August kinos

Augustis õnnestus kinos filme vahtida vaid 3 korral. Sai ära nähtud kaua-kauaoodatud "Melancholia", kuid kuu suurimaks üllatajaks osutus hoopis Jodie Fosteri lavastatud "The Beaver". Lisaks vaatasin üht kummalist indie-filmi.

• Melancholia (8/10)
  Pettunud ei ole. Vaimustuses ka mitte. Mulle meeldisid eriti filmi ava- ja lõpustseen. Algus oli lihtsalt silmale ilus vaadata, stiililt sarnane "Antichristi" algusele (aegluubis liikumine, taustaks klassikaline muusika). Lõpustseen annab õige efekti kindlasti ainult kinos. Ütleks, et see oli uhkelt ja stiilselt lahendatud. Mis puudu jäi? Ootasin rohkem midagi šokeerivat. "Antichrist'is" näiteks sellest puudu ei tulnud. Pinget oleks võinud rohkem olla. Vahepeal vajus asi kuidagi liiga ära. Mingil hetkel hakkas Justine'i tujutsemine ja haiglaslik käitumine ära tüütama. Lõpuosa jällegi oli väga hästi tehtud ja seal ei tulnud pingest puudu. "Melancholia" on visuaalselt väga hästi tehtud nagu "Antichristki". Võib öelda, et Trier tegi oma ära, aga ei üllatanud. Kirsten Dunst oli super!
• The Future (6,5/10)
  Tegu on kahtlemata omanäolise filmiga. Päris minu teetass polnud, aga halb ka mitte. Film räägib eneseotsingust. Üks naisterahvas elab igavat rahulikku elu koos elukaaslasega. Talle (neile) tundub senine elu liiga tühisena, et peab kohe midagi ette võtma ja olukorda totaalselt muutma. Nii üritatakse oma elule anda paremat sisu/mõtet. Põhiidee, mida filmiga taheti öelda, oli minu arvates midagi sellist, et ärge elage igavat elu, vaid võtke midagi ette. See on muidugi igati positiivne mõte. "The Future" muutub vahepeal täiesti veidraks. Käiku tuleb metafüüsika. Tegu ongi rohkem sellise teosega, mida ei tohi liialt tõsiselt võtta. Filmi võibki pidada ka omamoodi koomiliseks. Mis siis veel mul öelda? Koleda häälega rääkiv kass käis närvidele ja rikkus elamuse teatud määral ära minu jaoks. Kassid rääkigu lastefilmides!
• The Beaver (9/10)
  Mulle meeldis! Tugev draama. Väga hea sisu. Läks hinge ja tekitas emotsioone. Mel Gibsoni tegelaskujule elasin ja tundsin kaasa nii mis hirmus. Minu jaoks oli film äärmiselt huvitav. Pakkus pinget, et mis Walteri elust saab ja kuidas (kas) ta oma suhted perega klaarib. Mulle sellised depressiivsed ja teatud määral melodraamatilised draamad lähevad täitsa peale, kui on hästi tehtud. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud. Gibsonilt üks karjääri parimaid rollisooritusi (äkki saab ka auhinnaga tunnustatud või mõne nommi)! Ja kellele ei meeldiks Jennifer Lawrence?!

Juuli kinos

Juulis jõudsin kinno filme vaatama vaid 4 korral (siiski 1 võrra rohkem kui juunis). Midagi vapustavalt head ei näinud. Küll aga on suured lootused augustis linastuva "Melancholiaga", mis tundub olevat täiesti minu teetass. Juulis nähtus linateosed olid lihtsalt OK-d.

• Limitless (7/10)
  "Limitlessi" puhul meeldis see, et film polnud liiga tavaline (klišeelik). Oli üllatusi ja ei osanud täpselt arvata, millega see ulmeline värk lõppeb. Kõige rohkem imponeeris kaameratöö ja montaaži mäng (natuke ka eriefekte). Lemmikkohtadeks olid need, kus pilt tormas mööda tänavat läbi kvartalite. Kena, et Bradley Cooper sattus lõpuks normaalsesse filmi. Mees oskab ju näidelda küll! Mõnus ulmepõnevik.
• The Lincoln Lawyer (7,5/10)
  Hea meelelahutuslik film. Mitte liiga keeruline, mitte liiga labane. Tuleb välja, et Hollywoodis osatakse teha põnevikku ka ilma meeletute (ajuvabade) tulistamissteenideta. Matthew McConaughey'i poolt igati kena rollisooritus. Filmi teostus oli tasemel, sisupöörded huvitavad ja tihitlugu ootamatud. Head huumorit leidus ka. Korralik krimifilm.
• 3 (8/10)
  Omamoodi huvitav lugu ebatavalisest armukolmnurgast. Mind haaras "3" kohe alguses. Mõtlesin, et üle pika aja sattusin teose otsa, mis on täiesti minu teetass. Mulle meeldis filmi stiil ja see, kuidas sisu edasi kulges. Ei oskagi kohe täpsemalt seletada, mis selle nii väga heaks tegi. Kuskil poole peal olin täiesti vaimustuses, aga siis muutus asi, kuidas nüüd öeldagi, ütleme, et kuidagi natuke liiga tavaliseks jandiks. Filmitegijad mõtlesid vist, et teeks nüüd klassikalist komöödiat ka vähe. Õnneks liiga hollywoodlikult labaseks ei muututud. Filmi võlu kahanes küll minu silmis ja suurejooneline lõpustseen ei tekitanudki erilisi emotsioone. Ei ütleks, et nüüd "3" kohe halvaks muutus, seda kidlasti mitte! Taustamuusikaga pandi paljuski täppi. Eriti hästi sobis oma stseeni David Bowie "Space Oddity". Muidugi see lugu meeldib mulle ka õudsalt. See on ju vana tõde , et kui muusika on võrratu ja sobilik, annab see tohutult juurde! Filmis on ikkagi nii palju head, et ei saanud panna väiksemat hinnet kui 2 alla maksimumi.
• Attenberg (6,5/10)
  Seda linateost võib pidada väga intellektuaalseks. Minu intellekti tase polnud aga filmi jaoks piisavalt kõrge, et oleksin kõike seda suutnud täiel määral nautida."Attenbergi" peategelaseks on omamoodi kummaline noor naine, kes on avastamas elu. Teda ei näivat mehed ja seks väga paeluvat. Naised ka teda ei eruta. Samas tema parim sõbranna elab aktiivset suguelu. Et püüda olla normaalne, katsetabki peategalane seda seksiasja (mehega). Ta ei taha lihtsalt normaalsest inimesest erineda. Seks ongi üheks tähtsamaks teemaks selles linateoses. Film paneb mõtlema ka elu ja surma üle. Oluliseks teemaks on veel isa ja tütre vahelised suhted. Juttu on küllaltki vähe. Kaamera seisab suure osa ajast paigal. On palju sügavamõttelisust ja igavust. Leidub ka omapärast huumorit. Vahepeal täiesti lambist teevad 2 naist naljakat kõndi (silly walk). Vahepeal lihtsalt matkitakse loomi. Palju see inimene siis ikka loomadest erineb?! Iseenesest on tegu korraliku väärtfilmiga.

Juuni kinos

Vabandust, et jäin taaskord nii hilja peale oma eelmise kuu kokkuvõttega (keda üldse see kotib?)! Juunis jõudsin vaid 3 korda kinos käia. Suvel on lihtsalt nii palju muud teha. Kindlasti sügisel filmide vaadatavus tõuseb jälle oluliselt. Asukski siis nüüd selle trio juurde.

• También la lluvia ("Even the Rain") (7,5/10)
  See on järjekordne film, mis püüab maailma muuta, seekord hästi tehtud. Tähelepanu juhitakse boliivlaste rasekele elule, kes peavad vee eest hinge hinda maksma. Filmis aset leidev mäss põhineb küll kümmekond aastat tagasi toimunud sündmustel, kuid ka tänapäeval on pärismaalaste elu üsna raske. Olukorda võrreldakse isegi kolonialismiga. Lugu on inimlik ja ka küllaltki kaasahaarav. Siiski ei jätnud mulle päris kustumatut muljet. Ei oskagi kohe välja tuua, mis puudu jäi. Lihtsalt üks korralik draama. Üks isiklik kiiks ka: mulle on alati meeldinud, kui filmis tehakse filmi.
• Submarine (7,5/10)
  Vaimukas ja mahe oleks vist parimad omadussõnad antud filmi kohta. Teismeiline poiss Oliver astub esimesi samme oma armuelus ja püüab samal ajal ka oma vanemate abielu päästa. Lugu ei ole tegelt väga keeruline, vaid pigem lihtsasti jälgitav. Karakterid on kihvtid. Filmile annab palju särtsu juurde Paddy Considine'i kehastatud värvikas jutlustaja (omamoodi pühak). Samas jälle meeldis ka Noah Taylori poolt rafineeritult esitatud Oliveri isa Lloyd, kelle äärmiselt rahulik ellusuhtumine kukkus väga vaimukalt välja. "Submarine'i" peamiseks trumbiks võiks pidada peategelase nutikust ja tema kuulsaid sisemonolooge. Kas tõesti mõni teismeline ka tegelikult mõtleb sarnaselt?! Tegu on muidugi (liialdatud) komöödiaga. Mis siis veel mul head öelda? Montaaž on huvitavalt tehtud. Peategelase flashbacke ja kujutelmasid on igati õnnestunult vahele pikitud. Minge vaatama, millega "The IT Crowdi" Moss (Richard Ayoade) on hakkama saanud!
• Super 8 (4/10)
  Pettunud, kuigi ootused olid tagasihoidlikud. Ei oodanud sellist lastekat. Tean, et näiteks 12-aastasena oleksin filmi täiega nautinud. Suuremat sorti loogikavigu oli häirivalt palju. Filmi sisse punnitatud draama ei toiminud üldse, samas ei olnud tegu ju ka puhta komöödiaga. Sisu poolest oli asi minu jaoks liiga lihtlabane ja klišeelik. Kõige jaburam oli muidugi tobedalt lahendatud happyendlik lõpuosa. Positiivset ka. Alguses oli see müsteerium rongiõnnetusega seonduvaga päris huvitav. Laste suurt entusiasmi filmi tegemise ümber oli tore vaadata. Taustamuss meeldis. Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et "Super 8" on suht tavaline meelelahutuslik kogupere seiklusfilm, mis läheb üldiselt rahvale (pigem küll noorematale) peale, aga minu teetass selgelt pole. Olen taolisi linateoseid elu jooksul juba küllalt näinud ja neist lihtsalt välja kasvanud.
  

Mai kinos

Lükkasin kogu aeg edasi ja edasi mai kokkuvõtte tegemist. Vahepeal unustasin üldse ära. Päris tegemata ka ei tahtnud jätta. Parem hilja, kui mitte kunagi. Blogi algusest saati pole muidu ühtegi kuu kokkuvõtet siiani vahele jätnud. Suvisel ajal on väliseid tegevusi palju, et ei jõua enam kinno nii tihti. Praegu on golfist suht sõltuvus tekkinud. Mais saigi vaid 4 linateost ära vaadatud suurelt ekraanilt.

• Le Refuge (6/10)
  Oli vähe parem kui eelmine François Ozoni film, kummaline ja ulmeline "Ricky", mis jättis suht külmaks. "Le Refuge" ("Pelgupaik") on aga palju elulisem. Kena realistlik draama, aga see on ka kõik. Pinget jäi selgelt väheks, mis draamades on väga vajalik. Oli kuidagi nagu tühjavõitu linateos. Lihtsalt üks rahulik kulgemine. Naispeaosalist mänginud Isabelle Carré on kahtlemata ilus naine. Loo moraal: "Ärge tarbige narkootikume!"
• Nowhere Boy (9/10)
  Ootasin filmi väga ja ei pidanud pettuma. Lugu siis sellest, kuidas Lennonist muusik kujunes. Aga film pole ainult muusikast. Põhiteemaks võib pidada Johni suhteid kasuema ja bioloogilise emaga (väga meeliköitev karakter). Neid kaht naist mänginud Kristin Scott Thomas ja Anne-Marie Duff tegid äärmiselt head rollisooritused! Dramaatikat leidub, aga on ka komöödiat, seda viimast rohkem. Film ongi pigem rõõmsatoonilisem, kuigi Lennonil polnud tol ajal väga kerge elu. Mina ei võtnud antud linateost niivõrd kui John Lennoni biograafilist lugu, vaid pigem kui üht lahedat ja samas ka huvitavat draamat ühest noorest kutist, kelle kireks on helikunstiga tegelemine. Pealegi on mulle alati meeldinud filmides vaadata, kuidas inimesed teevad head muusikat. "Nowhere Boy" ühtedeks lemmikkohtadeks olidki need, kui John ja Paul koos musitseerisid. Taustamuusikaks kõlanud 50-ndate rock'n'roll on ka minu maitse järele. Ajastu kujutamisele on minu hinnangul suurepäraselt pihta saadud.
• Insidious (7,5/10)
  Korralik õudukas. Ei ole eriline selle žanri austaja, aga antud teos täitsa meeldis. Ma ei tea, kas nüüd pean "Insidiousi" nii väga õudsaks filmiks, aga põnevust leidus ja võpatusi tekkis. Ehmatused olid päris hästi tehtud. Minu, kui mitte kogenud õudusfilmide vaataja, jaoks oli "Insidiousi" küllaltki originaalne. See teistpoolsuse loomine ja ka seal käimine, oli huvitavalt teostatud. Kena, et lõppu ära ei lörtsitud, vaid jäeti otsad rohkem lahtiseks. Kõrgemat hinnet ei pannud sellepärast, et film ei jätnud niivõrd kustumatud muljet ja ei püsinud minus ka tunde pärast seansi lõppu.
• Des Hommes et des Dieux (7,5/10)
  Pärast mullust PÖFFi, kus seda näidati DVD pealt, oli see teiseks korraks seda filmi näha. Võimas, aga samas ka rahulik teos. Kloostris elavad mungad satuvad keerulisse olukorda. Kas jääda kindlaks oma põhimõttetele või kuulata mõistuse häält? Mungad on vaprad ja truud. Nende kindlameelsus ja üksteise toetamine pani kaasa elama. Film annab hea ülevaate mungaelust ja näitab, kui olulisel kohal võib religioon mõne inimese elus olla. Tuleb välja aga, et Jumal ei ole kõikvõimas. Liigutav teos. Kvaliteetfilm.

Aprill kinos

Aprilli märksõnaks võiks panna Antonioni. Sai vaadatud 3 tema lavastatud linateost 60-ndatest. Ühtegi neist polnud varem näinud. Tänud Sõprusele selle retrospektiivi eest. Naljakuul õnnestus aga kokku kinos näha 7 linateost.

• Sound of Noise (8/10)
  Viimaste aegade üks lahedamaid filme! Kahju ainult, et ei suudetud huumori tempot ja lahedust läbi terve aja hoida. Filmi teises pooles läks asi vahepeal liiga tõsiseks, mis ei sobinud sellisesse teosesse. Muidu häid naerukohti oli palju.
• Copie conforme (8/10)
  Sai 2. korda (1. kord oli mullusel PÖFFil) vaadatud filmi, kus peaosas säras Juliette Binoche. Olen juba kirjutanud filmis siin.
• Neds (8,5/10)
  Väga hea õpilane (nohik) muutub tänu oma uutele sõpradele vägivaldseks lurjuseks. Asjale aitas kaasa ka kodune olukord - vend oli ammu juba pätistunud ja isa on joodik. Küllaltki vägivaldne draama. Siin filmis oli seda, mida draama peab enam sisaldama - pinget ja ootust, et mis edasi saab. Stiilselt tehtud. Mõnes kohas on ehk vinti liialt üle keeratud. Britid kohe oskavad teha filme noortest pättidest (näiteks "This Is England").
• Source Code (7,5/10)
  Mulle üllataval kombel täitsa meeldis. Ütleks isegi, et huvitav oli. Ideaalsusest oli asi küll kaugel, aga meelt lahutas hästi. Lõpu oleks võinud vähe ägedamalt lahendada.
• L'Avventura (6,5/10)
  Tegu on Antonioni nn võõrandumise triloogia 1. filmiga aastast 1960. Selle filmiga sai alguse tema koostöö võrratu Monica Vittiga. Räägitakse, et tegu on Antonioni suure läbimurdega. Minu maitsele jäi veidi lahjaks. Filmi algus oli küll paljulubav. Üks noor naine kaob äkitselt oma kamba juurest. Teda hakatakse otsima. Asi hakkas just põnevaks minema, kuid siis muutus film rohkem romantiliseks draamaks ja kadunud naise vastu tegelastel huvi rauges ja ei saanudki teada, mis temaga juhtus. Sisu oli küll nõrk. Kriitikud millegipärast ülistavad seda teost. Ei mõista mina seda. Igavapoolne film, aga mitte päris halb.
• La Notte (7/10)
  Eelmisest filmist aasta hiljem valminud teos meeldis mulle trioloogiast enim. Mehe (Marcello Mastroianni) ja naise (Jeanne Moreau) vaheline armastus on oma kire kaotanud ja nad otsivad vaheldust. Lühidalt öeldes räägib film ühe suhte lagunemisest. Selle teose puhul mulle meeldis kõige rohkem Mastroianni ja Moreau väga head rollisooritused. Nende mängitud karakterid olid omamoodi huvitavad. Tegelt see film on iseenesest hästi tehtud, aga sisu kohapealt jäi pinget selgelt väheks.
• L'Eclisse (6/10)
  Nagu trioloogia eelmistes filmides on ka siin vähe liiga palju igavust/igavlemist. Ei teagi, mida öelda selle väga hinnatud linateose kohta. Ei olnud minu maitse. Kõigi nende kolme Antonioni filmi puhul jäi enim meelde see, et Monica Vitti oli imeilus naine. Michelangelo Antonioni fänni minust ei saanud.

Märts kinos

Märts oli hea kinokuu. Palju tänu tuleb avaldada Kinokommuunile "Mõrvamüsteeriumite" nädala korraldamise eest. Tänu neile sai vaadatud suurelt ekraanilt 4 filmiklassikasse kuuluvat teost, mida ma polnud varem näinud. Kokku jäi märtsi noosiks 10 filmi.

• The Kids Are All Right (8/10)
  Omapärane draama-komöödia. Mõõdukalt vaimukas. Sellise sisuga filme ei satu just tihti vaatama. Tugevad näitlejatööd. Sain kena elamuse.
• Submarino (8,5/10)
  Tugev draama. Hästi kirjutatud stsenaarium. Sisu on realistlik. Teema pole just kerge, aga mulle meeldivadki sellised.
• Black Swan (10/10)
  Sai 3. korda vaadatud 2010. aasta parimat filmi. Eraldi arvustuse leiab siit.
• Napapiirin sankarit (7,5/10)
  Soomlased on hakkama saanud täitsa mõnusa komöödiaga. Parajalt pöörane, kohati liialt. Tore road-movie.
• Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (6,5/10)
  Palagani ja galmuuri kui palju, kuid tõeliselt head nalja jäi natuke väheks. Muidu täitsa vaadatav film, igav ei hakanud. Guido Kangur oli hea, kuid minu arust kõige huvipakkuvama rolli esitas Roman Baskin. Iseenest on tegu pulliga filmiga ja mul on hea meel, et Eestis üritatakse ka komöödiaid teha.
• The King's Speech (9/10)
  Tahtsin 2. korda näha oscaritel triumfeerinud linateost. Olen endiselt seda meelt, et tegu on suurepärase filmiga. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• M (8/10)
  Selle filmi varastas mõrvarist peategelast mänginud Peter Lorre. Tema hirmunud näoilmed ja filmi lõpus kohtustseenis aset leidev enese kaitsmine on kultuslikud. Muidu on tegu normaalse krimipõnevikuga (võibolla pisut liiga naiivse), kus leidub ka head huumorit. Kenasti tehtud linateos.
• The Third Man (8,5/10)
  Väga hästi üles võetud klassik. Pilt on kindlasti filmi üks trumpe. Õnnestunult on kujutatud sõjast räsitud Viini. Kuigi Orson Welles sai ekraani aega üsna vähe, on parimad kohad just temaga seotud. Võrratu on stseen, kus ta esimest korda ekraanile ilmub ja väga hästi on teostatud filmi lõpus aset leidev eepiline tagaajamisstseen.
• Strangers on a Train (9/10)
  Suurepärane Hitchcocki film-noirilik põnevik aastast 1951. Väga oskuslikult kruvitakse pinget. Ei puudu ka vaimukus. Väga hästi näideldud, parim oli muidugi kurikaela mänginud Robert Walker. Hitchcock on lihtsalt meister põnevuslugude peale!
• Blow-Up (6/10)
  Hästi ei mõista linateose kultuslikkust. Paljud peavad seda 60-ndate parimate filmide hulka. See Antonioni teos osutus kuidagi tühjaks minu jaoks. Ei ütleks küll, et tegu on halva filmiga. Fotosessioonid modellidega olid kihvtilt tehtud ning peategelasest fotograafi dialoog müstilise ja kummalise Jane'ga oli tõeliselt hea, olles samal ajal mõnusalt flirtiv aga ka pingeline. Muidu ei tekitanud erilisi emotsioone. Jah, paraku jäi asi liiga kuivaks.

Veebruar kinos

Märts hakkab juba varsti poole peale jõudma ja ma pole ikka veel veebruari kokkuvõtet teinud. Häbilugu küll, aga parem hilja kui mitte kunagi. Aasta 2. kuu oli äärmiselt tihe kinokülastuste poolest. 28 päeva jooksul õnnestus vaadata 13 filmi, mis peaks olema rekord, kui PÖFFi kuud välja arvata. Eks siin ole "süüdi" oscarid. Tavaliselt jõuavad mitmed kuldmehikeste jagamisel olulist osa omavad linateosed just aasta esimestel kuudel ja siis on ka programm tihe. See aasta on oscarirallil filmid hästi valitud (mõne üksiku erandiga). Üle pika aja sai kinos nähtud uut linateost, mis teenis minult maksimumhinde (10/10) ja lõi tõesti pahviks. Jutt käib muidugi "Black Swanist", mida jõudsin veebruaris kahel korral vaatama. Kokku sai nähtud seega 12 erinevat täispikka filmi, millest 2 olid dokumentaalid. Vaataks neid nüüd lähemalt.

• 127 Hours (8,5/10)
  Väga hea seisundifilm. On näha Danny Boyle'i tugevat lavastajakätt. Mulle meeldis väga montaaž - kihvtilt tehtud (nagu ka "Trainspotting"). Oli tõesti põnev jälgida ühe mehe võitlust pääsemise nimel, kaasa aitasid hästi tehtud flashbackid. Kuigi nii umbes kolmveerand kogu tegevustikust toimus ühes kaljupraos, ei tekkinudki kordagi igavust või masendushetke. Kindlasti tuli kasuks ka see, et ei teadnud Aron Ralstoni juhtumist peaaegu et mitte midagi. Olin kuulnud ainult seda, et ta viibis kuskil kaljude vahel 127 tundi. Ei teadnud ma seda, kas ta pääses välja või suri ära. Tänu sellele ootasin hinge kinni pidades, mis mehest saab. Film on huvitavalt tehtud, head huumorit sai ka.

• Exit Through the Gift Shop (8,5/10)
  Lahe, aga ka köitev dokk. Antakse huvitav ülevaade, kuidas tänavakunsti luuakse. Ise pole küll suurem asi kunstifänn, kuid kurikuulsat Banksyt nimetaks ma küll geeniuseks. Peategealane Mr. Brainwash on aga omamoodi hull. Uskumatu, kui kergelt sai temast staar ja kõva tegija kunstimaailmas. Au talle!

• Prinsessa (7/10)
  Film on pooleldi tõsine ja pooleldi komöödia, võibolla rohkem seda teist. Naine otsustab, et ta on ametlikult printsess ja lollitab sellega kõiki. Ta eesmärk on üllas: pakkuda rahvale rõõmu. Aga paraku elu ei ole ainult lust ja lillepidu. Õhku jääb küsimusi: kui teadlikult Anna Lappalainen lolli mängis ja kui haige ta tegelikult oli?

• Kirjad Inglile (7,5/10)
  Keedus tegi jälle ühe kummalise filmi. Mulle isegi meeldis. Loe täpsemalt siit.

• Biutiful (8/10)
  See film on kahtlemata liigutav ja tugeva sisuga, kuid päris ideaalilähedaseks seda ei pea. Siin käsitletakse olulist teemat - illegaalne võõrtööjõud. Kui rasketes tingimustes nad peavad elavama ja töötama. Peateemaks võib siiski pidada isa ja laste vahelist suhet. Isa armastab neid, kuid on väga haige. Javier Bardem teeb taas väga hea rolli. Kena film hoolivusest.

• Black Swan (10/10)
  2010. aasta parim film! Kirjutasin eraldi arvustuse siin.

• True Grit (5/10)
  See teos kandideeris parima filmi oscarile ja üldse 10 kategoorias?! Uskumatu! Coenid mulle meeldivad (nende viimased 3 teost - "A Serious Man", "Burn After Reading", "No Country for Old Men" - on kõik suurepärased), aga "True Grit" on lihtsalt üks keskpärane vestern. Minu puhul ei toiminud üldse. Tõtt öelda pole ma ka vesternite austaja.

• 'Tamara Drewe' (5/10)
  Ei paelu mind Stephen Frearsi uuemad tööd. "The Queen" oli veel vaadatav, kuid 2009. aastal linastunud "Chéri" ja mullu suurele ekraanile jõudnud "'Tamara Drewe'" ei pakkunud mulle midagi. Mõlema filmi sihtgrupp on pigem naised. Kunagi lavastas Frears sellised 2 suurepärast linateost nagu "High Fidelity" ja "Liam". "'Tamara Drewe'" on lihtsalt üks tavaline klišeesid täis kerge komöödia. Põhimõtteliselt ainus asi, mis mul peale filmi meeles püsis, oli see, et Gemma Arterton on kuradi sekskikas. OK, ega see film nüüd päris kõige hullem ka ei olnud.

• The Fighter (8,5/10)
  Selle filmi leivanumbriteks on 2 poksijõuproovi - lõpumatš ja matš Sanchezega - mõlemad on äärmiselt kaasahaaravad ja lihtsalt suurepäraselt teostatud. Ma ei ole küll mingi suur poksifänn, kuid neid 2 poksilahingut jälgisin nagu äärmiselt paeluvat spordivõistlust ikka. Harva, kui elan filmi vaadates kellegile niivõrd kaasa. Pluss need 2 matši olid lihtsalt võrratult üles võetud - mõtlen eelkõige kaameratööd ja montaaži. Ma ei tea, kas pean kiitma ka Solaris Kino heli, aga nende matšide ajal oli tunne nagu istuks ise seal võistlusel saalis. Aa muidu pean filmi kohta ütlema sarnaseid asju nagu mitme teise praeguse aasta Best Motion Picture oscari kandidaadi (näiteks "The King's Speechi" või "The Social Networki") kohta - tõeliselt kvaliteetselt tehtud, korralikud näitlejatööd, suurepäraselt lavastatud, väga hea heli jne. Taustamuss meeldis väga. Film vääris kõike oma oscarinomme ja kena, et 2 ka võideti. Amy Adams oli väga hot.

• Kuku: Mina jään ellu! (8,5/10)
  Liigutav ja ka mingil määral šokeeriv lugu armastatud näitlejast Kukumäest. Mees võitleb raske haigusega - alkoholismiga. Kord saab mitmeks kuuks võitu sellest, kord langeb mitmeks kuuks tsüklisse. Kukul on vähemalt naisega vedanud, kes suudab mehele ikka andeks anda. Kuku on iseenesest hea inimene, kui ta jälle tsüklis pole. Siiras ja võimas dokumentaalfilm.

• Rotilõks (6/10)
  Uskumatu, et subtiitrid puudusid, kui mina käisin vaatamas. Film on ju pooleldi vene keeles. Õnneks väga rasket teksti ei räägitud ja ma sain nii umbes 2/3 selgelt aru venekeelsest jutust. Ses suhtes kannatas ära vaadata küll, aga väga imelik ikkagi, et tõlget polnud. Film on nagu Puustusmaa filmid ikka - ei midagi erilist, aga mitte ka kehv. Oma taseme suutis Andres täiesti saavutada. Pigem on vist puudustega stsenaarium. Oli huumorit ja näpuotsaga ka põnevust. Parim koht oli stseen Veiko Õunpuuga, kus tehti järele "Püha Tõnu Kiusamise" üht situatsiooni! Ei tea, kas Puustusmaa ka mõne eredama sähvatusega hakkama saab?

• Surnuaiavahi tütar (6,5/10)
  Tegu on sotsiaalkriitilise filmiga, põhiteemadeks alkoholism ja tööpuudus. Sisu on täiesti aktuaalne. Lugu on mõtlemapanev. Ei ole kehv film! Mis siin siis ikka veel öelda, kui et jooge vähem ja kasvatage korralikult lapsi! :)

Black Swan

Ei tahtnud oma arvamust enne avaldada, kui olin filmi 2 korda ära vaadanud. Pärast esimest korda, mille järel andsin teosele hindeks 9/10, aimasin, et 2. võiks asi rohkem meeldida ja nii läks ka. Ei ole kahju panna maksimumhinnet (10/10). Ei tea miks, aga mitme just väga hea filmi puhul, naudin seda 2. vaatamisel rohkem.

"Black Swan" on lihtsalt jalustrabav! See on kinematograafiline ime! Paljud on rääkinud, et ei saanud asjale pihta. Minu tõlgendus on selline, et tegemist fantaasiarikka looga lõhestunud naisest, kellel pole psüühikaga kõik päris korras. Aronofsky teost tuleks pidada kunstiliseks mõttekujutelmaks, mitte niivõrd realistlikuks tõsielu-draamaks. On isegi õõvastavaid ja paljude jaoks häirivaid momente. Viimasel kinoseansil, kus käisin, varjas minu kõrval istuv naisterahvas vähemalt 10 korda oma silmi kätega ja mainis mitmel puhul, et on vastik. Mind küll ei häirinud miski niimoodi, et oleks pidanud kasvõi natukenegi silmi kissitama, aga see selleks. Vaataja peab arvestama sellega, et "Black Swan" ei olegi mingi roosamanna koguperefilm, kus üks kena naisterahvas tahab saada väga heaks balleriiniks.

Sisu on ikka parajalt sünge ja ärevust tekitav ning küllaltki müstiline. Film sisaldab jah segadust tekitavaid kohti, kuid see on ju loomulik sellise fantaasiarikka loo puhul. Mingil määral on tahetud taotuslikult tekitada olukordi, mis jätaks vaatajal ruumi oma tõlgenduse väljamõtlemiseks. Mina isegi niivõrd hullult ei ragistanud/vägistanud oma ajusid, et täpselt enda jaoks selgeks teha iga olukorra tähenduse, vaid lihtsalt nautisin rohkem pilti ja ka heli/muusikat. "Black Swan" lööbki rohkem oma pildilse poole ja atmosfääriga. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Jällegi kaameratöö ja montaaž on suurepäraselt tehtud. Erit kenasti on võetud üles lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid. Palju aitab kaasa ka ilus Tšaikovski muusika.

Nauditav on jälgida ka puhtalt Natalie Portmani sooritust, kes tegi muidugi oma elu rolli ja ta väärib kõiki autasusid, mis talle on omistatud. Tema esitust selles palju nõudvas osas on raske ülehinnata. Pikk valmistumine rolliks, osaledes sadades balletitundides ja võttes kaalust ligi 10 kilo alla, tasus end ära. Oscarivõit tuleb ka kindlasti. Ilmtingimata tuleks kiita Mila Kunist, kellest on saanud tõsiselt tugev näitlejanna. Samuti ka Vincent Cassel ja peategelase ema mänginud Barbara Hershey väärivad tunnustussõnu. Ega Aronofsky käe all ei saagi kehvasti näidelda!



"Black Swan" on selline film, mis paneb mind mõtlema, kui väga ma kino armastan. Darren Aronofsky tõestas taas, et on kaasaja üks paremaid, aga ka huvitavamaid, režissööre.

10/10

Kirjad inglile

Kummaline ja mitte just kergesti arusaadava sisuga film. Ikkagi Keedus ju! See filosoofilisus kasvas vähe üle pea. Palju arusaamatuid kujundeid, aga ka absurdsust. Siiski oli seda kõike päris huvitav jälgida. Oli raske ennustada, mis juhtub järgmiseks ja kuhu peategelane satub. Juhtus igasugu veidraid asju, sai näha palju veidraid inimesi. Filmis peaaegu, et puudub loogika. Omamoodi kihvt, aga ka hullumeelne ja pöörane! Tegelt selliseid inimesi nagu me antud teoses kõrvaltegelastena näeme, pole just kerge kohata reaalses elus. Eks nad ongi lihtsalt üks kunstiline fiktsioon, mille abil Keedus üritab esitada oma nägemust ja mõtteid ... Millest siis? Vot siinkohal tekib mul raskusi arusaamisega. Äkki läbi taolise pilgu vaatavad islamiusulised kapitalistliku Lääne naisi, et nad on sellised demonstratiivsed, vulgaarsed ja peast segi. Üleüldse jõudsin ma järeldusele, et see on lihtsalt kõrgem kunst.

Ennekõike on tegu ikkagi ühe kurva (depressiivse) ja mõtliku looga Juunas Kirotajast. Mees, kes on äsja tagasi tulnud Afganistanist, on räsitud koledatest sõjamälestustest. Ta tahab kangesti oma tütart leida, kindlalt teadmata, kas ta on üldse olemas. Küll peategelane aga kirjutas talle, nii et suu sinine (tindine). Need kirjad olidki kõige arusaadavamaks momentideks filmi jooksul. Need andsid mõista, mida mees on läbi elanud ja, mida ta elunatukesest tahab. Lõpuks üritab Kirotaja lihtsalt elu mõtet leida, mis ei ole lihtne. Tema ainus motivatsioon elamiseks vist ongi tütre leidmine. Kirotaja valu ja mure läksid hinge.

Huumorit leidus ka. Elle Kulli ekraanile ilmumine tegi kõvasti nalja, maskeerituna Michael Jacksoniks. Hämmastav sarnasus! Ootamatus kohas aset leidev seksistseen on mõnusa huumoriga tehtud! Muidugi Tiina Tauraite tuvidega võitlemine on puhas kuld. Tagantjärele mõeldes neid naerukohti oli küll ja veel.

Mis veel meelehead valmistas? Pildikeel meeldis. Visuaalselt igati kena teos. Rein Kotov on teinud suurepärast tööd! Mulle oli mokkamööda näiteks see stseen, kus Kirotaja jooksis kõrbes rongi järele. Iseenest lihtne episood, kuid väga kenasti üles võetud. Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et Tõnu Oja on peategelase rollis väga hea. Pole harjunud nägema teda nii tõsist rolli mängimas. Ta tegi seda väga veenvalt! Kiita võib ka väga värvikaid naiskaraktereid ja nende etendamist heade Eesti näitlejataride poolt (Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Kaie Mihkelson).


"Kirjad Inglile" on kena väljanägemisega Eesti film, kuid paraku jäi natuke liiga arusaamatuks. Seda filmi tahaks kohe veelkord näha!

7,5/10

Jaanuar kinos

Jaanuaris käisin 8 korda kinos, nägin 6 uut filmi. Teiste seas sai vaadatud animat, uut Eesti linateost, aga ka kahte oscarite jagamiselt tähtsat rolli omavat filmi (mõlemad olid tõeliselt head!). Kohe räägin täpsemalt.

• Üks mu sõber (4/10)
  Ei tahakski midagi halba öelda, ikkagi Eesti film ju. Kriitikud kiidavad, kuid mulle ei läinud teps mitte Kivastiku teos peale. Karakterid jäid võõraks ja film jättis ebaveenva mulje. Dialoog oli kohati imelik ja liialt seosusetu. Üksküla iseenesest esines elavale legendile kohaselt suurepäraselt ja Eelmaagi oli tasemel. Eestlased vähemalt oskavad näidelda. Kivastikule sooviks edu!

• Enter the Void (10/10)
  Ma filmist suht sõltuvuses. Nii kui kinno tuleb, pean ära vaatama. Sai siis juba 5. korda "Enter the Voidi" kinos vaatamas (enne seda: 2 korda 2009. aasta PÖFFil, 2 korda eelmisel suvel). Seda filmi peab kindlasti kinos vaatama, kui üldse tahad seda teha! Kena, et näidati režissööri versiooni, mis on küll üle 2 ja poole tunni pikk. Ma juba filmi nii palju kiitnud, et ei hakka seda enam praegu tegema. Muidugi 5. vaatamiskord enam kahjuks nii vapustavalt ei mõjunud, kui 1. Pisaraid ei valanud ja üliägedad ehmatuskohad enam eriti ootamatult ei tulnud. Tegelt peakski filmi uuesti vaatama mitte varem, kui kuskil 3 aasta pärast, et jõuaks asju ära unustada, ja et teose väärtus ei devalveeruks. Minu eraldi arvustus asub siin.

• Winter's Bone (9,5/10)
  Mulle jättis "Winter's Bone" äärmiselt hea mulje. Nii hea, et vaatasin nädalase vahega asja ka teist korda üle. Samas mu sõbra, kellele väga meeldivad sellised filmid nagu "The Hangover", "Red" või "The Tourist", esimene kommentaar pärast filmi lõppu oli selline: "õudsalt masendav oli". Jah, sisus on masendust tõesti palju ja lahedus sisuliselt puudub, aga minu arust mängib see olustikule igati kasuks. Üleüldse on antud teose suurimaks plussiks atmosfäär ehk loodud õhkkond, mis on parajalt sünge ja realistlik ning lihtsalt nauditav. Mina hindangi atmosfääri filmide puhul isegi rohkem kui dialoogi. Sellepärast mulle meeldibki tohutult näiteks "Enter the Void", kus on erilist rõhku pandud just atmosfäärile. "Winter's Bone'i" sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Lisaks vahepeal kõlanud kantri oli mulle igati meelepärane, aga ka sobilik ning see aitas kindlasti veel filmi headusele kaasa.

• The Illusionist (8/10)
  Kena südamlik, kuid kurvatooniline animafilm. Vanamoodsas stiilis joonistatuna mõjus film kuidagi armsana, tekitades ka nostalgilise emotsioone. "The Illusionist" on lihtsalt üks ilus film! Kena, et saadi ka oscari nominatisoon.

• Somewhere (7/10)
  "Somewhere" annab hea realistlikku ülevaate filmistaari ajast, kui filmivõtteid ei toimu. Teos on aeglane, kuid loodud atmosfäär staari igavast elust mõjus kuidagi sügavalt, et hakkasin talle kaasa elama. Tundsin rõõmu, kui Johnny Marco sai "kaubale" mõne seksika näitsikuga. Tundsin talle kaasa, kui ta pidi tükk aega valge lögase massi all istuma (mehe raske hingamine mõjus ka mulle raskelt). Staari elu üksluisus hakkas paraku natuke liiga pärssivalt mõjuma. Õnneks tõi elevust mängu peategelase tütar. Parim asi filmis oligi kindlasti isa ja tütre vahelise läheduse tekkimine. "Somewhere" on iseenesest kena linatoes, aga pinget ja kirge jäi liiga väheks.
  

• Tournée (6,5/10)
  Film võis ju Cannes'is režii preemia võita, kuid mind Mathieu Amalric'i töö niivõrd ei võlunud. Kehv ka ei olnud. Tänud bravuurikatele showtantsijatele on film küllaltki värvikirev. Glaamuuri kui palju! Õnneks ei keskendutud ainult showle ja näidati tegelaste argielu poolt. Ei oskagi midagi suurt öelda antud teose kohta. Vaadatav.

• The King's Speech (9/10)
  See film on tõeline kvaliteet. Eriti nauditavad on rollisooritused. Colin Firth suure tõenäosusega võidab ka oscari ja ta on tõesti väärt seda. Geoffrey Rush on samuti väga hea, tuues filmi palju head huumorit. Karakterid on tõesti veenvalt välja mängitud. Film ise on lihtsalt väga hästi tehtud, eraldi tõstaks esile veel kunstnikutööd. Stsenaarium on tugev. Uskumatu, kui pingeline ja emotsioone tekitav võib olla ühe kõne esitus.