Kuna olen iga blogipidamise aasta alguses võtnud kokku eelmise kinoaasta tehes ka top 10 edetabeli, siis jätkan seda tava ka nüüd. 2011. aastal õnnestus osa saada 102-st kinoseansist. Esmakordselt nägin 91 filmi (ülejäänud 11 kordused). Enamuse moodustasid nagu ikka täispikad mängufilmid. Dokke oli 3 ja animatsioone paraku vaid kõigest 1 ("The Illusionist").
Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 36 korda
Artis - 33
Sõprus - 16
Coca-Cola Plaza - 14
Kosmos - 3.
Katusekinno mingil kummalisel kombel jälle ei jõudnud kahjuks.
Oli taas päris hea kinoaasta, seejuures tugevam kui eelnenu. Top 10-sse pääsesid vähemalt hinde 9/10 teeninud linateosed. 2 parimat said maksimumi (10/10). Kuna toimus mitmeid eriprogramme, siis sai tutvutud ka nii mõnegi klassikaks muutunud filmiga. Näiteks linastus suurel ekraanil Fritz Langi kultuslik "M" (1931), Hitchcocki "Strangers on a Train", aga ka mitmed Michelangelo Antonioni teosed. Eesti filme jõudis kinno päris palju ja mul õnnestus suurelt ekraanilt näha neist tükki 9 (sh 2 dokumentaali). Enne kui edetabeli juurde asun, seletan kiirelt ka mõned reeglid. Ma arvestan ainult selliseid täipikkasid filme, mida nägin esmakordselt just 2011. aastal ja seda loomulikult kinos. Teine tähtis reegel on see, et võtan arvesse vaid uusi filme, täpsemalt 2011. ja 2010. aasta omi. Nüüd siis minu kuulus top 10.
1. Black Swan ("Must luik")
Selle filmiga tõusis Darren Aronofsky mu lemmiklavastajaks. Kui "Pi" oli väga heaks debüüdiks, siis "Requiem for a Dreamist" sai tõeline triumf (mu lemmikfilmide edetabeli 2. koha omanik) ning tema eelmine film "The Wrestler" on väga tugev draama. "Black Swan" on kinematograafiline ime. Peale "Enter the Voidi" pole ma ühestki kinos nähtud filmist nii suures vaimustuses olnud. "Black Swan" on lihtsalt niivõrd eriline teos, mille sarnaseid tehakse üliharva. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Suurimateks trumpiteks võib veel pidada kaameratööd, montaaži, pööraselt hea rolli teinud Natalie Portmani ning lisaks ilusat Tšaikovski muusikat. Filmi lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid on visuaalse naudingu absoluutne tipp, mida näiteks 2010. aastal ei pakkunud ükski kinos nähtud linateos.Eraldi arvustus asub siin.
2. Blue Valentine ("Kurb valentinipäev")
Selle filmi puhul võlus mind kõige rohkem harvanähtav realistlikkus, milles oli väga suur osa oscarile kandideerinud Michelle Williamsil aga ka Ryan Goslingul. "Blue Valentine" jättis äärmiselt sügava mulje ja puges kuidagi eriti hinge.Eraldi arvustus asub siin.
3. Winter's Bone ("Paljad luud")
Tõeliselt karm draama, just nagu mulle meeldib. Ainult karmusest muidugi ei piisa. Selle filmi üheks suurimaks trubmiks pean atmosfääri, mis on parajalt sünge ja realistlik. Sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Muide, "Winter's Bone" meeldis väga ka Trashile.4. We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima")
Mulluse PÖFFi lemmik. Vägagi mõtlemapanev teos laste vägivallast. Kui suudad antud filmi korralikult sisse elada, siis see raputab sind täitsa läbi. PÖFFilt ma otsingi selliseid parajalt šokeerivaid ja raputavaid elamusi. Mulle meeldis filmi julge väljenduslaad ning pooleldi (just nii parasjagu) kunstiline aga ka huvitav pildikeel. Mitte ei saa mainimata jätta Tilda Swintoni äärmiselt tugevat osatäitmist. Tegu on muidu väga raske rolliga, aga Swinton tegi tõesti hingematvalt briljantselt oma tööd.Eraldi arvustus asub siin.
5. 50/50
Mulle, kui eluliste draamade fännile, sobis antud film nagu rusikas silmaauku. Siin on üks "aga" - vaatamata äärmiselt tõsisele teemale (vähihaigus), on väga oskuslikult filmi sisse toodud rohkelt head komöödiat, seega ei ole tegu päris puhta draamaga. Rasket filmi oli niimoodi suhteliselt kerge jälgida. "50/50" puhul hindangi eriti kõrgelt huumori ja tõsiduse suurepärast kokkumängu. Joseph Gordon-Levitt jättis peategelast kehastades väga hea mulje. "50/50" on selline film, mida jälgisin algusest lõpuni suure huvi ja ootusärevusega.6. Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi")
Aasta südantsoojendavam linateos. Film räägib andestamisest ja ligimese aitamisest, aga ka psüühilise valuga toimetulemisest. Esile kerkiv humaansus ja headus läks mulle korda. Arvan, et nii mõnigi heidab filmile ette liigset läägust ja "roosamannalikkust" (elu on ju tegelikult karm ja ebaõiglane!), kuid minu maitse järgi mahtus see õige napilt piiridesse või siis ülivähe ületas neid piire. Õnnestus ka pisaraid poetada.7. Kotoko
Üks võimsamaid ja raputavamaid filmielamusi möödunud aastast. Tegu on äärmiselt julge, šokeeriva, ärritava ja tõeliselt crazy psühholoogilise müsteeriumiga ehk teisisõnu üliägeda filmiga! Nõrganärvilistele ei soovita, kuna sisaldab mitmeid võikaid ja ootamatult vägivaldseid olukordi. Sisu on paras mindfuck, kus tekib raskusi arusaamisega, mis on tegelikkus ja mis mitte. Kindlasti ei mahu väga paljudele selline pöörane räigus ja mindfuck hea maitse piiridesse, aga mulle selline äärmus meeldis, andes tõesti jahmatamapaneva elamuse. Hindan "Kotoko" puhul ka head kunstilist taset. Rohkem selliseid pööraseid filme!Eraldi arvustus asub siin.
8. Idioot
Kuulun nende väheste hulka, kes Sarneti Dostojevski töötlusest täiesti vaimustuses on. Millegipärast enamus kas teevad filmi maha või lihtsalt suhtuvad ükskõikselt. Minu arust on tegu väga kihvti filmiga. On küll palju (segasevõitu?) metafoore ja sügavamõttelisi dialooge, kuid kõik see vaheldub meeleolukusega. Head huumorit on tegelt üllatavalt palju (Taavi Eelmaa!). Sügavamõttelisuse poole pealt on väga hinge minevalt ja mõtlemapanevalt esitatud surma teema seoses tegelaskuju Ippolitiga (Juhan Ulfsaki suurepärane esitus). Plussiks tuleb antud filmi puhul kindlasti lugeda näitlejatöid (eestlased oskavad näidelda!). Kõige säravam oli muidugi Katariina Unt, kes pooleldi varastas filmi. Kena arthouse'lik linateos äärmiselt õnnestunud atmosfääriga.Kes viitsib mu blogiaajaloo pikimat arvustust lugeda, siis see asub siin.
9. The King's Speech ("Kuninga kõne")
Briti kino oma parimas esituses. Kui miskit filmi võib iseloomustada sõnaga kvaliteet, siis kindlasti ei saa mööda minna sellest linateosest. Colin Firth teeb karjääri parima rollisoorituse ja on tõesti antud filmis hiilgav. Uskumatu, kui pingeline ja emotsiooniküllane võib olla ühe kõne esitus. Head briti huumorit leidub ka.10. The Beaver ("Kobras")
Mind absoluutselt ei huvita Mel Gibsoni eraelu ja peamiselt kollases ajakirjanduses ilmuvad skandaalsed lood tema kohta. Mind huvitab see, kuidas härra Gibson filmides esineb. "The Beaveris" teeb mees väga head tööd saades hakkama vist oma karjääri parimarollisooritusega. Mel Gibsoni on siin filmis A & O ning mina elasin ja tundsin kaasa tegelaskujule nii mis hirmus. Kena etteaste teeb ka tõusev täht Jennifer Lawrence. Huvitav ja suhteliselt originaalse lähenemisega draama. Film on küll tugeva depressiivse ja melodramaatilise alatooniga, kuid siin sisalduv pinge ja lootus tegi kõigest sellest liigutava teose minu jaoks. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud!-------------------------------------------------------------------------
Päris paljud kindlasti krimpsutavad nina sellise edetabeli peale. Tunnistan, et mul ei ole tavapärane filmimaitse. Neid filmifänne, kellele meeldiks väga vähemalt pooledki linateosed minu 10-st, pole tõenäoliselt kerge leida. Nagu näha, meeldivad mulle kõige rohkem draamad, mis on tegelikult ju väga lai žanr. Saan oma põnevuse ja huumori kätte ka draamadest. Üldse parimaid nalju võib leida minu arust just selle žanri linateostest. Võtame näiteks olukorra, kus "Black Swani" Nina pärast käsikiimlust märkab, et ema viibib ta toas. "Blue Valentine's" Ryan Gosling löömas bussis omal moel külge Michelle Williamsile (räägib väga musta huumoriga anekdoodi). Või näiteks Nastasja Filippovna sünnipäevastseen(id) "Idioodis" sisaldas(id) rohkem huumorit, kui väga paljud Hollywoodi komöödiad terve kestvuse jooksul. Ja no "50/50" on üldse pooleldi (suurepärane) komöödia. Ei saa öelda, et mulle meeldivad ainult tõsised draamad. Kui aus olla, siis enamus top 10 filmidest on olemuselt teineteistest erinevad. Ainult "Black Swan" ja "Kotoko" on üllatavalt sarnased. Mõlemale võib külge pookida õudusžanri määratluse. Mõlemad teosed mängivad reaalsuse ja fantaasia piiri peal, kus vaatajal võib kergelt sassi minna tegelikkusest arusaamisega. Lisaks, mõlemad on parajad psühholoogilsed mõistatused, kus peategelasel on tegemist isiksuse kahestumisega. "Blue Valentine" ja "We Need to Talk About Kevin" on ses suhtes sarnased, et mõlemat võib pidada klassikaliseks melodraamaks.
Muudest žanritest rääkides, meeldisid mulle komöödiadest kõige rohkem Woody Alleni "Midnight in Paris" ja norrakate "Sykt lykkelig" ("Haiglaselt õnnelik"). Klassikalistest põnevikest olid parimad "Drive", "The Lincoln Lawyer" ja "Mission: Impossible'i" 4. osa. Õudusžanrist pakkus hea elamuse "Insidious". Dokumentaalidest olid "Exit Through the Gift Shop" ja "Kuku: Mina jään ellu!" väga head. Draamadest tõstaks eraldi veel esile sellised filmid: "127 Hours", "The Fighter", "Submarino", "Neds", "Warrior", "Play", "Wer wenn nicht wir" ("Kes siis veel, kui mitte meie"), "Melancholia", "The Tree of Life".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar