Veelkord PÖFFist

Teen viimase 13. PÖFFi-teemalise postituse. Peale vahekokkuvõttet käisin veel 6 seansil. Sain osa aga 5 erinevast filmist, kuna käisin ühte 2 korda vaatamas. Jutt käib loomulikult "Enter the Voidist". Filmi teistkordne vaatamine küll ei kuulunud minu esialgsesetesse plaanidesse, kui olin piletid ära ostnud. Sellega seoses tegin ka esialgsesse kavasse 1 muudatuse: "Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") jäigi mul nägemata ja pilet kasutamata. Jagaks nüüd veel oma muljeid filmidest, mida nägin peale vahekokkkuvõtte tegemist. "Enter the Voidist" siinkohal praegu enam ei muljeta, kuna tegin ju eraldi postituse. Seega jääb järgi 4 filmi.

• Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (No One Knows About Persian Cats)

See linateos räägib suurest soovist tegeleda endale meeldiva muusikaga riigis, kus väga paljud muusikastiilid on keelatud. Mõttetult range režiim seal Iraanis. Huvitav oli jälgida, kuidas noored pidi otsima salajasi või kõrvalisi kohti, kus rokkida võimude eest varjatult. Kuuleb erinevat Iraani muusikat räpist rockini. Linastusel oli kohal ka režissöör Bahman Ghobadi, kes rääkis, kui kehv olukord Iraanis on. Ta mainis ka, et selle filmi pärast ei saa ta oma kodumaale tagasi minna, kuna seal pandaks ta kohe vangi. Kurb oli kuulda, kui mees tunnistas, et tal pole enam kodu. Päris karm.
7/10

• Kumminukk (Air Doll)

See film ei jõudnud minuni. Ma ei tea, kui palju oli selles süüd "Enter the Voidi" järelmõjudel, aga nii ta on. Selline äärmine poeetilisus ei ole päris minu teema. Ei olnud ka kõige hullem teos. Filmi põhipoint on see, et keegi meist ei taha olla sunniviisiliselt kellegi ori, vaid et saaksime ise oma südame järgi valida, kellega olla ja mida teha. Iseenest mõtlemapanev ja sügav teema. Paraku ei läinud peategelase - ellu ärganud kumminuku - olukord ja soovid mulle hinge. Veider film.
5/10

• Iga päev on pidupäev (Every Day Is a Holiday)

Keskpärane. Üldiselt oli film minu jaoks liialt monotoonne ja emotsiooni jäi väheks. Paljud kujundid jäid arusaamatuks ja lugu ei pugenud hinge. Vähemalt mõningad plaanid kõrbest olid ilusad. Ei oskagi midagi rohkemat öelda.
5,5/10

• 33 stseeni elust (33 Scenes from Life)

Ei midagi erilist. Kehv ka mitte. Sai nalja, aga ka kurbust tunda. Julia Jentschil (mängis muuhulgas "Sophie Schollis" naispeaosa) on väga ilus keha! Muide see oli minu esimene käik Kinomajas. Seal kannatas vaadata küll liikuvaid pilte.
6,5/10

KOKKUVÕTTEKS VEEL

13. PÖFF oli minu jaoks vägagi korda läinud. Seda suuresti tänu ühele filmile. Sellisest elamusest, mida "Enter the Void" pakkus, ei suutnud enne unistadagi. Asja teeb eriti erakordseks see, et ma ei osanud sellelt filmilt enne nägemist praktiliselt midagi oodata. Ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Piltlikult öeldes, olin tõesti nagu puuga pähe saanud või jalust rabatud. Ma polegi nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polnudki nagu film. See oli midagi enamat.

Kui nüüd "Enter The Void" kõrvale jätta, siis midagi ülivaimustavat ei näinud, kuid üldine pilt oli hea! Kokku sain osa 15 kinoseansist, mille jooksul nägin 14 erinevat filmi. Jäin oma valikutega rahule (kõvasti rohkem kui eelmine aasta). Nõrku teoseid sattus mul kavasse ainult 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Mõned filmid olid ka keskpärased, kuid enamuse (9/15) hinnanguks võib anda vähemalt "hea". Muide kolmandat aastat järjest õnnestus mul oma kavasse valida PÖFFi peaauhinnavõitja, milleks seekord oli "Ajami". Minu arust täitsa norm film. Toon veel välja 5 kõige erilisemat ja parimat linateost, mida mina nägin tänavusel festivalil:

• Ootamatu tühjus (Enter the Void)
• Lourdes
• Firaaq
• Ajami
• Naised ilma meesteta (Women Without Men)
  

Lõpetuseks tahaks veel tänada Tiina Lokki ja kogu PÖFFi meeskonda!

November kinos

Peaks jätkama oma traditsiooni kuu kokkuvõtete teemas. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Täpsemini öeldes teen lühiülevaate linateostest, mida nägin kinos novembris enne PÖFFi. Üldse sain kokku osa 15 seansist, millest 8 leidsid aset festivaliväliselt ja neist tulebki järgnevalt juttu.

• The Ugly Truth (5/10)
  Minu arust on tegu ikkagi eelkõige naistele mõeldud linateosega. Film ei suutnud mind millegagi üllatada. Mulle oli kohe selge, kes kellesse armub filmi lõpuks. Originaalsusest jäi vajaka. Naerda ei saanud palju. Samas naised mu ümbruses pidid vahepeal naerukrambid saama. Jälle pidin tõdema, et romantilised komööödiad pole minu jaoks. Ei noh, päris halb film ka nüüd ei olnud.
  

• 2012 (4/10)
  Siinkohal on hea Trashi tsiteerida: "Loomulikult nõrk aga PEAB VAATAMA!". Paras jura oli muidugi. Ses suhtes ei pettunud, kuna olin arvestanud sellega. Film oli nii ebarealistlik, et kole kohe. Emmerich on teinud ka halvemaid filme. "10,000 BC" on vist parim näide. Eriefektid tegid pildi vahepeal päris vaatemänguliseks ja noh suurelt ekraanilt seda kõike jälgida oli mõnes kohas küllaltki õnnis tunne :). Kuid sisu jäi paraku jah väga nõrgaks. Vähemalt Woody Harrelson oli naljakas!

• Püha Tõnu kiusamine (8/10)
  Sai teist korda seda headust vaadatud. Meeldis isegi väheke rohkem ja mõikasin ka natuke rohkem. Väga kõva on aga see, et linateos valiti Sundance'i festivali võistlusprogrammi. Tegu on ju tähtsaima indie-kino festivaliga. Eesti filmi puhul on see esmakordne!

• Personal Effects (5,5/10)
  Mulle küll meeldivad umbes sedasorti draamad, kuid "Personal Effects" ei paelunud niivõrd ja huvitavusest jäi selgelt puudu. Michelle Pfeiffer ei ole enam kütkestav, kuigi jah oma vanuse (50 filmimise hetkel) kohta näeb ta väga OK välja. Näidelda oskab ta endiselt hästi. Küll aga Ashton Kutcher polnud veenev oma rollis. Ma ei pea ennast ammugi filmi asjatundjaks, kuid julgen väita, et antud linateose puhul polnud lavastajatöö just eriti õnnestunud ja lugu jäi ise ka lahjaks.

• 'Hukkunud Alpinisti' hotell (7/10)
  Tegu on 1979. aastal valminud, kuid äsja digitaalselt taastatud Eesti filmiga. Muide see linateos oli minu esimeseks seansiks Artises. Parim Eesti sci-fi linateos läbi aegade? Seda kindlasti! Grünbergi muusika oli mõistagi hea. Tipphetkeks võib pidada seda sama lugu, mis ka "Sügisballis" oli. Ei tule pealkiri hetkel meelde. Taastatud pilt oli normaalne. Hea film, aga tahtnuks, et oleks rohkem meeldinud.

• A Christmas Carol (7/10)
  Minu esimene 3D animatsioon kinos. Täitsa huvitav versioon klassikalisest Charles Dickensi jõululoost. Küllaltki lõbus ja mitte liiga lapsik. Jim Carrey oli suurepärane. Kiirelt majade katuste kohal liikumise ja üldse lendamise kohti oli 3D-s päris äge jälgida. Tehniline teostus on tasemel.

• Whatever Works (8,5/10)
  Vägagi vaimukas film, viimase aja Woody Alleni üks parimaid. Klassikaline Woody Allen. Märksõnad, mis on iseloomulikud paljudele selle mehe filmidele, ja mis kehtivad ka siin: New York, neurootilisus, vaimukus, ebatavapärased armusuhted, seksuaalsed teemad, palju teksti. Näitlejad on head. Peaosas olnud Larry David teeb väga kiiduväärt rolli. Ei saa mainimata jätta ka, et Evan Rachel Wood on super ilus siin filmis! Küllaltki arukas sisu on tegelt. Paneb paljudele elutõdedele mõtlema. Mulle meeldis väga filmi põhisõnum, mis on umbes selline: "Tee seda, mis iganes sind õnnelikuks teeb (olenemata üldlevinud moraalireeglitest), kui see just kellegile teisele haiget ei tee!".

• Shrink (10/10)
  Ülihea film! Ausalt, ma olin pahviks löödud. Selles linateoses on eriefekte sama palju, kui "Sügisballis" ehk praktiliselt polegi. Trumpideks on väga huvitav sisu (muidugi kelle jaoks on, kelle jaoks mitte) ja tugevad näitlejatööd. Loodan Spacey'le oscari nommi. "Shrink" vastab täielikult minu maitsele. Mulle kohe meeldivad filmid õnnetutest ja läbikukkunud inimestest (näiteks "Sügisball" või "Du levande"). Huvitav oli jälgida, kuidas nad püüavad hakkama saada, vajudes siiski vahepeal aina sügavamasse auku. Kui oled psüühiliselt piisavalt tugev, saad hakkama.
  
  

Detsembris meile jõudvatest linateostest tahaks kindlasti näha järgmiseid:

"(500) Days of Summer" (ikkagi PÖFFi avafilm; alates 04.12)
"The Men Who Stare at Goats" (linastus ka PÖFFil; alates 11.12)
"Looking for Eric" (samuti PÖFFil; alates 11.12)
"Avatar" (3D-s võib see olla päris võimas vaatemäng; alates 17.12)
"The Imaginarium of Doctor Parnassus" (detsembri üks oodatuimaid; oli ka PÖFFil; alates 25.12)

Pimedad ööd ruulivad!

Enter the Void

See ei ole kindlasti mitte üks tavaline filmike. Tegu on traditsioonilisi kinokunstireegleid eirava linateosega. Siin on ainet kultusfilmiks muutumise jaoks.

"Enter the Void" on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Põhimõtteliselt vaatasin terve aja suu ja silmad ammuli kogu ekraanil toimuvat. Juba esimestest kaadritest peale, mis tulid pärast omapäraselt kuvatud avatiitreid, haarab pilt sind oma lummusesse. Toimub võimas värvide mäng, mis mõjub isegi hüpnotiseerivalt. Kaameratöö on muidugi ekstraklass omaette. Kinematograafiliselt on tegu küllaltki uudse nähtusega. Mulle eriti meeldis see, kuidas pilt liikus asjade sisse. Üldse väga huvitava nurga alt jälgis kaamera toimuvat. Eriliselt virtuooslik oli see, kui kuvati vaadet läbi tegelase silmade, kui ta oli narkouimas. Tekkis tunne nagu ise oleks ka pilves. See oli lihtsalt nii veenev. Meeldis ka see, kui kaamera jälgis toimuvat ülevalt alla ehk siis nagu inimeste peade kohal. Ja ühest tegevuspaigast teise liikumine on nii marupõnevalt, aga ka originaalselt, teostatud. Ma ütlen ausalt, et kunagi pole kaameratöö mind niimoodi lummanud! Lisaks ka pildi moonutamine ja fookusega mängimine on jube ilusti välja tulnud. Montaaž ja eriefektid aitavad ka muidugi kõvasti kaasa sellele, et filmi nimetada nii tõeliseks meitri- kui ka kunstiteoseks. Kindlasti peab kõike seda kinos nägema! Teleri või arvuti ekraanil nägemine ei anna päris sellist kogemust.

Kui nüüd pildiline pool kõrvale jätta, siis tuleb tõdeda, et ka sisu ise ei jäta kindlasti mitte külmaks. Lugu on meeliköitev ja kaasahaarav. Emotsioone tekib küllaga! See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral! See õe ja venna vaheline üksteisest hoolimine oli väga hinge minev. Suur läbielamine nende lapsepõlves ühendas neid eriti ja see peaks panema vaataja kindlasti neile veel rohkem kaasa elama. Kaasaelamine on ju väga oluline tunnusmärk linateose headusest.

Üldse võib sisust eraldi välja tuua 2 peamist teemat: üksteisest hoolimine ja narkootikumid. Meelemürkide tarbimine jätab linaloo alguses isegi pigem positiivse mulje. Loo edenedes rikuvad uimastusvahendid aga kõik hea ära. Ma arvan, et film peaks küll negatiivselt mõjutama narkootikumide tarbimise soovi. See ei avalda küll nii tugevalt mõju nagu seda tegi näiteks "Requiem for a Dream", aga ikkagi. Lisaks kõigele saab filmis näha ka vägivalda ja kaunikesti palju seksi. Kogu seda kremplit on aga üsna värvikalt ja kunstiliselt kujutatud.

Kui "Enter the Void" ei saa tuleva aasta Akadeemia auhindade jagamisel ühtegi nominatsiooni (eelkõige kas kinematograafia, montaaži või visuaalefektide kategoorias), siis on oscarite jagamine kõige mõttetum auhindade gaala. Mõne arust ma kindlasti liialdan :D. Juba puhtalt selle linateose päras on tänavune PÖFF minu jaoks kordaläinud. Aasta parim!
10/10

PÖFFi põhiprogrammist juba pool läbi!

PÖFFi põhiprogramm on 5 päeva kestnud ja 5 on veel ees. Praeguseks hetkeks on vaadatud 9 filmi. Teeks väikse vahekokkuvõtte.

• Kassimi unistus (Kassim the Dream)

Hea dokumentaal. Sai huvitavat infot Ugandas toimuva kohta. Ainus film, minu valitutest ei kuulu põhiprogrammi, vaid Just Filmi programmi.
7/10

• Lourdes

Hea üllatus. Nojah, oli mõningaid hetki, kus hakkas kerge igavus tekkima, kuid üldkokkuvõttes jättis väga hea mulje. Selline ilus-kurb filmike. Meenutas väheke sellist linateost nagu "Awakenings". Täiesti arusaadav, miks "Lourdes" võitis Venteetsias koguni 4 auhinda. Film mõjus kuidagi sügavalt ja kutsus esile emotsioone. Mõnes kohas sai naljagi. Osad pikad plaanid olid väga head, kus kaamera seisis ühe koha peal. Muusika aitas palju kaasa. Eriti hästi mõjus filmi viimane stseen, kus näidati pikalt peategelast. Sylvie Testud oli kogu linateos vältel väga armas (hoopis teistsugune, kui Edith Piafi filmis)!
8,5/10

• Kahe maailma vahel (Between Two Worlds)

Igav. Liialt keeruline ja sümboleid täis, millele oli raske pihta saada. Ei haaranud. Õnneks kestis vaid 80 minutit. Seesuguse filmi kohta ei oskagi rohkem midagi öelda.
3/10

• Ajami

Hea. Päris karm elu neil seal Iisraelis. Hea, et ei keskendutud poliitikale niivõrd, vaid inimeste elule. Sisukas linateos! Ajas hüppamine oli hea lüke! Algul küll mõtlesin, et filmirullid olid sassi läinud, kui nägin, et üks tüüp, kes oli surma saanud, oli jälle elus.
7,5/10

• Aken (The Window)

Nõrk! Üllatav, et üldse selline linateos valiti võistlusprogrammi. Vahepeal läks asi liiga tobelapsikuks kätte ära. Filmil oli vähemalt point olemas - näidata, kui bürokraatlik võib India olla. Peategelane, üks mees, tahtis oma kunagisele koolile uue akna kinkida. Kool aga ei tahtnud seda vastu võtta, kuigi uut akent oli vaja. Peategelase naiivsus isegi vähesel määral liigutas. Tegelt, väga igav ei hakanudki, aga lihtsalt jäi nõrgaks.
3,5/10

• Firaaq

Ainuke film inimõiguste programmist "Vabadus olla vaba", mida valisin. Kiiduväärt realistlik draama. Mingil määral sarnane "Ajamiga". Filmis käsitletakse seda, kuidas moslemid ja hindud omavahel läbi saavad ühes India piirkonnas. Osad on sallivad, osad mitte, osad vandaalitsevad, osad kannatavad - kõiki osapooli näidatakse vaatajaile. Sisu on tõeliselt hea! Väga liigutav film, kohati ka päris valus.
8/10

• Naised ilma meesteta (Women Without Men)

Visuaalselt ilus. Väärtfilm. Film sellest, kuidas 3 Iraani naist üritavad kõige kiuste hakkama saada. Selles riigis pole aga õrnemal sool just palju sõnaõigust. Küllaltki hästi jutustatud lugu. Esimene pool filmist oli täiesti realistlik, aga siis tuleb sürrealism ja kerge fantastika mängu suht ootamatult. See kompsitsioon polnud võibolla siin kõige paremini õnnestunud, kuid üldmulje on ikkagi hea. Filmi põhitrumbiks on pilt!
7,5/10

• Paberist süda (Paper Heart)

Küllaltki vaimukas ja lahe. Väga omapärane armastuse otsingust pajatav linateos. Kõige suuremad kiidusõnad annaks originaalsuse eest. Peategelase Charlyne Yi ja Michael Cera vaheline suhe küll veenev polnud. Kas pidigi? Igatahes pärast seda filmi peaks kõigil muie suul olema!
7/10

• London River

Vaadatav, aga ei midagi erilist. Liiga aeglane. Õhustik oli suudetud igati veenev luua. Sellele aitasid kaasa ka telerist ja raadiost tulnud uudised ja dokumentaalkaadrid. Noh, eks film liigutas ikka mind ja läks mingil määral südamesse, kuid siiski pinget jäi väheks. Ülskokkuvõttes ütleks: keskpärane.
6/10


Võib öelda, et seni olen oma tehtud valikutega suhteliselt rahul. Nähtud 9 filmist olid kehvad vaid 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Eks näis, mida ülejäänud linateosed mulle pakuvad. Hetkeseisuga on mul veel 6 seansile piletid ostetud:

"Keegi ei tea midagi pärsia kassidest"
"Ootamatu tühjus"
"Kumminukk"
"Harjutamine teeb meistriks"
"Iga päev on pidupäev"
"33 stseeni elust"

Kena PÖFFi jätku!