The Grey

Liam Neeson võitlemas inimsööjatest huntidega karmis looduses. Käib halastamatu võitlus elu ja surmaga. Kutsub vaatama? Ma olin küll kahtleval seisukohal. Mind üldiselt ei tõmba peavoolu actionpõnevikud nii väga. Vähemalt ei olnud tegu taas ühe järjega või koomiksil põhineva filmiga. Kukkus välja aga nii, et mulle "The Grey" ehk "Lumevangid" üllataval kombel meeldis. Juba alguse airplane crash episood oli muljetavaldav - seda peab kindlasti kinos nägema.

Filmi vaatama minnes võiks arvestada sellega, et sisu ei saa nii hirmus tõsiselt võtta. Tegu ei ole realistlikku draamaga. Tegu on meelelahutust pakkuva põnevikuga. Samas ei olnud asi ka liigselt ajuvaba ja labane. Väiksed ebaloogilisused (näiteks kaljult hüppamine) nii väga ei häirinudki. Ma sain oma põnevuse ja meelelahtuse laksu kätte. Kui aus olla, siis jättis film üllatavalt realistlikku mulje - eriti just arvestades, et tegemist on ju suurstuudio poolt massidele mõeldud action-põnevikuga.

Ei tasu arvata, et see oleks järjekordne linateos, kus Liam Neeson lihtalt kütab kõigil naha kuumaks (umbes nagu "Taken"). Selles filmis on ka sisukust ja sügavust. Kena lüke oli tuua luuletus mängu, kui peategelane Ottway selle oma isa kirjutatud 4-realise poeemi ette luges, toonitades eriti lauset: "Live and die on this day". Üheks peateemaks ongi surm ja ellujäämistahe. Peategelase meenutus oma isast, kui Ottway veel poisipõnnieas, oli filmi üheks ilusamaks hetkeks. Neid sentimentaalseid momente tuli ette küll mitmeid, mõni ehk liigagi sentimentaalne, aga see peategelase isa meenutus kukkus võrratult välja. Kena, et vaatajal lasti tundma õppida ka tegelaste palet ja teatud määral nende tausta.

Väga meeldis mulle "The Grey" juures selle atmosfäär. Metsik ja karm loodus koos ärevust tekitavate huntide ulgumise ja muude häälitsustega lõid just sellise meeleolu nagu pididki looma. Õige samm oli võtta film üles just külmal Alaskal. Näitlejatele ja kogu meeskonnale oli see muidugi paras katsumus. Kõleda ja sünge Alaska atmosfäär on väga kenasti lindile saadud, ilma et midagi oleks liialt ilustatud. Huntide välimuse kallal oleks võinud küll rohkem vaeva näha, kuid vähemalt jätsid võsavillemid piisavalt hirmuäratava mulje, et ise ei tahaks nendega kohtuda. Kaameratöö on hea.



Liam Neeson kicks ass!

8/10

Veebruar kinos

Aasta 2. kuul sai kinos vaadatud 8 filmi (eelmine aasta oli number 5 võrra suurem). Valikusse kuulusid teiste seas mitmed oscarite jagamisel osalenud linateosed aga ka meie oma Eesti film.

• My Week with Marilyn ("Minu nädal Marilyniga") - 6/10
  Valmistas pettumuse. Ma millegipärast ootasin pooleldi arthouselikku indiet, aga sain hollywoodiliku muinasjutu osaliseks. Treilerit polnud näinud ja kunstipärane must-valge poster andis lootust. Pisut liiga glamuurne ja läila linateos. Rohkem naistekas. Michelle Williams oli tubli, ma ei tea, kas nüüd päris oscari nommi vääriline, aga tubli. Väga mitmekülgne näitlejanna. Siin on tegemist totaalselt teistsugse rolliga võrreldes näiteks "Blue Valentine'ga".
• Blue Valentine ("Kurb valentinipäev") - 10/10
  See oli juba 3 korraks, kui filmi suurelt ekraanilt nägin. Minu jaoks on tegu ühe enim hingemineva ja realistlikuma linateosega, mida eales näinud. Eraldi arvustus asub siin.
• Tyrannosaur ("Türannosaurus") - 9,5/10
  Parajalt karm ja brutaalne draama, põhiteemaks vägivald. Peategelast mänginud Peter Mullan tegi briljantse rollisoorituse. Tegelaskuju vihane, kuid samas kurvameelne olemus, on äärmiselt veenvalt välja mängitud. Mida kõike ta elus oli läbi elanud? Vägivald kuulub ta elu juurde. Põnev oli jälgida, kuidas ta üritas sellest vabaneda ja vaoshoitum olla. Mehe saatus ja olemus läksid hinge. Ka olulist naisosa mänginud Olivia Colman on väga hea. Tema tegelase elu dramaatika ja hingeseisund liigutasid väga. Vägivaldne tegu, mille sooritamiseni naise kannatused olid ta viinud, pakkus šokeeriva ja ootamatu elamuse - see tegi minu jaoks filmi veel huvitavamaks tuues välja draama žanri trumbid (tugev emotsioon). Naise ahastus ja väljaelamine on suurepäraselt välja mängitud. Mulle meeldib, et film on realistlik (nagu elu ise). Parajalt sünge atmosfääri loomine andis ka palju juurde. Üks parimaid 2011. aasta filme!
• Une vie de chat ("Üks kass Pariisis") - 6/10
  Sellest animatsioonist huvitusin eelkõige sellepärast, et kandideeris oscarile. Eks ta rohkem lastemultikas on, aga vähemalt hästi joonistatud, käsitsi ka veel. Joonistusstiil sarnaneb nõukaaegsete multifilmide omaga, tekitades niiviisi kergelt nostalgiatunnet.
• The Iron Lady ("Raudne leedi") - 6/10
  See film räägib eelkõige dementsusele kalduvast vana naisest, kes pobiseb omaette ja näeb luulusid oma abikaasast. Need pidevad stseenid raugaeas Maggie'st olid ebahuvitavad. Oleks tahtnud, et film oleks rohkem keskendunud tema peaministri oleku ajale. Meryl Streep teeb suurepärase rollisoorituse ja just selle pärast tasubki linateos üle vaadata. Kõrvalosas tegi väga kena etteaste Jim Broadbent. Mulle meeldisid stseenid Margareti noorusajast (Alexandra Roachi poolt hea töö).
• Contraband ("Salakaup") - 6/10
  Tahtsin vahelduse mõttes kaeda tavalist Hollywoodi actionfilmi. Sain igati vaadatava põneviku osaliseks. Põnevust ja nalja oli, aga ei midagi väga erilist. Halvast filmist on küll asi kaugel. Täiesti OK meelelahutus.
• Vasaku jala reede - 8/10
  Väga pull kergelt tarantinolik komöödia. Kohe näha, et seda on tehtud mõnuga. Film on hea tempoga ja hoog ei rauge. Ei mäletagi, millal viimati Eesti film niivõrd naerma ajas. Lepland üllatas, talle annaks huumori eriauhinna. Võigemast ja Teplenkov töötasid paarina väga hästi, Nietzsche tsiteerimised olid kuldaväärt. Narkarid olid hästi loodud karakterid. Vaatamata pidevale tagumikueksponeerimisele, naerutas Lauri Pedaja päris kenasti. Vanameistrid Trass ja Uukivi esinesid tuntud headuses. Vaatamata väga väiksele eelarvele, näeb film hea välja (kaameratöö, montaaž ja heli on täitsa tasemel). Sain mõnusa ja tujutõstva elamuse.
• Hugo ("Hugo Cabret' leiutis") - 7,5/10
  Käisin üle pika aja 3D-filmi vaatamas. Eelkõige võiks "Hugo" puhul kiita kaunist pilti. 30-ndate Pariisi rongijaam on väga kenasti kujundatud ja igasugu suured kellamehhanismid näevad igati uhked välja ja on detailideni hoolikalt valmistatud. Filmi tehniline tase on äärmiselt kõrge ja ma nii väga ei imestagi oscarinominatsioonide (11) ja võidetud kuldmehikeste (5) arvu peale. Sisu oli natuke liiga lapsik minu jaoks, kuid kinoikooni Georges Mèlié teema oli huvipakkuv. Need stseenid, kus kujutati tema loomekõrgperioodi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, olid minu jaoks filmi tipphetkedeks. Kena austusavaldus Mèlié'le ja kinoajaloo algusjärgule.