Oktoober kinos

Oktoobri tulemuseks jäi 7 filmi. Luban, et novembris tuleb arv umbes poole suurem. Eks ikka pimedate ööde pärast. Õhutakski siinkohal rahvast ka PÖFFist osa saama!

• Prisoners ("Vangistatud") - 8,5/10
  Heal tasemel krimipõnevik. Mõnusalt sünge, judinaid tekitav ja üllatusi pakkuv. "Prisoners" on hea näide sellest, kuidas teha paeluvat põnevikku ilma plahvatusteta ja tulistamisaktsioonideta. Siin filmis on õnneks hoidutud ajuvabast märulist. Hugh Jackman ja Jake Gyllenhaal on suurepärased ja ei mängi üle. Eriti meeldis aga Paul Dano rollisooritus, kelle tegelane sai vett ja vilet nii mis hirmus - väga kenasti väljamängitud saladuslik karakter, kellest võib mitmel moel aru saada. Igatepidi hästi tehtud film.
• Gravity ("Gravitatsioon") - 8/10
  Meeldis. Tehniline tase on ülikõrge. Film näeb superhea välja, eriti just tänu lummavale kaameratööle. Astronautide kannatuse jätsid vägagi realistliku mulje ja tänu sellele sai tunda päris palju pinget. Sandra Bullock on väga hea. Päris maksimumhinnet film minu silmis siiski ei vääri. Pärast filmi lõppu mul ei olnud seda tõelist wow-tunnet. Vist oli viga selles, et sisu oli natuke liiga lihtne. Lõpplahendusega oleks võinud rohkem vaeva näha - veidi liiga naiivne.
• Salò o le 120 giornate di Sodoma ("Saló ehk Soodoma 120 Päeva") - 5/10
  Ma lihtsalt pidin ära vaatama selle Pasolini kurikuulsa teose, mis nii mõnelgi maal keelati pikaks ajaks ära. Siin on palju seksi ja vägivalda ning lihtsalt rõvedusi. Ega seda sitasöömist ikka ei olnud meeldiv vaadata, mis siis et taheti viidata rämpstoidu liigsele tarbimisele või tarbimisühiskonna raiskamisele või mis iganes. Ma ei oskagi kuidagi suhtuda filmis aset leidnud perversustesse. Et siis niimoodi taheti kujutada fašismi räiget külge. Eks Pasolini tahtis näidata, kuidas ta jälestab ühiskonda. Mulle tegelt meeldis see, et film suutis mind šokeerida. Film pakub mingil määral kunstilist-esteetilist elamust peamiselt filosoofiaga seoses. Vähemalt on mul nüüd see legendaarne film nähtud.
• Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest - 8,5/10
  Mul on nii hea meel, et otsustasin oktoobris Õunpuu uut linateost teist korda vaadata. Minu pikem arvustus asub siin. Sooviks vaid, et film tuleks uuesti kinno tagasi. Tahan veel näha!
• Kertu - 7,5/10
  Hea Eesti film. Lugu on lihtne ja usutav ning kõik on realistlikult välja mängitud. On valusaid teemasid, kuid tegu ei ole raske filmiga. Ei ütleks, et sisu oleks liiga etteaiamatav, kuid siiski kohati oleks võinud klišeelikkust vähem olla. Mait Malmsten on suurepärane. Ta tõestab jälle, et on tõenäoliselt parim eesti näitleja käesoleval ajal. Ursula Ratasepp teeb ka igati kena rollisoorituse ja minu arust on ta ka äärmiselt ilus näitlejanna. Kiidan taevani Raagi peaosatäitjate valiku eest (Ratasepp on tõeline leid)! Üldse näitlejatööd on filmi üheks suurimaks plussiks.
• Jimmy P. - 4,5/10
  Vaatamata sellele, et filmi kaht kõige kandvamat osa mängivad sellised huvitavad aga ka väga tugevad näitlejad nagu Benicio Del Toro ja Mathieu Amalric, kes teevad oma tööd siin ka hästi, ei suutnud ma tegelastele suurt kaasa elada. Ei leidnud ma midagi intrigeerivat selles psühhoteraapiaga ja antropoloogilisi teemasid uurivas filmis. Käis üks kuiv jutuajamine. Võibolla jääb mul lihtsalt intelligentsist vajaka. Filmi põhiküsimus on, et kas Jimmy hing saab ravitud või ei. Minu arust annab psühooanalüüsi kõvasti huvitavamalt käsitleda ("A Dangerous Method").
• Jackass Presents: Bad Grandpa ("Vastik vanaisa") - 6/10
  Erinevalt Jackassi trikifilmidest, on siin lugu on täitsa olemas. Mingit suurt sisukust muidugi ei tasu otsida, tegu on puhta kometimänguga. Knoxville on vanamehena täiesti usutav. Lapselast mänginud Jackson Nicoll on aga tõeline talent - väga hea komejandi ajastusega. Lahe oli vaadata inimeste reaktsioone, kui Irving ja Billy tegid oma vempe. Naerda sain ka minagi. Päris vaimustuse pole, aga ajaviiteks käis kah.