Detsember kinos

Detsember oli kvantiteedi poolest keskpärane - vaatasin 6 filmi suurelt ekraanilt. Kvaliteedi koha pealt mõnevõrra üle keskmise. Üle mitme aasta oli jälle Kosmosesse asja, kus sain elu esimese IMAX kogemuse.

• Trash ("Praht") - 6,5/10
  Minu silmis ei ole tegu teab mis märkimisväärse draamaga. Natuke ehk liiga lapsik minu maitsele. On sihuke kurb-tore filmike. Omad põnevad kohad on täitsa olemas. Ühekordseks vaatamiseks kõlbas küll, aga mingit sügavat jälge ei jätnud. Rooney Mara on hakanud mulle üha rohkem meeldima - igati sümpaatne ja ka ilus näitlejanna.
• Boyhood ("Poisipõli") - 9/10
  Siiras ja väga eluline film ühe poisi suureks kasvamisest. Oli palju äratundmisrõõmu, film kõnetas mind täiega. Endagi lapsepõlv tuli meelde ja nii mõnigi olukord tuli tuttav ette. "Boyhood" ei ole küll jalustrabav, kuid kogu see inimlikkus ja elulähedus läksid mulle väga korda. Filmis leidub hästi läbi mängitud dramaatilisi situatsioone, kus ei pingutata üle. Õnneks ei toodud loosse sisse liiga palju traagikat, vaid jäädi rohkem loomulikuks. Rohkem on küll toredaid hetki. Eriti meeldisid mulle perekondlikud muusikalised hetked, kus Ethan Hawke mängis kitarri. Hawke poolt suurepäraselt mängitud isa ongi mu lemmiktegelaseks filmis - parajalt muhe tüüp - mulle meeldis see, kuidas ta lastega suhtles. Muidu on tegemist tõeliselt fenomenaalse ja unikaalse filmiga, puhtalt juba sellepärast, et seda filmiti 12 aasta jooksul ja nii, et peamistes rollides olid samad näitlejad. "Boyhood" on üks olulisemaid 2014. aasta filme.
• Nullpunkt - 7/10
  Täitsa okeilt tehtud noortele mõeldud film. Laias laastus on siin pistmist klassikalise läbi raskuste tähtede poole linalooga. Peategelasel (täitsa viksilt tehtud roll Märt Piusilt) katsumusi jätkub. Usutavusest jääb aga vajaka. Pigem ongi see kerge vaatamine ja ega kooliealistele üldiselt ei meeldigi rasked draamad. Samas leiab siin nii mõndagi õpetlikku. Mind imponeeris kõige peategelase ja tema hullumeelse ema vahelised suhted. Epp Eespäev on oma rollis väga veenev, kus ta toob oma ettearvamatu käitumisega sisse huvitavat pinget. Tubli mängufilmi debüüt režissöör Mihkel Ulgilt.
• Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus") - 8,5/10
  Tore, kui vahel saab mõne komöödia ajal palju naerda. Mulle lihtsalt läks see huumor peale. Palju leidlikke nalju.
• The Hobbit: The Battle of the Five Armies ("Kääbik: Viie väe lahing") - 6/10
  Minu esimene film vastavatud Kosmose IMAX saalis. Saal oli kena ja tool mugav, ekraan mõnusalt suur. Sain suht OK elamuse, kuigi sisu poolest on film üsna nigel. IMAXi suurepärane pilt päästis palju ja kohati täitsa nautisin vaatemängu just visuaali pärast. Suur lõpulahing jättis süžee koha pealt ebamäärase ja isegi kohmaka mulje ning polnud eriti pingeline. Üldse kogu film kaldus umbmäärasuse poole, kuna ekraaniaega said mitmed ebavajalikud tegelased (nt Legolas). Mõned koletised olid küll ägeda välimusega ja siin seal sai natuke nalja, kuid pigem võib pidada seda lastefilmiks. Tegelastes veel rääkides, ei saa mainimata jätta, et Tauriel (Evangeline Lilly kehastuses) on ebamaiselt ilus. Tema oleks küll võinud rohkem ekraaniaega saada :). "Lord of the Ringsi" trioloogia on selgelt parem, kui "Kääbiku" oma.
• Force Majeure ("Vääramatu jõud") - 8/10
  See palju auhindu ja nominatsioone saanud teos väärib igati tunnustust ja tähelepanu. "Vääramatu jõud" on oma olemuselt psühholoogiline draama perekonnakriisist, kuid sisaldab ka kõvasti head musta huumorit. Film pakub palju mõtlemisainet paanikaolukorras aset leidnud perekonnapea ootamatu käitumise ning sellele järgnenud abikaasade vaheliste hilisemate reageeringute üle. Mängu tulevad moraaliküsimused. Filmi käimasaamine võttis aega (ehk liigagi palju). Alguses oli palju staatilise üldplaane, kus midagi märkimisväärset ei toimunud. Pere idülli lõhkunud sündmus, pani aga asja nii käima, et vahepeal läheb olukord päris tuliseks. Tänu palju kasutust leidnud mustale huumorile oli seda lust vaadata. Mulle meeldis see, kuidas lavastaja Östlund on pingega osavalt mänginud. Ühel hetkel tundub, et olukord on laabumas, siis aga naine plahvatab. Filmis on palju ootamatusi ja raske on ette näha millega kogu krempel lõppeb, kuid õnneks ei väljuta realistlikkuse piiridest. Kiiduväärt linateos!

November kinos

November oli tihe kuu, kokku sai kinos käidud 13 korda. Neist 11 leidsid aset PÖFFi raames, sellest võib lugeda siit ja siit. Seega teen praeguses kirjutises juttu ülejäänud 2 filmist.

• Interstellar ("Tähtedevaheline") - 6/10
  Christopher Nolan on teinud äärmiselt pretensioonika suurfilmi. Film on oma ambitsioonikate teemadega pigem liiga laialivalguv ja ei jäta terviku muljet. Palju suuri teemasid, aga põhjalikuks ei minda ja vastuseid antakse vähe. Minu jaoks oli loogika puudulikus ja vastuolulisus liiga suur, et film oleks vähegi sügavalt mõjunud. Ajaga mängimisega mindi selgelt liiale. Tegu on pigem kiiresti ununeva teosega. Minu arust läks lõpp eriti jaburaks ja jättis kogu asjast ennemini naeruväärse mulje. Selge see, et tegemist on ulmežanriga, aga oleks tahtnud ikkagi rohkem ratsionaalsust. Suurt kasu ei olnud ka viidetega Kubricku unustamatule ulmeklassikule "2001: A Space Odyssey". Samas film näeb hea välja. Visuaaliga on kõvasti vaeva nähtud ja tulemus on igati vaatemänguline. Spektaakel on võimas ja tehnilise külje pealt ei ole millegi üle nuriseda. Film on iseenest hästi lavastatud, Nolan on ikkagi oma ala täielik tipp. Kindlasti tuleks esile tõsta McConaughey sooritust - mees tõestas taas, et ta on üks kuradi kõva näitleja. Üldkokkuvõttes ei pea ma "Interstellarit" halvaks linateoseks, lihtsalt sisu oleks võinud tugevam olla. See-eest on päris paljud nimetanud filmi aasta parimaks. Kahtlemata on tegu igatekanti tähelepanuväärse filmiga ja soovitan seda kindlasti kinos vaadata.
• The Trip to Italy ("Reis Itaaliasse") - 7/10
  Hea meelelahutuslik komöödia. Steve Coogan ja Rob Brydon tõestavad, et on üleprahi kooomikud. Filmi läbib nõtke ja vürtsikas huumor. Naljad on enamjaolt intelligentsed, kuid sekka satub ka mõni ropp ja natuke barbaarne. Üksteise ületrumpamist kuulsate näitlejate imiteerimises oli lõbus vaadata. Filmis on häid viiteid kuulsatele filmidele. Eriti melldis "The Godfatheri" paroodiastseen. Boonusena on taustaks kena Itaalia maastik.

Veelkord PÖFFist

PÖFF lõppes 6 päeva tagasi ja nüüd on viimane aeg teha kokkuvõte. Kõigepealt 5 filmist, millest pole veel kirjutanud pärast vahekokkuvõtet.

Kolgata ("Calvary", Iirimaa)
Igati tugev draama, hästi kirjutatud ja lavastatud. Dialoog on ühtviisi vaimukas ja teravmeelne. Filmis on hästi põimunud omavahel traagika ja huumor. Filmi hing ja süda on aga suurepärane Brendan Gleeson, kes teeb selle aasta ühe tugevaima rollisoorituse. Kuid on ka palju värvikad kõrvaltegelasi, keda mängivad kõrgeklassilised näitlejad (Chris O'Dowd, Dylan Moran jne). 7,5/10

Põrgu ("Inferno", Sloveenia)
Karm draama suurtesse raskustesse sattunud perekonnast. Vanemad võitlevad ellujäämise nimel kõvasti. Toimub šokeerivaid sündmusi. Seksi ja vägivalda leidub ka. Ei olnud just kõige paremini tehtud, pigem keskpärane. 6/10

Elevandi laul ("Elephant Song", Kanada)
Tänavuse PÖFFi lemmik. Xavier Dolan (see sama mees, kes lavastas "Mommy") täielikult varastas filmi, tehes viimase aja ühe meeldejäävaima rollisoorituse. Tema mängitud vaimuhaigla patsient Michael on äärmiselt huvitav tegelaskuju. Michaeli kavaldav psühholoogiline mäng teda küsitlema tulnud haigla direktoriga paelus väga. Tema taibukas manipuleerimine haritud direktoriga teeb linateosest suurepärase psühholoogiline trilleri. Peategelase oskuslik allegooriatega mängimine lisab kaasahaaravust ja pinget. Jutu käigus vahel välja pursatud valus tõde pani Michaelile väga kaasa elama. Äärmiselt peenelt ja veenvalt esitatud roll Xavier Dolani poolt. Michaeli saatus ja olukord läks väga hinge. Minu jaoks üks parimaid 2014. aasta filme, kusjuures kriitikutelt pole film suuri kiidusõnu teeninud ja üleüldse on vähe tähelepanu pälvinud (6. detsembri seisuga vaid 89 hindajat IMDb's). 9/10
Hõim ("The Tribe", Ukraina)
Pole kunagi varem vaadanud sellist filmi, kus puudub rääkimine ja muusika, on vaid viipekeel ja taustaheli. Viipekeelt ma ei jaga üldse ja subtiitreid ka polnud. Seega pidin hakkama saama vaid visuaalkeelega ja sain pihta küll. Tegelased - kurttummad noored - on julmad ja brutaalsed. Tegeldakakse varastamise, peksmise ja prostitutsiooniga. Väga julge, mõjuv ja tähelepanuväärne teos. Paneb mõtlema selle üle, et riik peaks noortega rohkem tegelama. "Hõim" näitab, kui tähtis on filmikeel eraldi võetud tegurina. Tõeliselt jõhker ja võimas film. 6,5/10

20 000 päeva Maal ("20,000 Days on Earth", Suurbritannia)
Film on pooleldi dokk ja pooleldi lavastatud. Ses suhtes ei ole tegu klassikalise eluloodokumentaaliga muusikust. Üheks huvitavamaks osaks filmis on Nick Cave'i loomeprotsessi köögipoole näitamine. Vahepeal läheb muusika tegemine lihtsalt lahedaks jämmimiseks, mida oli tore vaadata. Nick Cave jättis endast põneva ja ladusa inimese mulje. Huumorist ei tule puudust. Filmi naelaks on aga raudselt "Jubilee Streeti" live-esitus - see oli lihtsalt lummav ja võimas ning ülihästi monteeritud. Need olid kõige nauditavamad 5 minutit, mida ma see aasta kinos olen kogenud. 8/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Seekord sai PÖFFil vaadatud 11 linateost. See oli muidu 8 aasta järjest, kui olen PÖFFil üle 10 filmi vaadanud. Jäin oma valiku üldjoontes rahule. Ühegi halva linateose otsa ei sattunud. Keskmiseks hindeks tuli "7,23", mis on ju OK. Siiski oleks tahtnud näha rohkem tõliselt tugevaid ja jalustrabavaid filme. Tõenäoliselt oleks näinudki, kui poleks välistanud nii kui nii hiljem kinno tulevad filmid, mille seas leidub kindlasti nii mõnigi tõeline pärl ("Whiplash", "Birdman", "Mommy", "Force majeure"). Kahju, et Roy Anderssoni "Tuvi" peab nii kaua ootama, mis hetkeseisuga linastub alles aprillis. Mõned filmid on juba praeguseks linastunud ka. Näiteks "Boyhood" meeldis väga, aga sellest kirjutan teinekord. Lõpetuseks traditsiooniline parimate PÖFFil vaadatud filmide top 5.

1. Elevandi laul ("Elephant Song")
2. Tähed õlgadel ("Starred Up")
3. 20 000 päeva Maal ("20,000 Days on Earth")
4. Kolgata ("Calvary")
5. Vaenlane ("Enemy")

PÖFF juba poole peal!

Nüüd, kui 18. Pimedate Ööde Filmifestival on poole peal, oleks õige aeg rääkida oma filmimuljetest. Valiku tegemisel otsustasin välja jätta need filmid, mis nii kui nii jõuavad varsti kinno. Tegelikult juba kahetsen, et Roy Anderssoni uusimale tükile "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" piletit ei ostnud. Väga suur huvi on mul ka varsti kinno jõudvate filmide "Vääramatu jõud" ("Force Majeure"), "Öö kutse" ("Nightcrawler"), "Whiplash" ja Iñárritu "Lindmees" ("Birdman") vastu. "Poisipõli" ("Boyhood") juba jookseb ja selle vaatan tõenäoliselt juba PÖFFi ajal ära. Nüüd siis esimesest 6 nähtud linateosest.

Põhjamaade Pariis ("Paris of the North", Island)
Parasjagu muhe ja tore komöödia (isegi pooleldi draama) tagasihoidlikust ja kinnisest põhjamaa mehest. Film on samas realistlik ja aus. Taustaks karge ja ilus Islandi loodus. Hea kerge vaatamine. 7/10

Fööniks ("Phoenix", Saksamaa)
Keskpärane draama Teise maailmasõja tagajärgedest, keskendudes põhiliselt ühe naise saatusele. Lugu on lihtne, aga ei olnud piisavalt veenev. 6/10

Vaenlane ("Enemy", Kanada)
Ehtne mindfuck linateos, atmosfäär on olukorda toetavalt sünge. Põhiküsimus seisneb selles, kas peategelasel on teisik või on tegu fantaasiaga. Mina mõtestasin asja lahti nii, et mees vaevab identiteedikriisi käes. Müstiline linateos, kus otsad jäetakse lahtiseks ja tõlgendamisruumi on oi kui palju. 7,5/10

Ümbersõit ("Bypass", Suurbritannia)
Igati eluline draama. Lugu noormehest, kes on sattunud raskesse olukorda - raha vähe ja tarvis ka õde vaja üleval pidada, tervis jupsib, tüdruksõber ootab last. Tekib küsimus, kas ta suudab olla piisavalt vastutustundlik. Peategelasel on raskusi oma koha leidmisega ühiskonnas. Ega kuritegevusmaailmast abi otsimine olukorda kegemaks tee. Film on raskemeelne, kuid leidub põnevaid momente ja pinget. Mulle üldiselt istuvad sellised karmi realismi käsitlevad draamad. Korralik film, päris vaimustuses siiski pole. 7/10

Tähed õlgadel ("Starred Up", Suurbritannia)
Väga korralik vangladraama. Parajalt brutaalne. Filmis on päris palju verd ja vägivalda. Noort jõhkardit mängiv Jack O'Connell on äärmiselt veenev, tõeliselt tugev rollisooritus. Film paneb arutlema selle üle, kas vanglas on võimalik "paraneda" kuritegevuskalduvustest. 8/10

Itsi Bitsi (Taani)
Lustlik film hipidest 60-ndate Taanis. Lillelastele omaselt tarvitakse palju narkootikume, seksitakse ohtralt ning samas üritatakse maailma muuta. Tegelased on vabameelsed, kuid tekib konflikt, kui vaja vastutust üles näidata. Filmis on kasutatud head 60-ndate muusikat. Lahe film, natuke ka mõtlemapanev. 7/10

Oktoober kinos

Oktoober hiilgas kvaniteediga - koguni 10 linateost jõudsin ära vaadata, mis on selle aasta rekord. Hämmastavalt palju uusi Eesti mängufilme linastus lühikese aja jooksul ja kõik need 3 kuulusid ka minu kavasse. Polanski retrospektiivist valisin 2 linateost. David Fincheri ja Woody Alleni uusi meistriteoseid sai ka vaadatud ja ei pidanud pettuma! Lisaks oli üks omapärane ulmekas, üks actionit täis sõjafilm ning heatasemeline Euroopa film Juliette Binoche'ga peaosas.

• Ma ei tule tagasi - 6/10
  Ilmar Raag tahtis teha äärmiselt realistlikku filmi, kuid tulemus on pigem ebausutav. Kahe tüdruku vaheline suhe ei olnud hästi välja mängitud. Kuidagi sihitu tundus nende rännak, kuigi sihtkoht oli välja mõeldud. Film on iseenesest väga inimlik ja on hingeminevaid kohti. Hea, et vähemalt polnud igavat lõpplahendust. Lõpu pööre oli hästi tehtud, hea üllatusefekt. Üldkokkuvõttes täiesti vaadatav draama. Raagi eelmine film "Kertu" oli aga parem ja terviklikum.
• Maastik mitme kuuga - 5,5/10
  Kummaline film keskea kriisist. Vaatajale jutustatakse lugu ühe mehe allakäigust, mis on viimas teda hullumeelsuse seisundisse. Peategelane on rahulolematu mees, kelle tunded on sisuliselt kadunud ja ta ei huvit enam millestki. Üks peategelase armukestest küsib väga tabavalt, et kas mees üldse millestki vaimustub ja kas tema jaoks on midagi päris. Minu jaoks oli see Jaan Toomiku esimene täispikk mängufilm liiga filosoofiline ja oma kujundlikkuses liiga segane ning ei kõnetanud mind suurt. Eks Toomik tegigi pigem kunsti kui filmi. Mulle meeldis filmi puhul kõige rohkem reaalsuse ja kujutluse vaheline mäng. On põnevaid kaadrilahendusi. Toomik kasutas väga palju absurdi ning kohtati kukkus see päris lahedalt ja põnevalt välja. Omamoodi kunstifilm.
• Gone Girl ("Kadunud") - 9/10
  Kuradi hea põnevik. Fincher ikka oskab. Müsteerium on igati kaasahaarav ja parajalt mõtlemapanev. Hea näide, et ei ole vaja mingit tobedat actionit, et film oleks põnev. Mainstreami kohta küllaltki julge ning samas Fincheri kohta ülatavalt huumorirohke linateos. Rosamund Pike teeb ülihea rollisoorituse. Lõpp oli väga hästi lahendatud. Hetkeseisuga 2014. aasta lemmik. "Gone Girl" on puhas kvaliteet iga külje pealt.
• The Pianist ("Pianist") - 9/10
  Võimalik, et parim Polanski film. Asjatundlikult näidatakse meile Teise maailmasõja ajal natside korda saadetud õudusi. Seejuures ei olda liiga moraalitsev või pealetükkiv. "The Pianist" ei ole siiski tüüpiline holokaustiteemaline linateos. Eelkõige on see ühe mehe lugu ellujäämisest. Mehe võitlust mitte muutuda hullumeelseks keset ümber toimuvat hullust on nii peenetundeliselt kujutatud. Adrien Brody võitis oscari igati õigustatult. Film on suurepäraselt lavastatud ja igati õige tonaalsusega. Ilus klaverimäng on boonuseks.
• Rosemary's Baby ("Rosemary laps") - 7/10
  Seda 1968. aastal linastunud Polanski teost võib pidada läbi aegade üheks legendaarsemaks ja paljude arvates ka üheks parimaid õudusfilmiks. Polanski on osavalt mänginud hirmutundega. Puhas klassika, mis siin ikka pikalt rääkida.
• Kirsitubakas - 7,5/10
  Tore Eesti filmike. Parajalt muhe ja habras. Naiivne, aga mitte häirivalt. Lihstasti jälgitav lugu 17-aastase neiu esimesest armastusest. Noor neiu ihkas lihtsalt romantikat. Film jättis täitsa elusa mulje, ei olnud liiga etteaimatav. Hea töö, Maimikud!
• Under the Skin ("Naha all") - 6/10
  Kentsakas ja abstraktne ulmefilm. Film näeb iseenest kena välja. Scarlett Johansson on tubli, näeb väga šikk välja. Teda tuleks kiita puhtalt sellise riskantse rolli valiku poolest (alastiolek, vähetuntud lavastaja). Mulle tihti meeldivad sellised kummalised filmid, kuid antud teose puhul ei suutnud ma endale selgeks teha asja iva. Aga ei, see film pakkus vähemalt head vaheldust.
• Fury ("Raev") - 7/10
  Täitsa korralik actionpõnevik. Hea meelelahutus. Klišeelikkus käib asja juurde ja seekord see suurt ei häirinudki. Pitt, LaBeouf, Lerman ja teised peaosalised teevad head tööd.
• Clouds of Sils Maria ("Sils Maria pilved") - 7,5/10
  Intelligentne dialoogikeskne draama. Igati realistlik vaade kuulsa näitleja ühele eluperioodile, kus ta valmistub temas palju emotsioone esile kutsuvaks rolliks. Juliette Binoche näitab taas tipptaset.
• Magic in the Moonlight ("Maagia kuuvalgel") - 8,5/10
  Vanameister Woody Allen on viimasel ajal väga heas vormis olnud. Tema hea ja vaimukas dialoog on filmi üks suurimaid trumpe. Soe ja mitte labane huumor on väga hästi kirjutatud. Sain ikka väga palju naerda ja muiata. Tegemist on muidu väga kerge filmiga, kuid vahel on ka selliseid vaja. Aasta muhedamaid filme. Aitäh sulle, Woody!

September kinos

Septembris sai kinos vaadatud 5 filmi. Seekord oli Euroopa kino ülekaalus. Väga kena üllatuse pakkusid itaallased (Paolo Virzi "Inimkapital").

• Amour fou ("Sõge armastus") - 8/10
  Mulle meeldib Jessica Hausneri stiil (ütlen seda 2 filmi põhjal). Tema eelmine film "Lourdes" oli tõeliselt võrratu, andes tugeva esteetilise elamuse. "Sõge armastus" on mitmel moel sarnane tolle teosega. Ka siin on rohkesti staatilisi kaadreid, lugu kulgeb rahuliku tempoga ning peategelaseks on noor (napilt alla 30?) naisterahvas. Antud filmis on vaatluse all 19. sajandi alguse Saksa aadlike argielu. Peategelane ei leia tahtejõudu eneseteostuseks ja elab igavat elu. Mis teha, kui sulle ei paku siin maailmas suurt midagi huvi ja sa oled kõigest tüdinenud? Nii tulevad mängu eksistentsiaalsuse probleem. Tekib olukord, kus surm tundub põnevam kui elunatuke. Hästi lavastatud film, sobib pigem väiksemale ringkonnale. Mulle aga istus see imelik film.
• The Two Faces of January ("Jaanuari kaks palet") - 7/10
  Normaalne thriller. Pakkus head meelelahutust, kuid millegi väga erilisega meelde ei jäänud. Viggo Mortensen on hea nagu alati.
• Tracks ("Jäljed") - 6/10
  Ootasin vähe paeluvamat linateost (igav siiski ei hakanud). Peategelase suurest katsumusest ja üksildusest ei saanud päris õiget pilti. Filmis oli ta enamus ajast ikkagi inimes(t)ega koos. Visuaal on kena, kuid ei midagi vapustavat. Muusika ei istunud mulle niivõrd. Sain küll filmi poeetilisusele pihta, aga paraku ei läinud hinge. Keskpärane film, mitte halb. Mia Wasikowska tõestas, et on hea näitlejanna.
• Il capitale umano ("Inimkapital") - 9/10
  Täiesti minu maitse järgi draama. Film on väga hästi jutustatud ja igati korralikult üles filmitud. Küllaltki lihtasti jälgitav teos, realistlik ja põnev. Visatakse pilguheit kapitalismi, kui isiklikule kasule suunatud süsteemi. Kuidas selles mõõta inimese väärtust? Suurepäraste näitlejatöödega kvaliteetdraama. Üks parimaid 2013. aasta filme, mida seni näinud.
• Ida - 7,5/10
  Esteetiline road movie 60ndate Poolast. Filmi üheks tulipunktiks on religioosse ja ilmaliku maailmavaate põrkumine. Kahe täiesti vastandliku tegelase vaheline suhe on huvitavalt ja intelligentselt välja mängitud. Äärmiselt kena pildikeelega noobel väärtfilm.

August kinos

Augustis juhtus nii, et jõudsin kinno vaid 2 korral, seejuures ühel juhul oli tegu kordusvaatamisega. Nõrk kuu. Shame on me!

• Lucy - 3/10
  Lootsin, et Luc Besson on hakkama saanud millegi enama kui lihtsalt tavalise märuliga. Poole filmi peal ei olnud midagi hullu - olid omad head põnevad kohad ja ootusärevus säilis, et mis juhtub edasi protsendi suurenedes. Aga kuskil poole peal hakkkas asi aina totramaks minema. Lõpupalagan oli nii halb, et rõve kohe. Ei käi suurt mainstreami vaatamas, seega kahju, et see valik läks aia taha. Loll film.
• Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
  Poleks iial uskunud, et vampiirifilm võib mulle niivõrd meeldida. Augustis käisin koguni 2. korda seda headust vaatamas. Väga eriilmeline linateos hea muusika ja kena visuaaliga. Jarmusch ikka oskab! Loe veel siit.

Juuli kinos

Juulis sai kinos 3 korda käidud. Head filmid olid, intrigeerivad ja hästi tehtud.

• Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
  Omapärane vampiirifilm Jim Jarmuschilt. Erinevalt "Videviku" jurast, on tegu pigem esteetilise ja intelligentse teosega. Peategelased on targad ja kultuurist huvituvad. Nad suhtuvad inimestesse teatud määral üleolevalt. Jarmusch tahab sellega kuvada vaatajale oma raskemeelse rakursi inimolenditest. See on tema sotsiaalne kriitika, aga tehtud rohkem ümber nurga ja omamoodi lahedalt. Filmi tuleks suhtuda ikkagi huumoriga. Tegu ongi ju pooleldi komöödiaga, peaks olema kerge vaatamine. Atmosfäär on parajalt müstiline ja ligitõmbav. Soundtrack on põnev. Igati hästi tehtud film.
• Welcome to New York - 7,5/10
  Kena, et ka meie kinodesse jõudis see Abel Ferrara sensatsiooniline linateos seksisõltlasest. Kes veel ei tea, siis ainet on saadud Rahvusvahelise Valuutafondi endise juhi Dominique Strauss-Kahni skandaalsest juhtumist. Paljast ihu ja seksi leidub siin suhteliselt palju (mittepornofilmi kohta), võibolla isegi liialt. Abel Ferrara eesmärgiks on olnud kuvada meile pilt ühest koletisest, kes kõigesse muusse peale seksi suhtub loiduse ja ükskõiksusega. Peategelane ongi lihtsalt antikangelane, kelle häid omadusi vaatajale ei näidata. Sääraseid maniakke figureerib paraku meie hulgas küll. Vastumeelse reaktsiooni tekitamisega peategelase suhtes on Ferrara väga hästi hakkama saanud. Kõvasti on abi ka Gérard Depardieu suurepärasest näitlejameisterlikkusest. Filmi parimaks osaks pean aga intensiivseid ja pingelisi dialooge peategelase ja tema naise vahel. Minu arust hea film.
• La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas") - 9/10
  Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. "La Vénus à la fourrure" on äärmiselt dialoogitihe (nagu Polanski eelmine film "Carnage'ki") pakkudes oma mitmekihilisuse ja mõistuslikkusega huvitava elamuse. Mind imponeeris väga mäng reaalsuse ja teatraalsuse vahel. Piir tõelisuse ja mängu (näidendi esitamise) vahel hägustub täielikult. Film tegeleb võimu küsimusega ja masohismiga. Mees tahab olla naise ori, aga samas ei tahab ka ise olukorda kontrollida. Mehe ja naise vahel tekib omamooodi põnev ja vastuoluline suhe. Paljud väidavad, et tegu on liiga teatrietendusega, mitte filmiga. Vaidleks natuke vastu, sest teatris ei saa sellist visuaalset elamust ja ei saa näha niivõrd suuri plaane näitlejatest, nende näoilmetest. Lõpp eriti ägedalt lahendatud visuaalse külje pealt (kasutades ära filmi eelised teatri ees) ja sellest saab naudingu vaid kinos. Tulemus on filmilik. "Venus karusnahas" on üldjoontes pigem lahe ja lõbus tükk, kus Polanski on vinti täiega peale keeranud.

Juuni kinos

Seekord tuleb juttu vaid 2 filmist. Suvel on lihtsalt niivõrd palju muud teha ja filmide valik pole ka minu maitse jaoks just kõige parem.

• Repulsion ("Jälestus") - 7/10
  Lõpuks nägin ära Roman Polanski 1965. aasta kultusliku psühholoogilise õuduspõneviku. Hästi ja kunstiliselt on kujutatud ühe kena naisterahva (Catherine Deneuve) hullumeelsuse süüvimist. Toimub vaimne mandumine, mis viib õudsate tagajärgedeni. Oskuslikult on kastutatud ähvardavaid lähiplaane ja helisid. Huvitavalt ja mõjusalt on etendatud peategelase hirmu- ja jälestustunnet seksuaalsusest tema fantaasiates ja unenägudes. Õudustundele aitab kenasti kaasa klaustrofoobiline õhustik korteris. Catherine Deneuve on väga veenev oma raskes rollis.
• Deux jours, une nui ("Kaks päeva, üks öö") - 7,5/10
  Realistlik ja asjakohane draama. Inimesed seatakse dilemma ette, kas saavad raha või aitavad ühel naisterahval töö säilitada. Mängu tulevad moraaliküsimused. Peategelasele (Marion Cotillard, kes tõestas taas oma tipptaset) pole raske kaasa elada. Tema raske olukord ja nii öelda ellujäämisvõitlus läks mulle korda küll. Igati hea draama. Jäin rahule, kuid üllatusmoment jäi puudu. Kirss jäi tordile panemata. Ilus film hoolimisest.

Mai kinos

Mai tulemuseks oli vaid 3 filmi.

• Il était une forêt ("Oli kord üks mets") - 7/10
  Hea dokumentaal. Räägitakse vihmametsa erinevatest elutsüklitest koos seal leiduvate olendite ja taimedega. Tekst on suhteliselt informatiivne ja pole keeruline. Sobib vaatamiseks kogu perele. Pigem on tegu ikkagi populaarteadusliku teosega. Vaatemäng on aga suursugune. Visuaalselt näeb asi välja tõesti efektne. Appi on võetud ka arvutianimatsioon, et paremini kujutada puude kasvamist ja muutumist. Tehniliselt poole pealt näidatakse kõrget taset. Loodetavasti aitab film natukenegi kaasa vihmametsadest hoolimisele.
• La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2 ("Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk") - 9/10
  Küll on kena, et lõpuks jõudis ka meil suurele ekraanile mulluse Cannes'i filmifestivali võiduteos. See film väärib tunnustust! "Adèle'i elu" on tugev intelligentne draama, kõrge kunstilise tasemega. Film paneb vaataja arutlema selle üle, kuidas suhtuda samasooliste armastusse. Meile räägitakse lugu noore neiu seksuaalsuse avastamise retkest ja täiskasvanuks formeerumisest. Põhirõhk on pandud peategelase lesbisuhte arenemisele. Kõik on äärmiselt realistlik ja avameelne. Väga palju on lähiplaane. Seksistseenid on äärmiselt julged, naturaalsed, põhjalikud ja üllatavalt pikad, kuid konteksti suhtes mitte ülepakutud. Noorte naiste voodielu on täis kirge ja armastus piiritu. Armastuse tuline lõõsk ei kesta tavaliselt igavesti ning siingi on valu ja kannatust (läägusest on asi kaugel). Väga huvitavalt on kujutatud kahe erineva naise (üks on ekstravert ja teine selgelt rohkem introvert) vahelist kirge. Adèle'i puhul võlus mind enim tema siirus. Linateosele lisab kindlasti kvaliteeti seal aset leidnud vahetud, intelligentsed ja filosoofilised vestlused kunsti ja üldse elu üle, seejuures ei aja filmitegijad taga mingit erilist pretensioonikust. Naistevahelisest armastusest ei ole kerge teha veel elulisemat ja mõjuvamat filmi kui "Adèle'i elu".
• Godzilla - 3/10
  Paras pettumus. Tegelt ei oodanud filmilt suurt midagi, kuid nii halba tulemust ei osanud küll ette näha. Sisu oli alla igasugust arvestust. Totter monstrumite vaheline võitlus ei köitnud vähimalgi määral. Peategelase ja tema perega seonduv klišeelikkus häiris ning draama tekitamine töötas hoopis vastukarva. Ford Brody oli väga igav tegelane. Paljud filmisõbrad, kelle arvamust ma austan, on aga "Godzillat" kiitnud, nii et ma ei tea, mis mul viga on. Subjektiivne värk.