Kus on Bob Dylan?

Sellise pealkirja on valinud levitaja Bob Dylanist pajatavale linateosele "I'm not there". Ootasin väga filmi linastumist Eestis, aasta alguses Filmimölas esitatud oodatuimate edetabelis paigutasin selle 6. kohale. Aga kui avaldati teadaanne, et Bob Dylan isiklikult tuleb Eestisse ja ka mina hankisin loomulikult tema kontserdile pileti, siis kasvas ootus eriti suureks. Õnneks jõudis see ka suurele ekraanile ja mina ostsin kohe ka esikale pileti ära. Tänud Sõprusele ja Tallinfilmile!

Enne seanssi rääkis Bob Dylanist ja filmist muusikakriitik Tõnis Kahu, mis oli meeldiv sissejuhatus ja aitas paremini asjast aru saada. Ta seletas mitmeid olukordi lahti, näiteks selle kujundliku tulistamise ühe kontserdi ajal või selle olukorra, kui Dylanit nimetati publiku seas Juudaseks. Ikka tasus just esilinastusele minna!

"I'm not there" räägib küll Bob Dylanist, aga ometi pole filmis sellenimelist tegelast. Lauljat kehastavad 6 erinevat näitlejat, kes kõik mängivad Dylanit tema elu erinevatel perioodidel. Kõigil on erinev nimi ja ka igaühe roll on teistest selgelt eristuv. Peategelast mängiv näitlejaansambel on tõesti muljetavaldav. Mõtlen eelkõige selliseid kvaliteetnäitlejaid nagu Cate Blanchett, Christian Bale, Richard Gere ja Heath Ledger. Lisaks neile veel Ben Whishaw ja nooruke Marcus Carl Franklin. Minu arust parima osaga on hakkama saanud Blanchett. Ta ju kandideeris osa eest ka oscarile. Pärast tema rollisoorituse nägemist olen veendunud, et hoopis Blanchett oleks võind kuldmehikese parima naiskõrvalosa kategoorias ära võita. Aga, mis sest enam. Blanchetti ümberkehastumisoskus paneb imestama. Tema olek ja kõnemaneer on väga hästi viimistletud ja ka välimuselt on ta hämmastavalt Dylani sarnaseks tehtud. Blanchetti mängitud Bob Dylan on teistest selgelt põnevam kuju ja tegelt ka kõige enam huumorit pakkuv. Blanchetti osa ajal juhtub kõige rohkem. Väga meeldib ka Ledgeri osa. Tema mängitud Dylan on kõige inimlikum ja normaalsem minu arust, samuti ka kõige lahedam. Meeldiva üllatuse pakkus nooruke Marcus Carl Franklin, kes jättis väga asjaliku mulje. Muuseas oskab ta hästi laulda. Richard Gere'i osale ma ei saand eriti pihta. Christian Bale'i mängitud tegelast on lihtsalt huvitav jälgida. Ben Whishaw rolli juures meeldisid tegelase teravemeelsed ja valusad ütlused/kommentaarid.



"I'm not there" on keeruline film, aga Bob Dylan ise on ka väga keeruline isiksus. Palju jääb arusaamatuks, palju asju ei jõua kohale. Kohati kisub teema küll üsna kunstiliseks ja luuleliseks, aga vähemalt mind see nii väga ei häirigi. Õnneks on filmis mitmeid vaimukaid kohti, mis nagu ergutavad sind ja ei lase filmil liialt sürriks minna. Näiteks on naljakas see, kui üks reporter palub mitte just eriti jutu tujus oleval peategelasel öelda vähemalt ühe sõnagi ja ta ütlebki lihtsalt: "astronaut". Lihtne nali, aga mõjub hästi. Väga hea koht on see Dylani karakter ja kirjanik Allen Ginsberg esitavad koomilisi küsimusi ristilöödud Jeesuse kujule.

Väga oluline koht selle filmi puhul muidugi muusikal. Oi, kuidas muusika kinos võib naudingut pakkuda ja, kui palju see filmile juurde annab. Üks lemmikuid on laul Mr. Jones'st ehk lugu pealkirjaga "Ballad of a Thin Man". Väga hea nö video on selle laulu ajal, kus peaosas tüütu ajakirjanik härra Jones. Samuti tooksin eraldi välja suurepärase "Going to Acapulco", mida küll ei esita Dylan, vaid teeb seda Jim James'i nimeline laulja ja ta teeb seda imeliselt. See on selline ilus lugu, mida esitatakse filmis ühe tüdruku matuste ajal, kui muusikalegendi kehastas Richard Gere. Üllatavalt hea esituse pakkus kõige noorem Bob Dylan Marcus Carl Franklin, kes esitas ühes kohas lugu "When the Ship Comes in" (olles oma elu päästnud naise juures ja teda kuulavad 4 täiskasvanut kõik kiidavad teda). See 12-aastane poiss on ainus 6-st peaosa mängivates näitlejaist, kes ka ise laulab oma häälega ja ta teeb seda tõesti suurepäraselt. Mulle jubedalt meeldib vaadata, kui filmis tehakse head muusikat.


"I'm not there" pakkus kõva elamuse! Aasta kõige omapärasem kinokogemus. Sellesarnast linateost võibolla ei olegi tehtud. Päris maksimumiga ma seda siiski ei hindaks. Põhjuseks kohati liiga keeruliseks ja kunstiliseks muutumine. Palju jäi ikkagi arusaamatuks. Päris kindlasti lähen filmi veel KINNO vaatama (tõenäoliselt rohkem kui üks kord), et paremini erinevatele situatsioonidele pihta saada ja et lihtsalt nautida muusikat ja ka sellega kaasnevat stoorit. Võimalik, et ka hinne muutub veel. Üldmulje pärast esimest nägemist on siiski vapustav. Ilus film.
9/10