Juuli kinos

Avastasin, et august hakkab läbi saama ja ma pole ikka veel juuli kokkuvõtet teinud. Shame on me! Juulis sai kinos vaid 2 filmi vaadatud ja neistki 1 kordusena.

• En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle") - 9/10
  Pärast aprilli, kui Roy Anderssoni film meil kinolevisse tuli, otsustasin 2. korda selle headuse üle vaadata. Kunstiline tase on väga kõrge. Pildikeel on lihtsalt võrratu. Film kõnetab mind ja ma usun, et ka palju teisi kaasmaalasi. Meie heaoluühiskonnas leiduvat absurdsust on kenasti kujutatud (pigem koomilisena). Surmtõsine huumor toimib hästi.
• Mission: Impossible - Rogue Nation ("Võimatu missioon: Salajane rahvas") - 6,5/10
  Mulle täitsa istub "Võimatu missiooni" saaga. Hea ja pigem kvaliteetne meelelahutus. Tempo on taas kõrge. Põnevust ja actionit on küllaga. Härra Cruise teeb jälle ilma kaskadööride abita vägevaid trikke. Kõva mees! Tom Cruise'i kõrval särab veetlev Rebecca Ferguson, kes teeb vägagi meeldejääva rollisoorituse. Simon Pegg veab comic relief'ina ka kenasti välja. Eelmine film, "Ghost Protocol", meeldis küll natuke rohkem. Oleks võinud olla rohkem originaalsemaid sisulahendusi.

Juuni kinos

Juuni saagiks oli kõigest 2 filmi - Norra draama ja Prantsuse põnevik.

• 1001 Gram ("1001 grammi") - 5/10
  Norra lavastaja Bent Hameri eelmisest filmist, liigutavast draamast "Jõuluks koju" ("Hjem til jul", 2010), olin suures vaimustuses, kuid "1001 grammi" jättis pigem igava mulje ja ei kõnetanud mind. Millest film räägib? Elus kergelt pettunud ja oma töösse pühendunud naine otsib armastust. Palju aega kulutatakse tema (igava) töö näitamisele. Film on rahulik ja mõtlik, natuke on huumorit, natuke romantikat. Tempo on tõesti aeglane ja dialoog hõre. Filmi pildiline külg on iseenesest kena, operaator on teinud head tööd.
• La French ("Prantsuse ühendus") - 7,5/10
  Korralik krimipõnevik prantslastelt. Käib äge võitlus narkoäriga ja sellega seoses ka maffiavõrgustikuga. Film põhineb tegelikel sündmustel. Üldjoontes on tegu tavalise "politsei ajab pätti taga" tüüpi linateosega, kuid erineb selgelt harilikust Hollywoodi actionmärulist. Siin filmis sisuliselt puudub ajuvaba action. Peategelased on isikupärased ja huvitavad. Jean Dujardin teeb igati hea rolli. Haarav film, meisterlikult tehtud.

Mai kinos

Mai tulemuseks oli vaid 2 kinokülastust, 2 teineteisest totaalselt erinevat filmi. Mõlemad olid okeid ja said sama hinde.

• Taxi ("Taksojuht") - 7/10
  Kuulus Iraani lavastaja Jafar Panahi sõidab taksoga Teheranis ringi ning muidku ekraniseerib tema taksoga sõitjaid. Filmis arutletakse tugevalt piiratud tingimustega elu ning poliitilise olukorra üle Iraanis. Saab piisavalt adekvaatse ja kriitilise ülevaate Teherani eluolust. Film on südansoojendav, inimlik ja humoorikas. See on justkui dokumentaalfilm, kuid õhku jääb küsimus, kui palju on lavastatud. Linateose teeb erakordseks see, mismoodi see on filmitud (väikse kaameraga auto armatuurlaual) ja see, et Panahil on ju Iraanis tegelikult filmitegemise keeld. Kas film nüüd vääris oma võitu (Kuldkaru) Berlinalel? Selles julgen natuke kahelda. "Taksojuht" on minu arust selleks liiga lihtne ja kannatab pinge vähesuse all. Muidu, hea ja parajalt kriitiline film.
• Mad Max: Fury Road ("Mad Max: Raevu tee") - 7/10
  George Miller on pärast 30 aastat taas toonud meie ette Mad Maxi maailma. Äärmiselt intensiivne möllufilm. Action-mürgel käib täistuuridel peaaegu algusest lõpuni. Visuaal on väga kena ja stiilne. Eriti meeldis liivatormiepisood, mis oli tõeline komm silmale. Väga kahju, et IMAXi versioon Eestisse ei jõudnud. Filmis on palju lahedaid detaile, mida kõike ei jõudnud õieti hoomata. Tuld sülitava kitarri innukas mängimine lahingu ajal oli eriti top-notch. Filmi olulisim tegelane polegi Max (Tom Hardy), vaid Charlize Theron'i suurepäraselt mängitud imperaator Furiosa. Nicholas Houlti kiidaks ka! "Fury Road" on suurejooneline spektaakel, kus sisukust ei tasu otsida. Teab mis intelligentse filmiga tegu ei ole, aga meelt lahutas küll.

Aprill kinos

Aprill oli mitmekülgne. Käisin vaatamas Rootsi komöödiat, Jaapani animet, USA indie-õudukat, eesti dokumentaali ning Sõpruse Komöödiafilmide Festivalil 2 eelmisest sajandist pärit linateost.

• En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle") - 9/10
  Lõpuks jõudis ka meil kinokavadesse (PÖFFil küll linastus ka) eelmise aasta Veneetsia filmifestivalil peaauhinna võitnud Rootsi kultusrežissööri Roy Anderssoni pika pealkirjaga linateos. Anderssoni eelmine film "Teie, kes te elate" ("Du levande", 2007) on üleüldse mu üks lemmikfilme läbi aegade. Seega oli tegu väga oodatud teosega. Olemuselt on 2 filmi väga sarnased. Mõlemad on koomilised tragöödiad ja satiirid heaoluühiskonna inimeste muredest ja unistustest. Mulle meeldib väga Anderssoni omanäoline visuaalne väljendusstiil. Interjöörid on lahedalt tehtud, kuigi on kasutatud peaasjalikult tuhmisid toone. "Tuvi ..." ei vaimustanud küll nii väga kui "Teie ...", aga meistriteoseks võib sedagi pidada.
• Kaze tachinu ("The Wind Rises" / "Tuul tõuseb") - 6/10
  Käin väga harva animatsioone kinos vaatamas. Eelmine aasta jäi üldse ses suhtes nullipoisiks. JAFFil linastus läbi aegade ühe armastatuima animaatori Hayao Miyazaki viimane teos, mis kandideeris ka oscarile. Tundus nagu hea valik. Hästi joonistatud film. Ka väikeste detailidega on vaeva nähtud. Jaapani ajalooga sai sutsuke tutvutud. Filmi üheks peateemaks on Jaapani lennunduse areng 2 maailmasõja vahel. Armastuslugu ka sisse pikitud. Ei köitnud väga. Miyazaki animatsioonid ei ole lihtsalt minu teetass. Olen näinud veel näiteks "Totorot", mis samuti ei köitnud eriti.
• It Follows ("See jälitab sind") - 6/10
  Palju räägitud ja kiidetud "It Follows" on minu arust pigem keskpärane õõvafilm. Ei olnud väga õudne. Filmis ei toimu erilist arengut ja kogu see õudus jättis rohkem sihitu mulje. Vähemalt visuaaliga on hästi hakkama saadud. Kaameratöö on väga kena.
• La vita è bella ("Elu on ilus") - 7,5/10
  Tegu Roberto Benigni 1997. aasta linateosega, mis võitis parima võõrkeelse filmi ja parima meesnäitleja oscari. Nukker, aga ka väga humoorikas linateos holokaustist. Humoorikaks tegi filmi Roberto Benigni ülimalt elurõõmus tegelaskuju, mis on ka selle tragikomöödia naelaks.
• Sipelgapesa - 6/10
  Milline kirev elu käib Lasnamäe garaažikompleksis! Natuke ehk liiga aeglane ja pealiskaudne dokumentaal. Puudub korralik puänt. Ei olnud piisavalt huvitav minu jaoks, ootasin enamat. Muidu tore ja inimlik film, kus on ka omajagu koomikat.
• Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb ("Dr. Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi") - 8/10
  Stanley Kubricku suursaavutus aastast 1964. Väga paljud peavad seda kultuslavastaja parimaks tööks. Filmiga kritiseeritakse osavalt tehnoloogia liigset usaldamiseks. Tegu ongi omamoodi hoiatusfilmiga. Omal kohal on must huumor USA ja NSV Liidu vahelise külma sõja teemal. Linateose üheks trumbiks on kindlasti lahedad grotesksed tegelaskujud. Peter Sellers särab täiega oma kolmes ülikoomilises rollis.

Märts kinos

Märtsis sai kinos kõigest 3 linateost vaadatud, seejuures 1 neist oli kordus (üks 2014. aasta parimaid filme "Birdman"). Taas linastus uus Eesti mängufilm ning üle pika aja sai nähtud head ulmefilmi.

• Birdman ("Lindmees") - 9,5/10
  Käisin 2. korda seda headust vaatamas. Tõesti äge film! Kirjutasin sellest siin.
• Vehkleja - 7/10
  Ilus helgetooniline film. Hästi jutustatud, südantliigutav ja inimlik lugu. Tempo on parajalt rahulik. Pildikeel näeb hea välja. Sõjajärgse aja rusutust on hästi ja veenvalt kujutatud. Märt Avandi sobib ideaalselt sangari rolli. Ta on peaosas tõesti suurepärane. Lapsed on ka väga hästi mängima pandud. Ursula Ratasepp on äärmiselt meeldiv näitlejanna. Kui nüüd midagi kritiseerida, siis süžee on kergelt hõre ja kohati tükib liigne klišeelikkus ligi. Siin-seal pingutati melodramaatilisusega ehk liigselt üle. Üldmulje on igal juhul positiivne. Sümpaatne draama!
• Ex Machina - 8/10
  Minimalistlik intelligentne ulmelugu. Huvitavalt ja mitmetahuliselt analüüsitakse tehisintelligenti teemat. Film paneb mõtlema selle üle, et kõrgetehnoloogia arendamisega ei maksa üle pingutada. Humaansus saab niimoodi kannatada. Kerkib esile ka mõte, et mis siis kui robotid võtavad võimust. Alicia Vikander on naispeaosas väga hurmav. Veetleva tehisintelligent Ava mõistatuslikkus ja inimlikkus teevad temast äärmiselt põneva tegelase. Tema (selle) manipuleerimisoskus teeb filmi kaasahaaravaks. "Ex Machinas" on parajalt pingeline atmosfäär. Minu jaoks igati paeluv linateos.

Veebruar kinos

Taaskord jäi kuu kokkuvõtte tegemine unarusse, aga lõpuks võtsin end kokku ja leidsin selle aja. Veebruaris tuli 8 kinokülastust. Kokku nägin 7 uut mängufilmi ja kordusena Queeni kontsertlindistust. 2 linateost ("Mommy" ja "Still Alice") meeldisid niivõrd, et neil on tõenäoliselt asja 2015. aasta kino top 10-sse. Xavier Dolani "Mommy" pakkus eriliselt tugeva elamuse.

• Queen Rock Montreal '81
  Käisin teist korda vaatamas Queeni suurepärasest kontserti. Kergelt häiris see, et pilt ja heli ei olnud päris sünkroonis, oli umbes poolesekundiline viive. Seekord oli heli ka kuidagi liiga kõva. Muidu on äge, et selliseid asju tuuakse suurele ekraanile!
• En chance til ("Teine võimalus") - 5/10
  Oscarivõitja Susanne Bier on tahtnud teha realistlikku ja intrigeerivat filmi, kuid minu jaoks ei olnud see üldse veenev. Film on küllaltki depressiivne, aga teatud määral ka põnev. Üheks põhiteemaks on emadus, mida käsitletakse šokeerival moel. Raske film. Vaevu keskpärane draama.
• Wild ("Metsik") - 6/10
  Keskpärane rännakufilm. Reese Witherspoon on väga hea.
• Mommy ("Emme") - 9,5/10
  Üks silmapaistvamaid ja kiiduväärsemaid 2014. aasta filme. Väga tugev draama. Emotsionaalne ja võimas lugu psüühiliselt haige ja raskeloomulise lapse kasvatamisest. Lõpuosa oli eriti emotsioone esile kutsuv. Film on tormiline ja ilmekas, huumorit on ka. Aeg möödus tõesti kiiresti. Visuaalselt igati kenasti tehtud, pakkudes kohati väga huvitavaid lahendusi. Rohkem selliseid raputavaid elamusi!
• The Imitation Game ("Imiteerimismäng") - 7,5/10
  Hästi tehtud biograafiline draama mõistatusilkust matemaatikust Alan Turingust. Benedict Cumberbatch on oma oscarinominatsiooni auga ära teeninud. Filmis kerkivad esile 2 suuremat teemat. Esiteks Enigma koodimasina lahtimurdmise saaga, mis oli täitsa haarav. Teiseks Alan Turingu olemus - täpsemalt oma homoseksuaalsuse varjamine (tol ajal omasooiharus karistatav) ja sellega kaasnevad katsumused. Cumberbatch on hästi esile toonud peategelases peituva valu ja psüühilise murdumise. Kiidan linateose kõrgetasemelist lavastust ja üldse teostust.
• 1944 - 7/10
  Elmo Nüganen on hakkama saanud täitsa viisaka sõjafilmiga. "1944" on vajalik film eestlastele, rääkides tähtsast perioodist meie ajaloos. See on hea viis värskendada meie ajaloolist mälu. Soovitan küll kõigil vaatama minna, kes pole veel seda näinud! Lahingustseenid on minu arust okeilt tehtud. Möllu ja actionit ikka on, kuid see pole vast kõige olulisem. Filmi emotsionaalsemaks tahuks on see, kuidas eestlased sattusid võitlema üksteise vastu ja seda veel võõras sõjas. Sõjastseenides on ka ilusaid ja inimlikke hetki, kus kerkivad esile rahvustunne ja väärtused. Film pakub mõtteainet teemal, kui õigustatud oli eestlaste osalemine, kas siis Saksa või Vene poole peal ning kas neil oli üldse valikut. Õnneks jäädakse pigem neutraalseks, ega tehta niivõrd sakslasi või venelasi maha. Suurt moraali ei loeta. Ülkokkuvõttes räägib film ikkagi sõja mõttetusest. Inimesi hukkus 2. maailmasjas palju, kuid see ei olnud niivõrd sõda inimeste vahel, vaid pigem erinevate riikide ja ideoloogiate vahel. Make love, not war!
• American Sniper ("Ameerika snaiper") - 6/10
  USAs lained löönud ja palju vaatajaid kogunud Clint Eastwoodi uusim linateos ei vaimustanud mind. Tegu siis 6 oscarile kandideerinud tõsielul põhineva filmiga ühendriiklaste suurest sõjasangarist - ses suhtes on arusaadav, miks film seal maal laineid löönud on. Filmi huvitavamaks küljeks on minu jaoks eelkõige inimese psüühika uurimus. Selge see, et sõjakoledused muudavad inimese psüühikat, teinekord üsna halvavalt. Ka peategelase Kyle'i vaimse tervisega pole kõik korras. Kyle on ka ohver, sõja ohver. Bradley Cooperilt jällegi suurepärane töö.
• Still Alice ("Siiski veel Alice") - 9/10
  Sisu koha pealt masendav ja melanhoolne film. Raske draama, aga mulle meeldis. Minu jaoks oli filmis piisavalt pinget aga ka helgust ja südamlikkust. Liiga morbiidseks asi ei lähe. Filmis olid mõned kohad, mis kutsusid esile eriti tugevaid emotsioone. Muidugi Julianne Moore on väga-väga hea, tema rollisooritus on vaatamist väärt. Ega ta ilmaasjata oscarit ei võitnud. Inimlik ja hingeminev film.

Jaanuar kinos

Jaanuaris jõuab traditsiooniliselt kinoekraanidele palju suurepäraseid linateoseid. Mitmed oscaritele kandideerivad filmid linastuvad meil just aasta alguses. Kokku sai vaadatud 9 mängufilmi ning 1 kontsertlindistust. Oli palju tõeliselt muljetavaldavaid rollisooritusi: Jake Gyllenhaal ("Nightcrawler"), J.K. Simmons ("Whiplash"), Julianne Moore ("Maps to the Stars"), Michael Keaton ("Birdman"), Edward Norton ("Birdman"), Eddie Redmayne ("The Theory of Everything").

• Nightcrawler ("Öö kutse") - 10/10
  Julgen väita, et "Nightcrawler" on käesoleva kümnendi üks muljetavaldavamaid krimidraamasid (võib öelda ka krimipõnevik või põnevusdraama). Ma sattusin täiesti ekstaasi. Film on äärmiselt pingeline ja intrigeeriv. Jake Gyllenhaal teeb aasta (ühe) parima rollisoorituse - milline põnev, judinaid esilekutsuv, väga hästi kirjutatud ja veel paremini välja mängitud antikangelasest karakter! Peategelase salakavalus, jõhkrus ja kummastav käitumine, olles samal ajal väliselt viks ja viisakas, teevad temast vägagi meeldejääva ja huvitava karakteri. Film teeb oma looga tabava kriitika (seejuures otsest moraali ei loeta) uudistesaadetele ja üldse meediale, kus on suur osakaal on vägivallal ja krimiuudistel, nii et koguni sõltutakse kuritegevusest. Siin tekib küsimus, kui kaugele võib minna, et saada intrigeeriv uudislugu. Film on laitmatult lavastatud ja väga kena operaatoritööga pakkus tõeliselt suure ja nauditava elamuse. Esimene 2014. aasta linateos, mis on saanud minult maksimumhinde.
• Whiplash - 8/10
  Paljudes arvustustes on kirjeldatud seda kui spordifilmi. Seda võibki võtta nii, sest peategelane soovib omal alal tippu jõuda ja on nõus selle nimel kõvasti trenni tegema. Veri, higi ja pisarad kuuluvad täitsa asja juurde. Psühholoogiline sõda peategelase ja pedagoog Fletcheri vahel pakkus põneva vaatemängu. Muidugi lõpp oli vaimustav. Vaimustav oli ka J.K. Simmonsi osatäitmine, kes mängis teravkeelset ja võimukat türanni vägagi ekspressivselt. Tõenäoliselt võidab ka kuldmehikese, mida ta igal juhul väärib. Hea pingeline film.
• Unbroken ("Murdumatu") - 5,5/10
  Üllatavalt vähepakkuva ja vähese pingega stsenaariumiga on vennad Coenid hakkama saanud. Mart Raun ütles põhilise ära ühe lausega oma blogis: "Korrektne, kohati jõuline ja mõjuv, ent nii vormilt kui sisult klišeelik, kulunud ja üsna ilmetu päriselul põhinev lugu, mida Hollywood suudab kinnisilmi toota". Ei tahakski rohkem suurt midagi lisada. Ühe korra kannatas ära vaadata, kuid mingit elamust kui sellist ei saanud.
• Maps to the Stars ("Tee tähtedeni") - 8,5/10
  Milline sünge, sünge film David Cronenbergilt. Hollywoodi tähed maadlevad psüühiliste probleemidega. Olulisemad tegelased on omamoodi segased ja kohati täitsa patoloogiliselt käituvad. Siit filmist võib leida Cronenbergile omast brutaalsust, aga ka perverssusi. "Maps to the Stars" suutis mind isegi šokeerida ja raputada (ilma labaseks muutumata) ning see mulle meeldis. Tahaks, et jõuaks rohkem taolisi julgeid, aga maitsekalt tehtud filme kinolevisse. See film ei ole kindlasti mõeldud massidele, vaid sobib selgelt kitsamale ringkonnale, kes suudab taluda sellist morbiidset ja šokeerivat linateost. Liiga "hull" nüüd ka asi pole, sest filmis leidub parajal määral ka huumorit, mis muudab vaatamise kindlasti talutavamaks. Julianne Moore teeb hiilgerolli. Tema tegelaskuju on haiglane ja pöörane, misjuures Moore'i hingestatud sooritus ja rolli sisseelamine muudavad selle vaatemänguks omaette. Kui ta poleks mänginud samal aastal filmis "Still Alice", siis oleks Julianne tõenäoliselt selle rolli eest naispeaosa oscarile kandideerinud. Ma ei tea, kas mul on kummaline maitse, aga mind paelus väga see sünge, kõle, veider ülevaade Hollywoodist. Väga hästi lavastatud!
• Birdman ("Lindmees") - 9,5/10
  See film pakkus alles vägeva elamuse! Üks lahedamaid, aga ka unikaalsemaid 2014. aasta linateoseid. Film on intensiivne, pingline ja humoorikas. Raske oli ennustada, mis edasi juhtuma hakkab. Käib lahe mäng fantaasia ja reaalsuse vahel. Film on veider, aga seda heas ja humoorikas mõttes. Äärmiselt head näitlejatööd. Eriti säravad peaosaline Michael Keaton ja Edward Norton. Emma Stone on ka pagana hea näitlejanna. Mind imponeeris väga operaatoritöö. Kaamera pidev liikumine pikkades kaadrites ja vahepealsed suured plaanid näitlejate nägudest keevaliste dialoogide ajal olid äärmiselt nauditavalt tehtud. Üldse kogu kaameraliikumine on huvitavalt lahendatud. Operaatoritöö on tõesti fenomenaalne! "Birdman" on hetkel "Nightcrawleri" järel mul 2014. aasta filmide seas lemmikuselt 2. kohal.
• Big Eyes ("Suured silmad")- 6/10
  Keskpärase sisuga eluloofilm, muidu okeilt tehtud. Tim Burtonile omaseid kiikse ning põnevad ja kummalised karaktereid siit kahjuks ei leia. Filmiga tahetakse kritiseerida kunsti kommertsialiseerumist. Ei olnud väga huvitav ja piisavalt usutav linateos.
• Queen Rock Montreal '81
  Queen kuulub mu lemmikute hulka ja näha nende täispikka kontserti kinos, kus heli ja pilt on hoopis midagi muud kui kodus, oli ammune unistus. Igati suurepärane konstsert. Brian May on ikka hämmastavalt hea kitarrist. Mercury vokaalsetes võimetes ei kahtle vist keegi, aga ka instrumentaalne pool on täiesti esmaklassiline. Queeni nelikust olid kõik tasemel. Mõnes kohas läksid ka silmad märjaks, kuna Queen on nii südamelähedane mulle, näiteks "Play the Game'i" alguses. Kui eraldi veel välja tuua veel lemmikum lugu antud esinemisest, siis selleks oleks "I'm in Love with My Car", kus muide laulab trummar Roger Taylor. Siis veel "Keep Yourself Alive oli eriti hästi esitatud. Muidu väga õnnestunud konstert algusest lõpuni. Pilt oli üllatavalt kvaliteetne ja heli ka OK.
• Foxcatcher - 6/10
  Kõledusttekitava atmosfääriga aeglaselt kulgev draama. Film oli siiski minu jaoks kohati liiga veniv ja igavapoolne. Jällegi hästi näideldud film. Carell, Tatum ja Ruffalo väärivad kiitust. Carelli poolt mängitud rahulik (nii rahulik, et hakkab kõhe), ekstsentriline ja haige hingega mees, tõi oma peidetud ähvardava olekuga filmi sisse pinget. Kogu aeg oli tunne, et midagi halba võib juhtuda. Tegu ei ole kergesti mõistetava linateosega. Mul oli raske aru saada filmi võtmesündmusest ja teatud du Pont'i otsustest. Ei köitnud piisavalt, kuid vaadatav draama. Samas pildikeele kohta ei ütleks ühtegi halba sõna.
• '71 - 7,5/10
  Korralikult meisterdatud haarav põnevik. Filmis käsitletakse 1971. aasta väga ebastabiilset ja ohtliku olukorda Põhja-Iirimaal (tegevus toimub Belfastis). Noor Briti sõdur jääb üksi vaenulikku linna, kus Briti soldatitesse suhtutakse vimmaselt. Käib pidev tagaajamine ja teiselpoolt siis põgenemine. Aset leidev kassi-hiire mäng on igati realistlik. Ajuvaba action puudub, oht tundub vägagi reaalne.
• The Theory of Everything ("Kõiksuse teooria") - 7,5/10
  Täitsa hästi tehtud eluloofilm. Film räägib peamiselt Stephen Hawkingi ja tema naise vahelistest suhetest. Ühest küljest armastus- teisest küljest kannatuslugu. Minu arust oli võrdlemisi haarav. Võibolla jäi lugu natuke liiga pinnapealseks, sügavust oleks võinud rohkem olla. Imalust või klišeesid ei olnud häirivalt palju. Eddie Redmayne on peaosas tõesti väga hea ja piltilus Felicity Jones on talle vääriline partner - absoluutselt õigustatud oscari nommid.

Aasta 2014 kinos, top 10

Traditsioone peab hoidma! Nagu iga eelneva blogiaasta alguses, jätkan ka nüüd tava teha eelmisest aastast kokkuvõte ja tuua välja parimad (lemmikud) möödunud aastast. 2014. aastal nägin kinos 70 täispikka filmi. Nendest 2 olid dokumentaalid, ülejäänud kõik mängufilmid. Animatsioon jäi paraku nullipoisiks. 70-st 5 olid kordusvaatamised. Kinode jaotus formeerus seekord selliseks:
Artis - 27 korda
Solaris Kino - 16
Sõprus - 14
Coca-Cola Plaza - 12
Kosmos - 1.

Filmide valik oli hea ja mitmekesine. Kinolevi on meil ohter, eriti just Tallinnas. Vaataja saab päris kena ülevaate maailma filmiparemikust. Selleks, et 70 filmi täis saada, "pidin" väga vähe labaseid kassahitte vaatama (oleks tahtnud, oleks saanud ka ilma nendeta sellise arvu). Seejuures PÖFFil nägin 11 linateost. Võib öelda, et ca 50 korralikku filmi sai aasta jooksul kinos PÖFFi väliselt vaadatud, mis on tegelikult korralik arv. Eesti film oli ka pildis. Noore lavastaja Martti Helde linateos "Risttuules" oli niivõrd erakordne, et pääses auga minu top 10-sse. 2014. aasta Eesti mängufilmidest meeldis ka Maimikute "Kirsitubakas". Raagi "Ma ei tule tagasi" ja Jaan Toomiku "Maastik mitme kuuga" valmistasid kerge pettumuse, kuigi kumbki neist pole otseselt halb film.

Enne kui asun 2014. aasta kinos nähtud filmide top 10 juurde, mainin igaks juhuks ära, et sellised tipp-topp 2014. aasta filmid nagu "Nightcrawler", "Birdman" ja "Whiplash" on kaetud käesoleval aastal ja seega arvesse ei lähe. Näiteks "Nightcrawler", mida õigupoolest oli võimalus ka vanal aastal näha, oleks tabeli kinni pannud. Edetabeli koostasin siis linateoste vahel, mida nägin esimest korda 2014. aastal ja kinos. Arvestan ainult uusi filme (2012. kuni 2014. aasta omi) ehk siis jätan välja retsospektiivide käigus linastunud vanemad filmid, mida küll ei kogunenud just palju (5). Nüüd siis minu absoluutselt subjektiivne filmide edetabel.

10. La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas")
Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. Küllaltki lõbus tükk, mis pakkus oma mitekihilisuse ja mõistatuslikkusega huvitava elamuse.

9. La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2 ("Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk")
Tugev intelligentne draama, kõrge kunstilise tasemega. Naistevahelisest armastusest on raske teha veel elulisemat ja mõjuvamat filmi kui "Adèle'i elu".

8. August: Osage County ("Augustikuu")
Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. Eriti haaras mind tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd.

7. Risttuules
Väga ilusa pildikeelega südantliigutav film. Martti Helde uues vormistiilis (tableau vivant) linateos oli väga ambitsioonikas ettevõtmine, kuid kukkus vägagi esteetiliselt ja väljapeetult välja. Hindan seda, kui peenetundeliselt käsitles ta traagilisi sündmusi. Eesti filmi jaoks on "Risttuules" tõeline suursaavutus.

6. 12 Years a Slave ("12 aastat orjana")
Steve McQueen on üle aasta taas minu top 10-s (2012. aasta kinotopis saavutas "Shame" 3. koha). Jõuline ja parajalt karm draama. Väga kenasti jutustatud ja suurepäraste näitlejatöödega. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste, kuid samas vabadustahte säilimine ja mitte allaandmine hoidis üleval head pinget. Film on igati kvaliteetselt teostatud.

5. Boyhood ("Poisipõli")
Ainulaadne linateos ühe poisi suureks kasvamiseks. "Boyhood" on äärmiselt südantsoojendav, inimlik ja eluline ning pakkus mulle palju äratundmisrõõmu. Üks tähelepanuväärsemaid 2014. aasta filme. Teha heal tasemel film 12 aasta jooksul ja sama näitlejaansambliga on erakordne!

4. The Grand Budapest Hotel ("Grand Budapest Hotell")
Muhedaim filmielamus 2014. aastast. Mõnus soe huumor. Äärmiselt stiilselt ja maitsekalt värvikirevalt kujundatud linateos. Lavastus on üleprahi - kõik on nii hästi paigas ja hoolikalt lihvitud. Ralph Fiennes võiks rohkem komöödiates mängida!

3. Gone Girl ("Kadunud")
David Fincher on ikka tase omaette. Järjekordne meistriteos mehelt. Puhas kvaliteet iga külje pealt. Viimaste aastate üks nauditavamaid ja kaasahaaravamaid põnevikke. Ja mida teeb Rosamund Pike!? Timo Diener ütles hästi: "Rosamund Pike andis meile sellise tõupuhta külma bitchi, kelle sarnast me pole kaua aega kinoekraanil näinud". Parim 2014. aasta rollisooritus naiste seas.

2. Elephant Song ("Elevandi laul")
Mulluse PÖFFi suurim üllataja. Pingeline psühholoogiline draama vaimuhaigest mehest, keda mänginud Xavier Dolan sisuliselt "varastas" filmi. Äärmiseslt huvitav tegelaskuju. Tema kavaldav psühholoogiline manipuleerimine paelus väga. Lahti rulluv müsteerium oma mitmekihilisusega on haarav ja sisaldab ootamatusi. Filmis on suurepäraselt hakkama saadud pinge kasvatamisega, et seda võib ka trilleriks nimetada.

1. Il capitale umano ("Inimkapital")
Realistlik ja hästi jutustatud Itaalia kvaliteetdraama. Põnev ja kergesti jälgitav. Filmi ühiskonnakriitika on tabav. Lavastaja on suutnud kujutada tegelaste (indiviidide) konflikti ühiskonnaga vormikindlalt ja ilmekalt. Seejuures mingeid keerulisi sümboleid või metafoore õhku ei paisata, kõik on arusaadav. Ei oskagi väga täpselt seletada miks, aga see linateos läks mulle väga korda.

..............................................................................

Väike honorable mentions ka lõpetuseks ehk siis filmid, mis on kiitust väärt, kuid jäi natuke vajaka edetabelisse pääsemiseks:
Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus")
Magic in the Moonlight ("Maagia kuuvalgel")
Tähed õlgadel ("Starred Up")
Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu")
American Hustle ("Ameerika afäär")
Force Majeure ("Vääramatu jõud")
20,000 Days on Earth ("20 000 päeva Maal")
Philomena
Dallas Buyers Club ("Elujanu")
Nymphomaniac ("Nümfomaan")

Detsember kinos

Detsember oli kvantiteedi poolest keskpärane - vaatasin 6 filmi suurelt ekraanilt. Kvaliteedi koha pealt mõnevõrra üle keskmise. Üle mitme aasta oli jälle Kosmosesse asja, kus sain elu esimese IMAX kogemuse.

• Trash ("Praht") - 6,5/10
  Minu silmis ei ole tegu teab mis märkimisväärse draamaga. Natuke ehk liiga lapsik minu maitsele. On sihuke kurb-tore filmike. Omad põnevad kohad on täitsa olemas. Ühekordseks vaatamiseks kõlbas küll, aga mingit sügavat jälge ei jätnud. Rooney Mara on hakanud mulle üha rohkem meeldima - igati sümpaatne ja ka ilus näitlejanna.
• Boyhood ("Poisipõli") - 9/10
  Siiras ja väga eluline film ühe poisi suureks kasvamisest. Oli palju äratundmisrõõmu, film kõnetas mind täiega. Endagi lapsepõlv tuli meelde ja nii mõnigi olukord tuli tuttav ette. "Boyhood" ei ole küll jalustrabav, kuid kogu see inimlikkus ja elulähedus läksid mulle väga korda. Filmis leidub hästi läbi mängitud dramaatilisi situatsioone, kus ei pingutata üle. Õnneks ei toodud loosse sisse liiga palju traagikat, vaid jäädi rohkem loomulikuks. Rohkem on küll toredaid hetki. Eriti meeldisid mulle perekondlikud muusikalised hetked, kus Ethan Hawke mängis kitarri. Hawke poolt suurepäraselt mängitud isa ongi mu lemmiktegelaseks filmis - parajalt muhe tüüp - mulle meeldis see, kuidas ta lastega suhtles. Muidu on tegemist tõeliselt fenomenaalse ja unikaalse filmiga, puhtalt juba sellepärast, et seda filmiti 12 aasta jooksul ja nii, et peamistes rollides olid samad näitlejad. "Boyhood" on üks olulisemaid 2014. aasta filme.
• Nullpunkt - 7/10
  Täitsa okeilt tehtud noortele mõeldud film. Laias laastus on siin pistmist klassikalise läbi raskuste tähtede poole linalooga. Peategelasel (täitsa viksilt tehtud roll Märt Piusilt) katsumusi jätkub. Usutavusest jääb aga vajaka. Pigem ongi see kerge vaatamine ja ega kooliealistele üldiselt ei meeldigi rasked draamad. Samas leiab siin nii mõndagi õpetlikku. Mind imponeeris kõige peategelase ja tema hullumeelse ema vahelised suhted. Epp Eespäev on oma rollis väga veenev, kus ta toob oma ettearvamatu käitumisega sisse huvitavat pinget. Tubli mängufilmi debüüt režissöör Mihkel Ulgilt.
• Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus") - 8,5/10
  Tore, kui vahel saab mõne komöödia ajal palju naerda. Mulle lihtsalt läks see huumor peale. Palju leidlikke nalju.
• The Hobbit: The Battle of the Five Armies ("Kääbik: Viie väe lahing") - 6/10
  Minu esimene film vastavatud Kosmose IMAX saalis. Saal oli kena ja tool mugav, ekraan mõnusalt suur. Sain suht OK elamuse, kuigi sisu poolest on film üsna nigel. IMAXi suurepärane pilt päästis palju ja kohati täitsa nautisin vaatemängu just visuaali pärast. Suur lõpulahing jättis süžee koha pealt ebamäärase ja isegi kohmaka mulje ning polnud eriti pingeline. Üldse kogu film kaldus umbmäärasuse poole, kuna ekraaniaega said mitmed ebavajalikud tegelased (nt Legolas). Mõned koletised olid küll ägeda välimusega ja siin seal sai natuke nalja, kuid pigem võib pidada seda lastefilmiks. Tegelastes veel rääkides, ei saa mainimata jätta, et Tauriel (Evangeline Lilly kehastuses) on ebamaiselt ilus. Tema oleks küll võinud rohkem ekraaniaega saada :). "Lord of the Ringsi" trioloogia on selgelt parem, kui "Kääbiku" oma.
• Force Majeure ("Vääramatu jõud") - 8/10
  See palju auhindu ja nominatsioone saanud teos väärib igati tunnustust ja tähelepanu. "Vääramatu jõud" on oma olemuselt psühholoogiline draama perekonnakriisist, kuid sisaldab ka kõvasti head musta huumorit. Film pakub palju mõtlemisainet paanikaolukorras aset leidnud perekonnapea ootamatu käitumise ning sellele järgnenud abikaasade vaheliste hilisemate reageeringute üle. Mängu tulevad moraaliküsimused. Filmi käimasaamine võttis aega (ehk liigagi palju). Alguses oli palju staatilise üldplaane, kus midagi märkimisväärset ei toimunud. Pere idülli lõhkunud sündmus, pani aga asja nii käima, et vahepeal läheb olukord päris tuliseks. Tänu palju kasutust leidnud mustale huumorile oli seda lust vaadata. Mulle meeldis see, kuidas lavastaja Östlund on pingega osavalt mänginud. Ühel hetkel tundub, et olukord on laabumas, siis aga naine plahvatab. Filmis on palju ootamatusi ja raske on ette näha millega kogu krempel lõppeb, kuid õnneks ei väljuta realistlikkuse piiridest. Kiiduväärt linateos!

November kinos

November oli tihe kuu, kokku sai kinos käidud 13 korda. Neist 11 leidsid aset PÖFFi raames, sellest võib lugeda siit ja siit. Seega teen praeguses kirjutises juttu ülejäänud 2 filmist.

• Interstellar ("Tähtedevaheline") - 6/10
  Christopher Nolan on teinud äärmiselt pretensioonika suurfilmi. Film on oma ambitsioonikate teemadega pigem liiga laialivalguv ja ei jäta terviku muljet. Palju suuri teemasid, aga põhjalikuks ei minda ja vastuseid antakse vähe. Minu jaoks oli loogika puudulikus ja vastuolulisus liiga suur, et film oleks vähegi sügavalt mõjunud. Ajaga mängimisega mindi selgelt liiale. Tegu on pigem kiiresti ununeva teosega. Minu arust läks lõpp eriti jaburaks ja jättis kogu asjast ennemini naeruväärse mulje. Selge see, et tegemist on ulmežanriga, aga oleks tahtnud ikkagi rohkem ratsionaalsust. Suurt kasu ei olnud ka viidetega Kubricku unustamatule ulmeklassikule "2001: A Space Odyssey". Samas film näeb hea välja. Visuaaliga on kõvasti vaeva nähtud ja tulemus on igati vaatemänguline. Spektaakel on võimas ja tehnilise külje pealt ei ole millegi üle nuriseda. Film on iseenest hästi lavastatud, Nolan on ikkagi oma ala täielik tipp. Kindlasti tuleks esile tõsta McConaughey sooritust - mees tõestas taas, et ta on üks kuradi kõva näitleja. Üldkokkuvõttes ei pea ma "Interstellarit" halvaks linateoseks, lihtsalt sisu oleks võinud tugevam olla. See-eest on päris paljud nimetanud filmi aasta parimaks. Kahtlemata on tegu igatekanti tähelepanuväärse filmiga ja soovitan seda kindlasti kinos vaadata.
• The Trip to Italy ("Reis Itaaliasse") - 7/10
  Hea meelelahutuslik komöödia. Steve Coogan ja Rob Brydon tõestavad, et on üleprahi kooomikud. Filmi läbib nõtke ja vürtsikas huumor. Naljad on enamjaolt intelligentsed, kuid sekka satub ka mõni ropp ja natuke barbaarne. Üksteise ületrumpamist kuulsate näitlejate imiteerimises oli lõbus vaadata. Filmis on häid viiteid kuulsatele filmidele. Eriti melldis "The Godfatheri" paroodiastseen. Boonusena on taustaks kena Itaalia maastik.