PÖFFist ka

Nüüd, kui PÖFFi põhiprogrammist on natuke üle poole läbi, on viimane aeg teha vahekokkuvõte nagu ma ka eelnevatel aastatel olen teinud. Juttu tuleb 8-st esimesest filmist, mida valisin välja tänavusel PÖFFil. Midagi tõeliselt rabavat või raputavat pole näinud. Tegelikult plaani järgi oleks pidanud praegu 9 teosest kirjutama, kuid kahjuks Peeter Simmi "Üksiku Saare" seansile ei jõudnud. See on ainuke selle aasta Eesti täispikk mängufilm, mis mul ikka veel kaemata.

Väikesed olendid ("Small Creatures", Suurbritannia)
Lootsin, et antud film pakuks sama elamuse kui "This Is England", mis samuti linastus Just Filmi programmi raames (aastal 2007). Mõlemad teosed räägivad ju noorte vägivallast ja tegevus toimub Inglismaal. Paraku "Small Creatures" kahvatub "This Is Englandi", mis on tõeliselt värvikas ja väga tugeva stsenaariumiga, kõrval. Tegelikult neid linateoseid ei ole mõtet võrreldagi. "Väikesed olendid" on kuiv draama, mis ei jää millegi erakordsega silma. Näitlejatööd ei ole ka just teab mis veenvad. 4/10

Head võnked ("Good Vibrations", Suurbritannia, Iirimaa)
Vaimukas ja lõbus. Mõnus taustamuss (kui sulle ikka meeldivad 70-ndad). Film annab omamoodi väikese näite, kuidas oli tol ajastul muusikabisnisisse sisse imbuda. Vaatajale kantakse ette ka mõned muusikalised numbrid. Richard Dormer pakkus äärmiselt sooja osatäitmise, mängides peategelast karismaatiliselt ning andes kõva panuse filmi läbivasse vaimukusse. Hea vitamiinilaks! 7,5/10

Sina, jumal ("You Are God", Poola)
Jällegi muusikateemaline linateos. Seekord stiiliks hip-hop, mille fänn ma absoluutselt ei ole. Ei teagi, miks ma selle Poola filmi üldse valisin. Vist PÖFFi kodulehel olnud tutvuse esimese lause pärast, kus öeldi, et tegu on Just Filmi ühe kõige süngema üllitisega ja mulle sünged filmid meeldivad. Mis ta nüüd nii hirmus sünge oli, aga kaasahaaravusest jäi vajaka. Hip-hop, mida kõlas päris ohtralt, ei olnud vähimalgi määral minu maitse ja eks see mõjutas tugevalt filmielamust. Ühe põhiteema - kuidas muusikas läbi lüüa - käsitlemine on iseenesest täiesti okeilt lahendatud. 5/10

See valss on sinu ("Take This Waltz", Kanada)
Selle filmi puhul äratas enim huvi Michelle Williams, kes mulle näitlejana tohutult meeldib. Eriti sügava mulje jättis ta rolliga "Blue Valentine's". Oma talenti näitas Williams ka selles Kanada filmis ja mu armastus tema vastu kasvas veelgi. "Take This Waltz" on hea muhe komöödia, sisaldades ka tõsisemat draamat. Filmi peateemaks on mehe ja naise vahelised suhted. Erinevalt sama tüüpi Hollywoodi toodangust, on antud film täiesti realistlik ilma tobedate suurtel liialdamistel põhinevate naljadeta. Nagu antud teos tõestab, saab head (arukat) nalja teha ka realistlikes situatsioonides. Tugeva panuse filmi huumorisse andis kindlasti Seth Rogen, kes nagu muuseas suudab vaatajaid naerutada. "Take This Waltzi" peamised trumbid on usutavus ja Michelle Williams. 8/10
Turvalisus pole tagatud ("Safety Not Guaranteed", USA)
Tore indie film ajas rändamisest. Hea, et ei püütud jäljedada teisi selleteemalisi linateoseid. Naljakas ja südantsoojendav film. Hea tuju tekitaja. 7/10

Armastus ("Love", Austria, Prantsusmaa)
See linateos on pealtnäha äärmiselt rahulik, kuid kätkeb suuri vaimseid pingeid, millega meespeategelane peab toime tulema. Valus film, sisaldades ka Hanekesele omast jõhkrust. On ju üheks peateemaks surm ja selle ootamine. Seda teemat on raske helgelt kujutada. Ei ole kerge vaatamine, kuigi pealkirjaks on "Armastus". Armastus on jah õhus, kuid selle jõud ei ole kõikvõimas nagu siin tõestatakse. Ka tugev armastus võib närtsida teatud olukorras. Film on tõesti tõsine ja mõtlemapanev. Lavastajatöö on kõrgeklassiline ja ega Hanekeselt ei ootakski muud. Tõeliselt intelligentne film. 7/10
Oh sa poiss ("Oh Boy", Saksamaa)
See must-valge film räägib ühest Saksa noormehest, kes otsib kohta oma elus. Vaatluse all on üks päev tema elus Berliinis. Juhtub nii mõndagi. See päev on kui väike rännak eneseleidmiseni. Berliin ise mängib ka oma osa. Film oma rahulikkuses ning mõtisklevasse olekusse laskudes kutsub esile ka filosoofilist mõttelaadi. Must-valge pilt lisab kunstipärasust. 7/10

Reetmine ("Betrayal", Venemaa)
Mida teha, kui saad teada oma abikaasa armuafäärist? Olukord muutub intrigeerivaks. Iseenesest lihtne lugu, mis ei anna küll lihtsat lahendust. Hea operaatoritöö, mis on antud juhul väärtus omaette. Kõik plaanid on väga kenasti üles võetud. Üllatavalt rahvusvaheline näitlejaansambel sai tööga hästi hakkama, kuid eraldi tuleks kiita naispeategelast kehastanud sakslannat Franziska Petrit. 6/10

-------------------------------------------------------------------------------

Minu kavas on veel sellised filmid:
* Argipäev ("Everyday", Suurbritannia)
* Barbara (Saksamaa)
* Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
* Kolka Cool (Läti)
* Pekingi tuled ("Beijing Flickers", Hiina)
* Süütus ("All That Matters Is Past", Norra)
* Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
* Viimane ilus päev ("The Last Fine Day", Saksamaa)
* Välgatus ("Flicker", Rootsi)

Oktoober kinos

Oktoobris sai käidud 10-l kinoseansil. Tänu Sõprusele tutvusin esmakordselt läbi aegade ühe tunnustatuima režissööri Federico Fellini teostega (3). Kahel kontserdil sai ka käidud. 2 mu suurt lemmikut rokkmuusikas - Led Zeppelin ja Queen - toodi kinno. Muidugi pidin seda nägema! Niisiis, uuemaid mängufilme oli 10 hulgast 5.

• La dolce vita ("Magus elu") - 6,5/10
  Fellini retrospektiivi avas minu jaoks see 1960. aasta teos. Film annab hea ülevaate rikastest elupõletajatest fellinilike kunstiliste liialdustega. Marcello Mastroianni sobis ideaalselt mängima päevavargast elumeest, kelle ainsaks eesmärgiks oli vist lulli lüüa ja glamuuri nautida. Äärmiselt võõras ja antipaatne karakter minu jaoks. Vaatemäng on täiest monumentaalne, kuid kogu selles meeletus glamuuris ja elupõletamises ei leidnud ma eriti midagi veetlevat. Saan aru, et Fellini on tahtnud kritiseerida sellist eluviisi ja see tal ka õnnestus väga hästi. Oh neid lodevaid inimesi! Pildilise poole pealt on film küll igati meeldejääv. Just tänu kenale visuaalile (operaatorit tuleb kiita!) oli linateost kerge jälgida.
• Looper ("Ajasõlm") - 5,5/10
  Paljude jaoks on "Looper" aasta üks vingemaid linateoseid - saan neist täiesti aru. Minu jaoks oli see lihtsalt vaadatav. Ei oskagi öelda, millest puudu jäi, lihtsalt ei köitnud piisavalt. Idee oli küll originaalne ja selle eest kiidaks tegijaid. Täitsa huvitavalt ja omamoodi on käsitletud ajas rändamise teemat.
• Amarcord - 7/10
  Lahe komöödia Fellinilt, linastusaastaks 1973. Film on äärmiselt meeleolukas ja värvikas. Fellini meenutab erinevate šketside abil oma lapsepõlve. Seda kõike suurte liialdustega, kuid tegu on ju komöödiaga, mitte tõsise autobiograafilise teosega. Fantaasiarikkuse üle kurta ei saa. Natuke ka poliitilist satiiri (Mussolini hiigelpea on üks parimaid näiteid). Tore vaatamine.
• Hungarian Rhapsody: Queen Live In Budapest ’86
  Kahju, et heli kehv oli. Nii umbes esimene kolmandik oli jumala vaikne, siis keerati juurde, kuid konsterditundest jäi väga-väga palju puudu. Ei meeldinud see, et ei näidatud järjest esinemist, vaid lugude vahele pikiti ka intervjuusid ja bändi liikemete tegemisi Budapestis. Eraldiseisvana oleks seda ju tore vaadata. See hakkis kontserdi nii ära. Teiseks ei näidatud tervet kontserti, vaid mitukümmend minutit oli lihtsalt välja lõigatud, näiteks "Another One Bites The Dust" jäeti täielikult välja. Ma oleks tahtnud näha full-length varianti, ilma igasugu kõrvaliste vahepaladeta. Muidu oli äge näha oma lemmikuid suurelt ekraanilt. Setlistiga võib rahule jääda. Erilisemalt jäi meelde "Tear It Up'i" vägagi rokkiv instrumentaalne sissejuhatus ja "Who Wants To Live Forever'i?" hingestatud esitus. Samas Budapestile sarnast esinemist "Live at Wembley '86" on DVD pealt mitmeid kordi nähtud, nii et midagi teab mis üllatavat polnud. Igatahes suur tänu Forum Cinemas'ile, et toovad suurele ekraanile legendaarseid rokkbände.
• On the Road ("Teel") - 4/10
  Igavavõitu film tüütutest inimestest. Lugu jääb ühel hetkel täiesti toppama, erilist arengut polnud. Muidu näitlejad said oma tööga igati korralikult hakkama. Näitlejaansambel vägagi aukartustäratav: Kirsten Dunst, Kristen Stewart, Amy Adams, Steve Buscemi, Viggo Mortensen, Sam Riley jne. Muusika on kohati väga hea. Saab näha ilusaid loodusvaateid. Muidu pakkus suure pettumuse.
• Eestlanna Pariisis - 6/10
  Lihtne lugu ilma sügava sisuta. Ütleks isegi, et liiga lihtne - seda peangi filmi suurimaks miinuseks. Pinget, mis on draama puhul äärmiselt oluline näitaja, jääb väheks. Kuidagi pinnapealseks jäi kogu see asi. Samas ei pea filmi ka väga igavaks. Näitlejatöid võib pidada küll õnnestunuks. Kahe erineva inimese vaheline konflikt on igati kenasti välja mängitud. Miljöö on selline nagu pidigi olema taolise sisuga filmi puhul. Vaadata kõlbas. Sobib paremini eakamatele.
• 8½ - 8/10
  Tegu siis Fellini kõige hinnatuma filmiga. Marcello Mastroianni mängitud peategelane oma coolide päikeseprillidega on sattunud loomingulisse ummikseisu, aga ka isiklikus elus on segane olukord. Mees on tohuvabohu keskel. Väga tähenduslik on filmi avastseen, kus mees on sattunud liiklusummikus lõksu, samal ajal kõik vahivad teda. Sedasi oskuslikult kujundlikult on vaatajale ette manatud peategelase keerulist olukorda (geniaalne!). Meeldis see, kuidas reaalsus vaheldus fantaasia/unelmaga. Läbi fantaasia üritab Fellini pääseda probleemidest (nagu avastseenis toimuv, kus peategelane tõuseb lendu, et minema pääseda). Niimoodi küllusliku ja ilmeka mõttekujutuse võtmes kulgebki film, aga teeb seda stiilselt, uhkelt ja vaimukalt.
• To Rome with Love ("Armastusega Rooma") - 7,5/10
  Woody Allen on taaskord hakkama saanud ühe toreda komöödiaga ("Midnight in Paris'ele" jääb küll alla). Äkitsi kuulsaks saamise teema on lahe. Roberto Benigni on naljakas! Väike moraal ka kuulsaks olemisest. Filmis on aga mitmeid tegevusliine. Tegelased pannakse proovile armastuse ja kiusatuse (petmise) konfliktsituatsioonides. Fantaasialend on Allenil ja tema loodud tegelaskujudel äge. On palju imevärki olukordi (duši all esinemine rahvahulkadele), kuid vähemalt minu jaoks oli see kõik parajalt humoorikas. Rooma linn oma võrratu väljanägemisega on igati kaunilt üles võetud. Kena veetlev filmike.
• Led Zeppelin: Celebration Day
  Ülikõva!!! Algusest lõpuni puhas nauding. Sai ka kogeda Led Zeppelini maagilist ja võimast muusikalist jõudemonstratsiooni. Heli oli seekord piisavalt vali (nagu kontserdil) ja kvaliteetne (Queeni Budapesti kontsertiga ei anna võrreldagi). Tekkis peaaegu tunne nagu ise oleks nende LIVE-esinemisel kohapeal. Vanad olid täiesti heas vormis ja Jason sai trummidel hästi hakkama. Meeldiv, et bändiliikmete vahel oli säilinud suurepärane keemia. Setlist oli väga hea, kõik kohustuslikud lood esindatud. Lemmikuteks olid "No Quarteri" ja "Since I've Been Loving You" esitused. Kõige rohkem emotsioone kutsus esile ikkagi "Stairway to Heaven" (mõni pisar tuli ka). Mul on õnneks õnnestunud seda võrratut muusikapala mitte üle kuulata. Forum Cinemasile veelkord tänud ühe minu unistuse täitmise eest.
• Albert Nobbs - 6/10
  Rahulik film ühest kummalisest mehest. Ei jätnud just kõige paremat muljet. Peamiseks põhjuseks pean peategelase (Albert Nobbsi) vähest arengut. See karakter lihtsalt jättis külmaks ja lõpuks ma ei hoolinud enam temast. Lugu on iseenesest südantliigutav, kuid kogu kompott jäi veidi liiga igavaks minu maitse jaoks. Tempo ka veel aeglane. Mõningaid häid hetki leidus ka (rannastseen). Glenn Close sai raske rolliga suurepäraselt hakkama, ega ta muidu poleks oscarile kandideerinud. Lõpp oleks võinud ehk intrigeerivam olla. Vähemalt on film ajastutruu. Võttepaigad ja kostüümid on hoolikalt valitud ja kujundatud ja tekib tõepoolest tunne, et tegu on 19. sajandiga. Välja näeb see linateos igati hea.

September kinos

Septembri jooksul suutsin kinos ära vaadata kõigest 4 filmi. Peab ennast kokku võtma, sest kahel eelneval kuul oli tulemus veel 1 võrra väiksem.

• Puhastus - 6/10
  Oksaneni raamatut lugenud pole ja sellega võrrelda ei oska. Julge film. Ma pole küll kindel, et antud juhul see julgus väga kasuks tuli. Samas mulle meeldib, kui film mind suudab raputada. Jõhkrust leidub jah palju antud linateoses. Käib pidev vaimne ja füüsiline piinamine. Siiski ei ütleks, et vägivalda leidus liiga palju - temaatika lihtsalt oli juba kord selline. Karakterid aga paraku ei pannud väga kaasa elama neile, olles selgelt liiga stereotüüpsed. Näitlejaid said iseenesest kenasti hakkama. Laura Birn tegi taas väga tugeva rollisoorituse. Sisu polnud just kõige hullem. Leidus põnevust ja loo süngus tekitas huvi. Stereotüüpsus ja kohatine liigne klišeelikkus aga rikkusid pilti. Mina ise oleks tahtnud näha veidi tõsimeelsemat ja ehk isegi esteetilisemat, mitte niivõrd hollywoodlikku, käsitlust. Kehvast dublaažist ei hakka rääkimagi. Kokkuvõttes keskpärane.
• Red Lights ("Punased tuled") - 4/10
  Halb film. Point täiesti puudus, mingit loogikat ei olnud. "Red Lights" ei pakkunud mulle mitte midagi. Miks ma madalamat hinnet ei pannud kui 4/10? 2 põhjust: näitlejatööd on korralikud, müstilised sündmused pakkusid teatud hetkeni huvi.
• Seenelkäik - 7/10
  Täitsa hea komöödia. Kentsakas ja pöörane. Natuke mõtlemapanev ja intelligentne ka. Ühiskonnakriitika on sisusse hästi sisse pikitud. Poliitiku pilamine on Hussaril kenasti välja kukkunud. Raivo E. Tamme tuleb ka kiita! Hea meel on selle üle, et Eesti publikule läheb "Seenelkäik" peale - 3 nädalavahetust järjest vaadatuim film meie kinodes, mis on tegelikult väga kõva sõna Eesti teose kohta.
• Beasts of the Southern Wild ("Metsiku lõunamaa asukad") - 7/10
  Kena film muust maailmast isoleeritud kogukonnast, kes peavad tulist võitlust loodusega elus püsimise nimel. Linateos on saanud kõvasti kiitust kriitikute poolt ja võitnud nii mõnegi väärt auhinna (sealhulgas oldi edukas nii Sundance'i kui Cannes'i festivalil). Filmi idee on väga hea ja kõik nagu toimiks, kuid vähemalt mina ootasin selgelt võimsamat elamust. Väikese plikatirtsu siirus võlus küll ära ja pani kaasa elama, kuidas ta hakkama sai nendes karmides oludes. Tegijaid aga tunnustaks võttepaiga (Bathtub) leidmise eest, kus tekkis just see õige metsik ja naturaalne atmosfäär. Kaameratöö on seejuures suurepärane. Väga hea pealkiri - kohe kutsub vaatama! Korralik film.

August kinos

Augusti saagiks jäi vaid 3 filmi. Tee, mis tahad, aga ma ei jõua kuidagi suvel kinno.

• Moonrise Kingdom ("Kuutõusu kuningriik") - 7/10
  Kui Andersoni eelmised 2 teost "The Darjeeling Limited" ja see rebasemultikas polnud üldse minu maitse, siis antud film täitsa meeldis. Lahe stiil, kerge (mitte üleliia tobe) sisu. Mulle meeldis väga see viis, kuidas tegevuspaiku esitleti: kaamera liikumas läbi seinte ühest ruumist teise pöörates tähelepanu ka interjööridetailidele. Tegevuspaigad olid stiilselt kujundatud. Tore film.
• Vuosaari - 6,5/10
  Alustuseks ütleks, et Aku Louhimies on teinud minu arust 2 võrratut linateost: "Valkoinen kaupunki" ja "Paha maa". "Vuosaari" meenutab väga "Sügisballi", mis mulle tohutult meeldib, aga siin on aga. Siin on küll palju tegevusliine, palju masendusega võitlevaid hingi, kes otsivad armastust, kuid sidususest jäi puudu. Asi oli liiga kirju. Karakterid jäid liiga pealiskaudseteks. "Vuosaari" ei lajatanud nii huvitava ja mõjusa filmikeelega nagu seda tegi "Sügisball". Siiski halvaks ma Louhimiesi uusimat teost kaugeltki ei pea. Filmis oli palju ilusat ja mõtlemapanevat. Väikse poisi ja koera lugu oli väga hästi välja mängitud ja läks hinge. Oli mitmeid häid näitlejatöid (Laura Birn). "Vuosaari" on vaadatav linateos, kuid erilisusest jääb puudu.
• The Bourne Legacy ("Bourne'i pärand") - 5/10
  Matt Damoni Bourne'i saaga (trioloogia) vääriline antud linateos kahjuks ei olnud. "The Bourne Legacy" polnud nii huvitav ja sisukas. Iseenest mürglit leidus (mitte küll palju), kuid see oli pigem ajuvaba action, nii et pingest jäi kõvasti vajaka. Liialt palju oli tüütult keerukat dialoogi, et jõudis isegi igav hakata. Kui sisu kõrvale jätta, siis teostus oli täiesti OK. Jeremy Renner ja Rachel Weisz tõestasid, et on head näitlejad. "The Bourne Legacy" on film, mis ununeb kiiresti. Jällegi igasugune erilisus puudub.

Juuli kinos

Nonii, jälle jäin kuu kokkuvõttega kole hilja peale. Shame on me! Juulis sai kinosaalis vaadatud kõigest 3 filmi. Suvel on väliseid tegemisi nii palju, et lihtsalt ei jõua kinno ja ega see filmide valik ka väga hea ei ole.

• 2 Days in New York ("2 päeva New Yorgis") - 9/10
  Üks viimaste aastate parimaid komöödiaid! Sama hea kui "2 Days in Paris" või isegi veidi parem. Huumor oli piisavalt intelligentne, aga samas ka lihtne. Film on küllaltki dialoogitihe ja ka naljad põhinevad just tekstil. Väga meeldis muusika kasutus. Äärmiselt õnnestunult kasutati fotoseeriaid sisu jutustamiseks (kahju, et neid nii vähe oli). Eriti meeldis see, kuidas naispeategelane Marion rääkis oma isa minevikust taustaks täisekraanisuurused fotod - raudselt parim (võrratuim) episood filmis!
• Elles ("Naised") - 7,5/10
  Mulle isegi suhteliselt meeldis see erootiline draama. Hästi on ette kantud tõsieluline vaade prostituudiks olemisest Prantsusmaal, seda siis kahe noore naise näitel. See on muidugi raske ja nurjatu töö, kuigi antud filmis näidati palju ka helgemaid hetki. Mulle meeldis see valu, mida nägin nende kahe noore naise silmis ja olemises, kuigi nad proovisid olla pigem rõõmsameelsed ja positiivsed. Kellegile ju tegelikult ei meeldi prostituudi amet. Väga oskuslikult toodi mängu peategelase, keda mängis suurepäraselt Juliette Binoche, veidi ootamatud kirehood. Peategelase enda väljaelamine ja oma mullist välja tulemine oli nagu vabadus vangile, tuues kohati ehk liialt tõsimeelsusesse kalduvasse loosse juurde kõvasti emotsiooni. Binoche'i tahaks veelkord kiita raske rolliga kenasti hakkama saamise puhul.
• The Dark Knight Rises ("Pimeduse rüütli taastulek") - 6/10
  Paljud räägivad, et tegu on väärika lõpuga Nolani trioloogiale ja isegi parima osaga. Mina paraku seda meelt ei ole. Mürtsu ja pauku oli küll, kuid sisukust jäi väheks. Kõige paremini võtab minu arvamuse kokku järgnev lause, mille kirjutas Mathura ajalehe Sirp artiklis: "„Pimeduse rüütli tagasitulek” („The Dark Knight Rises”) ei ole paraku suurt muud kui üsna tavaline Hollywoodi action, millele keskmisest parema kvaliteedi tagavad vaid Nolani hea käsitööoskus ning suurepärane näitlejateansambel". Minu maitset paraku piisavalt ei rahulda lithtsalt tavaline Hollywoodi action. Mind häiris liigne lihtsameelsus ja ebaloogilisus (näiteks Bruce Wayne’i imeline paranemine vanglas; ikka peab saatma absoluutselt kõik politseinikud maa alla). Batman ja Bane'i vahelised kaklused olid äärmiselt vaimuvaeselt ja ütleks isegi, et igavalt lahendatud. Mida positiivset aga veel öelda? Näitlejatöid ja Nolanit juba sai kiidetud. Filmi algus meeldis - see oli vägagi kaasahaarav. Lõputwist (Ra's al Ghuli lapsega seoses) oli vähemalt mulle ootamatu. "The Dark Knight Rises" ei ole tegelikult teab-mis halb film, kuid minu jaoks liiga kommerts.

Juuni kinos

Juunis suutsin 5 filmi suurelt ekraanilt ära vaadata. Kompott oli mitmekesine: 2 dokumentaali + 1 mängufilm nii Soomelt, Poolalt kui ka Hollywoodilt.

• The Greatest Movie Ever Sold ("Parim film, mis eales müüdud") - 8,5/10
  Vägagi vaimukas dokk tootepaigutusest (product placement), kus autor Morgan Spurlock saab antud filmi tegemiseks raha puhtalt tootepaigutusest ja peamiselt sellest see teos ongi. Hea idee! Räägitakse kuivõrd suur osa võib olla sponsorite soovidel ehk tootepaigutusel filmi valmimisel. Antud dokumentaali suurimaid trumpe on selle humoorikas laad. Spurlock on ise päris hea koomik. Äärmiselt vaimukad oli mehe reklaamiideed. POM Wonderfuli joogi vastu tekkis huvi küll.
• Prometheus - 8/10
  Täitsa hea elamuse pakkus see paljudele aasta üks oodatuimaid filme. Sisu oleks võinud parem olla, kuid nähtav vaatemäng oli võimas. Loogikavigu leidus palju (nt ülikiire taastumine raskest operatsioonist, kus kõht lõigati korralikult lahti) ja see filosoofilisus jättis kuidagi kohmaka mulje. Iseenesest inimese päritolu ja loomise teema on ju huvitav. Efektid on aga täielik tipptase. Visuaalse poole pealt pakkus film tõesti palju. Suurepärane kaameratöö, kunstniku poolt väga põnevalt disainitud. Näitlejatöödest meeldisid enim Fassbenderi ja Theroni sooritused. Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et võimas visuaal päästis nõrga sisuga teose.
• Iron Sky - 6/10
  Muheda huumoriga tehtud tõeliselt crazy paroodia. Natsismi pilamine on täitsa toredalt välja kukkunud. Filmi ei saa muidugi vähimalgi määral tõsiselt võtta. Kogu see totrus on meelega tehtud, aga see töötas. Huumor ei veadnud siiski päris lõpuni välja. Teatud hetkel hakkasid naljad liiga üheülbalisteks muutuma. Asi hakkas venima, aga üldiselt oli lõbus.
• Chrzest ("Ristsed") - 8/10
  Artises toimunud Poola filminädalal sai vaadatud see 2010. aasta põnevusfilm. Lugu mehest, kelle kriminaalne minevik häirib normaalset elu. Filmis kerkivad esile ka moraalsed ja psühholoogilised teemad. Hästi tehtud, oli põnev küll.
• Whores' Glory ("Hoorade hiilgus") - 6 /10
  Tegu on dokumentaalfilmiga prostituutide tööolust kolmes erinevas riigis: Tai, Bangladesh ja Mehhiko. 3 erinavat kultuuri ja usku. Jättis ausa mulje. Intervjueeritavad olid avameelsed. Film on rahulik ja esteetiline. Millegipärast jäi minu puhul köitvusest puudu, sellest ka keskpärane hinne (6/10). Film linastus ka mullusel PÖFFil.

Mai kinos

Kui ilmad lähevad soojaks ja päevad pikaks, siis minu kinokülastuste arv kahaneb drastiliselt. Mai saagiks jäi kõigest 4 filmi.

• The Cabin in the Woods ("Metsamajake") - 4,5/10
  Omamoodi maru austusavaldus õudusžanrile. Vahel on isegi tore ajuvabasid ja üle võlli filme vaadata, kuid antud linateos millegipärast köitis liiga vähe, et oleks head meelelahutuslikku elamust saanud. Näitlejatööd ka just head ei olnud (mõtlen peamiselt rendimajja sõitnud noori). Jenkins ja Whitford olid küll omas koomilises elemendis täiesti topnotchid. Mulle meeldis "Metsamajakese" puhul ka see, et suhteliselt palju oli ootamatusi. Originaalsust leidus parajal määral. Filmi on tegelikult palju kiidetud, nii et minge vaatama! Ma ei teagi, miks mulle erilist muljet ei avaldanud.
• Jodaeiye Nader az Simin ("Lahkuminek") - 8/10
  Kvaliteetdraama iraanlastelt, mis on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas ka parima võõrkeelse filmi Oscari. Tegu on vägagi intelligentse filmiga, tegeledes moraali ja õigluse küsimustega. Kas ja millal võib valetada ja tõde moonutada? "Lahkuminek" annab põgusa, kuid sisutiheda ülevaate Iraanis valitsevast režiimist ja ühiskondlikust korrast. Film on seejuures põnev.
• The Avengers ("Tasujad") - 4/10
  Ei saanud vastu panna kiusatusele näha filmi, mille avanädalavahetuse kassa Ameerikamaal ületas seninägematu 200 miljoni taala piiri. Sain täpselt sellise elamuse nagu eeldasin. No ei lähe mulle need superkangelaste actionfilmid peale. Eks ta üks jabur jant oli. Aga mis see minu arvamus loeb, rahvas jookseb tormi "Tasujaid" vaatama.
• Intouchables ("1 + 1") - 7,5/10
  Tujutõstev dramöödia (pigem natuke rohkem komöödia). Antud linateos kuvab hea näite sellest, kuidas 2 täiesti erinevat inimest võivad saada suurepärasteks sõpradeks. Mõlema elu muutub kõvasti. Filmis leidub mitmeid tõsisemaid teemasid. On ju üks peategelastest suures osas halvatud ja oma seisundist muserdunud ning ega teiselgi pole elus just parimad ajad. Kogu seda tõsidust on aga õnnestunud parajalt kergelt vaatajale serveerida, kasutades rohkelt huumorit. Arukas ja lõbus film.

Aprill kinos

Aprillis vaatasin kinos 8 filmi. Valik oli kirju. Sai vaadatud nii Ungari, Briti kui ka Prantsuse filmi, 2 Saksa linateost (üks pärit aastast 1997 ja teine 1930), 2 Eesti dokki ning 3D-s eepilist James Cameroni suurteost.

• Titanic - 8/10
  Polnudki "Titanicut" suurelt ekraanil varem näinud. Seekord siis veel kolmemõõtmelisena ja puha. Hea film on tegelikult. Mind eriti see 2 peategelase vaheline armastuslugu niivõrd ei köida, kuid kogu kompott on lihtsalt hästi teostatud. Tõeliselt suurejooneline linateos.
• A Torinói ló ("Torino hobune") - 5,5/10
  Ei kötinud mind see ungarlase Béla Tarri must-valge draama. Liiga seisundifilm minu maitse jaoks. Juhtub vähe, palju kordamist. Oleks siis vähemalt muusika kaasa aidanud. Lõpuks tüütas see ühe viisi ketramine ära. Elu on raske, mõnel veel eriti raske nagu näha antud filmis. See linateos räägib mandumisest, nii tegelaste kui kogu maailma suhtes. Lahendust ei pakuta, lootust ei anta. "Torino hobune" on raske film. Kuigi film kestis 2 ja pool tundi ei tundunud selle lõpuni vaatamine kannatamisena. Midagi võluvat ma siiski pildilise poole pealt suutsin leida. Visuaalsed lahendused on kenad.
• Polisse ("Poliss") - 7,5/10
  Huvitav film lastekaitse politseiüksuse igapäevatööst. Väga raske töö, eriti just emotsionaalselt. Film on täitsa kaasahaarav, olles valusalt realistlik aga ka mõne kohapeal meeleolukas. Jättis väga veenva mulje, et nii need asjad käivadki.
• Comedian Harmonists - 7,5/10
  Hästi tehtud linateos ühe ansambli tekkest ja edu saavutamisest. Filmis käsitletakse ka 30-ndate Saksamaa poliitilist situatsiooni. Taaskord näidatakse natside režiimi idiootsust. "Comedian Harmonists" valiti seejuures 1998. aastal Saksa parimaks filmiks ja seda näinuna saan aru miks.
• Der blaue Engel ("Sinine ingel") - 6/10
  Artises toimunud programmi "Saksa kevad" raames käisin kaemas lisaks eelnenud filmile ka seda 1930. aastal valminud linateost. Tegu on esimese Saksa helifilmiga, kus üht kandvat rollis etendas legendaarne Marlene Dietrich. Film näitab, et armastus võib inimest tundmatuseni muuta. Armastuse jõud on tugev. Meespeaosa mänginud hilisem oscarivõitja Emil Jannings teeb väga hea rollisoorotuse ja Dietrich lausa särab oma rollis.
• Varesesaare venelased - 8/10
  Mõtlemapanev dokumentaal elu hammasrataste vahele jäänud Narva venelastest. Traagikat on palju. Räägitakse oma kurvast saatuseset ja neetakse riiki. Riiki on muidugi kerge süüdistata, aga nad ei taha mõeldagi sellele, mida ise valesti teinud on. Ikka on keegi teine süüdi. Lohutust leitakse aga narkootilistest ainetest või alkoholist. Nagu see aitaks! Keedus on teinud hea ühiskonnakriitilise dokumentaalfilmi.
• We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima") - 9,5/10
  Pärast mullus PÖFFi vaatasin teist korda filmi üle. Tõeline meistriteos! Minu PÖFFi ajal kirjutatud arvustus asub siin.
• Baskin - 6/10
  Üsna avameelne dokk teatrilegendist. Mees on teinud elus küll palju pulli, kuid ka palju läbi elanud. Ega nalja tegemine lihtne pole! Räägitakse siiralt valusatest asjadest. Baskin on olnud läbi aegade suur isiksus ja seda tõestatakse filmiga kõige rohkem. Tahaks norida ka. Sidususest jäi puudu. Mitmes kohas oleks tahtnud põhjalikumat täpsustamist. Tobedaid suuri plaane oleks võinud vähem olla. Aga ei, muidu oli huvitav!

Märts kinos

Täna avastasin, et aprillist juba üle poole möödas ja mul märtsi kokkuvõte ikka veel tegemata. Košmaarne lugu, aga parem hilja kui mitte kunagi! Märtsis õnnestus suurelt linalt 9 filmi näha. Oli Taani filmi (2), briti kino, Hispaanina animat aga ka Hollywoodi.

• Chico & Rita - 6/10
  Väga harva, kui täiskasvanutele mõeldud animatsioonid jõuavad meil kinno. Ses suhtes oli hea vaheldus. Kuidagi liiga lihtsameelseks jäi minu maitse jaoks. Armastuslugu ei paelunud piisavalt, et oleks erilisi emotisoone esile kutsunud. Tegelikult oleks patt filmi kohta midagi halba öelda. Üldiselt nägi kogu kompott täitsa kena (seksikas) välja. Head mahedat muusikat oli ka.
• The Descendants ("Järeltulijad") - 9,5/10
  Nii hea filmi puhul ei piisa ühest vaatamiskorrast. Nüüd siis 2 korda nähtud. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• Shame ("Häbi") - 7/10
  Film on hästi lavastatud ja huvitavalt monteeritud. Päris suurepäraseks ma antud linateost pidada ei saa, kuna tekkisid mõned igavuskohad (põhiliselt esimeses pooles). Vahepeal muutus asi liiga seisundifilmiks, kus puudus igasugune pinge aga ka visuaalne nauding (näidati pikalt, kuidas peategelane teostas oma rutiinseid toiminguid). Film tõmbas ennast minu jaoks tõeliselt käima alles kuskil nii viimases kolmandikus. Lõpuosa oli tõeliselt excellent. Michael Fassbender ja Carey Mulligan esitasid oma rolle mõlemad suurepäraselt. Antud filmi on väga huvitavalt käsitlenud Kadri Karro oma artiklis Eesti Ekspressis. Tema tõlgendus paneb kohe järele mõtlema, miks mina filmist niimoodi aru ei saanud. Peaks vist 2 korda filmi üle kaema. Usun, et meeldiks rohkem.
• Safe House ("Turvamaja") - 5/10
  Täiesti keskpärane märul. Selliseid CIA- või FBI-teemalisi filme, kus keegi osutub reeturiks ja kus on palju tagaajamist, on nähtud küll ja küll. Antud film ei pakkunud midagi uut ja ei paistnud millegi erilisega silma. Põnevust jäi väheks. "Safe House" on selline film, mis ununeb kiirelt. Denzel on hea nagu ikka.
• The Hunger Games ("Näljamängud") - 5/10
  Pärast filmi lõppu oli küll esimene mõte, et miks ma pidin seda jama vaatama. Samas on mul ka hea meel, et nähtud, muidu oleks äkki kripeldama jäänud, et järjekordne "suur" ja palju räägitud linateos nägemata. "The Hunger Games" on ideaalne film teismelistele. Ise oleks ka vist nii umbes 13-aastaselt asja nautinud. Päris katastroofiks ma filmi kindlasti ei pea. Mõned aspektid olid ka positiivsed. On häid näitlejatöid. Eriti meeldis Stanley Tucci, keda oli nauding jälgida. Muidugi Jennifer Lawrence on lihtsalt võrratu! Kapitoolium on kenasti veenvalt kujundatud, olles jaburalt glamuurne aga samas ka kuidagi kõle. Seal elavad rikaste veider välimus läks väga kenasti kokku filmi totrusega ja pakkus vähemalt huumorit. Mõnes olukorras toimib selline tobe liialdatus nagu Kapitooliumi elanike välimus antud juhul.
• Dansen med Regitze ("Tants Regitzega") - 7/10
  Artises aset leidnud Taani filmide festivalil pakuti seda võõrkeelse filmi oscari nominenti vaadata. Ilus realistlik draama. Peategelasteks tavaline abielupaar, kellel on omad tavamured aga ka rõõmuhetked. Hästi on mängu toodud traagiline element, mis tekitas tugeva emotsioonaalse alatooni filmi lõpu osas. Normaalne draama, head näitlejatööd.
• A Dangerous Method ("Ohtlik meetod") - 7,5/10
  Huvitav film psühhoanalüüsist. Tekitas palju mõtteid ja mõnel vaatajal võib vabalt maailmavaadet väheke muuta. Kuidas meie alateadvus ikkagi toimib? Pakutakse välja huvitavaid teooriaid. Freudi seksi mängu toomine igal võimalikul juhul olukordade selgitamiseks ajas muhelema, kuid samas vana oskas hästi põhjendada. Filmi jooksul mainiti mitmeid kordi Jungi suurest huvist müstitsismi vastu seda teemat ei lahatud sisuliselt üldse. See valmistas küll pettumuse. Milleks siis üldse oli vaja seda korrutada? Keira Knightly oli väga hea.
• En kongelig affære ("Kuninglik armulugu") - 7/10
  Hästi tehtud film taanlaste poolt. Saab veidi Taani ajaloo kohta teada, täpsemini 18. sajandi 2. poolest. Kenasti on hakkama saadud tolleagse Taani valitsemise stiili ja seaduste tegemise protsessi tutvustamisega. Filmi üks suurimaid trumpe/vaatamisväärsusi on kuningas - huvitav karakter ja väga tugev rollisooritus Mikkel Følsgaardi poolt. Mads Mikkelsen esineb oma tavalisel tasemel ehk hästi nagu ikka. Silmailu pakub võluv Alicia Vikander, kellel on ka head näitlemisoskused. Klišeelik armulugu mind vähemalt ei köitnud, aga ma usun, et paljudele õrnema soo esindajatele just sellepärast film meeldibki.
  

The Grey

Liam Neeson võitlemas inimsööjatest huntidega karmis looduses. Käib halastamatu võitlus elu ja surmaga. Kutsub vaatama? Ma olin küll kahtleval seisukohal. Mind üldiselt ei tõmba peavoolu actionpõnevikud nii väga. Vähemalt ei olnud tegu taas ühe järjega või koomiksil põhineva filmiga. Kukkus välja aga nii, et mulle "The Grey" ehk "Lumevangid" üllataval kombel meeldis. Juba alguse airplane crash episood oli muljetavaldav - seda peab kindlasti kinos nägema.

Filmi vaatama minnes võiks arvestada sellega, et sisu ei saa nii hirmus tõsiselt võtta. Tegu ei ole realistlikku draamaga. Tegu on meelelahutust pakkuva põnevikuga. Samas ei olnud asi ka liigselt ajuvaba ja labane. Väiksed ebaloogilisused (näiteks kaljult hüppamine) nii väga ei häirinudki. Ma sain oma põnevuse ja meelelahtuse laksu kätte. Kui aus olla, siis jättis film üllatavalt realistlikku mulje - eriti just arvestades, et tegemist on ju suurstuudio poolt massidele mõeldud action-põnevikuga.

Ei tasu arvata, et see oleks järjekordne linateos, kus Liam Neeson lihtalt kütab kõigil naha kuumaks (umbes nagu "Taken"). Selles filmis on ka sisukust ja sügavust. Kena lüke oli tuua luuletus mängu, kui peategelane Ottway selle oma isa kirjutatud 4-realise poeemi ette luges, toonitades eriti lauset: "Live and die on this day". Üheks peateemaks ongi surm ja ellujäämistahe. Peategelase meenutus oma isast, kui Ottway veel poisipõnnieas, oli filmi üheks ilusamaks hetkeks. Neid sentimentaalseid momente tuli ette küll mitmeid, mõni ehk liigagi sentimentaalne, aga see peategelase isa meenutus kukkus võrratult välja. Kena, et vaatajal lasti tundma õppida ka tegelaste palet ja teatud määral nende tausta.

Väga meeldis mulle "The Grey" juures selle atmosfäär. Metsik ja karm loodus koos ärevust tekitavate huntide ulgumise ja muude häälitsustega lõid just sellise meeleolu nagu pididki looma. Õige samm oli võtta film üles just külmal Alaskal. Näitlejatele ja kogu meeskonnale oli see muidugi paras katsumus. Kõleda ja sünge Alaska atmosfäär on väga kenasti lindile saadud, ilma et midagi oleks liialt ilustatud. Huntide välimuse kallal oleks võinud küll rohkem vaeva näha, kuid vähemalt jätsid võsavillemid piisavalt hirmuäratava mulje, et ise ei tahaks nendega kohtuda. Kaameratöö on hea.



Liam Neeson kicks ass!

8/10