) tarbetusest ja idiootlikusest ning selle põhjusatud kannatustest. Inimlikult ja liigutavalt jutustatud lugu. Liiga imalaks ei minda, film on esteetiline. Meil, eestlastel, on tõenäoliselt raske mõista seda, miks need usurühmad peavad nii hirmsasti vaenutsevad omavahel. 7,5/10

Pekingi tuled ("Beijing Flickers", Hiina)
Koomiline, kuid ka melodramaatiline, lugu Hiinan noortest, kes õieti ei tea, mida elult tahta. Nad veiderdavad, naljatlevad, kannatavad, luuletavad. Eks peamine küsimus on, kuidas ühiskonnas hakkama saada. Tegu on küll rohkem komöödiaga, olles oma olemuselt pigem helge. Veider film. 6/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
2012. aasta PÖFFil sai kokku vaadatud 17 filmi. Valdav enamus (14) oli Euroopa toodang. Seekord oma valikuga väga rahule ei jäänud. Vaid 2 linateost teenisid hinde 8/10 või rohkem, seejuures esimest korda alates 2007. aastast ei saanud ükski film hinnet 9 kätte. Kuusi ja seitsmeid jagasin palju, kuid säravaid tippe polnud. Aga noh, vähemalt sai kultuuri tarbitud ja silmaringi laiendatud. Õnneks jõuavad mitmed linateosed pärast PÖFFi ka kinodes tavakavadesse. Mul jäi mõnigi film sellepärast valimata. Alates neljapäevast hakkab Sõpruses jooksma festivali avanud "Holy Motors", mida ootan suure huviga. Lõpetuseks sirgeldan siia veel nähtud filmide põhjal koostatud parimate top 5:

1. Välgatus ("Flicker", Rootsi)
2. See valss on sinu ("Take This Waltz", Kanada)
3. Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
4. Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
5. Head võnked ("Good Vibrations", Suurbritannia, Iirimaa)

PÖFFist ka

Nüüd, kui PÖFFi põhiprogrammist on natuke üle poole läbi, on viimane aeg teha vahekokkuvõte nagu ma ka eelnevatel aastatel olen teinud. Juttu tuleb 8-st esimesest filmist, mida valisin välja tänavusel PÖFFil. Midagi tõeliselt rabavat või raputavat pole näinud. Tegelikult plaani järgi oleks pidanud praegu 9 teosest kirjutama, kuid kahjuks Peeter Simmi "Üksiku Saare" seansile ei jõudnud. See on ainuke selle aasta Eesti täispikk mängufilm, mis mul ikka veel kaemata.

Väikesed olendid ("Small Creatures", Suurbritannia)
Lootsin, et antud film pakuks sama elamuse kui "This Is England", mis samuti linastus Just Filmi programmi raames (aastal 2007). Mõlemad teosed räägivad ju noorte vägivallast ja tegevus toimub Inglismaal. Paraku "Small Creatures" kahvatub "This Is Englandi", mis on tõeliselt värvikas ja väga tugeva stsenaariumiga, kõrval. Tegelikult neid linateoseid ei ole mõtet võrreldagi. "Väikesed olendid" on kuiv draama, mis ei jää millegi erakordsega silma. Näitlejatööd ei ole ka just teab mis veenvad. 4/10

Head võnked ("Good Vibrations", Suurbritannia, Iirimaa)
Vaimukas ja lõbus. Mõnus taustamuss (kui sulle ikka meeldivad 70-ndad). Film annab omamoodi väikese näite, kuidas oli tol ajastul muusikabisnisisse sisse imbuda. Vaatajale kantakse ette ka mõned muusikalised numbrid. Richard Dormer pakkus äärmiselt sooja osatäitmise, mängides peategelast karismaatiliselt ning andes kõva panuse filmi läbivasse vaimukusse. Hea vitamiinilaks! 7,5/10

Sina, jumal ("You Are God", Poola)
Jällegi muusikateemaline linateos. Seekord stiiliks hip-hop, mille fänn ma absoluutselt ei ole. Ei teagi, miks ma selle Poola filmi üldse valisin. Vist PÖFFi kodulehel olnud tutvuse esimese lause pärast, kus öeldi, et tegu on Just Filmi ühe kõige süngema üllitisega ja mulle sünged filmid meeldivad. Mis ta nüüd nii hirmus sünge oli, aga kaasahaaravusest jäi vajaka. Hip-hop, mida kõlas päris ohtralt, ei olnud vähimalgi määral minu maitse ja eks see mõjutas tugevalt filmielamust. Ühe põhiteema - kuidas muusikas läbi lüüa - käsitlemine on iseenesest täiesti okeilt lahendatud. 5/10

See valss on sinu ("Take This Waltz", Kanada)
Selle filmi puhul äratas enim huvi Michelle Williams, kes mulle näitlejana tohutult meeldib. Eriti sügava mulje jättis ta rolliga "Blue Valentine's". Oma talenti näitas Williams ka selles Kanada filmis ja mu armastus tema vastu kasvas veelgi. "Take This Waltz" on hea muhe komöödia, sisaldades ka tõsisemat draamat. Filmi peateemaks on mehe ja naise vahelised suhted. Erinevalt sama tüüpi Hollywoodi toodangust, on antud film täiesti realistlik ilma tobedate suurtel liialdamistel põhinevate naljadeta. Nagu antud teos tõestab, saab head (arukat) nalja teha ka realistlikes situatsioonides. Tugeva panuse filmi huumorisse andis kindlasti Seth Rogen, kes nagu muuseas suudab vaatajaid naerutada. "Take This Waltzi" peamised trumbid on usutavus ja Michelle Williams. 8/10
Turvalisus pole tagatud ("Safety Not Guaranteed", USA)
Tore indie film ajas rändamisest. Hea, et ei püütud jäljedada teisi selleteemalisi linateoseid. Naljakas ja südantsoojendav film. Hea tuju tekitaja. 7/10

Armastus ("Love", Austria, Prantsusmaa)
See linateos on pealtnäha äärmiselt rahulik, kuid kätkeb suuri vaimseid pingeid, millega meespeategelane peab toime tulema. Valus film, sisaldades ka Hanekesele omast jõhkrust. On ju üheks peateemaks surm ja selle ootamine. Seda teemat on raske helgelt kujutada. Ei ole kerge vaatamine, kuigi pealkirjaks on "Armastus". Armastus on jah õhus, kuid selle jõud ei ole kõikvõimas nagu siin tõestatakse. Ka tugev armastus võib närtsida teatud olukorras. Film on tõesti tõsine ja mõtlemapanev. Lavastajatöö on kõrgeklassiline ja ega Hanekeselt ei ootakski muud. Tõeliselt intelligentne film. 7/10
Oh sa poiss ("Oh Boy", Saksamaa)
See must-valge film räägib ühest Saksa noormehest, kes otsib kohta oma elus. Vaatluse all on üks päev tema elus Berliinis. Juhtub nii mõndagi. See päev on kui väike rännak eneseleidmiseni. Berliin ise mängib ka oma osa. Film oma rahulikkuses ning mõtisklevasse olekusse laskudes kutsub esile ka filosoofilist mõttelaadi. Must-valge pilt lisab kunstipärasust. 7/10

Reetmine ("Betrayal", Venemaa)
Mida teha, kui saad teada oma abikaasa armuafäärist? Olukord muutub intrigeerivaks. Iseenesest lihtne lugu, mis ei anna küll lihtsat lahendust. Hea operaatoritöö, mis on antud juhul väärtus omaette. Kõik plaanid on väga kenasti üles võetud. Üllatavalt rahvusvaheline näitlejaansambel sai tööga hästi hakkama, kuid eraldi tuleks kiita naispeategelast kehastanud sakslannat Franziska Petrit. 6/10

-------------------------------------------------------------------------------

Minu kavas on veel sellised filmid:
* Argipäev ("Everyday", Suurbritannia)
* Barbara (Saksamaa)
* Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
* Kolka Cool (Läti)
* Pekingi tuled ("Beijing Flickers", Hiina)
* Süütus ("All That Matters Is Past", Norra)
* Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
* Viimane ilus päev ("The Last Fine Day", Saksamaa)
* Välgatus ("Flicker", Rootsi)

Oktoober kinos

Oktoobris sai käidud 10-l kinoseansil. Tänu Sõprusele tutvusin esmakordselt läbi aegade ühe tunnustatuima režissööri Federico Fellini teostega (3). Kahel kontserdil sai ka käidud. 2 mu suurt lemmikut rokkmuusikas - Led Zeppelin ja Queen - toodi kinno. Muidugi pidin seda nägema! Niisiis, uuemaid mängufilme oli 10 hulgast 5.

• La dolce vita ("Magus elu") - 6,5/10
  Fellini retrospektiivi avas minu jaoks see 1960. aasta teos. Film annab hea ülevaate rikastest elupõletajatest fellinilike kunstiliste liialdustega. Marcello Mastroianni sobis ideaalselt mängima päevavargast elumeest, kelle ainsaks eesmärgiks oli vist lulli lüüa ja glamuuri nautida. Äärmiselt võõras ja antipaatne karakter minu jaoks. Vaatemäng on täiest monumentaalne, kuid kogu selles meeletus glamuuris ja elupõletamises ei leidnud ma eriti midagi veetlevat. Saan aru, et Fellini on tahtnud kritiseerida sellist eluviisi ja see tal ka õnnestus väga hästi. Oh neid lodevaid inimesi! Pildilise poole pealt on film küll igati meeldejääv. Just tänu kenale visuaalile (operaatorit tuleb kiita!) oli linateost kerge jälgida.
• Looper ("Ajasõlm") - 5,5/10
  Paljude jaoks on "Looper" aasta üks vingemaid linateoseid - saan neist täiesti aru. Minu jaoks oli see lihtsalt vaadatav. Ei oskagi öelda, millest puudu jäi, lihtsalt ei köitnud piisavalt. Idee oli küll originaalne ja selle eest kiidaks tegijaid. Täitsa huvitavalt ja omamoodi on käsitletud ajas rändamise teemat.
• Amarcord - 7/10
  Lahe komöödia Fellinilt, linastusaastaks 1973. Film on äärmiselt meeleolukas ja värvikas. Fellini meenutab erinevate šketside abil oma lapsepõlve. Seda kõike suurte liialdustega, kuid tegu on ju komöödiaga, mitte tõsise autobiograafilise teosega. Fantaasiarikkuse üle kurta ei saa. Natuke ka poliitilist satiiri (Mussolini hiigelpea on üks parimaid näiteid). Tore vaatamine.
• Hungarian Rhapsody: Queen Live In Budapest ’86
  Kahju, et heli kehv oli. Nii umbes esimene kolmandik oli jumala vaikne, siis keerati juurde, kuid konsterditundest jäi väga-väga palju puudu. Ei meeldinud see, et ei näidatud järjest esinemist, vaid lugude vahele pikiti ka intervjuusid ja bändi liikemete tegemisi Budapestis. Eraldiseisvana oleks seda ju tore vaadata. See hakkis kontserdi nii ära. Teiseks ei näidatud tervet kontserti, vaid mitukümmend minutit oli lihtsalt välja lõigatud, näiteks "Another One Bites The Dust" jäeti täielikult välja. Ma oleks tahtnud näha full-length varianti, ilma igasugu kõrvaliste vahepaladeta. Muidu oli äge näha oma lemmikuid suurelt ekraanilt. Setlistiga võib rahule jääda. Erilisemalt jäi meelde "Tear It Up'i" vägagi rokkiv instrumentaalne sissejuhatus ja "Who Wants To Live Forever'i?" hingestatud esitus. Samas Budapestile sarnast esinemist "Live at Wembley '86" on DVD pealt mitmeid kordi nähtud, nii et midagi teab mis üllatavat polnud. Igatahes suur tänu Forum Cinemas'ile, et toovad suurele ekraanile legendaarseid rokkbände.
• On the Road ("Teel") - 4/10
  Igavavõitu film tüütutest inimestest. Lugu jääb ühel hetkel täiesti toppama, erilist arengut polnud. Muidu näitlejad said oma tööga igati korralikult hakkama. Näitlejaansambel vägagi aukartustäratav: Kirsten Dunst, Kristen Stewart, Amy Adams, Steve Buscemi, Viggo Mortensen, Sam Riley jne. Muusika on kohati väga hea. Saab näha ilusaid loodusvaateid. Muidu pakkus suure pettumuse.
• Eestlanna Pariisis - 6/10
  Lihtne lugu ilma sügava sisuta. Ütleks isegi, et liiga lihtne - seda peangi filmi suurimaks miinuseks. Pinget, mis on draama puhul äärmiselt oluline näitaja, jääb väheks. Kuidagi pinnapealseks jäi kogu see asi. Samas ei pea filmi ka väga igavaks. Näitlejatöid võib pidada küll õnnestunuks. Kahe erineva inimese vaheline konflikt on igati kenasti välja mängitud. Miljöö on selline nagu pidigi olema taolise sisuga filmi puhul. Vaadata kõlbas. Sobib paremini eakamatele.
• 8½ - 8/10
  Tegu siis Fellini kõige hinnatuma filmiga. Marcello Mastroianni mängitud peategelane oma coolide päikeseprillidega on sattunud loomingulisse ummikseisu, aga ka isiklikus elus on segane olukord. Mees on tohuvabohu keskel. Väga tähenduslik on filmi avastseen, kus mees on sattunud liiklusummikus lõksu, samal ajal kõik vahivad teda. Sedasi oskuslikult kujundlikult on vaatajale ette manatud peategelase keerulist olukorda (geniaalne!). Meeldis see, kuidas reaalsus vaheldus fantaasia/unelmaga. Läbi fantaasia üritab Fellini pääseda probleemidest (nagu avastseenis toimuv, kus peategelane tõuseb lendu, et minema pääseda). Niimoodi küllusliku ja ilmeka mõttekujutuse võtmes kulgebki film, aga teeb seda stiilselt, uhkelt ja vaimukalt.
• To Rome with Love ("Armastusega Rooma") - 7,5/10
  Woody Allen on taaskord hakkama saanud ühe toreda komöödiaga ("Midnight in Paris'ele" jääb küll alla). Äkitsi kuulsaks saamise teema on lahe. Roberto Benigni on naljakas! Väike moraal ka kuulsaks olemisest. Filmis on aga mitmeid tegevusliine. Tegelased pannakse proovile armastuse ja kiusatuse (petmise) konfliktsituatsioonides. Fantaasialend on Allenil ja tema loodud tegelaskujudel äge. On palju imevärki olukordi (duši all esinemine rahvahulkadele), kuid vähemalt minu jaoks oli see kõik parajalt humoorikas. Rooma linn oma võrratu väljanägemisega on igati kaunilt üles võetud. Kena veetlev filmike.
• Led Zeppelin: Celebration Day
  Ülikõva!!! Algusest lõpuni puhas nauding. Sai ka kogeda Led Zeppelini maagilist ja võimast muusikalist jõudemonstratsiooni. Heli oli seekord piisavalt vali (nagu kontserdil) ja kvaliteetne (Queeni Budapesti kontsertiga ei anna võrreldagi). Tekkis peaaegu tunne nagu ise oleks nende LIVE-esinemisel kohapeal. Vanad olid täiesti heas vormis ja Jason sai trummidel hästi hakkama. Meeldiv, et bändiliikmete vahel oli säilinud suurepärane keemia. Setlist oli väga hea, kõik kohustuslikud lood esindatud. Lemmikuteks olid "No Quarteri" ja "Since I've Been Loving You" esitused. Kõige rohkem emotsioone kutsus esile ikkagi "Stairway to Heaven" (mõni pisar tuli ka). Mul on õnneks õnnestunud seda võrratut muusikapala mitte üle kuulata. Forum Cinemasile veelkord tänud ühe minu unistuse täitmise eest.
• Albert Nobbs - 6/10
  Rahulik film ühest kummalisest mehest. Ei jätnud just kõige paremat muljet. Peamiseks põhjuseks pean peategelase (Albert Nobbsi) vähest arengut. See karakter lihtsalt jättis külmaks ja lõpuks ma ei hoolinud enam temast. Lugu on iseenesest südantliigutav, kuid kogu kompott jäi veidi liiga igavaks minu maitse jaoks. Tempo ka veel aeglane. Mõningaid häid hetki leidus ka (rannastseen). Glenn Close sai raske rolliga suurepäraselt hakkama, ega ta muidu poleks oscarile kandideerinud. Lõpp oleks võinud ehk intrigeerivam olla. Vähemalt on film ajastutruu. Võttepaigad ja kostüümid on hoolikalt valitud ja kujundatud ja tekib tõepoolest tunne, et tegu on 19. sajandiga. Välja näeb see linateos igati hea.

September kinos

Septembri jooksul suutsin kinos ära vaadata kõigest 4 filmi. Peab ennast kokku võtma, sest kahel eelneval kuul oli tulemus veel 1 võrra väiksem.

• Puhastus - 6/10
  Oksaneni raamatut lugenud pole ja sellega võrrelda ei oska. Julge film. Ma pole küll kindel, et antud juhul see julgus väga kasuks tuli. Samas mulle meeldib, kui film mind suudab raputada. Jõhkrust leidub jah palju antud linateoses. Käib pidev vaimne ja füüsiline piinamine. Siiski ei ütleks, et vägivalda leidus liiga palju - temaatika lihtsalt oli juba kord selline. Karakterid aga paraku ei pannud väga kaasa elama neile, olles selgelt liiga stereotüüpsed. Näitlejaid said iseenesest kenasti hakkama. Laura Birn tegi taas väga tugeva rollisoorituse. Sisu polnud just kõige hullem. Leidus põnevust ja loo süngus tekitas huvi. Stereotüüpsus ja kohatine liigne klišeelikkus aga rikkusid pilti. Mina ise oleks tahtnud näha veidi tõsimeelsemat ja ehk isegi esteetilisemat, mitte niivõrd hollywoodlikku, käsitlust. Kehvast dublaažist ei hakka rääkimagi. Kokkuvõttes keskpärane.
• Red Lights ("Punased tuled") - 4/10
  Halb film. Point täiesti puudus, mingit loogikat ei olnud. "Red Lights" ei pakkunud mulle mitte midagi. Miks ma madalamat hinnet ei pannud kui 4/10? 2 põhjust: näitlejatööd on korralikud, müstilised sündmused pakkusid teatud hetkeni huvi.
• Seenelkäik - 7/10
  Täitsa hea komöödia. Kentsakas ja pöörane. Natuke mõtlemapanev ja intelligentne ka. Ühiskonnakriitika on sisusse hästi sisse pikitud. Poliitiku pilamine on Hussaril kenasti välja kukkunud. Raivo E. Tamme tuleb ka kiita! Hea meel on selle üle, et Eesti publikule läheb "Seenelkäik" peale - 3 nädalavahetust järjest vaadatuim film meie kinodes, mis on tegelikult väga kõva sõna Eesti teose kohta.
• Beasts of the Southern Wild ("Metsiku lõunamaa asukad") - 7/10
  Kena film muust maailmast isoleeritud kogukonnast, kes peavad tulist võitlust loodusega elus püsimise nimel. Linateos on saanud kõvasti kiitust kriitikute poolt ja võitnud nii mõnegi väärt auhinna (sealhulgas oldi edukas nii Sundance'i kui Cannes'i festivalil). Filmi idee on väga hea ja kõik nagu toimiks, kuid vähemalt mina ootasin selgelt võimsamat elamust. Väikese plikatirtsu siirus võlus küll ära ja pani kaasa elama, kuidas ta hakkama sai nendes karmides oludes. Tegijaid aga tunnustaks võttepaiga (Bathtub) leidmise eest, kus tekkis just see õige metsik ja naturaalne atmosfäär. Kaameratöö on seejuures suurepärane. Väga hea pealkiri - kohe kutsub vaatama! Korralik film.

August kinos

Augusti saagiks jäi vaid 3 filmi. Tee, mis tahad, aga ma ei jõua kuidagi suvel kinno.

• Moonrise Kingdom ("Kuutõusu kuningriik") - 7/10
  Kui Andersoni eelmised 2 teost "The Darjeeling Limited" ja see rebasemultikas polnud üldse minu maitse, siis antud film täitsa meeldis. Lahe stiil, kerge (mitte üleliia tobe) sisu. Mulle meeldis väga see viis, kuidas tegevuspaiku esitleti: kaamera liikumas läbi seinte ühest ruumist teise pöörates tähelepanu ka interjööridetailidele. Tegevuspaigad olid stiilselt kujundatud. Tore film.
• Vuosaari - 6,5/10
  Alustuseks ütleks, et Aku Louhimies on teinud minu arust 2 võrratut linateost: "Valkoinen kaupunki" ja "Paha maa". "Vuosaari" meenutab väga "Sügisballi", mis mulle tohutult meeldib, aga siin on aga. Siin on küll palju tegevusliine, palju masendusega võitlevaid hingi, kes otsivad armastust, kuid sidususest jäi puudu. Asi oli liiga kirju. Karakterid jäid liiga pealiskaudseteks. "Vuosaari" ei lajatanud nii huvitava ja mõjusa filmikeelega nagu seda tegi "Sügisball". Siiski halvaks ma Louhimiesi uusimat teost kaugeltki ei pea. Filmis oli palju ilusat ja mõtlemapanevat. Väikse poisi ja koera lugu oli väga hästi välja mängitud ja läks hinge. Oli mitmeid häid näitlejatöid (Laura Birn). "Vuosaari" on vaadatav linateos, kuid erilisusest jääb puudu.
• The Bourne Legacy ("Bourne'i pärand") - 5/10
  Matt Damoni Bourne'i saaga (trioloogia) vääriline antud linateos kahjuks ei olnud. "The Bourne Legacy" polnud nii huvitav ja sisukas. Iseenest mürglit leidus (mitte küll palju), kuid see oli pigem ajuvaba action, nii et pingest jäi kõvasti vajaka. Liialt palju oli tüütult keerukat dialoogi, et jõudis isegi igav hakata. Kui sisu kõrvale jätta, siis teostus oli täiesti OK. Jeremy Renner ja Rachel Weisz tõestasid, et on head näitlejad. "The Bourne Legacy" on film, mis ununeb kiiresti. Jällegi igasugune erilisus puudub.

Juuli kinos

Nonii, jälle jäin kuu kokkuvõttega kole hilja peale. Shame on me! Juulis sai kinosaalis vaadatud kõigest 3 filmi. Suvel on väliseid tegemisi nii palju, et lihtsalt ei jõua kinno ja ega see filmide valik ka väga hea ei ole.

• 2 Days in New York ("2 päeva New Yorgis") - 9/10
  Üks viimaste aastate parimaid komöödiaid! Sama hea kui "2 Days in Paris" või isegi veidi parem. Huumor oli piisavalt intelligentne, aga samas ka lihtne. Film on küllaltki dialoogitihe ja ka naljad põhinevad just tekstil. Väga meeldis muusika kasutus. Äärmiselt õnnestunult kasutati fotoseeriaid sisu jutustamiseks (kahju, et neid nii vähe oli). Eriti meeldis see, kuidas naispeategelane Marion rääkis oma isa minevikust taustaks täisekraanisuurused fotod - raudselt parim (võrratuim) episood filmis!
• Elles ("Naised") - 7,5/10
  Mulle isegi suhteliselt meeldis see erootiline draama. Hästi on ette kantud tõsieluline vaade prostituudiks olemisest Prantsusmaal, seda siis kahe noore naise näitel. See on muidugi raske ja nurjatu töö, kuigi antud filmis näidati palju ka helgemaid hetki. Mulle meeldis see valu, mida nägin nende kahe noore naise silmis ja olemises, kuigi nad proovisid olla pigem rõõmsameelsed ja positiivsed. Kellegile ju tegelikult ei meeldi prostituudi amet. Väga oskuslikult toodi mängu peategelase, keda mängis suurepäraselt Juliette Binoche, veidi ootamatud kirehood. Peategelase enda väljaelamine ja oma mullist välja tulemine oli nagu vabadus vangile, tuues kohati ehk liialt tõsimeelsusesse kalduvasse loosse juurde kõvasti emotsiooni. Binoche'i tahaks veelkord kiita raske rolliga kenasti hakkama saamise puhul.
• The Dark Knight Rises ("Pimeduse rüütli taastulek") - 6/10
  Paljud räägivad, et tegu on väärika lõpuga Nolani trioloogiale ja isegi parima osaga. Mina paraku seda meelt ei ole. Mürtsu ja pauku oli küll, kuid sisukust jäi väheks. Kõige paremini võtab minu arvamuse kokku järgnev lause, mille kirjutas Mathura ajalehe Sirp artiklis: "„Pimeduse rüütli tagasitulek” („The Dark Knight Rises”) ei ole paraku suurt muud kui üsna tavaline Hollywoodi action, millele keskmisest parema kvaliteedi tagavad vaid Nolani hea käsitööoskus ning suurepärane näitlejateansambel". Minu maitset paraku piisavalt ei rahulda lithtsalt tavaline Hollywoodi action. Mind häiris liigne lihtsameelsus ja ebaloogilisus (näiteks Bruce Wayne’i imeline paranemine vanglas; ikka peab saatma absoluutselt kõik politseinikud maa alla). Batman ja Bane'i vahelised kaklused olid äärmiselt vaimuvaeselt ja ütleks isegi, et igavalt lahendatud. Mida positiivset aga veel öelda? Näitlejatöid ja Nolanit juba sai kiidetud. Filmi algus meeldis - see oli vägagi kaasahaarav. Lõputwist (Ra's al Ghuli lapsega seoses) oli vähemalt mulle ootamatu. "The Dark Knight Rises" ei ole tegelikult teab-mis halb film, kuid minu jaoks liiga kommerts.

Juuni kinos

Juunis suutsin 5 filmi suurelt ekraanilt ära vaadata. Kompott oli mitmekesine: 2 dokumentaali + 1 mängufilm nii Soomelt, Poolalt kui ka Hollywoodilt.

• The Greatest Movie Ever Sold ("Parim film, mis eales müüdud") - 8,5/10
  Vägagi vaimukas dokk tootepaigutusest (product placement), kus autor Morgan Spurlock saab antud filmi tegemiseks raha puhtalt tootepaigutusest ja peamiselt sellest see teos ongi. Hea idee! Räägitakse kuivõrd suur osa võib olla sponsorite soovidel ehk tootepaigutusel filmi valmimisel. Antud dokumentaali suurimaid trumpe on selle humoorikas laad. Spurlock on ise päris hea koomik. Äärmiselt vaimukad oli mehe reklaamiideed. POM Wonderfuli joogi vastu tekkis huvi küll.
• Prometheus - 8/10
  Täitsa hea elamuse pakkus see paljudele aasta üks oodatuimaid filme. Sisu oleks võinud parem olla, kuid nähtav vaatemäng oli võimas. Loogikavigu leidus palju (nt ülikiire taastumine raskest operatsioonist, kus kõht lõigati korralikult lahti) ja see filosoofilisus jättis kuidagi kohmaka mulje. Iseenesest inimese päritolu ja loomise teema on ju huvitav. Efektid on aga täielik tipptase. Visuaalse poole pealt pakkus film tõesti palju. Suurepärane kaameratöö, kunstniku poolt väga põnevalt disainitud. Näitlejatöödest meeldisid enim Fassbenderi ja Theroni sooritused. Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et võimas visuaal päästis nõrga sisuga teose.
• Iron Sky - 6/10
  Muheda huumoriga tehtud tõeliselt crazy paroodia. Natsismi pilamine on täitsa toredalt välja kukkunud. Filmi ei saa muidugi vähimalgi määral tõsiselt võtta. Kogu see totrus on meelega tehtud, aga see töötas. Huumor ei veadnud siiski päris lõpuni välja. Teatud hetkel hakkasid naljad liiga üheülbalisteks muutuma. Asi hakkas venima, aga üldiselt oli lõbus.
• Chrzest ("Ristsed") - 8/10
  Artises toimunud Poola filminädalal sai vaadatud see 2010. aasta põnevusfilm. Lugu mehest, kelle kriminaalne minevik häirib normaalset elu. Filmis kerkivad esile ka moraalsed ja psühholoogilised teemad. Hästi tehtud, oli põnev küll.
• Whores' Glory ("Hoorade hiilgus") - 6 /10
  Tegu on dokumentaalfilmiga prostituutide tööolust kolmes erinevas riigis: Tai, Bangladesh ja Mehhiko. 3 erinavat kultuuri ja usku. Jättis ausa mulje. Intervjueeritavad olid avameelsed. Film on rahulik ja esteetiline. Millegipärast jäi minu puhul köitvusest puudu, sellest ka keskpärane hinne (6/10). Film linastus ka mullusel PÖFFil.

Mai kinos

Kui ilmad lähevad soojaks ja päevad pikaks, siis minu kinokülastuste arv kahaneb drastiliselt. Mai saagiks jäi kõigest 4 filmi.

• The Cabin in the Woods ("Metsamajake") - 4,5/10
  Omamoodi maru austusavaldus õudusžanrile. Vahel on isegi tore ajuvabasid ja üle võlli filme vaadata, kuid antud linateos millegipärast köitis liiga vähe, et oleks head meelelahutuslikku elamust saanud. Näitlejatööd ka just head ei olnud (mõtlen peamiselt rendimajja sõitnud noori). Jenkins ja Whitford olid küll omas koomilises elemendis täiesti topnotchid. Mulle meeldis "Metsamajakese" puhul ka see, et suhteliselt palju oli ootamatusi. Originaalsust leidus parajal määral. Filmi on tegelikult palju kiidetud, nii et minge vaatama! Ma ei teagi, miks mulle erilist muljet ei avaldanud.
• Jodaeiye Nader az Simin ("Lahkuminek") - 8/10
  Kvaliteetdraama iraanlastelt, mis on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas ka parima võõrkeelse filmi Oscari. Tegu on vägagi intelligentse filmiga, tegeledes moraali ja õigluse küsimustega. Kas ja millal võib valetada ja tõde moonutada? "Lahkuminek" annab põgusa, kuid sisutiheda ülevaate Iraanis valitsevast režiimist ja ühiskondlikust korrast. Film on seejuures põnev.
• The Avengers ("Tasujad") - 4/10
  Ei saanud vastu panna kiusatusele näha filmi, mille avanädalavahetuse kassa Ameerikamaal ületas seninägematu 200 miljoni taala piiri. Sain täpselt sellise elamuse nagu eeldasin. No ei lähe mulle need superkangelaste actionfilmid peale. Eks ta üks jabur jant oli. Aga mis see minu arvamus loeb, rahvas jookseb tormi "Tasujaid" vaatama.
• Intouchables ("1 + 1") - 7,5/10
  Tujutõstev dramöödia (pigem natuke rohkem komöödia). Antud linateos kuvab hea näite sellest, kuidas 2 täiesti erinevat inimest võivad saada suurepärasteks sõpradeks. Mõlema elu muutub kõvasti. Filmis leidub mitmeid tõsisemaid teemasid. On ju üks peategelastest suures osas halvatud ja oma seisundist muserdunud ning ega teiselgi pole elus just parimad ajad. Kogu seda tõsidust on aga õnnestunud parajalt kergelt vaatajale serveerida, kasutades rohkelt huumorit. Arukas ja lõbus film.

Aprill kinos

Aprillis vaatasin kinos 8 filmi. Valik oli kirju. Sai vaadatud nii Ungari, Briti kui ka Prantsuse filmi, 2 Saksa linateost (üks pärit aastast 1997 ja teine 1930), 2 Eesti dokki ning 3D-s eepilist James Cameroni suurteost.

• Titanic - 8/10
  Polnudki "Titanicut" suurelt ekraanil varem näinud. Seekord siis veel kolmemõõtmelisena ja puha. Hea film on tegelikult. Mind eriti see 2 peategelase vaheline armastuslugu niivõrd ei köida, kuid kogu kompott on lihtsalt hästi teostatud. Tõeliselt suurejooneline linateos.
• A Torinói ló ("Torino hobune") - 5,5/10
  Ei kötinud mind see ungarlase Béla Tarri must-valge draama. Liiga seisundifilm minu maitse jaoks. Juhtub vähe, palju kordamist. Oleks siis vähemalt muusika kaasa aidanud. Lõpuks tüütas see ühe viisi ketramine ära. Elu on raske, mõnel veel eriti raske nagu näha antud filmis. See linateos räägib mandumisest, nii tegelaste kui kogu maailma suhtes. Lahendust ei pakuta, lootust ei anta. "Torino hobune" on raske film. Kuigi film kestis 2 ja pool tundi ei tundunud selle lõpuni vaatamine kannatamisena. Midagi võluvat ma siiski pildilise poole pealt suutsin leida. Visuaalsed lahendused on kenad.
• Polisse ("Poliss") - 7,5/10
  Huvitav film lastekaitse politseiüksuse igapäevatööst. Väga raske töö, eriti just emotsionaalselt. Film on täitsa kaasahaarav, olles valusalt realistlik aga ka mõne kohapeal meeleolukas. Jättis väga veenva mulje, et nii need asjad käivadki.
• Comedian Harmonists - 7,5/10
  Hästi tehtud linateos ühe ansambli tekkest ja edu saavutamisest. Filmis käsitletakse ka 30-ndate Saksamaa poliitilist situatsiooni. Taaskord näidatakse natside režiimi idiootsust. "Comedian Harmonists" valiti seejuures 1998. aastal Saksa parimaks filmiks ja seda näinuna saan aru miks.
• Der blaue Engel ("Sinine ingel") - 6/10
  Artises toimunud programmi "Saksa kevad" raames käisin kaemas lisaks eelnenud filmile ka seda 1930. aastal valminud linateost. Tegu on esimese Saksa helifilmiga, kus üht kandvat rollis etendas legendaarne Marlene Dietrich. Film näitab, et armastus võib inimest tundmatuseni muuta. Armastuse jõud on tugev. Meespeaosa mänginud hilisem oscarivõitja Emil Jannings teeb väga hea rollisoorotuse ja Dietrich lausa särab oma rollis.
• Varesesaare venelased - 8/10
  Mõtlemapanev dokumentaal elu hammasrataste vahele jäänud Narva venelastest. Traagikat on palju. Räägitakse oma kurvast saatuseset ja neetakse riiki. Riiki on muidugi kerge süüdistata, aga nad ei taha mõeldagi sellele, mida ise valesti teinud on. Ikka on keegi teine süüdi. Lohutust leitakse aga narkootilistest ainetest või alkoholist. Nagu see aitaks! Keedus on teinud hea ühiskonnakriitilise dokumentaalfilmi.
• We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima") - 9,5/10
  Pärast mullus PÖFFi vaatasin teist korda filmi üle. Tõeline meistriteos! Minu PÖFFi ajal kirjutatud arvustus asub siin.
• Baskin - 6/10
  Üsna avameelne dokk teatrilegendist. Mees on teinud elus küll palju pulli, kuid ka palju läbi elanud. Ega nalja tegemine lihtne pole! Räägitakse siiralt valusatest asjadest. Baskin on olnud läbi aegade suur isiksus ja seda tõestatakse filmiga kõige rohkem. Tahaks norida ka. Sidususest jäi puudu. Mitmes kohas oleks tahtnud põhjalikumat täpsustamist. Tobedaid suuri plaane oleks võinud vähem olla. Aga ei, muidu oli huvitav!

Märts kinos

Täna avastasin, et aprillist juba üle poole möödas ja mul märtsi kokkuvõte ikka veel tegemata. Košmaarne lugu, aga parem hilja kui mitte kunagi! Märtsis õnnestus suurelt linalt 9 filmi näha. Oli Taani filmi (2), briti kino, Hispaanina animat aga ka Hollywoodi.

• Chico & Rita - 6/10
  Väga harva, kui täiskasvanutele mõeldud animatsioonid jõuavad meil kinno. Ses suhtes oli hea vaheldus. Kuidagi liiga lihtsameelseks jäi minu maitse jaoks. Armastuslugu ei paelunud piisavalt, et oleks erilisi emotisoone esile kutsunud. Tegelikult oleks patt filmi kohta midagi halba öelda. Üldiselt nägi kogu kompott täitsa kena (seksikas) välja. Head mahedat muusikat oli ka.
• The Descendants ("Järeltulijad") - 9,5/10
  Nii hea filmi puhul ei piisa ühest vaatamiskorrast. Nüüd siis 2 korda nähtud. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• Shame ("Häbi") - 7/10
  Film on hästi lavastatud ja huvitavalt monteeritud. Päris suurepäraseks ma antud linateost pidada ei saa, kuna tekkisid mõned igavuskohad (põhiliselt esimeses pooles). Vahepeal muutus asi liiga seisundifilmiks, kus puudus igasugune pinge aga ka visuaalne nauding (näidati pikalt, kuidas peategelane teostas oma rutiinseid toiminguid). Film tõmbas ennast minu jaoks tõeliselt käima alles kuskil nii viimases kolmandikus. Lõpuosa oli tõeliselt excellent. Michael Fassbender ja Carey Mulligan esitasid oma rolle mõlemad suurepäraselt. Antud filmi on väga huvitavalt käsitlenud Kadri Karro oma artiklis Eesti Ekspressis. Tema tõlgendus paneb kohe järele mõtlema, miks mina filmist niimoodi aru ei saanud. Peaks vist 2 korda filmi üle kaema. Usun, et meeldiks rohkem.
• Safe House ("Turvamaja") - 5/10
  Täiesti keskpärane märul. Selliseid CIA- või FBI-teemalisi filme, kus keegi osutub reeturiks ja kus on palju tagaajamist, on nähtud küll ja küll. Antud film ei pakkunud midagi uut ja ei paistnud millegi erilisega silma. Põnevust jäi väheks. "Safe House" on selline film, mis ununeb kiirelt. Denzel on hea nagu ikka.
• The Hunger Games ("Näljamängud") - 5/10
  Pärast filmi lõppu oli küll esimene mõte, et miks ma pidin seda jama vaatama. Samas on mul ka hea meel, et nähtud, muidu oleks äkki kripeldama jäänud, et järjekordne "suur" ja palju räägitud linateos nägemata. "The Hunger Games" on ideaalne film teismelistele. Ise oleks ka vist nii umbes 13-aastaselt asja nautinud. Päris katastroofiks ma filmi kindlasti ei pea. Mõned aspektid olid ka positiivsed. On häid näitlejatöid. Eriti meeldis Stanley Tucci, keda oli nauding jälgida. Muidugi Jennifer Lawrence on lihtsalt võrratu! Kapitoolium on kenasti veenvalt kujundatud, olles jaburalt glamuurne aga samas ka kuidagi kõle. Seal elavad rikaste veider välimus läks väga kenasti kokku filmi totrusega ja pakkus vähemalt huumorit. Mõnes olukorras toimib selline tobe liialdatus nagu Kapitooliumi elanike välimus antud juhul.
• Dansen med Regitze ("Tants Regitzega") - 7/10
  Artises aset leidnud Taani filmide festivalil pakuti seda võõrkeelse filmi oscari nominenti vaadata. Ilus realistlik draama. Peategelasteks tavaline abielupaar, kellel on omad tavamured aga ka rõõmuhetked. Hästi on mängu toodud traagiline element, mis tekitas tugeva emotsioonaalse alatooni filmi lõpu osas. Normaalne draama, head näitlejatööd.
• A Dangerous Method ("Ohtlik meetod") - 7,5/10
  Huvitav film psühhoanalüüsist. Tekitas palju mõtteid ja mõnel vaatajal võib vabalt maailmavaadet väheke muuta. Kuidas meie alateadvus ikkagi toimib? Pakutakse välja huvitavaid teooriaid. Freudi seksi mängu toomine igal võimalikul juhul olukordade selgitamiseks ajas muhelema, kuid samas vana oskas hästi põhjendada. Filmi jooksul mainiti mitmeid kordi Jungi suurest huvist müstitsismi vastu seda teemat ei lahatud sisuliselt üldse. See valmistas küll pettumuse. Milleks siis üldse oli vaja seda korrutada? Keira Knightly oli väga hea.
• En kongelig affære ("Kuninglik armulugu") - 7/10
  Hästi tehtud film taanlaste poolt. Saab veidi Taani ajaloo kohta teada, täpsemini 18. sajandi 2. poolest. Kenasti on hakkama saadud tolleagse Taani valitsemise stiili ja seaduste tegemise protsessi tutvustamisega. Filmi üks suurimaid trumpe/vaatamisväärsusi on kuningas - huvitav karakter ja väga tugev rollisooritus Mikkel Følsgaardi poolt. Mads Mikkelsen esineb oma tavalisel tasemel ehk hästi nagu ikka. Silmailu pakub võluv Alicia Vikander, kellel on ka head näitlemisoskused. Klišeelik armulugu mind vähemalt ei köitnud, aga ma usun, et paljudele õrnema soo esindajatele just sellepärast film meeldibki.
  

The Grey

Liam Neeson võitlemas inimsööjatest huntidega karmis looduses. Käib halastamatu võitlus elu ja surmaga. Kutsub vaatama? Ma olin küll kahtleval seisukohal. Mind üldiselt ei tõmba peavoolu actionpõnevikud nii väga. Vähemalt ei olnud tegu taas ühe järjega või koomiksil põhineva filmiga. Kukkus välja aga nii, et mulle "The Grey" ehk "Lumevangid" üllataval kombel meeldis. Juba alguse airplane crash episood oli muljetavaldav - seda peab kindlasti kinos nägema.

Filmi vaatama minnes võiks arvestada sellega, et sisu ei saa nii hirmus tõsiselt võtta. Tegu ei ole realistlikku draamaga. Tegu on meelelahutust pakkuva põnevikuga. Samas ei olnud asi ka liigselt ajuvaba ja labane. Väiksed ebaloogilisused (näiteks kaljult hüppamine) nii väga ei häirinudki. Ma sain oma põnevuse ja meelelahtuse laksu kätte. Kui aus olla, siis jättis film üllatavalt realistlikku mulje - eriti just arvestades, et tegemist on ju suurstuudio poolt massidele mõeldud action-põnevikuga.

Ei tasu arvata, et see oleks järjekordne linateos, kus Liam Neeson lihtalt kütab kõigil naha kuumaks (umbes nagu "Taken"). Selles filmis on ka sisukust ja sügavust. Kena lüke oli tuua luuletus mängu, kui peategelane Ottway selle oma isa kirjutatud 4-realise poeemi ette luges, toonitades eriti lauset: "Live and die on this day". Üheks peateemaks ongi surm ja ellujäämistahe. Peategelase meenutus oma isast, kui Ottway veel poisipõnnieas, oli filmi üheks ilusamaks hetkeks. Neid sentimentaalseid momente tuli ette küll mitmeid, mõni ehk liigagi sentimentaalne, aga see peategelase isa meenutus kukkus võrratult välja. Kena, et vaatajal lasti tundma õppida ka tegelaste palet ja teatud määral nende tausta.

Väga meeldis mulle "The Grey" juures selle atmosfäär. Metsik ja karm loodus koos ärevust tekitavate huntide ulgumise ja muude häälitsustega lõid just sellise meeleolu nagu pididki looma. Õige samm oli võtta film üles just külmal Alaskal. Näitlejatele ja kogu meeskonnale oli see muidugi paras katsumus. Kõleda ja sünge Alaska atmosfäär on väga kenasti lindile saadud, ilma et midagi oleks liialt ilustatud. Huntide välimuse kallal oleks võinud küll rohkem vaeva näha, kuid vähemalt jätsid võsavillemid piisavalt hirmuäratava mulje, et ise ei tahaks nendega kohtuda. Kaameratöö on hea.



Liam Neeson kicks ass!

8/10

Veebruar kinos

Aasta 2. kuul sai kinos vaadatud 8 filmi (eelmine aasta oli number 5 võrra suurem). Valikusse kuulusid teiste seas mitmed oscarite jagamisel osalenud linateosed aga ka meie oma Eesti film.

• My Week with Marilyn ("Minu nädal Marilyniga") - 6/10
  Valmistas pettumuse. Ma millegipärast ootasin pooleldi arthouselikku indiet, aga sain hollywoodiliku muinasjutu osaliseks. Treilerit polnud näinud ja kunstipärane must-valge poster andis lootust. Pisut liiga glamuurne ja läila linateos. Rohkem naistekas. Michelle Williams oli tubli, ma ei tea, kas nüüd päris oscari nommi vääriline, aga tubli. Väga mitmekülgne näitlejanna. Siin on tegemist totaalselt teistsugse rolliga võrreldes näiteks "Blue Valentine'ga".
• Blue Valentine ("Kurb valentinipäev") - 10/10
  See oli juba 3 korraks, kui filmi suurelt ekraanilt nägin. Minu jaoks on tegu ühe enim hingemineva ja realistlikuma linateosega, mida eales näinud. Eraldi arvustus asub siin.
• Tyrannosaur ("Türannosaurus") - 9,5/10
  Parajalt karm ja brutaalne draama, põhiteemaks vägivald. Peategelast mänginud Peter Mullan tegi briljantse rollisoorituse. Tegelaskuju vihane, kuid samas kurvameelne olemus, on äärmiselt veenvalt välja mängitud. Mida kõike ta elus oli läbi elanud? Vägivald kuulub ta elu juurde. Põnev oli jälgida, kuidas ta üritas sellest vabaneda ja vaoshoitum olla. Mehe saatus ja olemus läksid hinge. Ka olulist naisosa mänginud Olivia Colman on väga hea. Tema tegelase elu dramaatika ja hingeseisund liigutasid väga. Vägivaldne tegu, mille sooritamiseni naise kannatused olid ta viinud, pakkus šokeeriva ja ootamatu elamuse - see tegi minu jaoks filmi veel huvitavamaks tuues välja draama žanri trumbid (tugev emotsioon). Naise ahastus ja väljaelamine on suurepäraselt välja mängitud. Mulle meeldib, et film on realistlik (nagu elu ise). Parajalt sünge atmosfääri loomine andis ka palju juurde. Üks parimaid 2011. aasta filme!
• Une vie de chat ("Üks kass Pariisis") - 6/10
  Sellest animatsioonist huvitusin eelkõige sellepärast, et kandideeris oscarile. Eks ta rohkem lastemultikas on, aga vähemalt hästi joonistatud, käsitsi ka veel. Joonistusstiil sarnaneb nõukaaegsete multifilmide omaga, tekitades niiviisi kergelt nostalgiatunnet.
• The Iron Lady ("Raudne leedi") - 6/10
  See film räägib eelkõige dementsusele kalduvast vana naisest, kes pobiseb omaette ja näeb luulusid oma abikaasast. Need pidevad stseenid raugaeas Maggie'st olid ebahuvitavad. Oleks tahtnud, et film oleks rohkem keskendunud tema peaministri oleku ajale. Meryl Streep teeb suurepärase rollisoorituse ja just selle pärast tasubki linateos üle vaadata. Kõrvalosas tegi väga kena etteaste Jim Broadbent. Mulle meeldisid stseenid Margareti noorusajast (Alexandra Roachi poolt hea töö).
• Contraband ("Salakaup") - 6/10
  Tahtsin vahelduse mõttes kaeda tavalist Hollywoodi actionfilmi. Sain igati vaadatava põneviku osaliseks. Põnevust ja nalja oli, aga ei midagi väga erilist. Halvast filmist on küll asi kaugel. Täiesti OK meelelahutus.
• Vasaku jala reede - 8/10
  Väga pull kergelt tarantinolik komöödia. Kohe näha, et seda on tehtud mõnuga. Film on hea tempoga ja hoog ei rauge. Ei mäletagi, millal viimati Eesti film niivõrd naerma ajas. Lepland üllatas, talle annaks huumori eriauhinna. Võigemast ja Teplenkov töötasid paarina väga hästi, Nietzsche tsiteerimised olid kuldaväärt. Narkarid olid hästi loodud karakterid. Vaatamata pidevale tagumikueksponeerimisele, naerutas Lauri Pedaja päris kenasti. Vanameistrid Trass ja Uukivi esinesid tuntud headuses. Vaatamata väga väiksele eelarvele, näeb film hea välja (kaameratöö, montaaž ja heli on täitsa tasemel). Sain mõnusa ja tujutõstva elamuse.
• Hugo ("Hugo Cabret' leiutis") - 7,5/10
  Käisin üle pika aja 3D-filmi vaatamas. Eelkõige võiks "Hugo" puhul kiita kaunist pilti. 30-ndate Pariisi rongijaam on väga kenasti kujundatud ja igasugu suured kellamehhanismid näevad igati uhked välja ja on detailideni hoolikalt valmistatud. Filmi tehniline tase on äärmiselt kõrge ja ma nii väga ei imestagi oscarinominatsioonide (11) ja võidetud kuldmehikeste (5) arvu peale. Sisu oli natuke liiga lapsik minu jaoks, kuid kinoikooni Georges Mèlié teema oli huvipakkuv. Need stseenid, kus kujutati tema loomekõrgperioodi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, olid minu jaoks filmi tipphetkedeks. Kena austusavaldus Mèlié'le ja kinoajaloo algusjärgule.

Jaanuar kinos

Aasta 1. kuu saagiks jäi 7 filmi. Jaanuari tegijaks oli George Clooney, kes säras filmi "The Descendants" peaosas ning lavastas, osales käsikirja loomises ja lisaks mängis üht tegelast filmis "The Ides of March". Need 2 linateost osutusid ka jaanuari lemmikuteks. Lisaks sai vaadatud veel kummalist must-valget üllitist, maailma hävingu teemalist teost, üht Vene ja üht Norra filmi ning uusversiooni Stieg Larssoni kuulsast põnevusromaanist.

• Shit Year ("Sitt aasta") - 5,5/10
  Antud linateose puhul meeldis millise omapärase elamuse selle vaatamine andis. Film ise oli sisu koha pealt väga segane. Vahepeal toimus mingi kummaline soigumine ja liialt seosusetu teksti esitamine. Üritati liialt kunsti taga ajada, kuid see jättis võltsi mulje. Küll aga leidus palju kenasid kunstilisi kaadreid. Pildilisele poolele võib anda kindlasti OK hinnangu, kuid sisu oli jah sitavõitu. Ellen Barkin tegi väga hea esituse!
• Perfect Sense ("Täiuslik meel") - 6/10
  Keskpärane maailmalõpu-teemaline katastrooffilm, kuid suhteliselt originaalne. Ei meeldinud punnitatud sügavmõttelisus nagu ütles ka Pisut filmijuttu Joonas. Enne uue taju kadumist tekkinud kontrollimatud emotsioonihood olid kindlasti filmi kõige huvitavamateks kohtadeks. Täitsa põnevil ootasin seda, kuidas nad järgmise meele kaotamise eel käituvad. Armastuslugu kahe peategelase vahel polnud just kõige paremini välja mängitud ja jättis suht külmaks. Eva Green on seksikas!
• Vysotskiy. Spasibo, chto zhivoy ("Võssotski") - 6/10
  Ah, et Vladimir Võssotski oli kunagi pooljumal, keda kardeti ja austati. Vähemalt nüüd tean seda. Aga, mida film pakkus? Ei midagi erilist. Natuke liigutas, natuke tegi nalja, natuke pakkus põnevust. Ei olnud otseselt halb film. Võssotski laulud meeldisid. Kahju, et neid nii vähe kuulda oli.
• The Girl with the Dragon Tattoo ("Lohetätoveeringuga tüdruk") - 8/10
  Fincher tagab kvaliteedi! Meeldis rootslaste versioonist natuke rohkem. Lisaks äärmiselt kvaliteetsele teostusele, on filmi üheks trumbiks kindlasti Rooney Mara, kes sai isegi oscari nommi. Ta on seda väärt. Mara mängis oma karakteri hästi põnevaks tegelaseks, kellele polnud raske kaasa elada. Mara' Lisbeth kuidagi tõmbas enda poole, olles oma olemuselt isegi köitvam kui Noomi Rapace'i Lisbeth. Antud filmi ei tohi tegelikult võtta kui Rootsi filmi remake'i, vaid kui eraldiseisvat versiooni samast algmaterjalist! Fincheri "The Girl with the Dragon Tattoo" on heatasemeline krimipõnevik.
• Hodejegerne ("Pearahakütid") - 8/10
  Mõnusalt hoogne ja humoorikas põnevik norralakatelt. Ladusalt kulgev lugu ja üllatama panev vaimukus (mõnes kohas küll tuli ei-ole-võimalik tunne) tegi filmist minu jaoks hea meelelahutuse. Realistlikkust väga otsida ei tasu, sest tegu on pooleldi komöödiaga.
• The Ides of March ("Märtsi iidid") - 8,5/10
  Poliitika mind ei huvita, kuid sel teemal võib teha häid filme (näiteks "Frost/Nixon"). Õnneks ei aetud asja liialt keeruliseks. Sisu oli arusaadav ja kergesti jälgitav, kuid samas ka intelligentne ja mõistlik. Antud teos annab huvitava ja elutruu ülevaate räpastest poliitilistest mängudest (kuidas varjata vääritut käitumist; millist ila/iba ajavad tippoliitikud; korruptsioon jne). Näitlejatööd (Gosling, Clooney, Hoffman, Giamatti) on suurepärased. Jälle üks kvaliteetteos.
• The Descendants ("Järeltulijad") - 9,5/10
  Täiesti minu teetass. Kusjuures mitmed taolised leinateemalised või kurvad/melodramaatilsed draamad kipuvad tihtilugu olema liiga lääged või äärmiselt ühetoonilisted, kuid antud filmis on neid vigu välditud. Melodraama ja rusuvus ei tunginud liialt peale. Südantlõhestavamad kohad olid väga kenasti lavastatud. Pean tunnistama, et mõnes kohas tulid pisarad silma. Lugu on hingeminev. Filmis leidub ka head draamale omast pinget ja rohkelt tujutõstvat huumorit (enam kui paljudes Hollywoodi tüüpkomöödiates), mis hoidsid mind erksana. Üks suurimaid trumpe, peale Clooney osatäitmise, on aga Payne'i terav ja väljendusrikas dialoog. Äärmiselt tugev stsenaarium! Hetkeseisuga mu lemmik 2011. aasta film. Suurepärane sümbioos raskest draamast ja heast huumorist.

Aasta 2011 kinos, top 10

Kuna olen iga blogipidamise aasta alguses võtnud kokku eelmise kinoaasta tehes ka top 10 edetabeli, siis jätkan seda tava ka nüüd. 2011. aastal õnnestus osa saada 102-st kinoseansist. Esmakordselt nägin 91 filmi (ülejäänud 11 kordused). Enamuse moodustasid nagu ikka täispikad mängufilmid. Dokke oli 3 ja animatsioone paraku vaid kõigest 1 ("The Illusionist").

Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 36 korda
Artis - 33
Sõprus - 16
Coca-Cola Plaza - 14
Kosmos - 3.
Katusekinno mingil kummalisel kombel jälle ei jõudnud kahjuks.

Oli taas päris hea kinoaasta, seejuures tugevam kui eelnenu. Top 10-sse pääsesid vähemalt hinde 9/10 teeninud linateosed. 2 parimat said maksimumi (10/10). Kuna toimus mitmeid eriprogramme, siis sai tutvutud ka nii mõnegi klassikaks muutunud filmiga. Näiteks linastus suurel ekraanil Fritz Langi kultuslik "M" (1931), Hitchcocki "Strangers on a Train", aga ka mitmed Michelangelo Antonioni teosed. Eesti filme jõudis kinno päris palju ja mul õnnestus suurelt ekraanilt näha neist tükki 9 (sh 2 dokumentaali). Enne kui edetabeli juurde asun, seletan kiirelt ka mõned reeglid. Ma arvestan ainult selliseid täipikkasid filme, mida nägin esmakordselt just 2011. aastal ja seda loomulikult kinos. Teine tähtis reegel on see, et võtan arvesse vaid uusi filme, täpsemalt 2011. ja 2010. aasta omi. Nüüd siis minu kuulus top 10.


1. Black Swan ("Must luik")
Selle filmiga tõusis Darren Aronofsky mu lemmiklavastajaks. Kui "Pi" oli väga heaks debüüdiks, siis "Requiem for a Dreamist" sai tõeline triumf (mu lemmikfilmide edetabeli 2. koha omanik) ning tema eelmine film "The Wrestler" on väga tugev draama. "Black Swan" on kinematograafiline ime. Peale "Enter the Voidi" pole ma ühestki kinos nähtud filmist nii suures vaimustuses olnud. "Black Swan" on lihtsalt niivõrd eriline teos, mille sarnaseid tehakse üliharva. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Suurimateks trumpiteks võib veel pidada kaameratööd, montaaži, pööraselt hea rolli teinud Natalie Portmani ning lisaks ilusat Tšaikovski muusikat. Filmi lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid on visuaalse naudingu absoluutne tipp, mida näiteks 2010. aastal ei pakkunud ükski kinos nähtud linateos.
Eraldi arvustus asub siin.

2. Blue Valentine ("Kurb valentinipäev")
Selle filmi puhul võlus mind kõige rohkem harvanähtav realistlikkus, milles oli väga suur osa oscarile kandideerinud Michelle Williamsil aga ka Ryan Goslingul. "Blue Valentine" jättis äärmiselt sügava mulje ja puges kuidagi eriti hinge.
Eraldi arvustus asub siin.

3. Winter's Bone ("Paljad luud")
Tõeliselt karm draama, just nagu mulle meeldib. Ainult karmusest muidugi ei piisa. Selle filmi üheks suurimaks trubmiks pean atmosfääri, mis on parajalt sünge ja realistlik. Sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Muide, "Winter's Bone" meeldis väga ka Trashile.

4. We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima")
Mulluse PÖFFi lemmik. Vägagi mõtlemapanev teos laste vägivallast. Kui suudad antud filmi korralikult sisse elada, siis see raputab sind täitsa läbi. PÖFFilt ma otsingi selliseid parajalt šokeerivaid ja raputavaid elamusi. Mulle meeldis filmi julge väljenduslaad ning pooleldi (just nii parasjagu) kunstiline aga ka huvitav pildikeel. Mitte ei saa mainimata jätta Tilda Swintoni äärmiselt tugevat osatäitmist. Tegu on muidu väga raske rolliga, aga Swinton tegi tõesti hingematvalt briljantselt oma tööd.
Eraldi arvustus asub siin.

5. 50/50
Mulle, kui eluliste draamade fännile, sobis antud film nagu rusikas silmaauku. Siin on üks "aga" - vaatamata äärmiselt tõsisele teemale (vähihaigus), on väga oskuslikult filmi sisse toodud rohkelt head komöödiat, seega ei ole tegu päris puhta draamaga. Rasket filmi oli niimoodi suhteliselt kerge jälgida. "50/50" puhul hindangi eriti kõrgelt huumori ja tõsiduse suurepärast kokkumängu. Joseph Gordon-Levitt jättis peategelast kehastades väga hea mulje. "50/50" on selline film, mida jälgisin algusest lõpuni suure huvi ja ootusärevusega.

6. Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi")
Aasta südantsoojendavam linateos. Film räägib andestamisest ja ligimese aitamisest, aga ka psüühilise valuga toimetulemisest. Esile kerkiv humaansus ja headus läks mulle korda. Arvan, et nii mõnigi heidab filmile ette liigset läägust ja "roosamannalikkust" (elu on ju tegelikult karm ja ebaõiglane!), kuid minu maitse järgi mahtus see õige napilt piiridesse või siis ülivähe ületas neid piire. Õnnestus ka pisaraid poetada.

7. Kotoko
Üks võimsamaid ja raputavamaid filmielamusi möödunud aastast. Tegu on äärmiselt julge, šokeeriva, ärritava ja tõeliselt crazy psühholoogilise müsteeriumiga ehk teisisõnu üliägeda filmiga! Nõrganärvilistele ei soovita, kuna sisaldab mitmeid võikaid ja ootamatult vägivaldseid olukordi. Sisu on paras mindfuck, kus tekib raskusi arusaamisega, mis on tegelikkus ja mis mitte. Kindlasti ei mahu väga paljudele selline pöörane räigus ja mindfuck hea maitse piiridesse, aga mulle selline äärmus meeldis, andes tõesti jahmatamapaneva elamuse. Hindan "Kotoko" puhul ka head kunstilist taset. Rohkem selliseid pööraseid filme!
Eraldi arvustus asub siin.

8. Idioot
Kuulun nende väheste hulka, kes Sarneti Dostojevski töötlusest täiesti vaimustuses on. Millegipärast enamus kas teevad filmi maha või lihtsalt suhtuvad ükskõikselt. Minu arust on tegu väga kihvti filmiga. On küll palju (segasevõitu?) metafoore ja sügavamõttelisi dialooge, kuid kõik see vaheldub meeleolukusega. Head huumorit on tegelt üllatavalt palju (Taavi Eelmaa!). Sügavamõttelisuse poole pealt on väga hinge minevalt ja mõtlemapanevalt esitatud surma teema seoses tegelaskuju Ippolitiga (Juhan Ulfsaki suurepärane esitus). Plussiks tuleb antud filmi puhul kindlasti lugeda näitlejatöid (eestlased oskavad näidelda!). Kõige säravam oli muidugi Katariina Unt, kes pooleldi varastas filmi. Kena arthouse'lik linateos äärmiselt õnnestunud atmosfääriga.
Kes viitsib mu blogiaajaloo pikimat arvustust lugeda, siis see asub siin.

9. The King's Speech ("Kuninga kõne")
Briti kino oma parimas esituses. Kui miskit filmi võib iseloomustada sõnaga kvaliteet, siis kindlasti ei saa mööda minna sellest linateosest. Colin Firth teeb karjääri parima rollisoorituse ja on tõesti antud filmis hiilgav. Uskumatu, kui pingeline ja emotsiooniküllane võib olla ühe kõne esitus. Head briti huumorit leidub ka.

10. The Beaver ("Kobras")
Mind absoluutselt ei huvita Mel Gibsoni eraelu ja peamiselt kollases ajakirjanduses ilmuvad skandaalsed lood tema kohta. Mind huvitab see, kuidas härra Gibson filmides esineb. "The Beaveris" teeb mees väga head tööd saades hakkama vist oma karjääri parimarollisooritusega. Mel Gibsoni on siin filmis A & O ning mina elasin ja tundsin kaasa tegelaskujule nii mis hirmus. Kena etteaste teeb ka tõusev täht Jennifer Lawrence. Huvitav ja suhteliselt originaalse lähenemisega draama. Film on küll tugeva depressiivse ja melodramaatilise alatooniga, kuid siin sisalduv pinge ja lootus tegi kõigest sellest liigutava teose minu jaoks. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud!

-------------------------------------------------------------------------

Päris paljud kindlasti krimpsutavad nina sellise edetabeli peale. Tunnistan, et mul ei ole tavapärane filmimaitse. Neid filmifänne, kellele meeldiks väga vähemalt pooledki linateosed minu 10-st, pole tõenäoliselt kerge leida. Nagu näha, meeldivad mulle kõige rohkem draamad, mis on tegelikult ju väga lai žanr. Saan oma põnevuse ja huumori kätte ka draamadest. Üldse parimaid nalju võib leida minu arust just selle žanri linateostest. Võtame näiteks olukorra, kus "Black Swani" Nina pärast käsikiimlust märkab, et ema viibib ta toas. "Blue Valentine's" Ryan Gosling löömas bussis omal moel külge Michelle Williamsile (räägib väga musta huumoriga anekdoodi). Või näiteks Nastasja Filippovna sünnipäevastseen(id) "Idioodis" sisaldas(id) rohkem huumorit, kui väga paljud Hollywoodi komöödiad terve kestvuse jooksul. Ja no "50/50" on üldse pooleldi (suurepärane) komöödia. Ei saa öelda, et mulle meeldivad ainult tõsised draamad. Kui aus olla, siis enamus top 10 filmidest on olemuselt teineteistest erinevad. Ainult "Black Swan" ja "Kotoko" on üllatavalt sarnased. Mõlemale võib külge pookida õudusžanri määratluse. Mõlemad teosed mängivad reaalsuse ja fantaasia piiri peal, kus vaatajal võib kergelt sassi minna tegelikkusest arusaamisega. Lisaks, mõlemad on parajad psühholoogilsed mõistatused, kus peategelasel on tegemist isiksuse kahestumisega. "Blue Valentine" ja "We Need to Talk About Kevin" on ses suhtes sarnased, et mõlemat võib pidada klassikaliseks melodraamaks.

Muudest žanritest rääkides, meeldisid mulle komöödiadest kõige rohkem Woody Alleni "Midnight in Paris" ja norrakate "Sykt lykkelig" ("Haiglaselt õnnelik"). Klassikalistest põnevikest olid parimad "Drive", "The Lincoln Lawyer" ja "Mission: Impossible'i" 4. osa. Õudusžanrist pakkus hea elamuse "Insidious". Dokumentaalidest olid "Exit Through the Gift Shop" ja "Kuku: Mina jään ellu!" väga head. Draamadest tõstaks eraldi veel esile sellised filmid: "127 Hours", "The Fighter", "Submarino", "Neds", "Warrior", "Play", "Wer wenn nicht wir" ("Kes siis veel, kui mitte meie"), "Melancholia", "The Tree of Life".

Detsember kinos

Aasta lõpp kujunes päris tihedaks kinokülastuste suhtes. Suurelt ekraanilt sai silmadega söödud 12 filmi (11 erinevat), kusjuures rohkem kui pooled neist linastusid eelnevalt ka PÖFFil. Valik oli tõesti hea. Teiste seas vaatasin 2 Prantsuse ja 1 Itaalia linateost, aga ka Eesti dokumentaali.

• The Tree of Life (8/10)
  Ilus filosoofiline suurfilm. Minu maitse jaoks pingutas Malick ambitsioonikusega liiga üle. Jättis ülemäära laialivalgunud mulje, kui nii võib öelda. Oleks tahtnud veidi rohkem konkreetsust! Siiski "The Tree of Life" meeldis mulle. Spektaakel on ikkagi vägev. Sisu on küllaltki keeruline, aga see ei seganud eriti filmi nautimist. Tõlgendamisruumi antakse vaatajale palju. Antud juhul täiesti soovitan enne filmi vaatamist sisututvustus korralikult üle lugeda. See aitab arusaamisele kaasa ja samas ei riku liigse etteütlemisega midagi ära. Seda Malicku suurteost on tegelt raske ette spoilerdada. Sisust rääkides, lugu ligimese kaotamisest ja lapsepõlve mälestustest väga kenasti jutustatud ja lavastatud. Läks hinge ka. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui hästi oli kujutatud üht tavalist pereelu. Suhteliselt range isa (Brad Pitt) õpetamas oma lapsi, et nad elus hästi hakkama saaksid. Naiivsevõitu, kuid äärmiselt heatahtlik, ema (võrratu Jessica Chastain) oma lapsi lohtumas ja neid hoides. Lapsed tegemas ulakusi ja mängimisest rõõmu tundmas. Kõik see ehe tavalisus on kuidagi ilusalt ja esteetiliselt kujutatud. Käisin linateost 2 korda vaatamas, et ikka paremini aru saaks ja pealegi film on vaatamist väärt!
• Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi") (9/10)
  Väga hea üllatus aasta lõpus. Film ilmus kavasse nagu ei kuskilt, linastudes vaid ühel eriseansil pärast PÖFFi. Hea, et peale sattusin, sest PÖFFil ei vaadanud. "Les neiges du Kilimandjaro" sarnaneb mitmel moel "Le Havrega". Esiteks mängib antud filmis peaosa Jean-Pierre Darroussin, kellel oli Kaurismäki filmis oluline roll (politseiinspektor Monet). Teiseks toimub tegevus Prantsusmaal. Põhiline on aga see, et mõlemad filmid räägivad headusest, sallivusest ja ligimese aitamisest. "Les neiges du Kilimandjaro" on aga palju sisukam, kui Kaurismäki teos. Filmis kerkis teravalt esile rikaste vihkamise teema. Nagu heal järjel olev inimene oleks süüdi selles. Mind nii häirib see rikaste vihkamine, ainult sellepärast, et nad rikkad on. Nad on ju selleks vaeva näinud. Las inimesed elavad hästi, so what! Seejuures pean ennast kesklassi hulka ja pole kunagi rikas olnud. "Kilimanjaro lumi" on väga liigutav film. Paljudele võibolla muutus asi liiga imalaks ja heatahtlikuks, kuid minu maitse järgi mahtus see kõik napilt piiridesse. Mõne pisara sain ka poetatud.
• L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) ("Lõbumaja") (6,5/10)
  Ma usun, et film annab küllaltki adekvaatse ülevaate Pariisi lõbutüdrukte elust veidi rohkem kui 100 aastat tagasi. Film oli natuke liiga monotoonne ja piisavat arengut ei toimunud. Filmis aset leidnud jõhker vägivald üllatas. Suures plaanis saab näha, kuidas Joker (ühest teisest linateosest) endale naeratust pikendavad armid võis saada, nii et veri lendab.
• Tinker Tailor Soldier Spy (7/10)
  Suurepäraste näitlejatöödega Briti kvaliteetpõnevik. Kõik on kiitnud Gary Oldmani ja ka mina avaldaks tunnustust talle suurepärase soorituse eest. Ei tea, kas mu intelligentsi tase on nõrk, aga mul oli raskusi kõigest arusaamisega, sellepärast pole ka hinne kõrgem kui 7/10. Krimifilmide fännidele kohustuslik!
• Kosmos '68, Legendid vol 1 (8/10)
  Ma vajasin sellist dokumentaali nagu õhku. Mind väga köidab see ajastu: 60-ndad ja 70-ndad. Tol ajal tehti põnevat muusikat. 60-ndate ja 70-ndate rockmuusika on vägagi minu teetass ja antud film annabki hea lühiülevaate sellest Eestiga seoses. Kena, et vaatajale pakutakse palju muusikanäiteid. Põgusalt räägitakse ka teistest stiilidest. Huvitav oli kuulata veel, kuidas tola ajal välismaisest muusikast osa saadi ja kuidas tsensuuriga toime tuldi. Aleksander Müller on lahe tüüp!
• Mission: Impossible - Ghost Protocol (7/10)
  Ma ei ole eriline Hollywoodi actionite fänn, aga MI filmide vastu pole mul midagi. "Ghost Protocol" on korralik järg saagale. Päris crazy oli Dubais maailma kõrgeima hoone otsas ronimine - paar korda tekkis edge of my seat tunne. Respekt Tom Cruisele, et kaskadööre ei kasutanud, vaid turnis ise rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel maapinnast. MI filmide puhul meeldib mulle imetehnika, mida tegelased kasutavad. Kõige coolim oli simulatsiooni abil märkamatult liikumine koridoris. Simon Pegg oli väga hea comic relief - mees on sellel alal üks parimaid. "Ghost Protocol" on hästi tehtud pinget pakkuv meelelahutuslik põnevik. Klišeelikkus suurt ei häirinudki.
• Habemus Papam ("Meil on paavst") (8/10)
  Üllatavalt hea usuteemaline film paavsti valimisest. Parajalt muhe. Hea kombinatsioon draamast ja komöödiast. Peaosalist mänginud 85-aastane Michel Piccoli tegi kiiduväärt rolliesituse. Tema sisemist võitlust antud keerulises ja vastutusrikkas olukorras oli huvitav jälgida. Filmi lõpp meeldis väga. See oli piisavalt ootamatu, aga tegelikult ka loogiline antud juhul.
• Moneyball (8/10)
  Huvitav film pesapalli profimeeskonna moodustamisest. Kõige parem teost iseloomustav sõna võiks olla aga: kvaliteet. Hea on vaadata hästi tehtud filmi - näitlejatööd on paigas (Pitt on suurepärane!), kaameratöö OK, stsenaarium tugev, montaaž tasemel jne. Päris maksimum hinnet või vähemalt 9/10 ei saa panna, sest top emotion jäi saamata. Korralik spordifilm, kuigi mitte päris tavapärane.
• Carnage (8/10)
  Mahlaka dialoogiga komöödia või isegi pooleldi draama võltsviisakusest. Kui suudad asja kiirelt ja (võlts)viisakalt ära lahendada on ju hea. Mis aga juhtub kui aga ei õnnestu kuidagi varmalt probleem ära lahendada? Kui kaua suudad olla võltsviisakas? "Carnage" näitab vaatajale väga tiheda tekstiga näitemängulikku vaatemängu, kus saab ühe võimaliku lahenduse minu eelnevalt tõstatud küsimustele. Inimesed on silmakirjalikud!
• War Horse (6/10)
  Väga hea koguperefilm. Paraku mina ei ole koguperefilmide fänn. Vaatan, et Spielberg on lavastajana üle läinud rohkem lastele mõeldud linateoste peale - juba 3. järjest (eelnevad olid Indiana Jones ja Tintin). Teostus on iseenesest suurepärane. Hobune meeldis!
• 50/50 (9,5/10)
  Teema (vähihaigus) on küll tõsine, kuid film ise on paiguti vägagi naljakas. Kas nii saab head asja? Tuleb välja, et saab küll ja veel kuidas saab. "50/50" mõjus mulle nii hästi, et tõusis 2011. aasta lemmikute hulka. Film on jah kohati valus ja naljast kaugel, kuid stsenaristid on väga oskuslikult, ilma liialt labaseks muutumata, suutnud olukordi hea huumoriga serveerida. Peategelase (Joseph Gordon-Levitt) ja tema parima sõbra (Seth Rogen) vastandlikkus on väga hästi välja mängitud. Praeguse aja üheks kõvemaks näitlejaks pürgiv Gordon-Levitt jättis tõeliselt sümpaatse mulje, tehes oscari nominatsiooni väärt rollisoorituse. Pole küll Seth Rogeni fänn, aga siia filmi sobis ta väga hästi, kuigi ta mängis tegelast, keda ta ikka enamasti mängib. Anna Kendrick on armas!