November kinos

Kuna siin vahepeal oli peateemaks PÖFF, siis novembri kokkuvõtte tegemine jäi tahaplaanile. Novembri tulemiks jäi 13 linateost, millest 11 nägin PÖFFil. Festivalil nähtud filmidest kirjutasin siin ja siin. Ehk siis praegu tuleb juttu teha vaid kahest filmist.

• Captain Phillips ("Kapten Phillips") - 7/10
  Normaalne pantvangipõnevik. Kõik on nagu tipp-topp - film on kaasahaarav, tempo on hea, tehniline külg on tasemel, Hanks teeb suurepärase tollisoorituse - kuid minu jaoks jäi erilisusest vajaka. Igati hea film, aga mitte jalustarbav.
• Mandariinid - 7/10
  Lihtne lugu sõjast ja leppimisest. Plahvatusi ja tulistamist on seejuures filmis vähe. Sõda on küll ebainimlik, kuid antud teos pakatab inimlikkusest. Mulle meeldis kahe võitleva poole esindajate, grusiini ja tšetseeni, väärikus ja lugupidamine võõrustaja suhtes. Film on pigem sõjavastane, rohkem justkui lepitusfilm. Kuna käsitluse all on ikkagi sõda, võetakse kõne alla mitmeid valusaid teemasid. Helgema poole eest aga hoolitseb mõnus ja soe huumor. Näitlejatööd on tõesti head nagu juba väga palju on öelnud. Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen töötavad tandemina suurepäraselt. Lavastuse poole pealt ka ei tahaks millegi üle suurt nuriseda. Kiita võib ka operaator Rein Kotovit. Täiesti korralik lineatos. Sõda on mõttetu!

Veelkord PÖFFist

Viimane aeg teha 17. PÖFFi kokkuvõte. Kõigepealt jutustaks pärast vahekokkuvõtet vaadatud ülejäänud 5 filmist.

Ärge irvitage midagi ("Hide Your Smiling Faces", USA)
Kui vaadata peategelaste (2 venna) mängimist ja ringi hulkumist, siis see meenutab tõesti Terrence Malicku "The Tree of Life'i". Igati eluline film. Tuletas meelde endagi lapsepõlve - sai samamoodi hullatud ja enda ümber olevat ilma avastatud. Tegu on rahuliku filmiga, kuid pingelisema õhkkonna loob surma teema. Osadel tegelastel tekivad eriti sünged mõtted. Antud teose puhul on selgelt näha tegijate suuri kunstilisi ambitsioone - ses suhtes on linateos õnnestunud. Film näeb hea välja, taustaks kaunid looduskaadrid. 7,5/10

Sinilind ("Bluebird", USA, Rootsi)
Hea draama. Ei hakka sisu ümber jutustama, aga siin läheb lugu päris inetuks. Tuleb välja, et reaalsus on teinekord eriti karm (kah mul uudis). Kurb vaadata, kuidas ühe inimese psüühika saab kannatada ja seda vaid tänu ühele väikesele hooletusmomendile. Süütunne võib vägagi rõhuv olla. Väikelinna olemust ja subkultuuri on hästi tabatud. Film on realistlik ja igati kenasti teostatud. Korralik lavastajadebüüt Lance Edmands'ilt. 7/10

Teisik ("The Double", Suurbritannia)
Oi kui lahe mindfuck! Sürrealism selle sõna parimas tähenduses. Sisu on suht keeruline, aga samas paeluv ning vürtsitatud hea huumoriga. Omamoodi põnevalt on lahendatud isiksuse lõhestumise teema (mingil määral meenutab isegi "Fight Clubi"). Filmi teeb nauditavamaks mõnus sünge hallutsinatoorne atmosfäär - visuaal on tõesti lummav (montaaž on äge!). Äärmiselt stiilne linateos. Väga vinge, et Richard Ayoade võttis sellise söaka asja ette. Tahan veel näha!!! 10/10
Kongress ("The Congress", Iisrael, Saksamaa, Poola, Luksemburg, Prantsusmaa, Belgia)
Fantaasiarikas ja innovaatiline teos. Umbes pool filmist on animeeritud. Animatsiooni osa on vägagi vaatemänguline. Vaatajale visandatakse omanäoline tulevikupilt filmikunstist. Filosofeeritakse moraalsete küsimuste üle. Ari Folmani kõrge fantaasialend on põnev. Ma ise küll millegipärast päris vaimustuse pole, kuid "The Congress" on kõigile filmigurmaanidele lihtsalt kohustuslik! 6,5/10

Mesi ("Honey", Itaalia, Prantsusmaa)
Film, mis paneb vaatajat mõtlema eutanaasia teemal. Väga kurb ja mõtlemapanev on tõik, et eutanaasiaga nõustunud "patsiendid" tegelikult tahaksid elada - lihtsalt nende olukord on liiga väljakannatamatu ja lootusetu. Filmis tekib konflikt ühe vabasurma soovijaga, kes polegi füüsiliselt haige, vaid lihtsalt elust tüdinenud. See olukord toob küllaltki tumemeelsesse draamasse head pinget. Pinevust lisab ka asjaolu, et eutanaasia on toimusmispaigas Itaalias keelatud. "Mesi" on mõtlemapanev, süngeilmeline ja tundeelamuslik linateos. 7,5/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sain osa 11 filmist. Jäin oma valikuga väga rahule. Ühtegi kehva filmi ei sattunud minu kavasse (nõrgim hinne oli 6,5/10). Keskmine hindeks tuli sealjuures "7,82", mis on ju igati hea tulemus. Eks ma seekord valisin hoolikamalt riskivabu linateoseid. Ei võtnud endale nii öelda üllast eesmärki hirmsasti suurt kunsti taga ajada. Mis on peamine - nägin palju huvitavaid filme ja silmaring laienes veelgi. Mitte ühtegi labast kommertshitti! Suurimaks üllatuseks oli "Cheap Thrills" - pöörane, julge ja mõnusa musta huumoriga laetud jänkide indie-teos. Lõpetuseks, nagu alati, lisan oma tänavuse PÖFFi lemmikfilmide top 5:

1. Teisik ("The Double")
2. Kallis lõbu ("Cheap Thrills")
3. Isekas hiiglane ("The Selfish Giant")
4. Lühiajaline 12 ("Short Term 12")
5. The Broken Circle Breakdown

Natuke PÖFFist

PÖFF on poole peal ja praegu oleks igati sobiv moment teha üks vahekokkuvõtte nagu ma ikka olen teinud. Seekord läksin piletite ostmisel rohkem kindla peale ja olen oma valikuga rahul. Kiidaks ka PÖFFi tiimi, sest vähemalt oma linastuste ajal pole ma tehnilisi viperusi täheldanud ja filmide algusajad pole suurt hilinenud ka. Nüüd räägiks väheke nähtud linateostest.

Kahetse! ("Regret!", Holland)
Film koolivägivallast. Meenutab paljuski Ilmar Raagi "Klassi". Ka siin on üks peksukott, keda pidevalt kiusatakse teatud klassikaaslaste poolt. Ka surmavikatil on oma osa täita. Film pakub vaatajale realistlikku näite, mis tulemuseni võib koolikiusamine viia. "Kahetse!" on naiivsem ja ei ole päris nii karm võrreldes "Klassiga". Korralik film, sobides väga hästi kooliealistele noortele (ise olen sellest east juba ammu väljas ja see kajastub ka hindes). 6/10

Lühiajaline 12 ("Short Term 12", USA)
Hämmastavalt realistlik draama laste hooldekodust. Film on liigutav (mul õnnestus isegi silm märjaks saada) ja mõtlemapanev, kuid leidub ka südansoojendavat huumorit. Peaosades teevad tõesti suurepärased rollid tõusvad tähed Brie Larson ja John Gallagher Jr. - see film võib nende karjääris vägagi olulist osa mängida. "Short Term 12" võib nii mõnelegi oscarile kandideerida. 8,5/10

The Broken Circle Breakdown (Belgia)
Emotsionaalne linateos, olles rohkem melanhoolne. Oluliseks teemaks on kaotusevalu ja sellega toimetulemine. Sügavad kannatused vahelduvad toredate minevikumeenutustega. Filmis leidub aga ka head kantrimuusikat ja meelolukusest ei ole samuti puudust. Montaaž on huvitav, kus mineviku ja oleviku vahel hüplemine on maitsekalt tehtud. Mulle meeldis see, et filmis oli olulise kohal muusika. Muusika abil üritavad peategelased üle olla oma probleemidest. 7,5/10

Isekas hiiglane ("The Selfish Giant", Suurbritannia)
Karm ja realistlik draama. Lugu Põhja-Inglismaal elavast 2 poisist (u 13-aastased, vägagi õnnestunud näitlejatööd), headest sõpradest, kes kooliskäimise asemel üritavad raha teenida vanametalli korjamisega (tihtipeale varastamisega). Tekib ohtlikke olukordi, poiste sõprus pannakse proovile. Neil tuleb iga päev eluraskustega kokku puutuda. Film pakub mõtteainet moraalsete väärtuste küsimustes, näiteks inimväärikuse ja sõpruse teemadel. Heale draamale omast pinget on palju. Film on ilusasti üles võetud, kaameratöö on suurepärane. Väga kenasti on saavutatud kõleda atomsfääri loomine, maastikku on oskuslikult ära kastutatud. Väga-väga tugev film, tõeliselt hästi lavastatud. Pakkus päris võimsa elamuse. Loodetavasti linastub hiljem ka kinodes. 9/10

Sinised varemed ("Blue Ruin", USA)
Veidi omapärane kättemaksupõnevik, kuid üldjoontes ei pakkunud midagi teab mis uut. Saab näha verd ja tapmist. On mõned head sisupöörded. Mingil perioodil haaravus ja salapärasus vajuvad ära, aga üldjoontes kannab film žanrimääratluse "põnevik" või "thriller" igal juhul välja. Peategelane (väärt roll Macon Blairi poolt) on väga huvitav tüüp, keda oli põnev jälgida kui karakterit. Hea film. 7/10

Kallis lõbu ("Cheap Thrills", USA)
Täiesti pöörane linateos. Mida kõike inimene küll raha nimel ei teeks! Ühe peategelase olukord on niivõrd viimse piiri peal, et mees on võimeline tegema eriti hulle asju selle lahendamiseks. Filmis on küll räigusi ja verd, aga ka põnevust ja väga head musta huumorit (sain päris palju naerda). Seda linateost tulekski rohkem võtta komöödiana. Üks põhinalju seisneb siin tegelikult selles, et kui kaugele annab inimese manipuleerimisega minna. "Cheap Thrills" on selline julge ja teatud määral šokeeriv, kuid samas mitte liiga labane, ehk siis just sedatüüpi linateos, mida ma PÖFFil loodan ikka näha. Sellest saab veel kultusfilm. 9,5/10

Oktoober kinos

Oktoobri tulemuseks jäi 7 filmi. Luban, et novembris tuleb arv umbes poole suurem. Eks ikka pimedate ööde pärast. Õhutakski siinkohal rahvast ka PÖFFist osa saama!

• Prisoners ("Vangistatud") - 8,5/10
  Heal tasemel krimipõnevik. Mõnusalt sünge, judinaid tekitav ja üllatusi pakkuv. "Prisoners" on hea näide sellest, kuidas teha paeluvat põnevikku ilma plahvatusteta ja tulistamisaktsioonideta. Siin filmis on õnneks hoidutud ajuvabast märulist. Hugh Jackman ja Jake Gyllenhaal on suurepärased ja ei mängi üle. Eriti meeldis aga Paul Dano rollisooritus, kelle tegelane sai vett ja vilet nii mis hirmus - väga kenasti väljamängitud saladuslik karakter, kellest võib mitmel moel aru saada. Igatepidi hästi tehtud film.
• Gravity ("Gravitatsioon") - 8/10
  Meeldis. Tehniline tase on ülikõrge. Film näeb superhea välja, eriti just tänu lummavale kaameratööle. Astronautide kannatuse jätsid vägagi realistliku mulje ja tänu sellele sai tunda päris palju pinget. Sandra Bullock on väga hea. Päris maksimumhinnet film minu silmis siiski ei vääri. Pärast filmi lõppu mul ei olnud seda tõelist wow-tunnet. Vist oli viga selles, et sisu oli natuke liiga lihtne. Lõpplahendusega oleks võinud rohkem vaeva näha - veidi liiga naiivne.
• Salò o le 120 giornate di Sodoma ("Saló ehk Soodoma 120 Päeva") - 5/10
  Ma lihtsalt pidin ära vaatama selle Pasolini kurikuulsa teose, mis nii mõnelgi maal keelati pikaks ajaks ära. Siin on palju seksi ja vägivalda ning lihtsalt rõvedusi. Ega seda sitasöömist ikka ei olnud meeldiv vaadata, mis siis et taheti viidata rämpstoidu liigsele tarbimisele või tarbimisühiskonna raiskamisele või mis iganes. Ma ei oskagi kuidagi suhtuda filmis aset leidnud perversustesse. Et siis niimoodi taheti kujutada fašismi räiget külge. Eks Pasolini tahtis näidata, kuidas ta jälestab ühiskonda. Mulle tegelt meeldis see, et film suutis mind šokeerida. Film pakub mingil määral kunstilist-esteetilist elamust peamiselt filosoofiaga seoses. Vähemalt on mul nüüd see legendaarne film nähtud.
• Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest - 8,5/10
  Mul on nii hea meel, et otsustasin oktoobris Õunpuu uut linateost teist korda vaadata. Minu pikem arvustus asub siin. Sooviks vaid, et film tuleks uuesti kinno tagasi. Tahan veel näha!
• Kertu - 7,5/10
  Hea Eesti film. Lugu on lihtne ja usutav ning kõik on realistlikult välja mängitud. On valusaid teemasid, kuid tegu ei ole raske filmiga. Ei ütleks, et sisu oleks liiga etteaiamatav, kuid siiski kohati oleks võinud klišeelikkust vähem olla. Mait Malmsten on suurepärane. Ta tõestab jälle, et on tõenäoliselt parim eesti näitleja käesoleval ajal. Ursula Ratasepp teeb ka igati kena rollisoorituse ja minu arust on ta ka äärmiselt ilus näitlejanna. Kiidan taevani Raagi peaosatäitjate valiku eest (Ratasepp on tõeline leid)! Üldse näitlejatööd on filmi üheks suurimaks plussiks.
• Jimmy P. - 4,5/10
  Vaatamata sellele, et filmi kaht kõige kandvamat osa mängivad sellised huvitavad aga ka väga tugevad näitlejad nagu Benicio Del Toro ja Mathieu Amalric, kes teevad oma tööd siin ka hästi, ei suutnud ma tegelastele suurt kaasa elada. Ei leidnud ma midagi intrigeerivat selles psühhoteraapiaga ja antropoloogilisi teemasid uurivas filmis. Käis üks kuiv jutuajamine. Võibolla jääb mul lihtsalt intelligentsist vajaka. Filmi põhiküsimus on, et kas Jimmy hing saab ravitud või ei. Minu arust annab psühooanalüüsi kõvasti huvitavamalt käsitleda ("A Dangerous Method").
• Jackass Presents: Bad Grandpa ("Vastik vanaisa") - 6/10
  Erinevalt Jackassi trikifilmidest, on siin lugu on täitsa olemas. Mingit suurt sisukust muidugi ei tasu otsida, tegu on puhta kometimänguga. Knoxville on vanamehena täiesti usutav. Lapselast mänginud Jackson Nicoll on aga tõeline talent - väga hea komejandi ajastusega. Lahe oli vaadata inimeste reaktsioone, kui Irving ja Billy tegid oma vempe. Naerda sain ka minagi. Päris vaimustuse pole, aga ajaviiteks käis kah.

Free Range

Ma tahaks kohe alusutuseks Veiko Õunpuud kiita! Aitäh, et teed selliseid filme!

"Free Range" oli mul vaieldamatult aasta üks oodatuimaid linateoseid. Õunpuu seadis juba "Sügisballiga", mis mulle hullupööra meeldib, minu silmis lati äärmiselt kõrgele ning "Püha Tõnugi" on väga tugev film. Seega ootusõhin oli väga suur, kui esmakordselt läksin filmi vaatama. Kuid oh sa armuline aeg, millise pettumuse "Free Range" esimesel korral pakkus. Mu arvamuse võis tol korral kokku võtta Lauri Vahtre öelduga: "järjekordne peatäis sügavamõttelist tühjust". Muusika küll meeldis väga. Õnneks ma adusin, et selline linateos vajab mitmekordset vaatamist. Mul on mitmeid juhuseid, kus film meeldib teisel korral kõvasti rohkem. Leo Luks ütles oma arvustuses viimases Kinolehes kuldsed sõnad: "Kindlasti on "Free Range" vaataja suhtes nõudlik film, mille parimad küljed ei avane esimesel korral, kui tähelepanu on paratamatult liialt sündmustikule keskendunud."

Nii minuga juhtuski, et konsentreerusin esimesel korral peamiselt sisule, mis ei sisalda ju tegelikult mingit erilist pinget ega pole ka teab mis mõttetihe. Teisel korral suutsin asja vaadata hoopis uue pilguga ja ei mõelnud enam niivõrd süžeele, nautides pigem suurepärast pilti ja muusikat ning olin tõesti lummatud. "Free Range" ei ole klassikalises mõttes sisutihe ning dialoogi on suhteliselt vähe. Tempo on suhteliselt aeglane. Sellest pole midagi, sest köitev visuaal koos hea taustamuusikaga loovad mõnusa miljöö. Mart Tanieli kaameratöö on nagu "Sügisballi" ja "Pühas Tõnuski" kena ja sujuv ning oma olemuselt rohkem kunstipärane. Filmi visuaal on kui meisterlik kunstitöö. Montaažki on igati õnnestunud. Üks paremini üles võetud ja monteeritud stseene on see sama, millega treiler algab - see on ju silmale tõeline komm (ka kõrvale!). Päris tabavalt on öelnud Nuxx oma blogiarvustuses: "Mu poolest võiks Veiko Õunpuu järgmine film sisaldada ainult aegluubis erinevaid peostseene, täispikkuses filmina, ilma naljata, see teema tundub on režissööril käpas, tekstiosa ja stoorivärk võiks olemata olla".

Et "Free Range'i" nautida, peab kindlasti ka muusika meelepärane olema. Muusika on filmis väga olulisel kohal, kuna see kõlab taustaks päris tihedalt (ikka kõvasti rohkem, kui Õunpuu eelnevates fimides), andes kõva panuse üldise meeleolu loomiseks. Kõlab peamiselt 70ndate (hipi)rokk. Mulle muusikavalik räigelt meeldis ja pean seda üheks filmi kõvemaks trumbiks. Treileriski kõlav võrratu "Seabird" (esitajaks Alessi Brothers) on suurimaks lemmikuks. On leitud palju mõnusaid ja mahedaid lugusid, mis sobivad ülihästi taustaks, ja mida oli tõesti nauding kuulata. Parimad näited: Scott Walker "The Ballad Of Sacco And Vanzetti", Scott Walker "Glory Road", Cat Stevens "Peace Train". Väga ilus on kahtlemata ka Salvatore Adamo ballaad "Inch' Allah". Soundtracki täisnimekirja võib leita siit.

Ega see sisu ka nüüd iseäranis kehv ei ole. Loogilisus on täitsa olemas. Peategelane Fred seal mässab ja protesteerib, peamiselt ühiskonna vastu. Mees tahtab vaba olla, et ei peaks vastutama. Ta ihkab imelist romantilist vabadust. Fred on oma olemuselt boheemlaslik loomeinimene. Aga mis sa teed ära, kui sul laps on sündimas. Fred tunneb väga ebamugavalt sellises situatsioonis. Eks selle ebamugavuse ja rahuolematuse vastureaktsioon ongi veiderdamine ja tobe käitumine (näiteks trolli kaaberdamine või tõstukiga tehtud rumalused). Selge see, et Fred on kunstnikuhingega, kuid oleks rohkem tahtnud näha teda tegelemas loometööga (kirjutamisega) või filosofeerimas vaimumaailma teemadel. Pigem jätab Fred lihtsalt loodri mulje, kes ei viitsi tööd teha ning armastab tina panna ja pidutseda. Siiski mees vähemalt üritab pereinimese elu elada ja tööl käia.

Loomulikult ei saa Õunpuule ette heida seda, et Fredist on tehtud ebasümpaatne ja ärritav inimene. Tegelikult teistkordsel vaatamisel hakkas peategelane mulle juba teatud määral südamelähedaseks muutuma ja hakkasin teda mõistma. Küll aga tahaks Õunpuud hurjutada selle eest, et tegelaskuju oma käitumisega pole suurt veenev ning seepärast ei suutnud talle piisavalt kaasa elada. Milleks mässata, kui oled nii passiivne? Tahaks näha arengut.

Üldiselt on film Õunpuu kohta üllatavalt helge. Leidub ka head huumorit, eriti just seoses Roman Baskiniga, kelle kogu ekraanil oldud aja jooksul oli raske muiet mitte näol hoida. Ka Peeter Volkonski, kes mängib Fredi isa, suust tulevad tekstiread on enamjaolt tõeliselt humoorikad. Parimaks kohaks on see, kuidas ta räägib oma panuse andmisest ühiskonna heaks (et oli "koguni" 4 aastat pereinimene).

Näitlejatöödest sümpatiseerus väga, siiani mitte eriti esile tõstetud, Jaanika Arumi osatäitmine. Tema mängitud tegelane oma olukorraga läks mulle küll hinge. Lauri Lagle sai normaalselt hakkama. Vanameistrid Baskin ja Volkonski aga säravad. Mitmed lühirollid jätsid hea mulje. Anne Türnpu esitada on väga lahe ja sihuke omamoodi kuju. Laura Peterson on väga armas.




Need, kes filmis pettusid, soovitan seda uuesti üle kaeda. Kurat, mulle hakkas "Free Range" 2. korral nii meeldima, et tõenäoliselt võtan filmi ka 3. korda ette. Sõpruses veel linastub.

8,5/10

September kinos

Ei tea, miks ma ei suuda kuukokkuvõtteid "viisakal" ajal postitada. Võiks juba varsti oktoobrist rääkida, aga mul veel mihklikuu resümee ette kandmata. Septembris vaatasin kinos 4 filmi.

• Jeune & jolie ("Noor ja ilus") - 7,5/10
  Film, mis paneb mõtlema prostitutsiooni teemal. Peategelaseks noor neiu, kellele pakub pinget enesemüümine. Hästi tehtud huvitav film. Õhku jääb vaid küsimus, miks küll heal järjel olev 17-aastane tüdruk hakkab prostituudiks? Marine Vacth on imeilus.
• Blue Jasmine ("Kurb Jasmine") - 8/10
  Vanameister Woody Allen on saanud hakkama jällegi hea filmiga. "Blue Jasmine" on veidi tõsisem ja melanhoolsem, kui tema viimase aja teosed. Loomulikult ei puudu ka filmist huumor, tegu ju ikkagi Woody Alleniga. Cate Blanchett tõestab oma väga tugeva rollisooritusega, et on endiselt üks parimaid naisnäitlejaid siin maamuna peal. Ta on oma rollis lihtsalt äärmiselt väljendusrikas, kuid ei keera vinti ka liialt üle. Filmis on aga veel mitmeid põnevaid ja värvikaid tegelaskujusid. Suurepärane segu traagikast ja koomikast. Puhas kvaliteet.
• Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest - 8,5/10
  Selle filmiga on huvitavad lood. Ootasin uut Õunpuu teost suure õhinaga, kuid esmavaatus pakkus suure pettumuse. Kuna Õunpuu on väga tähtis lavastaja minu jaoks, tahtsin anda filmile teise võimaluse. Teisel korral suutsin asja vaadata hoopis uue pilguga, nautides head pilti ja veel paremat muusikat ning olin lummatud. Rohkem praegu ei räägiks, sest lähipäevil teen "Free Range'i" kohta earldi postituse.
• Don Jon - 4/10
  Jäi kuidagi lahjaks minu maitse jaoks. Ei oskagi midagi erilist kommenteerida, lihtsalt polnud minu teetass, aga ära kannatas vaadata. Joni isa mänginud Tony Danza oli väga lahe, pakkudes väga humoorika esituse. Kuuldavasti meeldib film paljudele, nii et suva see minu arvamus.

August kinos

September hakkab juba läbi saama, aga ma pole augustist veel rääkinudki. Kuna vaatasin vaid 2 filmi kinos (neist 1 veel varem nähtud), siis mõtlesin vahepeal, et ehk teeks augusti ja septembri kokkuvõtte koos. Nüüd otsustasin ikkagi traditsiooni mitte murda ja teen augusti kohta eraldi postituse.

• Kõik muusikud on kaabakad - 7,5/10
  Noorelt lavastajalt Eleri Saarikult väga huvitav debüüt. Värvikas ja kihvt, kuid pigem ebatavaline film. Vaatasin linateost kinos esmakordselt eelmise aasta novembris ja olen juba sellest kirjutanud - loe siit.
• Elysium ("Elüüsium") - 4/10
  Ootasin vähe rohkem tõsiseltvõetavamat linateost. Paraku leidub siin nii palju ebaloogilisust, et filmi võiks nimetada rumalaks. On palju (ajuvaba) märulit, kuid vähemalt visuaalefektega on saadud ilusti hakkama. Filmi üheks pointiks on maailmas valitseva ebavõrdsuse kritiseerimine. Sotsiaalne sõnum on täitsa olemas. Oleks tahtnud rohkem teada saada Elysiumi eluolust - muidu igati kenasti disainitud kosmosejaam. Matt Damon on hea, omas elemendis. Meeldejäävaima rollisoorituse teeb kahtlemata Sharlto Copley - väga kihvtilt mängitud kurjam. Minu silmis on "Elysium" täiesti tavaline popkornifilm, mis ununeb kiiresti. Selge pettumus. Väga paljudele "Elysium" siiski meeldib.

Juuli kinos

Suvel kohe mitte kuidagi ei taha kinno jõuda. Juulis nagu juuniski õnnestus näha vaid 2 filmi suurelt ekraanilt.

• Before Midnight ("Enne südaööd") - 8,5/10
  Richard Linklater jätkab põhimõtteliselt samas võtmes nagu triloogia eelmistes osades. Jälle on film dialoogi täis, peategelased on ainult vanemaks aga ka eluküpsemaks saanud. On huumorit ja teravmeelitsemist. Palju räägitakse suhetest ja seksist, aga seda intelligentsel moel. Tarkusi tuleb nagu konveierilt. Dialoogid on igati realistlikult kirjutatud ja ei jäta üldse võltsi muljet, kuigi vahepeal läheb päris ägedaks sõnasõjaks. Kohati muutub antud draama täitsa raskekoeliseks (valusaks), aga mulle selline asi just istub (ei mingit ninnunännutamist). Pinget on palju. Tuleb öelda välja valus tõde! Filmi nauditavuse eest tuleks kindlasti tänada ka Ethan Hawke'i ja Julie Delpy'd, kes pakkusid väga elulise elamuse oma rollisooritustega. Mulle isiklikult meeldib "Before Midnight" trioloogiast kõige rohkem. Kvaliteetne elutark draama.
• Searching for Sugar Man - 8/10
  Hästi jutustatud lugu imepärasest tõelisest muusikalegendist. Ühtaegu nii paeluv dektektiivipõnevik kui ka meeltliigutav tuhkatriinulugu Suurest mehest. Mina läksin filmi vaatama sisuliselt "puhta lehena" ning tänu sellele oli hämmastamist palju. Sellist müüti nagu Sixto Rodriguezel annab alles otsida. Kohustuslik dokumentaal!

Juuni kinos

Juunis jõudsin suurelt ekraanilt vaadata kõigest 2 filmi. Soojade ilmade ja pikkade valgete õhtudega ajal kasutan pigem võimalust väljas midagi teha (näiteks golfi mängida) ja ega see filmide valik ka kõige parem pole.

• Now You See Me ("Nüüd sa näed mind") - 7/10
  Film, mida ei saa tõsiselt võtta. Tegu on pelgalt kerge meelelahutusega. Tempo on hea, näitlejatööd korralikud, efektsust leidub küllaga, põnevust ja nalja ka. Mustkunstnike lahedat trikitamist näeb samuti. Mingit erilist väärtust film ei oma. Kunsti taga ei aeta ja teab mis sügavamõtteliseks ei muututa. Võib ju öelda, et "Now You See Me" on rumal film, kuid minu jaoks oli see lihtsalt okei meelelahutus.
• Man of Steel ("Terasmees") - 4/10
  Sissejuhatus meeldis. Parimad kohad olid peategelase Clarki lapsepõlve ja noorukiea meenutused, mida jälgisin suure huviga - meeldis inimlikkus ja samas ka põnev maagilisus. Filmi rikkus minu jaoks aga suures osas ära üliinimlike võimetega olendite võitlusstseenid, mida esines päris rohkelt. Kogu see taplus oli nii igav ja pingevaba. Zodi ja Kal-Eli vaheline võitlus oli eriti üheülbaline ning ka liiga pikalt kestev - täielik overkill. Siuke kommertslik bullshit action ei ole kohe üldse minu teema. Kahju, et Michael Shannoni mängitud Zod nii banaalne ja äärmiselt ühetooniline karakter. Shannoni leib on ikka eriskummalised ja isemoodi tegelased. Näitlejatöödes meeldisid väga Costneri ja Diane Lane'i sooritused. Tegelikult, kui need tobedad action-stseenid välja jätta, oleks tegu täitsa hea filmiga.

Mai kinos

Mai oli eriti nigel kinokuu minu jaoks. Tulemuseks vaid 3 filmi.

• Samsara - 8,5/10
  Kena rännak maailma eripaikadesse. Filmi on palju võrreldud Ron Fricke' kuulsaima dokumentaali "Barakaga". Et tegu olevat kehva koopiaga tollest teosest!? Ma pole "Barakat" näinud, kuid "Samsarat" pean küll õnnestumiseks. Film on visuaalselt võrratu ja väga hästi monteeritud. Mitmeid stseene sai silmad põlevil jälgitud. Vaatajale näidatakse maailma ilu ja valu. Saab näha kohti, mida pole kunagi näinud. Kahju ainult, et ei jagata infot, mis paigaga parajasti tegu on. Filmiga tahetakse kritiseerida ka tarbimisühiskonda (palju prügi inmkond toodab). Igati huvitavalt on vaatajale demonstreeritud seda, kui mehhaniseeritud meie tööstus ja põllumajandus on. Ka inimesed tunduvad mehhaniseeritud olevat - vaadake kasvõi neid filmi plakatil olevaid tuimasid ja robotlikke tantsijaid. Kõike seda on visuaalselt nii elegantselt aga ka esteetiliselt kuvatud, et vähemalt mina sain oma naudingu annuse kätte.
• The Great Gatsby ("Suur Gatsby") - 2/10
  Pole ammu-ammu nii mõttetut filmi käinud kinos vaatamas. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks. Ei suutnud vähimalgi määral neile kaasa elada. Mis selle Gatsbyga nii erilist siis oli? Mis tema nii suureks tegi? Näitlejatööd olid iseenest okeid, aga karakterid olid ükluised ja ebahuvitavad. Kirev multifilmilik visuaal oli pigem maitselage ja ülepingutatud ning jättis äärmiselt võltsi mulje. 3D küll asja paremaks ei teinud. Ja kas peab 20-ndaid kujutava linateose taustamuusikaks kasutama hip-hopi?! Filmist jäi meelde igav glamuuritsemine ja külmaks jättev armastuslugu. Tohutu pettumus.
• Los amantes pasajeros ("Olen nii elevil") - 6/10
  Seekord siis puhas komöödia Pedro Almodóvarilt. Film on küllaltki ajuvaba, mõne koha peal liiga labane. On palju seksi- ja homonalju. On mitmeid värvikaid tegelasi (näiteks 3 peategelastest stjuuardit). Põhiküsimus on selles, kas see huumor on liiga labane sinu jaoks või mitte, aga nalja saab palju.