Aprill kinos

Nagu viimasel ajal tavaks saanud, jäi ka seekord eelneva kuu kokkuvõtte tegemine pika peale, aga siin see on! Aprillis käisin kinos 6 filmi vaatamas ja nendestki 2 olid kordused.

• The Grand Budapest Hotel ("Grand Budapest Hotell") - 9/10
  Ma pole Wes Andersoni fänn (näiteks "The Darjeeling Limited" ja "Fantastic Mr. Fox" ei läinud üldse peale), aga see film meeldis väga. Äärmiselt stiilselt ja maitsekalt värvikirevalt kujundatud. Nautisin filmi läbivat mõnusat sooja huumorit. Üks muhedamaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Lavastus on üleprahi - kõik on nii hästi paigas ja hoolikalt lihvitud. Näitlejatööd on äärmiselt head. Kõige rohkem hiilgab Ralph Fiennes, kes võiks isegi tihedamini komöödiat teha. Lisaks on palju lahedaid minirolle. "The Grand Budapest Hotel" on nüüdsest selgelt minu lemmik Wes Andersoni teos.
• The Immigrant ("Immigrant") - 6,5/10
  Lavastaja James Gray eelmine film "Two Lovers", kus mängis ka Joaquin Phoenix, on palju parem. Mulle peaks taolised ellujäämisvõitlusel põhinevad linateosed meele järgi olema, aga "Immigrant" ei olnud nii väga paeluv. Sisu oli sellise tõsise draama kohta natuke liiga lihtne ja läbinähtav. Ütleme, et keskpärase sisuga teos. Muidu kenasti üles võetud film. Ajastutruudusega on vaeva nähtud. Joaquin Phoenix tegi taaskord väga kena rollisoorituse - kuradi kõva näitleja ikka! Küll on hea, et "I'm Still Here" oli lihtsalt üks vemp.
• Risttuules - 9/10
  Käisin 2. korda seda võrratut uue filmikeelega tähelepanuväärset Eesti linateost vaatamas. Loe mu arvamust siit.
• Noah ("Noa laev") - 4/10
  See film on lihtsalt totter. Tõsised kohad on pigem naeruväärsed. Kahju, et Aronofsky (üks mu lemmiklavastajaid) hakkas tegelema sellise projektiga. Milline ande raiskamine! Eks tulemust mõjutas ka mingil määral suurstuudio, kuigi väidetavalt on tegu autorifilmiga. "Noah" valmistas nii suure pettumuse, et ei tahakski hetkel midagi head filmi kohta öelda.
• The Double ("Teisik") - 10/10
  Väga ägeda visuaaliga ja põneva stilistikaga teos. Tegu siis minu suurima lemmikuga eelmisel aastal kinos nähtud filmide hulgast. Esimest korda nägin seda mullusel PÖFFil. Mul oligi suur kange asi veel kinos üle kaeda. Suured tänud Artisele, et võtsid linateose oma kavva! Pärast PÖFFi kirjutasin nii.
• Walesa. Czlowiek z nadziei ("Wałęsa. Rahva lootus") - 7/10
  Huvitav film töölisklassi vastupanu liikumise juhist, kelle tähtsust lähiajaloos on raske ülehinnata. Antakse hea ülevaade sellest, kuidas ühes lihtsast elektrikust sai lihtrahva liider ja suur riigimees. Poola filmi suurkuju Andrzej Wajda on endiselt heas vormis. Peaosaline Robert Więckiewicz (üllatav sarnasus Walesa endaga!) on suurepärane.

Märts kinos

Märtsis õnnestus kinos näha 7 linateost, millest 1 oli küll kordus ("August: Osage County"). Teiste seas kuulus valikusse ka Eesti, Rootsi ja Hollandi film.

• Philomena - 8/10
  Väga kvaliteetne film Stephen Frearsilt. Parajalt muhe ning samas tõsine ja imposantne. Täitsa asine film tegelikult, ei muututa liialt naiivseks ja vaatajat ei peeta rumalaks. "Philomena" on palju huvitavam kui Frearsi üks tuntumaid linateoseid "The Queen". Judi Dench teeb taaskord väga hea rollisoorituse (see pole muidugi mingi üllatus) ja Coogan'gi ei ole üldse halb. Päris hää draama.
• Monica Z ("Valss Monicale") - 7/10
  Tavaline eluloodraama ühest Rootsi lauljast. Peategelane peab ületama raskusi nii laulja kui ka oma elu teel. Tõusud ja mõõnad - nii nagu need eluloodraamad tihtilugu kipuvad olema. Mingit väga erilist elamust ses suhtes ei pakkunud. On häid muusikalisi numbreid, kõlavad jazzirütmid. Peaosatäitja Edda Magnason teeb särava esituse. Normaalne film.
• Her ("Temake") - 7,5/10
  Isevärki ulmeline armastuslugu. Film on sisukas ja pigem intelligentne. Linateos heidab kriitilise noodi inimkontakti (näost näkku) vähesuse ja liialt tehnikast sõltuvusse sattumise üle ühiskonnas. Hästi esitatud (lähi)tulevikupilt. Tegelikult ei tundunudki nagu vaataks nii väga ulmet, vaid selline aeg on pea et käes. Joaquin Phoenix sai tundelise üksiku mehe kehastamisega väga veenvalt hakkama. Au talle!
• Borgman - 7/10
  Film on äärmiselt absurdne ja ootamatu. Heal järjel oleva pealtnäha normaalse perekonna tasakaal lõhutakse ära. Tekib palju arusaamatusi ja õhku jäi mitmeid küsimusi, aga selline absurdsus oligi taotuslik. Filmitegijad on otsustanud seletusi mitte anda, vaid lasta vaatajal ise ajusid ragistada. Väga oskuslikult on loodud pinev ja kõledapoolne õhkkond. Huvitav linateos.
• August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
  Kuna 1. korral jättis see film ja Meryl Streepi osatäitmine mulle päris võimsa mulje, tahtsin veel 2. korda asja üle vaadata. Kirjutasin filmist veebruari kokkuvõttes.
• Saving Mr. Banks ("Hr. Banksi päästmine") - 6/10
  Nagu arvata võis, on tegu disneylikult maguslääge linateosega, kuid kõige hullem ka ei olnud. Iseenesest täitsa tore filmike. Tom Hanks ja Emma Thompson esinevad oma tuntud heal tasemel. Enda jaoks oli kõige lemmikum Paul Giamatti (jube lahe näitleja) mängitud sooja südamega muhe tüüp.
• Risttuules - 9/10
  Võrratu, ilus, südantliigutav, esteetiline. Olen täiesti lummatud. Uut moodi filmikeel (tableau vivant) pakkus huvitava elamuse. See kõik on põnev ja hurmav vaatemäng. Asi näeb tõesti kena välja. Ei pea suhtuma sellesse niivõrd kui järjekordsesse filmi kannatamisest või siis täpsemalt küüditamisest, vaid võtke seda pigem kui kunstiteost! Film on küll sentimentaalne, kuid õnneks ei muutu häirivalt depresiivseks. Jutustamisstiil on parajalt tundesügav. Kui midagi siin esimese hooga natukenegi kritiseerida, siis muusika oleks võinud ehk olla kohati jõulisem ja ka meloodilisem. Igatahes kiidan mina heaks Martti Helde ambitsioonikuse teha uues vormistiilis film!

Veebruar kinos

Veebruaris jõudsin suurelt ekraanilt vaadata 7 linateost. Valiku hulka sattusid oscarite jagamisel olulist rolli mänginud filmid, paar klassikut (1969. ja 1970. aastast), 1 Iisraeli tükk ja Trier.

• Dallas Buyers Club ("Elujanu") - 8/10
  Küll on sellel aastal parima filmi oscari nominatsioonide seas palju häid filme, kaasa arvatud antud raskest haigusest ja sellega võitlemisest rääkiv linateos. Filmis antakse põgus, kuid huvitav ülevaade ravimitööstuse kulissidetagusest USA-s 1980-ndatel. Matthew McConaughey teeb elu rolli ja on teeninud selle eest ka väärilisi auhindu. Peategelase juures meeldis see, et ta ei visanud püssi põõsasse, kui oli saanud halvad uudised. Tema elujanu oli inspireeriv. Väga põnev karakter. Kuid filmi parima rollisoorituse teeb minu arust Jared Leto, keda kiitmast ma ei väsi. Leto ja McConaughey vaheline relatsioon toimis väga hästi. "Dallas Buyers Club" on hästi tehtud väärt draama, mille naelaks on 2 silmapaistvat rollisooritust (olen päri oscarivõitudega).
• The Wolf of Wall Street ("Wall Streeti hunt") - 6,5/10
  Tore film ahnusest ja rahahullusest. Leo tegi ülihea osatäitmise. Film on lõbus ja meelt lahutav. Kuulun nende paljude sekka, kes pidasid filmi liiga pikaks. Naljad hakkasid korduma, et ühel hetkel polnud enam nii naljakas. Stsenaarium ei olnud nii hea, kui ootasin. Liialt näidati glamuuritsemist ja lugu oleks võinud olla nüansirikkam. Kaugeltki mitte parim Scorsese käe all valminud linateos, aga käis kah. Pigem ikka hea film, teostus on ju tasemel. Ma vaatan, et enamus Eesti blogisid ja ka Filmiveebi kasutajaid on laulnud kiidulaulu, nii et seda linateost peab vaatama!
• Nymphomaniac: Volume II ("Nümfomaan II osa") - 6,5/10
  Koledam ja selgelt vähem humoorikam kui 1. osa. Ei olnud enam nii kerge vaatamine - see ei ole küll iseenesest miinus. Charlotte Gainsbourg'i piitsutatakse nii mis kole. Au Charlotte'le, et võtab nii julgeid ja raskeid rolle ning saab veel kenasti hakkama ka. "Nümfomaani" 2. osa räägibki rohkem peategelase (Joe) piinadest. Seksuaalsed eneseotsingud jätkuvad ka keskeas, kuid nüüd tuleb mängu masohhism. Filmi parimaks osaks pean Joe ja vanapoisi Seligmani vahelist üha enam vägikaikaveoks muutuvat intellektuaalset arutlust. Seejuures 1. osas pakkus Seligman vaid natuke muhelust, olles mõnes episoodis pigem võõrkehaks oma kommentaaridega. Lõpplahendus meeldis. Igatahes äge, et Trier võtab ette selliseid söakaid ja ekstraordinaarseid asju ette. Ootan huviga tema järgmist filmi, mis iganes see ka poleks.
• August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
  Kõrge kvaliteediga draama. Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. "Augustikuu" on täitsa minu teetass. Eriti haaras tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd. Veelkord kiidaks Streepi, kelle rollisooritust oli tõesti nauding vaadata. Äärmiselt tiheda dialoogiga teos. Kohati on film väga vaimukas, aga rohkem siiski tõsimeelne.
• Big Bad Wolves ("Suured kurjad hundid") - 5/10
  Krimikomöödia, kus on palju vägivalda. Põnevikuna ei toiminud, kuna on liialt komöödia võtmes tehtud. Ei tekitanud erilisi emotsioone (siin ja seal ajas küll muigele). Ei pakkunud midagi uut või märkimisväärset. Keskpärane (kindlasti mitte halb) film, mida teist korda ei viitsiks enam vaadata. See-eest Tarantinole meeldis tohutult, nii et suva see minu arvamus.
• Five Easy Pieces ("Viis lihtat pala") - 7,5/10
  Film, mis tegi Jack Nicholsonist staari. Siin ta särab tõesti tugevalt ja oscari nominatsioon on täiesti asja eest teenitud. Tema mängitud Bobby on pigem antikangelane, aga mitte üdini halb. Oma konfliktsuse ja egoistlikku hoiakuga jätab ta mitte just meeldiva inimese mulje, kuid Nicholsoni hingestatud osatäitmine ja tegelase mõistmine (mees ihkas lihtsalt vabadust!) panid mind talle kaasa elama. Väga meeldejääva etteaste teeb ka Karen Black, kelle karakterroll on huvitav ja nõtkelt välja mängitud. Tipp-topp draama, mõjus igati ehtsana ja pakkus pigem muheda elamuse.
• Ma nuit chez Maud ("Minu öö Maudi juures") - 7/10
  See 1969. aasta film linastus Prantsuse kino uue laine teerajaja Éric Rohmer'i retrospektiivi raames (tänud Sõprusele!). Küllaltki proosaline teos, aga samas mitte lihtsalt mõistetav. Väga palju dialoogi. Räägitakse armastusest ja religioonist. Filmi maiuspalaks on peategelase, keda mängis suurepäraselt Jean-Louis Trintignant, ja Maud'i (Françoise Fabian) vaheline omanäoline flirt ja kummaline külgetõmme. Kena väike rahulik draama.

Jaanuar kinos

Aasta esimesel kuul vaatasin kinos 6 filmi, millest 1 oli kordus ("La grande bellezza"). Jaanuari peamisteks märgusõnadeks võiks olla "oscarid" ja "seks".

• Nymphomaniac ("Nümfomaan") - 8/10
  Jaanuaris sai vaadatud meil kaheks jaotatud filmi esimest osa. Jällegi on peategelaseks kannatav naine. Ta kannatab nümfomaanina ehk siis põhimõtteliselt hüperseksuaalsuse käes. Ütlen kohe ära, et tegu ei ole pornofilmiga (kõiksugune seksi kujutamine ei ole porno). Ennekõike on "Nymphomaniac" hästi lavastatud intellektuaalne draama. Trier justkui tõestab, et armastusel ja seksil on tihtilugu vähe ühist. Peategelane ise ka tõstab mässu armastuse vastu. Eesmärgiks on peaasjalikult lihtsalt rahulduse saamine vahendeid valimata. Seksuaalse iha kujutamisega on lavastaja kenasti toime tulnud. Et kirjeldada peategelase seksuaalseid eneseotsinguid, ei ole autor koomikaga kokku hoidnud. Trier on hakkama saanud üllatavalt vaimuka teosega. Eriti meeldis Uma Thurmani segment. Filmi peaks olema lihtne jälgida.
• La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
  Käisin 2. korda vaatamas seda filmi, mis sai minu eelmise aasta kinos nähtud filmide edetabelis 6. koha. Loe ka siit.
• The Secret Life of Walter Mitty ("Walter Mitty salajane elu") - 6/10
  Tore fantaasiarikas komöödiake. Kohati liiga lapsemeelne ja klišeelik. Kenasti üles võetud, film näeb päris hea välja (Island on ilus). Laulu "Space Oddity" kasutamine on võrratult tehtud.
• 12 Years a Slave ("12 aastat orjana") - 9/10
  9 oscari nominent ja puha. Oscarid oscariteks, "12 Years a Slave" on lihtsalt väga hea draama. Kuigi filmi on selgelt lakeeritud ja mugandatud hollywoodlikumaks, kui muidu omanäoliselt Steve McQueenilt oleks oodanud, ei häirinud mind see. Ega iga väärt film ei pea olema hirmus kunstiline. Üldjoontes on tegu hariliku lihtsasisulise autobiograafilise linateosega, kuid mind tõmbas kaasa nii et vähe pole. Õnneks välditi pateetikat, mis aitas tõsiseltvõetavusele kaasa. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste. Vabadustahte säilimine hoidis aga inriigi üleval. Ühe inimese saatuse muutumine on väga kenasti välja mängitud ja pakkus päris palju pinget. Samas lõpplahendus mingeid emotsioone esile ei kutsunud, kuna see oli liiga oodatud. "12 Years a Slave" on hästi lavastatud ja näideldud tõsielupõhine film orjusest, mis oma kvaliteetse teostusega pakkus väga korraliku filmielamuse.
• Irréversible ("Ümberpöördumatu") - 7,5/10
  Kuna mulle Gaspar Noé "Enter the Void" (2009) pööraselt meeldis, pakkudes siiani elu võimsaima kinoelamuse, olid ootused suured selle 2002. aastal linastunud kurikuulsa teose vastu (jah, see meistriteos oli mul veel nägemata). Film on jahmatamapanev ja üldse mitte kerge vaatamine. Elamus oli tugev, kuid suurde vaimustusse paraku ei sattunud. Tahaks jubedalt veel filmi 2. korda kinos vaadata. Olen kindel, et teisel korral meeldiks rohkem. Jällegi tegin selle vea, et liialt konsentreerusin sisule (mis ajas alguses ka segadusse), aga selle teose puhul on olulisem visuaal ja ekstravakantne teostus. Loo kronoloogiliselt tagurpidi jutustamine on iseenesest väga huvitav lüke. Filmi teeb eriliseks erakordne kaameratöö ja montaaž, mida peab igaüks ise nägema. Palju furoori tekitanud pikk vägistamisstseeen on šokeeriv ja jõhker. See brutaalsus on väga ehe ja näitab vägistamise vastikust. Mulle meeldivad sellised halasatamatud ja raputavad filmid (kui on hästi lavastatud).
• American Hustle ("Ameerika afäär") - 8/10
  Täitsa kobe linateos rikkuse tagaajamisest David O. Russelli poolt! Mõnus vaatamine. Mulle meeldivad 70-ndad ja juba selle retro pärast istub film mulle. Eriti imponeerib muusika. "American Hustle" on selline film, mis näeb iga külje pealt hea välja. Muusika, kostüümid, soengud, võtteplatside kujundus - kõik on nii õige ja loob mõnusa meeleolu. Näitlejaansamblit võib äärmiselt tugevaks pidada, kõik oscari nominatsioonid on õigustatud. Eriti kiidaks Bale'i ja Adamsit. Sisu oleks võinud ehk mõttetihedam olla. "American Hustle" on minu jaoks eelkõige suurepärane heatasemeline meelelahutus.

Aasta 2013 kinos, top 10

Blogipidamise ajal olen iga aasta algusosas möödunud aastast väikese kokkuvõtte teinud ja koostanud top 10 parimatest linateostest. Kokku sai 2013. aastal kinos vaadatud 66 täispikka filmi, mis on muide viimase 7 aasta nõrgim tulemus. Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 24 korda
Artis - 18
Coca-Cola Plaza - 13
Sõprus - 11.

Kui välja jätta kordused ning Jean-Luc Godardi ja Pasolini vanad teosed, siis jääb järgi 62 filmi, mille vahel koostasin top 10. Erinevalt Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kinolevi edetabelist, võtan mina arvesse ka festivalidel (PÖFFil) nähtud filme. Häid elamusi oli palju. Kõva panuse andis justnimelt PÖFF, sest edetabeli 2 paremat teost nägin just festivalil (lisaks ka 7. koha omanik). Hindeks vähemalt "8/10" said 21 (umbes kolmandik), "9/10" või enam 8 filmi. Maksimumhinde (10/10) teenis vaid võidufilm. Eesti filmile oli hea aasta. Üks isegi pääses edetabelisse. Siinkohal kiidaks veelkord Õunpuud. Minu arust olid veel 3 mängufilmi täiesti õnnestunud: "Elavad pildid", "Kertu" ja "Mandariinid". Aga asukski nüüd top 10 juurde.

1. The Double ("Teisik")
Erilist furoori pole see Richard Ayoade teos küll rahva või kriitikute seas tekitanud, kuid mulle pakkus see aasta ühe meeldejäävaima kinoelamuse. Lahe mindfuck lõhestunud isiksusest. Sürrealism selle sõna parimas tähenduses. Väga stiilne film (võtteplatsid on põnevalt kujundatud), visuaalselt lummav. Sünge ja hallutsinatoorne atmosfäär pakkus nauditava spektaakli ja tõmbas mind meeletult kaasa. Tõeliselt kihvt linateos!

2. Cheap Thrills ("Kallis lõbu")
2013. aasta ägedaim filmielamus ja ka suurimaid üllatusi. Mida kõike küll inimeseloom raha nimel ei teeks! Täiesti pöörane, aga ka vaimukas linateos.

3. Broken ("Murtud")
Karm ja elutruu draama justnagu mulle meeldib. Film on väga ilusti jutustatud, heale draamale omane pinge püsib lõpuni. Stsenaarium on äärmiselt tugev. Tim Roth on peaosas väga hea.

4. Jagten ("The Hunt" / "Jaht")
Vinterberg on väga oskuslikult hakkama saanud julmuse ja ähvardava pinge kujutamisega. Jällegi (väga) karm draama. Maruhuvitav vaade sellest, kuidas muidu normaalne kogukond pöördub äkki ühe toreda inimese vastu, muutudes seejuures päris julmaks. Jättis igati veenva mulje ja seda paljuski tänu Mads Mikkelseni väga tugevale rollisooritusele. Kvaliteetdraama.

5. Django Unchained ("Vabastatud Django")
Omalaadne ja vägivaldne pilguheit orjusele kui häbimärgile. Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Muusikaga ka täppi pandud nagu Tarantino filmides ikka. Waltz, DiCaprio ja Samuel L. Jackson säravad täiega. Aasta üks vaimukamaid filme.

6. La grande bellezza ("Kohutav ilu")
Visuaalselt üks aasta ilusamaid linateoseid. Äärmiselt kena kaameratöö, ei mingit tobedat efektitsemist. Film on kujundirikas ja paneb mõtlema elu väärtuste üle. Mulle meeldis väga ka muusikavalik. Peosas olev Toni Servillo teeb vapustavalt hea rollisoorituse. Tema karakteri tabavad ning targad ja ka tihtilugu vaimukad ütlused on filmi naelaks. "La grande bellezza" on lihtsalt võrratu linateos, pakkudes esteetilist naudingut.

7. The Selfish Giant ("Isekas hiiglane")
Võimas draama kahest vaesuses elavast poisist. Realistlik ja valus. Palju pinget. Väga kenasti on saavutatud kõleda atomsfääri loomine, maastikku on oskuslikult ära kastutatud.

8. The Place Beyond the Pines ("New Yorgi varjus")
Järjekordne õnnestumine Derek Cianfrance'i poolt, kelle "Blue Valentine" mulle tohutult imponeeris. Huvitav inimlik draama. Väga ambitsioonikas film, kuid lavastaja on selle auahnusega virtuooslikult toime tulnud, et teos ei jäta liialt pateetilist muljet. Pildikeel on filmi üks suuremaid trumpe. Jällegi on põhjust kiita kaameratööd. Näitlejatööd on väga ehedad. Bradley Cooper teeb oma elu rolli. Ryan Gosling on taas suurepärane.

9. Filth ("Kõnts")
Pöörane, häbitu ja äärmiselt intensiivne komöödia. Aasta üks veidramaid, aga ka lahedamaid linateoseid. Jube kihvtilt monteeritud. Vint keeratakse täiega üle, kuid seda tehakse stiilselt ja minu maitse jaoks vägagi vaimukalt. Tõeline vitamiinilaks!

10. Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest
Pääses õige napilt 10 hulka. Tahtsin väga ka PÖFFi ühe suurema üllatuse "Short Term 12" siia edetabelisse panna, aga mul on reegel, et peab olema täpselt 10 filmi. Õunpuu aga väärib samuti tunnustust, kuigi antud linateos pole vähemalt Eestis erilise kiidulaulu osaliseks saanud. Seejuures hakkas "Free Range" mulle meeldima alles teistkordse vaatamise järel. Muusika ja operaatoritöö võlusid mind täiesti ära. Pikem arvustus asub siin.

..............................................................................

Lõpetuseks veel väike nimekiri filmidest, mis jäid õige napilt top 10-st välja:
Short Term 12 ("Lühiajaline 12")
Prisoners ("Vangistatud")
Before Midnight ("Enne südaööd")
Samsara
Gloria
Blue Jasmine ("Kurb Jasmine")

Detsember kinos

Jällegi olen kuu kokkuvõtte tegemise nii hilja peale jätnud. Laiskus on selle põhjuseks. Parem hilja kui mitte kunagi! Detsembris sai kinos vahitud 8 linateost. Filme oli seinast seina. Mõni jättis külmaks, kuid oli ka film, mis pakkus väga kõva elamuse ("La grande bellezza").

• Yi dai zong shi ("The Grandmaster" / "Suurmeister") - 3/10
  Andke mulle mu arvamus andeks, aga minu jaoks on see Kar Wai Wong'i eepiline suurteos lihtsalt jabur. Pildilise poole pealt näeb film küll hea välja, kuid sisuga on täiesti alt mindud. Käis mingi segane virvarr ja ajas edasi-tagasi hüppamisega pingutati küll üle - minu jaoks oli film üsnagi raskesti vaadatav. Vahele öeldi totraid klišeelikke "suuri" repliike. Kindlasti mõne vaataja jaoks lausuti kuldseid tarkussõnu, kuid minu jaoks oli see kõik trafarentne tobefilosofeerimine (kui sellist väljendit võib üldse kasutada), mis muutsid tegelaskujud pigem banaalseteks. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks, ja kui neile kaasa ei suuda elada, siis muutub film suures osas mõttetuks.
• Rush ("Võidu nimel") - 7/10
  Väga lihtsa sisuga draama, pigem meelelahutuslik teos. Siin on mindud seda teed, et rohkem massidele meeldida. Võib isegi öelda, et "Rush" on tavaline hollywoodilik draama, aga hästi tehtud (eriti tehniliselt). Film on küll rohkem tõsine, kuid huumorist ei tule ka puudust. Võidusõidufilmina õnnestunud. Vormelisõidud on atraktiivselt ja uhkelt tehtud. Meeldis ajastutruudus, mis aitas veenvusele selgelt kaasa. Hea spordifilm.
• Camille Claudel 1915 - 7/10
  Erinevalt "Rushist" on see kõike muud kui kerge meelelahutuslik linateos. "Camille Claudel 1915" ei ole kindlasti massidele mõeldud, vaid seda võib liigitada kunstifilmide hulka. Tegu on raske draamaga, kuid mulle meeldis (päris joovastuses siiski pole). Oleks võinud küll rohkem pinget pakkuda, vahepeal muutus asi liiga üksluiseks. Juliette Binoche on peaosas nii hea, kui üldse olla saab. Camille Claudel'i kannatused on erakordselt ehedalt välja mängitud, et Binoche'i rollisooritus on ekstra vaatamist väärt. Linateos on väga traagiline ja isegi valus vaadata. Peategelase üksildus ja igatsus läksid hinge. Kvaliteetdraama.
• Filth ("Kõnts") - 8,5/10
  "Filth" on intensiivne, räpane, pöörane ja kihvt komöödia. Vint keeratakse täiega üle, aga see on antud juhul positiivne. On küll nilbusi ja roppusi, kuid kõik see on lahedalt ja stiilselt tehtud ning äärmiselt vaimukalt. Muusika on hästi valitud. Montaaž on maru. "Filth" mõjus mulle kui tõeline vitamiinilaks. Haige film, kuid äärmiselt naljakas.
• La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
  "La grande bellezza" on sedasorti film, mis paljudele tundub kohutavalt igav, teised aga saavad meeliülendava kunstielamuse osaliseks. Mina kuulun selgelt sinna teise rühma. Visuaalselt ärarääkimata ilus film. Operaatoritöö on äärmiselt hea. Kaadrilahendused pakkusid esteetilist naudingut. Mulle meeldis, kuidas kaamera liugles sujuvalt Roomas ringi. Leidub ka imposantseid üldplaane. Kaameraliikumised on kenasti kordineeritud, mingit tobedat efektitsemist pole. Muidugi Rooma linna ilu ja grandioossus võib vaataja täiesti ära võrgutada. Seejuures pigem kunstifilmidele omaseid meeletult pikki kaadreid pole. Sisu ei ole küll lihtne ja pointile ei saa võibolla nii kergelt pihta. Klassikalisest narratiivist on asi ülikaugel. Me näeme, kuidas Rooma kõrgklassi inimesed pillerdavad, kuid see pole põhiline. Tähtsam on rääkida asjadest nii nagu nad on, mida ka peategealene Jep (suurepärane Toni Servillo) mitmel korral teeb. Mulle meeldis eriti see, kuidas ta ühel järjekordsel rikaste olengul pani oma väga terava ütlemisega paika ennast kiidelnud naisterahva (Stefania). Sellist põrmustavat ja valusalt ausat kriitikat oli lausa lust kuulata. Jep oskab hästi ennast väljendada ja tema ütlused on tabavad ja enamasti targad või siis vähemalt vaimukad. Paolo Sorrentino linateos on seejuures väga kujundirikas. Väga kenasti on filmi sisse pikitud maitsekas huumor. "La grande bellezza" on selline film, mida peab mitu korda vaatama. Nüüdseks olengi 2 korda üle kaenud ja teisel korral meeldis rohkem.
• The Hobbit: The Desolation of Smaug ("Kääbik: Smaugi laastatud maa") - 5/10
  1. osa meeldis selgelt rohkem. Siin filmis on maagilisust vähem. Käib lihtsalt üks kulgemine ühest kohast teise, mille jooksul on mitmeid sisutühjasid võitlusstseene. Minu maitse jaoks film venis liialt, kuid siiski ei ütleks, et surmigav oleks olnud. Selline lapsikus ja imelised pääsemised ilmvõimatutest olukordadest pole minu teema. Peategelaste terve nahaga pääsemine toimub liiga hõlpsasti, et pinget suurt ei tekkinud. Vähemalt visuaal on kaunis. Kellele lähevad peale pigem lastele suunatud muinasjutud, sellele võiks ka antud linateos istuda.
• Gloria - 8/10
  Korralik eluline ja realistlik draama (nagu mulle meeldib). Vaatajale rullub lahti ühe 50-ndates naise lugu. Tal on omad mured, aga ka unistused. Väga hästi jutustatud - kõik kulgeb sujuvalt. Peategelast mängiv Paulina García on hiilgav ja täiesti veenev, seejuures põhiliselt temale film toetubki. Igati siiras ja soe linateos.
• Snowpiercer - 5,5/10
  Väga omapärane ulmekas (ulmepõnevik). Idee oli hea - täitsa huvitav tulevikuvisioon - kuid teostus pigem pinnapealne. Klassisüsteemi kujutamine on iseenenest hästi välja tulnud ja see on ka tänapäeval aktuaalne teema. Minu jaoks on "Snowpiercer" pigem naeruväärne kui tõsine põnevik. Häirima hakkasid mitmed loogikavead. Näiteks peaagu surnuks pekstud mees on äkki täis elujõudu. Kui paljud Eesti filmifännid ja -kriitikud on filmi kõvasti kiitnud (mitmed on nimetanud seda aasta üheks parimaks), siis mul jättis teos tühja tunde sisse. Tee, mis tahad, no lihtsalt ei mõjunud, samas igav ka ei hakanud. Tilda Swinton on äge!

November kinos

Kuna siin vahepeal oli peateemaks PÖFF, siis novembri kokkuvõtte tegemine jäi tahaplaanile. Novembri tulemiks jäi 13 linateost, millest 11 nägin PÖFFil. Festivalil nähtud filmidest kirjutasin siin ja siin. Ehk siis praegu tuleb juttu teha vaid kahest filmist.

• Captain Phillips ("Kapten Phillips") - 7/10
  Normaalne pantvangipõnevik. Kõik on nagu tipp-topp - film on kaasahaarav, tempo on hea, tehniline külg on tasemel, Hanks teeb suurepärase tollisoorituse - kuid minu jaoks jäi erilisusest vajaka. Igati hea film, aga mitte jalustarbav.
• Mandariinid - 7/10
  Lihtne lugu sõjast ja leppimisest. Plahvatusi ja tulistamist on seejuures filmis vähe. Sõda on küll ebainimlik, kuid antud teos pakatab inimlikkusest. Mulle meeldis kahe võitleva poole esindajate, grusiini ja tšetseeni, väärikus ja lugupidamine võõrustaja suhtes. Film on pigem sõjavastane, rohkem justkui lepitusfilm. Kuna käsitluse all on ikkagi sõda, võetakse kõne alla mitmeid valusaid teemasid. Helgema poole eest aga hoolitseb mõnus ja soe huumor. Näitlejatööd on tõesti head nagu juba väga palju on öelnud. Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen töötavad tandemina suurepäraselt. Lavastuse poole pealt ka ei tahaks millegi üle suurt nuriseda. Kiita võib ka operaator Rein Kotovit. Täiesti korralik lineatos. Sõda on mõttetu!

Veelkord PÖFFist

Viimane aeg teha 17. PÖFFi kokkuvõte. Kõigepealt jutustaks pärast vahekokkuvõtet vaadatud ülejäänud 5 filmist.

Ärge irvitage midagi ("Hide Your Smiling Faces", USA)
Kui vaadata peategelaste (2 venna) mängimist ja ringi hulkumist, siis see meenutab tõesti Terrence Malicku "The Tree of Life'i". Igati eluline film. Tuletas meelde endagi lapsepõlve - sai samamoodi hullatud ja enda ümber olevat ilma avastatud. Tegu on rahuliku filmiga, kuid pingelisema õhkkonna loob surma teema. Osadel tegelastel tekivad eriti sünged mõtted. Antud teose puhul on selgelt näha tegijate suuri kunstilisi ambitsioone - ses suhtes on linateos õnnestunud. Film näeb hea välja, taustaks kaunid looduskaadrid. 7,5/10

Sinilind ("Bluebird", USA, Rootsi)
Hea draama. Ei hakka sisu ümber jutustama, aga siin läheb lugu päris inetuks. Tuleb välja, et reaalsus on teinekord eriti karm (kah mul uudis). Kurb vaadata, kuidas ühe inimese psüühika saab kannatada ja seda vaid tänu ühele väikesele hooletusmomendile. Süütunne võib vägagi rõhuv olla. Väikelinna olemust ja subkultuuri on hästi tabatud. Film on realistlik ja igati kenasti teostatud. Korralik lavastajadebüüt Lance Edmands'ilt. 7/10

Teisik ("The Double", Suurbritannia)
Oi kui lahe mindfuck! Sürrealism selle sõna parimas tähenduses. Sisu on suht keeruline, aga samas paeluv ning vürtsitatud hea huumoriga. Omamoodi põnevalt on lahendatud isiksuse lõhestumise teema (mingil määral meenutab isegi "Fight Clubi"). Filmi teeb nauditavamaks mõnus sünge hallutsinatoorne atmosfäär - visuaal on tõesti lummav (montaaž on äge!). Äärmiselt stiilne linateos. Väga vinge, et Richard Ayoade võttis sellise söaka asja ette. Tahan veel näha!!! 10/10
Kongress ("The Congress", Iisrael, Saksamaa, Poola, Luksemburg, Prantsusmaa, Belgia)
Fantaasiarikas ja innovaatiline teos. Umbes pool filmist on animeeritud. Animatsiooni osa on vägagi vaatemänguline. Vaatajale visandatakse omanäoline tulevikupilt filmikunstist. Filosofeeritakse moraalsete küsimuste üle. Ari Folmani kõrge fantaasialend on põnev. Ma ise küll millegipärast päris vaimustuse pole, kuid "The Congress" on kõigile filmigurmaanidele lihtsalt kohustuslik! 6,5/10

Mesi ("Honey", Itaalia, Prantsusmaa)
Film, mis paneb vaatajat mõtlema eutanaasia teemal. Väga kurb ja mõtlemapanev on tõik, et eutanaasiaga nõustunud "patsiendid" tegelikult tahaksid elada - lihtsalt nende olukord on liiga väljakannatamatu ja lootusetu. Filmis tekib konflikt ühe vabasurma soovijaga, kes polegi füüsiliselt haige, vaid lihtsalt elust tüdinenud. See olukord toob küllaltki tumemeelsesse draamasse head pinget. Pinevust lisab ka asjaolu, et eutanaasia on toimusmispaigas Itaalias keelatud. "Mesi" on mõtlemapanev, süngeilmeline ja tundeelamuslik linateos. 7,5/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sain osa 11 filmist. Jäin oma valikuga väga rahule. Ühtegi kehva filmi ei sattunud minu kavasse (nõrgim hinne oli 6,5/10). Keskmine hindeks tuli sealjuures "7,82", mis on ju igati hea tulemus. Eks ma seekord valisin hoolikamalt riskivabu linateoseid. Ei võtnud endale nii öelda üllast eesmärki hirmsasti suurt kunsti taga ajada. Mis on peamine - nägin palju huvitavaid filme ja silmaring laienes veelgi. Mitte ühtegi labast kommertshitti! Suurimaks üllatuseks oli "Cheap Thrills" - pöörane, julge ja mõnusa musta huumoriga laetud jänkide indie-teos. Lõpetuseks, nagu alati, lisan oma tänavuse PÖFFi lemmikfilmide top 5:

1. Teisik ("The Double")
2. Kallis lõbu ("Cheap Thrills")
3. Isekas hiiglane ("The Selfish Giant")
4. Lühiajaline 12 ("Short Term 12")
5. The Broken Circle Breakdown

Natuke PÖFFist

PÖFF on poole peal ja praegu oleks igati sobiv moment teha üks vahekokkuvõtte nagu ma ikka olen teinud. Seekord läksin piletite ostmisel rohkem kindla peale ja olen oma valikuga rahul. Kiidaks ka PÖFFi tiimi, sest vähemalt oma linastuste ajal pole ma tehnilisi viperusi täheldanud ja filmide algusajad pole suurt hilinenud ka. Nüüd räägiks väheke nähtud linateostest.

Kahetse! ("Regret!", Holland)
Film koolivägivallast. Meenutab paljuski Ilmar Raagi "Klassi". Ka siin on üks peksukott, keda pidevalt kiusatakse teatud klassikaaslaste poolt. Ka surmavikatil on oma osa täita. Film pakub vaatajale realistlikku näite, mis tulemuseni võib koolikiusamine viia. "Kahetse!" on naiivsem ja ei ole päris nii karm võrreldes "Klassiga". Korralik film, sobides väga hästi kooliealistele noortele (ise olen sellest east juba ammu väljas ja see kajastub ka hindes). 6/10

Lühiajaline 12 ("Short Term 12", USA)
Hämmastavalt realistlik draama laste hooldekodust. Film on liigutav (mul õnnestus isegi silm märjaks saada) ja mõtlemapanev, kuid leidub ka südansoojendavat huumorit. Peaosades teevad tõesti suurepärased rollid tõusvad tähed Brie Larson ja John Gallagher Jr. - see film võib nende karjääris vägagi olulist osa mängida. "Short Term 12" võib nii mõnelegi oscarile kandideerida. 8,5/10

The Broken Circle Breakdown (Belgia)
Emotsionaalne linateos, olles rohkem melanhoolne. Oluliseks teemaks on kaotusevalu ja sellega toimetulemine. Sügavad kannatused vahelduvad toredate minevikumeenutustega. Filmis leidub aga ka head kantrimuusikat ja meelolukusest ei ole samuti puudust. Montaaž on huvitav, kus mineviku ja oleviku vahel hüplemine on maitsekalt tehtud. Mulle meeldis see, et filmis oli olulise kohal muusika. Muusika abil üritavad peategelased üle olla oma probleemidest. 7,5/10

Isekas hiiglane ("The Selfish Giant", Suurbritannia)
Karm ja realistlik draama. Lugu Põhja-Inglismaal elavast 2 poisist (u 13-aastased, vägagi õnnestunud näitlejatööd), headest sõpradest, kes kooliskäimise asemel üritavad raha teenida vanametalli korjamisega (tihtipeale varastamisega). Tekib ohtlikke olukordi, poiste sõprus pannakse proovile. Neil tuleb iga päev eluraskustega kokku puutuda. Film pakub mõtteainet moraalsete väärtuste küsimustes, näiteks inimväärikuse ja sõpruse teemadel. Heale draamale omast pinget on palju. Film on ilusasti üles võetud, kaameratöö on suurepärane. Väga kenasti on saavutatud kõleda atomsfääri loomine, maastikku on oskuslikult ära kastutatud. Väga-väga tugev film, tõeliselt hästi lavastatud. Pakkus päris võimsa elamuse. Loodetavasti linastub hiljem ka kinodes. 9/10

Sinised varemed ("Blue Ruin", USA)
Veidi omapärane kättemaksupõnevik, kuid üldjoontes ei pakkunud midagi teab mis uut. Saab näha verd ja tapmist. On mõned head sisupöörded. Mingil perioodil haaravus ja salapärasus vajuvad ära, aga üldjoontes kannab film žanrimääratluse "põnevik" või "thriller" igal juhul välja. Peategelane (väärt roll Macon Blairi poolt) on väga huvitav tüüp, keda oli põnev jälgida kui karakterit. Hea film. 7/10

Kallis lõbu ("Cheap Thrills", USA)
Täiesti pöörane linateos. Mida kõike inimene küll raha nimel ei teeks! Ühe peategelase olukord on niivõrd viimse piiri peal, et mees on võimeline tegema eriti hulle asju selle lahendamiseks. Filmis on küll räigusi ja verd, aga ka põnevust ja väga head musta huumorit (sain päris palju naerda). Seda linateost tulekski rohkem võtta komöödiana. Üks põhinalju seisneb siin tegelikult selles, et kui kaugele annab inimese manipuleerimisega minna. "Cheap Thrills" on selline julge ja teatud määral šokeeriv, kuid samas mitte liiga labane, ehk siis just sedatüüpi linateos, mida ma PÖFFil loodan ikka näha. Sellest saab veel kultusfilm. 9,5/10

Oktoober kinos

Oktoobri tulemuseks jäi 7 filmi. Luban, et novembris tuleb arv umbes poole suurem. Eks ikka pimedate ööde pärast. Õhutakski siinkohal rahvast ka PÖFFist osa saama!

• Prisoners ("Vangistatud") - 8,5/10
  Heal tasemel krimipõnevik. Mõnusalt sünge, judinaid tekitav ja üllatusi pakkuv. "Prisoners" on hea näide sellest, kuidas teha paeluvat põnevikku ilma plahvatusteta ja tulistamisaktsioonideta. Siin filmis on õnneks hoidutud ajuvabast märulist. Hugh Jackman ja Jake Gyllenhaal on suurepärased ja ei mängi üle. Eriti meeldis aga Paul Dano rollisooritus, kelle tegelane sai vett ja vilet nii mis hirmus - väga kenasti väljamängitud saladuslik karakter, kellest võib mitmel moel aru saada. Igatepidi hästi tehtud film.
• Gravity ("Gravitatsioon") - 8/10
  Meeldis. Tehniline tase on ülikõrge. Film näeb superhea välja, eriti just tänu lummavale kaameratööle. Astronautide kannatuse jätsid vägagi realistliku mulje ja tänu sellele sai tunda päris palju pinget. Sandra Bullock on väga hea. Päris maksimumhinnet film minu silmis siiski ei vääri. Pärast filmi lõppu mul ei olnud seda tõelist wow-tunnet. Vist oli viga selles, et sisu oli natuke liiga lihtne. Lõpplahendusega oleks võinud rohkem vaeva näha - veidi liiga naiivne.
• Salò o le 120 giornate di Sodoma ("Saló ehk Soodoma 120 Päeva") - 5/10
  Ma lihtsalt pidin ära vaatama selle Pasolini kurikuulsa teose, mis nii mõnelgi maal keelati pikaks ajaks ära. Siin on palju seksi ja vägivalda ning lihtsalt rõvedusi. Ega seda sitasöömist ikka ei olnud meeldiv vaadata, mis siis et taheti viidata rämpstoidu liigsele tarbimisele või tarbimisühiskonna raiskamisele või mis iganes. Ma ei oskagi kuidagi suhtuda filmis aset leidnud perversustesse. Et siis niimoodi taheti kujutada fašismi räiget külge. Eks Pasolini tahtis näidata, kuidas ta jälestab ühiskonda. Mulle tegelt meeldis see, et film suutis mind šokeerida. Film pakub mingil määral kunstilist-esteetilist elamust peamiselt filosoofiaga seoses. Vähemalt on mul nüüd see legendaarne film nähtud.
• Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest - 8,5/10
  Mul on nii hea meel, et otsustasin oktoobris Õunpuu uut linateost teist korda vaadata. Minu pikem arvustus asub siin. Sooviks vaid, et film tuleks uuesti kinno tagasi. Tahan veel näha!
• Kertu - 7,5/10
  Hea Eesti film. Lugu on lihtne ja usutav ning kõik on realistlikult välja mängitud. On valusaid teemasid, kuid tegu ei ole raske filmiga. Ei ütleks, et sisu oleks liiga etteaiamatav, kuid siiski kohati oleks võinud klišeelikkust vähem olla. Mait Malmsten on suurepärane. Ta tõestab jälle, et on tõenäoliselt parim eesti näitleja käesoleval ajal. Ursula Ratasepp teeb ka igati kena rollisoorituse ja minu arust on ta ka äärmiselt ilus näitlejanna. Kiidan taevani Raagi peaosatäitjate valiku eest (Ratasepp on tõeline leid)! Üldse näitlejatööd on filmi üheks suurimaks plussiks.
• Jimmy P. - 4,5/10
  Vaatamata sellele, et filmi kaht kõige kandvamat osa mängivad sellised huvitavad aga ka väga tugevad näitlejad nagu Benicio Del Toro ja Mathieu Amalric, kes teevad oma tööd siin ka hästi, ei suutnud ma tegelastele suurt kaasa elada. Ei leidnud ma midagi intrigeerivat selles psühhoteraapiaga ja antropoloogilisi teemasid uurivas filmis. Käis üks kuiv jutuajamine. Võibolla jääb mul lihtsalt intelligentsist vajaka. Filmi põhiküsimus on, et kas Jimmy hing saab ravitud või ei. Minu arust annab psühooanalüüsi kõvasti huvitavamalt käsitleda ("A Dangerous Method").
• Jackass Presents: Bad Grandpa ("Vastik vanaisa") - 6/10
  Erinevalt Jackassi trikifilmidest, on siin lugu on täitsa olemas. Mingit suurt sisukust muidugi ei tasu otsida, tegu on puhta kometimänguga. Knoxville on vanamehena täiesti usutav. Lapselast mänginud Jackson Nicoll on aga tõeline talent - väga hea komejandi ajastusega. Lahe oli vaadata inimeste reaktsioone, kui Irving ja Billy tegid oma vempe. Naerda sain ka minagi. Päris vaimustuse pole, aga ajaviiteks käis kah.