Free Range

Ma tahaks kohe alusutuseks Veiko Õunpuud kiita! Aitäh, et teed selliseid filme!

"Free Range" oli mul vaieldamatult aasta üks oodatuimaid linateoseid. Õunpuu seadis juba "Sügisballiga", mis mulle hullupööra meeldib, minu silmis lati äärmiselt kõrgele ning "Püha Tõnugi" on väga tugev film. Seega ootusõhin oli väga suur, kui esmakordselt läksin filmi vaatama. Kuid oh sa armuline aeg, millise pettumuse "Free Range" esimesel korral pakkus. Mu arvamuse võis tol korral kokku võtta Lauri Vahtre öelduga: "järjekordne peatäis sügavamõttelist tühjust". Muusika küll meeldis väga. Õnneks ma adusin, et selline linateos vajab mitmekordset vaatamist. Mul on mitmeid juhuseid, kus film meeldib teisel korral kõvasti rohkem. Leo Luks ütles oma arvustuses viimases Kinolehes kuldsed sõnad: "Kindlasti on "Free Range" vaataja suhtes nõudlik film, mille parimad küljed ei avane esimesel korral, kui tähelepanu on paratamatult liialt sündmustikule keskendunud."

Nii minuga juhtuski, et konsentreerusin esimesel korral peamiselt sisule, mis ei sisalda ju tegelikult mingit erilist pinget ega pole ka teab mis mõttetihe. Teisel korral suutsin asja vaadata hoopis uue pilguga ja ei mõelnud enam niivõrd süžeele, nautides pigem suurepärast pilti ja muusikat ning olin tõesti lummatud. "Free Range" ei ole klassikalises mõttes sisutihe ning dialoogi on suhteliselt vähe. Tempo on suhteliselt aeglane. Sellest pole midagi, sest köitev visuaal koos hea taustamuusikaga loovad mõnusa miljöö. Mart Tanieli kaameratöö on nagu "Sügisballi" ja "Pühas Tõnuski" kena ja sujuv ning oma olemuselt rohkem kunstipärane. Filmi visuaal on kui meisterlik kunstitöö. Montaažki on igati õnnestunud. Üks paremini üles võetud ja monteeritud stseene on see sama, millega treiler algab - see on ju silmale tõeline komm (ka kõrvale!). Päris tabavalt on öelnud Nuxx oma blogiarvustuses: "Mu poolest võiks Veiko Õunpuu järgmine film sisaldada ainult aegluubis erinevaid peostseene, täispikkuses filmina, ilma naljata, see teema tundub on režissööril käpas, tekstiosa ja stoorivärk võiks olemata olla".

Et "Free Range'i" nautida, peab kindlasti ka muusika meelepärane olema. Muusika on filmis väga olulisel kohal, kuna see kõlab taustaks päris tihedalt (ikka kõvasti rohkem, kui Õunpuu eelnevates fimides), andes kõva panuse üldise meeleolu loomiseks. Kõlab peamiselt 70ndate (hipi)rokk. Mulle muusikavalik räigelt meeldis ja pean seda üheks filmi kõvemaks trumbiks. Treileriski kõlav võrratu "Seabird" (esitajaks Alessi Brothers) on suurimaks lemmikuks. On leitud palju mõnusaid ja mahedaid lugusid, mis sobivad ülihästi taustaks, ja mida oli tõesti nauding kuulata. Parimad näited: Scott Walker "The Ballad Of Sacco And Vanzetti", Scott Walker "Glory Road", Cat Stevens "Peace Train". Väga ilus on kahtlemata ka Salvatore Adamo ballaad "Inch' Allah". Soundtracki täisnimekirja võib leita siit.

Ega see sisu ka nüüd iseäranis kehv ei ole. Loogilisus on täitsa olemas. Peategelane Fred seal mässab ja protesteerib, peamiselt ühiskonna vastu. Mees tahtab vaba olla, et ei peaks vastutama. Ta ihkab imelist romantilist vabadust. Fred on oma olemuselt boheemlaslik loomeinimene. Aga mis sa teed ära, kui sul laps on sündimas. Fred tunneb väga ebamugavalt sellises situatsioonis. Eks selle ebamugavuse ja rahuolematuse vastureaktsioon ongi veiderdamine ja tobe käitumine (näiteks trolli kaaberdamine või tõstukiga tehtud rumalused). Selge see, et Fred on kunstnikuhingega, kuid oleks rohkem tahtnud näha teda tegelemas loometööga (kirjutamisega) või filosofeerimas vaimumaailma teemadel. Pigem jätab Fred lihtsalt loodri mulje, kes ei viitsi tööd teha ning armastab tina panna ja pidutseda. Siiski mees vähemalt üritab pereinimese elu elada ja tööl käia.

Loomulikult ei saa Õunpuule ette heida seda, et Fredist on tehtud ebasümpaatne ja ärritav inimene. Tegelikult teistkordsel vaatamisel hakkas peategelane mulle juba teatud määral südamelähedaseks muutuma ja hakkasin teda mõistma. Küll aga tahaks Õunpuud hurjutada selle eest, et tegelaskuju oma käitumisega pole suurt veenev ning seepärast ei suutnud talle piisavalt kaasa elada. Milleks mässata, kui oled nii passiivne? Tahaks näha arengut.

Üldiselt on film Õunpuu kohta üllatavalt helge. Leidub ka head huumorit, eriti just seoses Roman Baskiniga, kelle kogu ekraanil oldud aja jooksul oli raske muiet mitte näol hoida. Ka Peeter Volkonski, kes mängib Fredi isa, suust tulevad tekstiread on enamjaolt tõeliselt humoorikad. Parimaks kohaks on see, kuidas ta räägib oma panuse andmisest ühiskonna heaks (et oli "koguni" 4 aastat pereinimene).

Näitlejatöödest sümpatiseerus väga, siiani mitte eriti esile tõstetud, Jaanika Arumi osatäitmine. Tema mängitud tegelane oma olukorraga läks mulle küll hinge. Lauri Lagle sai normaalselt hakkama. Vanameistrid Baskin ja Volkonski aga säravad. Mitmed lühirollid jätsid hea mulje. Anne Türnpu esitada on väga lahe ja sihuke omamoodi kuju. Laura Peterson on väga armas.




Need, kes filmis pettusid, soovitan seda uuesti üle kaeda. Kurat, mulle hakkas "Free Range" 2. korral nii meeldima, et tõenäoliselt võtan filmi ka 3. korda ette. Sõpruses veel linastub.

8,5/10

September kinos

Ei tea, miks ma ei suuda kuukokkuvõtteid "viisakal" ajal postitada. Võiks juba varsti oktoobrist rääkida, aga mul veel mihklikuu resümee ette kandmata. Septembris vaatasin kinos 4 filmi.

• Jeune & jolie ("Noor ja ilus") - 7,5/10
  Film, mis paneb mõtlema prostitutsiooni teemal. Peategelaseks noor neiu, kellele pakub pinget enesemüümine. Hästi tehtud huvitav film. Õhku jääb vaid küsimus, miks küll heal järjel olev 17-aastane tüdruk hakkab prostituudiks? Marine Vacth on imeilus.
• Blue Jasmine ("Kurb Jasmine") - 8/10
  Vanameister Woody Allen on saanud hakkama jällegi hea filmiga. "Blue Jasmine" on veidi tõsisem ja melanhoolsem, kui tema viimase aja teosed. Loomulikult ei puudu ka filmist huumor, tegu ju ikkagi Woody Alleniga. Cate Blanchett tõestab oma väga tugeva rollisooritusega, et on endiselt üks parimaid naisnäitlejaid siin maamuna peal. Ta on oma rollis lihtsalt äärmiselt väljendusrikas, kuid ei keera vinti ka liialt üle. Filmis on aga veel mitmeid põnevaid ja värvikaid tegelaskujusid. Suurepärane segu traagikast ja koomikast. Puhas kvaliteet.
• Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest - 8,5/10
  Selle filmiga on huvitavad lood. Ootasin uut Õunpuu teost suure õhinaga, kuid esmavaatus pakkus suure pettumuse. Kuna Õunpuu on väga tähtis lavastaja minu jaoks, tahtsin anda filmile teise võimaluse. Teisel korral suutsin asja vaadata hoopis uue pilguga, nautides head pilti ja veel paremat muusikat ning olin lummatud. Rohkem praegu ei räägiks, sest lähipäevil teen "Free Range'i" kohta earldi postituse.
• Don Jon - 4/10
  Jäi kuidagi lahjaks minu maitse jaoks. Ei oskagi midagi erilist kommenteerida, lihtsalt polnud minu teetass, aga ära kannatas vaadata. Joni isa mänginud Tony Danza oli väga lahe, pakkudes väga humoorika esituse. Kuuldavasti meeldib film paljudele, nii et suva see minu arvamus.

August kinos

September hakkab juba läbi saama, aga ma pole augustist veel rääkinudki. Kuna vaatasin vaid 2 filmi kinos (neist 1 veel varem nähtud), siis mõtlesin vahepeal, et ehk teeks augusti ja septembri kokkuvõtte koos. Nüüd otsustasin ikkagi traditsiooni mitte murda ja teen augusti kohta eraldi postituse.

• Kõik muusikud on kaabakad - 7,5/10
  Noorelt lavastajalt Eleri Saarikult väga huvitav debüüt. Värvikas ja kihvt, kuid pigem ebatavaline film. Vaatasin linateost kinos esmakordselt eelmise aasta novembris ja olen juba sellest kirjutanud - loe siit.
• Elysium ("Elüüsium") - 4/10
  Ootasin vähe rohkem tõsiseltvõetavamat linateost. Paraku leidub siin nii palju ebaloogilisust, et filmi võiks nimetada rumalaks. On palju (ajuvaba) märulit, kuid vähemalt visuaalefektega on saadud ilusti hakkama. Filmi üheks pointiks on maailmas valitseva ebavõrdsuse kritiseerimine. Sotsiaalne sõnum on täitsa olemas. Oleks tahtnud rohkem teada saada Elysiumi eluolust - muidu igati kenasti disainitud kosmosejaam. Matt Damon on hea, omas elemendis. Meeldejäävaima rollisoorituse teeb kahtlemata Sharlto Copley - väga kihvtilt mängitud kurjam. Minu silmis on "Elysium" täiesti tavaline popkornifilm, mis ununeb kiiresti. Selge pettumus. Väga paljudele "Elysium" siiski meeldib.

Juuli kinos

Suvel kohe mitte kuidagi ei taha kinno jõuda. Juulis nagu juuniski õnnestus näha vaid 2 filmi suurelt ekraanilt.

• Before Midnight ("Enne südaööd") - 8,5/10
  Richard Linklater jätkab põhimõtteliselt samas võtmes nagu triloogia eelmistes osades. Jälle on film dialoogi täis, peategelased on ainult vanemaks aga ka eluküpsemaks saanud. On huumorit ja teravmeelitsemist. Palju räägitakse suhetest ja seksist, aga seda intelligentsel moel. Tarkusi tuleb nagu konveierilt. Dialoogid on igati realistlikult kirjutatud ja ei jäta üldse võltsi muljet, kuigi vahepeal läheb päris ägedaks sõnasõjaks. Kohati muutub antud draama täitsa raskekoeliseks (valusaks), aga mulle selline asi just istub (ei mingit ninnunännutamist). Pinget on palju. Tuleb öelda välja valus tõde! Filmi nauditavuse eest tuleks kindlasti tänada ka Ethan Hawke'i ja Julie Delpy'd, kes pakkusid väga elulise elamuse oma rollisooritustega. Mulle isiklikult meeldib "Before Midnight" trioloogiast kõige rohkem. Kvaliteetne elutark draama.
• Searching for Sugar Man - 8/10
  Hästi jutustatud lugu imepärasest tõelisest muusikalegendist. Ühtaegu nii paeluv dektektiivipõnevik kui ka meeltliigutav tuhkatriinulugu Suurest mehest. Mina läksin filmi vaatama sisuliselt "puhta lehena" ning tänu sellele oli hämmastamist palju. Sellist müüti nagu Sixto Rodriguezel annab alles otsida. Kohustuslik dokumentaal!

Juuni kinos

Juunis jõudsin suurelt ekraanilt vaadata kõigest 2 filmi. Soojade ilmade ja pikkade valgete õhtudega ajal kasutan pigem võimalust väljas midagi teha (näiteks golfi mängida) ja ega see filmide valik ka kõige parem pole.

• Now You See Me ("Nüüd sa näed mind") - 7/10
  Film, mida ei saa tõsiselt võtta. Tegu on pelgalt kerge meelelahutusega. Tempo on hea, näitlejatööd korralikud, efektsust leidub küllaga, põnevust ja nalja ka. Mustkunstnike lahedat trikitamist näeb samuti. Mingit erilist väärtust film ei oma. Kunsti taga ei aeta ja teab mis sügavamõtteliseks ei muututa. Võib ju öelda, et "Now You See Me" on rumal film, kuid minu jaoks oli see lihtsalt okei meelelahutus.
• Man of Steel ("Terasmees") - 4/10
  Sissejuhatus meeldis. Parimad kohad olid peategelase Clarki lapsepõlve ja noorukiea meenutused, mida jälgisin suure huviga - meeldis inimlikkus ja samas ka põnev maagilisus. Filmi rikkus minu jaoks aga suures osas ära üliinimlike võimetega olendite võitlusstseenid, mida esines päris rohkelt. Kogu see taplus oli nii igav ja pingevaba. Zodi ja Kal-Eli vaheline võitlus oli eriti üheülbaline ning ka liiga pikalt kestev - täielik overkill. Siuke kommertslik bullshit action ei ole kohe üldse minu teema. Kahju, et Michael Shannoni mängitud Zod nii banaalne ja äärmiselt ühetooniline karakter. Shannoni leib on ikka eriskummalised ja isemoodi tegelased. Näitlejatöödes meeldisid väga Costneri ja Diane Lane'i sooritused. Tegelikult, kui need tobedad action-stseenid välja jätta, oleks tegu täitsa hea filmiga.

Mai kinos

Mai oli eriti nigel kinokuu minu jaoks. Tulemuseks vaid 3 filmi.

• Samsara - 8,5/10
  Kena rännak maailma eripaikadesse. Filmi on palju võrreldud Ron Fricke' kuulsaima dokumentaali "Barakaga". Et tegu olevat kehva koopiaga tollest teosest!? Ma pole "Barakat" näinud, kuid "Samsarat" pean küll õnnestumiseks. Film on visuaalselt võrratu ja väga hästi monteeritud. Mitmeid stseene sai silmad põlevil jälgitud. Vaatajale näidatakse maailma ilu ja valu. Saab näha kohti, mida pole kunagi näinud. Kahju ainult, et ei jagata infot, mis paigaga parajasti tegu on. Filmiga tahetakse kritiseerida ka tarbimisühiskonda (palju prügi inmkond toodab). Igati huvitavalt on vaatajale demonstreeritud seda, kui mehhaniseeritud meie tööstus ja põllumajandus on. Ka inimesed tunduvad mehhaniseeritud olevat - vaadake kasvõi neid filmi plakatil olevaid tuimasid ja robotlikke tantsijaid. Kõike seda on visuaalselt nii elegantselt aga ka esteetiliselt kuvatud, et vähemalt mina sain oma naudingu annuse kätte.
• The Great Gatsby ("Suur Gatsby") - 2/10
  Pole ammu-ammu nii mõttetut filmi käinud kinos vaatamas. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks. Ei suutnud vähimalgi määral neile kaasa elada. Mis selle Gatsbyga nii erilist siis oli? Mis tema nii suureks tegi? Näitlejatööd olid iseenest okeid, aga karakterid olid ükluised ja ebahuvitavad. Kirev multifilmilik visuaal oli pigem maitselage ja ülepingutatud ning jättis äärmiselt võltsi mulje. 3D küll asja paremaks ei teinud. Ja kas peab 20-ndaid kujutava linateose taustamuusikaks kasutama hip-hopi?! Filmist jäi meelde igav glamuuritsemine ja külmaks jättev armastuslugu. Tohutu pettumus.
• Los amantes pasajeros ("Olen nii elevil") - 6/10
  Seekord siis puhas komöödia Pedro Almodóvarilt. Film on küllaltki ajuvaba, mõne koha peal liiga labane. On palju seksi- ja homonalju. On mitmeid värvikaid tegelasi (näiteks 3 peategelastest stjuuardit). Põhiküsimus on selles, kas see huumor on liiga labane sinu jaoks või mitte, aga nalja saab palju.

Aprill kinos

Aprilli saagiks jäi kõigest 5 filmi, aga see-eest nägi üht väga head linateost. Cianfrance sai jälle hakkama! Kohe kõigest lähemalt.

• Side Effects ("Kõrvalmõjud") - 7,5/10
  Täitsa korralik krimidraama Soderberghilt. Hästi on kujutatud tavalist tänapäeva elu koos sellega kaasnevate probleemidega ja siis on seal veel hulluks (vaimuhaige) minev naine. Kõik ei ole nii lihtne nagu näib. Mängu tulevad huvitavad twistid. Filmis on mõtlemapanevaid vihjeid farmaatsiatööstuse kasumiahnusele ja arstide tööeetikale. Põnev oli jälgida, kuidas peategelase (Jude Law) elu oli täiesti põrguks tehtud ja mismoodi mees üritas seisust, kus kaotada polnud enam sisuliselt midagi, välja rabeleda. "Side Effects" on palju intelligentsem film võrreldes tavaliste Hollywoodi kommertspõnevikega. Õnneks pole sisu ka liialt keerukas. Hea ladus kulgemine. Rooney Maralt väga hea rollisooritus.
• Kapringen ("Kaaperdamine) - 7/10
  Täitsa viks thrillerdraama. Meeldis realistlikkus. Wow-elamust ei saanud ning midagi teab-mis uudset ei pakutud vaatajale, kuid pinget leidus küllaga. Õnneks ei olnud tobedat ajuvaba actionit. Korralik!
• Trance ("Transs") - 6,5/10
  Ma ei tea, kas olen rumal, aga minu jaoks jäi asi vähe liiga segaseks ja seetõttu ei saanud filmist õiget naudingut. Erinevaid kihte oli ülemäära palju. Aga muidu pinget oli ja ootamatusi jagus. Võibolla isegi twistide virvarriga pingutati üle. Soundtrack vaimustuma ei pannud, kuigi mõnes kohas passis taustamuss päris hästi sündmustikuga/olustikuga kokku. Visuaalne külg oli igati viks ja uhke. Ikkagi film ei jäänud mulle millegi erilisega meelde, kui Rosario teatud etteasted välja jätta.
• The Place Beyond the Pines ("New Yorgi varjus") - 9/10
  Kuratlikult hea film. Derek Cianfrance'st on saamas üks mu lemmiklavastajaid ("Blue Valentine" meeldis koguni nii väga, et asetasin teose oma lemmikfilmide edetabelis 14. kohale). "The Place Beyond the Pines" on ambitsioonikas linateos ja Cianfrance on selle ohjamisega väga kenasti hakkama saanud. Üldjoontes on tegu huvitava inimliku draamaga. Olulistemaks teemadeks isadus ja korruptsioon. Väga hea kaameratöö andis olulise osa võrratule atmosfäärile. Pildikeel on kahtlemata filmi üks suuremaid trumpe. Näitlejatööd on väga ehedad. Parima rollisoorituse au annaks küll Bradley Cooperile. Mees oli juba "Silver Linings'is" väga hea, siis nüüd astus ta veel sammu edasi. Tema tegelaskuju moraalsed dilemmad ja nendega võitlemine tõid filmi kiiduväärt intriige. Pikkus (2:20) oli täitsa paras. 2 tundi oleks olnud liiga vähe sellise headuse jaoks.
• Oblivion ("Unustus") - 5,5/10
  Sõgedavõitu ulmekas. Originaalsust vähe, klišeesid päris palju. Tom Cruise'i ja Kurylenko tegelaste vaheline armastuslugu rikkus minu jaoks filmi paljuski ära, muutes sisu liiga läilaks. Muidu, Cruise esines oma tuntud heal tasemel. Talle muidugi sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Filmi algus mulle tegelt meeldis: salapärasus ja müstilisus tekitasid huvi. Visuaalselt näeb linateos aga igati kena välja ja see päästis palju. 1 kord kinos vaadata kõlbas kah.

Märts kinos

Taaskord jäin kuu kokkuvõttega nii hilja peale. Laisk olen! Märtsis jõudsin suurelt ekraanil vaadata 7 filmi. Esimest korda hindasin see aasta kinos nähtud linateost kõrgema hindega kui 9/10. Siiski maksimumi veel ei pannud, aga 9,5/10 näitab loomulikult, et tegu on eriti kõva teosega.

• Dupa dealuri [Beyond the Hills] ("Teispool mägesid") - 7/10
  Üldjoontes rahulikult kulgev usuteemaline film, kuid leidub ka mõningaid intrigeerivaid ja vägagi intensiivseid stseene. Need vähesed intensiivsed olukorrad viivad ootamatu lõpptulemuseni. Tegevus toimub ühes usukommuunis, kus nunnad elavad rutiinset ja vähemalt pealtnäha õnnelikku elu. Olukord muutub, kui saabub üks ebastabiilse psüühikaga naisterahvas, kellel on raskusi Jumalasse uskumisega. Siis tulevadki mängu intriigid. Esile kerkivad küsimus, kuidas suhtuda religioosetesse rituaalidesse. Kas Jumala peale saab loota? Kindlasti paneb antud linateos paljusid mõtlema selle üle, kui usutav on ikkagi Jumal. "Teispool mägesid" on tõsine ja intelligentne kvaliteetdraama.
• Passion ("Patune kirg") - 7/10
  Täitsa vaadatav meelelahutuslik krimifilm legendaarselt Brian De Palmalt. Filmi ei tohi liialt suhtuda kui tõsimeelsesse thrillerisse, sest see on rohkem kergemat sorti meelelahutus, kus usutavusele pole väga rõhku pööratud. Minu jaoks asi täitsa toimis ajaviitena, igav ei hakanud. Oli huvitavaid sisupöördeid (ka etteaimatavaid). Kahe peategelase (McAdams ja Rapace) vaheline pinge mängiti välja kenasti. Kaameratöö oli päris hea. Näitlejatest paistis kõige enam silma Noomi Rapace. Tema salakaval hüsteeriline naermine oli üks parimaid hetki filmis.
• Vivre sa vie: Film en douze tableaux ("Elada oma elu") - 6/10
  Ei saanud mitte eirata Sõpruses aset leidnud Jean-Luc Godardi retrospektiivi programmi. "Elada oma elu" peetakse suure prantsuse režissööri üheks tähtteoseks. Minu jaoks on see aga kuidagi tuim film. Pildikeel on küll kena ja filmis leidub häid filosoofilisi mõtisklusi, kuid sellest paraku ei piisanud, et mind võluda. Naispeaosalist mänginud Anna Karina jättis väga hea mulje.
• Mama ("Mamma") - 4/10
  Polnud tükk aega käinud õõvafilmi vaatamas, nii et oli juba isu tekkinud selle žanri järele. Sellised nimed nagu Guillermo del Toro ja Jessica Chastain aitasid ka kõvasti kaasa huvile just selle filmi vastu. Kahjuks "Mama" ei pakkunud head elamust. Algus oli küll paljutõotav. Metsistunud tüdrukutirtsud äratasid uudishimu. Totter kuri koll rikkus filmi paljuski ära minu jaoks. Üks väga hea stseen oli ka, kus sai isegi hirmu tunda, kui üks mees kolas ringi pimedas ja õudsas majas valgusallikaks ainult fotokaamera välgatus. Jessica Chastain meeldis.
• Promised Land ("Tõotatud maa") - 7/10
  Korralik draama (leidub ka küllaltki palju huumorit). Filmi üheks peaküsimuseks on, kas Matt Damoni mängitud peategelane on filantroop või jeekim. On kahtlejaid, on neid kes suhtuvad temasse kui päästjasse. Tekkinud eetiline konflikt teeb olukorra huvitavaks ja on filmi tuumaks. Lihtne lugu, ei midagi väga keerulist. Maaelu kujutamisega on väga kenasti hakkama saadud. Meeldis John Krasinski tegelaskuju twist. Filmi päris lõpp oli aga minu jaoks liiga klišeelik.
• Renoir - 6/10
  Film vanamehest, suurest kunstnikust, kellele meeldib akte maalida. Peateemadeks on esiteks Auguste Renoir' mõtisklused elus ja kunstist. Teiseks oluliseks liiniks on tema muusa, noore ja kauni Andrée (Christa Theret) romantikaotsingud. Puudutatakse ka valusat sõja teemat, kuid seda pigem põgusalt. Käis su samal ajal ränk maailmasõda. "Renoir" on maaliline film nii otseses kui ka kaudses mõttes. Oluline koht on ka looduse- ja naiseilul. Kõik on nagu kena, kuid õigest sisukusest jäi puudu. Pigem sobib antud linateos naissoole. Kindlasti ei ole "Renoir" halb film, selline keskpärane rohkem. Absoluutselt ei kahetse, et kulutasin aega ja raha.
• Broken ("Murtud") - 9,5/10
  Siin filmis on see pinge, mida ma draamadest alati leida soovin. "Broken" on parajalt karm, siin leidub valu ja vägivalda, kuid kõik see jätab väga tõepärase mulje, mis on kindlasti üheks trumbiks. Film nagu elu ise. Äratundmist on palju. See peaks vaatajat puudutama. Tegu ei ole rusuva draamaga. On ka ilusaid ja õnneküllaseid hetki. On muhedat huumorit. Film on väga ilusti jutustatud ja suurepäraselt näideldud (kõige rohkem tõstaks esile Tim Rothi). Võrratu draama.

Veebruar kinos

Veebruaris vahtisin kinos 6 filmi, mis on viimase 6 aasta küünlakuu viletsaim tulemus muide. Valik oli hea, keskmine hinne ületas 7-t.

• Hitchcock - 8/10
  Mulle meeldivad filmid, kus tehakse filmi. "Hitchcock" on täiesti õnnestunud ses osas ja seda oli huvitav vaadata. Veidi rohkem kui 50 aasta taguse Hollywoodi kujutamisega on väga hästi hakkama saadud. Imelik, kui range oli tol ajal tsensuur keha paljastuse ja vägivalla näitamise koha pealt. Film on parajalt humoorikas ja rohkem kergemat sorti vaatamine. Eriti naljakas on Hitchcocki kaasa elamine kinosaali ukse taga kuulsale duši-stseenile "Psycho" esilinastusel. Hopkins ja Mirren esinevad teada tuntud tasemel ehk siis suurepäraselt. Lühidalt öeldes on "Hitchcock" igati hea linateos minu arvates.
• Zero Dark Thirty ("00.30") - 7/10
  Taseme poolest sama, mis Bigelow eelmine linateos "The Hurt Locker". Hästi tehtud film. Tehnilise poole pealt on kõik tipp-topp. Kenasti näideldud ka. Jessica Chastain on tõusmas mu lemmiknäitlejannade hulka. "Zero Dark Thirty" üheks peaküsimuseks on ja pakub vaatajale mõtlemisainet teemal, kuidas suhtuda vangide piinamisse info välja meelitamise eesmärgil. Filmi kulminatsiooniks olev Bin Ladeni tabamise operatsioon on põnevalt ja oskuslikult tehtud.
• The Sessions ("Armastuse õppetunnid") - 7,5/10
  Soe ja humoorikas draama läheduse otsimisest. Filmi juures tuleb eriti kiita John Hawkes'i, kes mängis peaosalisest invaliidi vägagi kaasa elama panevalt. "The Sessions" on ühtviisi koomiline ja traagiline. Koomilisust leidub peamiselt seksiga seoses ja traagilisust peategelase armetus olukorras. Filmi headusele aitavad tugevalt kaasa ka Helen Hunti ja William H. Macy rollisooritused. Kõik 3 tõestasid, et on tõelised tippnäitlejad.
• Into the White ("Valge vangistus") - 7/10
  Tore film sellest, kuidas sõjas vaenupooled (2 britti ja 3 sakslast) peavad ühisel jõul karmides talvistes oludes ellujäämise eest võitlema. Tekivad vastuolud, kuid mõlemad osapooled tahavad jääda inimlikuks, kuigi käimas on kale sõda. "Into the White" on olemuselt kerge film ja sisaldab ka palju huumorit. See linateos pakub jällegi kõvasti mõtteainet sõja mõttetusest, kuigi otseselt ranget moraali ei loeta. Olge sõbralikud ja ärge sõdige! :)
• Elavad pildid - 8/10
  Tegu on läbi aegade ühe ambitsioonikama Eesti filmiga. Vaatluse all on ühe maja elanikud läbi sajandi. Väga originaalne ja suurepärane idee oli kujutada ajastuid sellele omases filmistiilis. Linateose peamiseks võluks minu jaoks oligi erinevate filmi stilistikatega mängimine, millele nautimisele aitas kõvasti kaasa Kalju Kivi suurepärane kunstnikutöö. Muidugi ei saa mitte kiitmata jätta Eesti näitlejaid, kes taaskord tõestasid oma head taset. Eriti hästi toimisid paarid Oja & Lamp ning Ever & Üksküla. Filmi ühe säravaima rolli pakub aga noor ja veetlev Sandra Uusberg. "Elavad pildid" on ka natuke hariv, andes miniatuurse ajaloo õppetunni 20. sajandi Eesti kohta. Linateose vigadest ei hakka rääkimagi, tegu on ennekõike ilusa väljanägemisega igati korraliku Eesti filmiga. Muide treiler on väga hea.
• Like Someone in Love ("Just nagu armunud") - 6/10
  Normaalne kunstifilm. Linateos näeb pildilise külje pealt igati hea välja. Muidu jäi minu maitse jaoks liiga aeglaseks või siis intrigeerivusest jäi väheseks. See on sihuke film, kus vahepeal on täiega huvitav, vahepeal jälle igavavõitu. Peategelast mänginud Rin Takanashi on meeletult ilus.

Jaanuar kinos

Jaanuari saagiks jäi 7 linateost. Sai vaadatud Prantsuse, Soome, Valgevene ja Taani filme, aga ka jänkide Oscari kandidaate.

• Dans la maison [In the House] ("Kodus") - 8/10
  Väga omapärane film kirjanikuhakatise loometeekonna algusest. Film rääbib ihadest, paljuski seksuaalse tooniga. Käib keerukas, kuid huvitav narratiiviga mängimine. Segunevad väljamõeldis ja tegelikkus, nii et mingil hetkel on raske aru saada, mis on reaalsus. Huvitav oli mõelda, mida üritas peategelane oma intrigeerivate kirjutistega saavutada. Eks ta soovis ühest küljest oma unelmaid (sh seksuaalfantaasiaid) väljendada ning oma mentorist õpetajat õrritada/ärritada. Teisest küljest oli tal igati selge soov ka elada normaalset pereelu. Õhku jääb aga küsimus, kui palju oli temas soovi saada tõeliseks kirjanikuks. Film on väga põneva ülesehitusega ning pakub tõesti omapärase loo vaatajaile. Väga meisterlik tükk François Ozoni poolt.
• Juoppohullun päiväkirja ("Joomahullu päevaraamat") - 3/10
  See film on lihtsalt halb. Filmis leiduvale pöörasele huumorile sain küll pihta, kuid see ei olnud minu meelest naljakas - liiga labane ja nõme. Lisaks tehti seda selgelt liialt kunstlikult, et mitte ei toiminud see naljategemine, vähemalt minu arust. Mõned üksikud muigamised meelitas välja. Rõvetsemist oli ikka päris palju. Peategelast mänginud Joonas Saartamo on iseenesest äge näitleja, täitsa lahe kuju.
• V tumane [In the Fog] ("Udus") - 6,5/10
  Aeglane ja mõtlemapanev film kolmest mehest keset 2. maailmasõda. Tegevus toimub Nõukogude Liidus, kus on keerulised ajad. Su oma külamees võib ka vaenlane olla. Film uurib seda, kes on oma, kes on vaenlane, ning keda pidada reeturiks. Kerkib esile kõlbluse teema. Äärmiselt rahulik draama.
• Django Unchained ("Vabastatud Django") - 9/10
  Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Montypythonlik kotistseen on kuldaväärt. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Õieti valitud muusika annab filmile nii palju juurde ja siin on see valdkond eriti õnnestunud. See on tegelt juba reegel, et Tarantino filmides on alati muusikaga täppi pandud. Kust ta kõik need muusikapalad küll välja urgitseb? Näitlejatest tegid eriti silmapaistvalt head sooritused Waltz ja DiCaprio (kena näha ka teda mängimas badassi vahelduseks!). Samuel L. Jackson oli väga lahe ja Jamie Foxx sai kenasti hakkama. Teatud hetkeni olin isegi kaalumas 10/10 andmist, kuid lõpuosa rikkus asja natuke ära. Üldkokkuvõttes ikkagi väga hea film!
• Jagten [The Hunt] ("Jaht") - 9/10
  Taani režissöör Thomas Vinterberg on saanud hakkama teise igati korraliku draamaga järjest (eelmine oli "Submarino", 2010). Filmi läbib pidev ähvardav pinge, mis avaldus peategelase (Mads Mikkelsen) ärevas olukorras. Hämmastav, kuidas võib ühe väikese tüdruku fantaseering teise mehe elu ära rikkuda. Eks süüdistustele aitas kaasa peategelase amet - küllaltki haruldane on see, et mees on lasteaiakasvatajaks. Eks nii mõnigi hakkab ju säärases olukorras mõtlema, et mis põhjusel (tagamõttega) küll meesterahvas valis sellise ameti. Inimesed võivad olla päris julmad, eriti veel kui sellised süüdistused on mängus. Vinterberg on väga oskuslikult hakkama saanud julmuse ja ähvardava pinge kujutamisega. Kogu see täbar olukord on nii veenvalt välja mängitud, jättes mulje, et nii võib ka juhtuda ka tavaelus. Paljuski aitas veenvusele kaasa Mads Mikkelseni väga tugev rollisooritus - oleks võinud oscarinommi saada. Muidugi Cannes'is saadud parima näitleja auhind on ka äärmiselt kõva saavutus.
• Lincoln - 7/10
  Hästi tehtud ajalooline film ameeriklaste poolt armastatud presidendist Abraham Lincolnist. Antakse hea ülevaade tolle aja (1865. a) poliitilisest olukorrast ning sellest, kuidas president võitles orjuse kaotamise ja kodusõja lõpetamise eest. Vaatajale näidatakse, mis toimus kulisside taga, mis poliitilised mängud käisid seaduse vastuvõtmise ümber. Korruptsioon ei ole võõras teema antud filmis. Daniel Day-Lewise poolt järjekordne äärmiselt tugev rollisooritus, väga veenev. Minu jaoks ei olnud "Lincoln" piisavalt huvitav, et väga kõrget hinnet saada.
• Life of Pi ("Pii elu") - 7/10
  Tore draama, igati kenasti jutustatud. Huvitav lugu ellujäämisest, mille sisse on põimitud oskuslikult ka religiooni teema (usku ei suruta küll kellegile peale). Visuaalselt näeb välja täitsa kaunis, päris sellist ülepingutamist nagu "Avataris" ei ole. Minu jaoks jäi draamale vajalikust tõelisest pingest puudu, kuid igav mul küll kaugeltki ei hakanud. Filmis on mitmeid südantliigutavaid hetki.