Du levande ehk Teie, kes te elate

"Mycket bra!" ütleks ma rootsi keeles. Tõesti suurepärane! Rootslased oskavad väga hästi filme teha. On ju teada, et sellest meie naaberkuningriigist on pärit näiteks selline kõva lavastaja nagu Lukas Moodysson, kelle parimate tööde hulka kuuluvad sellised pärlid kui "Fucking Åmål" (1998) või "Tillsammans" (2000). Samuti on rootslane ka üks minu lemmikrežissööre Lasse Hallström, kelle tööde hulgast pole raske hiilgavaid linateoseid välja tuua: "Once Around" (1991), "What's Eating Gilbert Grape" (1993), "An Unfinished Life" (2005) jt. Siis muidugi ei saa ka unustada kõige kuulsamat - Ingmar Bergmani. Käesoleva filmi lavastaja Roy Anderssoni eelnevaid filme ma ei tea, kuigi räägitakse, et tegu on legendaarse kujuga.

Kino Sõpruse kodulehe filmitutvustuses on kirjas: "Teie, kes te elate on satiiriline tragikomöödia inimkonna muredest ja rõõmudest, tugevusest ja haavatavusest, hirmudest ning vajadusest armastada ja olla armastatud. Endi üle naerdakse ja ennast haletsetakse." Kõlab nagu oleks tegu meie endi "Sügisballiga". Jah, see Rootsi linateos meenutab vägagi "Sügisballi". "Du levande" on küll selgelt rohkem komöödia võtmes tehtud. On palju liine/tegelasi, kelle mitte just kõige lustlikumat elu kujutatakse. Vaatajal on küll väga naljakas seda kõike jälgida. Samas paneb film ka mõtlema, mis on väga hea näitaja.

"Du levande" on totaalselt teistsugune komöödia, kui seda on Plazas jooksvad tavalised jänkide selle žanri filmid. Huumor on suhteliselt sarnane ja samal tasemel nagu "Sügisballis" ehk siis ülilahe! Siin on naljad ehk lennukamad ja veel suurema kiiksuga. Võtame kasvõi selle seksistseeni või see, kuidas maja äkki liikuma hakkab. Ega mul pole neid olukordi mõtet ümber rääkida. Seda kõike peab ise nägema. Põhinaljad on üldiselt seotud inimeste viletsuse ja virelemisega. Kui te peate "Sügisballi" hea huumoriga filmiks, siis kindlasti meeldib teile ka see linateos!

Filmis on tähtsal kohal muusika, mis on enamjaolt lõbus. Rohkelt on toredat rahvamuusikat, mille vastu minul, rohkem kui rocki austajal, midagi pole. Kõige parem koht muusikalises mõttes on siiski rockiga seotud. Nimelt näitab ligi paar minutit järjest, kuidas üks nooruk oma elektrikitarri tinistab. Oi, kuidas ma nautisin seda! Üldse, mulle õudsalt meeldivad filmides need kohad, kus inimesed teevad (head) muusikat. Paljuski sellepärast oli "Once" minu eelmise aasta üks lemmikuimaid filme.

"Du levande" on aga selle aasta üks parimaid filme, mida olen kinos vaatamas käinud. Elagu Rootsi film!
10/10

Street Kings

Juba 3. põnevik järjest, mida kinos olen vaatamas käinud, osutus heaks filmiks (eelmised 2: "Vantage Point" ja "Untraceable").

"Street Kings" on jällegi üllatavalt realistlik. Nagu olen ennemgi öelnud tekitab see omadus mulle põnevike puhul alati rahulolu. Selles filmis ei esine sellist ebarealistlikku tobedust, et täiesti selgelt ülekaalus olevad "pahad" ei suuda peategelasi rajalt maha võtta, umbes nagu mullu linastunud "The Kingdomis". Vihkan seda, kui tõsimeelsetes põnevusfilmides leidub mitmeid ebarealistlikke olukordi. Küll on hea, et viimastes kinos nähtud selle žanri filmides seda sisuliselt ei esine.

"Street Kings'i" puhul on tore ka see asjaolu, et pidevalt toimub midagi. Ei ole liigseid tempo alla võtmisi ja pause. Mürglit ja pinget tekitavaid olukordi jagub. On häid tulevahetus- ja kaklusstseene. Hoog on pidevalt kiire. Sealjuures on linateos mõnusalt sünge ja karm. Just selline peabki üks korralik võmmifilm olema!

On häid näitlejatöid. Vaadates casti pole see ju ka ime. Peategelase kehastaja Keanu Reeves teeb taas korraliku esituse. Eriti meeldib aga Forest Whitaker, kellest on saanud viimaste aastate jooksul minu üks lemmiknäitlejaid. Sellele mehele sobivad väga siuksed võimukad tegelaskujud, kellele meeldib ennast kehtestada. Eriti hea on Foresti esitus oma viimases stseenis, kus tekib rüselus ja äge sõnavahetus tema ja Keanu Reevesi mängitud tegelaste vahel. Filmis on üldse mitmeid huvitavaid ja värvikaid karaktereid, kaasa arvatud Foresti ja Keanu tegelased. Näitlejatööde koha pealt pole küll midagi norida.

Kõigele vaatamata "Street Kings" siiski paraku ei kuulu aasta parimate linateoste hulka. Film on küll hea, aga samas midagi väga erilist ka ei ole. Lihtsalt midagi jääb nagu puudu, et väga kõrge hinne panna. Aga mis siis! Fakt on see, et film pakkus mulle meeldiva elamuse!
7,5/10

Märts kinos

Märts on läbi saand ja oleks aeg kokkuvõte teha. Kokku kinoseansside arvuks kujunes kuu jooksul 8. See on kusjuures viimase 5-e kuu madalaim tulemus! Märtsis sai kinos vaadatud järgnevaid filme:

• Jumper (4/10)
• No Country for Old Men (8,5/10)*
• Vantage Point (8/10)
• Irina Palm (5/10)
• Raja 1918 (3/10)
• 10,000 B.C. (2/10)
• Definitely, Maybe (8/10)
• 4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile (8,5/10)
  * eelnevalt nähtud filmid (kuu parimate auhindadele ei saa kandideerida)
  

Märtsis sai nähtud aasta halvim linateos, milleks on "10,000 B.C.". Üldse 7-st uuest filmist koguni 4 ei ületanud keskpärasust tähistavat hinnet "5". See näitab selgelt ära, et tegu polnud just hiilgava kuuga. Jaanuari ja veebruariga ei anna üldse võrreldagi. Neil mõlemil kuul oli hinnet "5" mitteületanud uute filmide arvuks vaid 1 ja seda veel 8 hulgast. Aga kõige hullemaks märtsi ka pidada ei saa. Võib öelda, et krahhist päästsid 2 viimast linateost ("Definitely, Maybe" ja "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile"), mis said siis nii kõrge hindeks "8" või enam.

Kuu parima auhinna saaja tuleb loomulikult nende kahe hulgast. Kumb on veidikene erilisem, kumb film pakkus natukenegi suurema elamuse? Igatahes otsustatud sai, et parima (uue) filmi nimetuse märtsis annan Rumeenia filmile "4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile". Votnii.

Ei saa mitte ära jätta ka parima filmielamuse nimetamist. Selle, mingil määral lohutusauhinna, vääriliseks tunnistan rõõmuga "Definitely, Maybe". See film on lihtsalt niivõrd suurepärane meelelahutaja.

Vaadates nüüd aprilli filmivalikut, ei hakka just rõõmust lakke hüppama, kuid siiski on, mida vaadata. Huvipakkuivamad filmid on ehk põnevik "Street Kings", komöödia "Forgetting Sarah Marshall" ja kindlasti draama "Interview". Viimane nimetatuist linastus ju ka mullusel pöffil ja seda on paljud kiitnud (teiste seas ka tuntud filmiguru Soprano oma kirjutises). Nagu alati, ootan ka aprillist mõnd üllatajat. Selge on see, et KINO PEAB SAAMA!