Detsember kinos

Aasta lõpp kujunes päris tihedaks kinokülastuste suhtes. Suurelt ekraanilt sai silmadega söödud 12 filmi (11 erinevat), kusjuures rohkem kui pooled neist linastusid eelnevalt ka PÖFFil. Valik oli tõesti hea. Teiste seas vaatasin 2 Prantsuse ja 1 Itaalia linateost, aga ka Eesti dokumentaali.

• The Tree of Life (8/10)
  Ilus filosoofiline suurfilm. Minu maitse jaoks pingutas Malick ambitsioonikusega liiga üle. Jättis ülemäära laialivalgunud mulje, kui nii võib öelda. Oleks tahtnud veidi rohkem konkreetsust! Siiski "The Tree of Life" meeldis mulle. Spektaakel on ikkagi vägev. Sisu on küllaltki keeruline, aga see ei seganud eriti filmi nautimist. Tõlgendamisruumi antakse vaatajale palju. Antud juhul täiesti soovitan enne filmi vaatamist sisututvustus korralikult üle lugeda. See aitab arusaamisele kaasa ja samas ei riku liigse etteütlemisega midagi ära. Seda Malicku suurteost on tegelt raske ette spoilerdada. Sisust rääkides, lugu ligimese kaotamisest ja lapsepõlve mälestustest väga kenasti jutustatud ja lavastatud. Läks hinge ka. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui hästi oli kujutatud üht tavalist pereelu. Suhteliselt range isa (Brad Pitt) õpetamas oma lapsi, et nad elus hästi hakkama saaksid. Naiivsevõitu, kuid äärmiselt heatahtlik, ema (võrratu Jessica Chastain) oma lapsi lohtumas ja neid hoides. Lapsed tegemas ulakusi ja mängimisest rõõmu tundmas. Kõik see ehe tavalisus on kuidagi ilusalt ja esteetiliselt kujutatud. Käisin linateost 2 korda vaatamas, et ikka paremini aru saaks ja pealegi film on vaatamist väärt!
• Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi") (9/10)
  Väga hea üllatus aasta lõpus. Film ilmus kavasse nagu ei kuskilt, linastudes vaid ühel eriseansil pärast PÖFFi. Hea, et peale sattusin, sest PÖFFil ei vaadanud. "Les neiges du Kilimandjaro" sarnaneb mitmel moel "Le Havrega". Esiteks mängib antud filmis peaosa Jean-Pierre Darroussin, kellel oli Kaurismäki filmis oluline roll (politseiinspektor Monet). Teiseks toimub tegevus Prantsusmaal. Põhiline on aga see, et mõlemad filmid räägivad headusest, sallivusest ja ligimese aitamisest. "Les neiges du Kilimandjaro" on aga palju sisukam, kui Kaurismäki teos. Filmis kerkis teravalt esile rikaste vihkamise teema. Nagu heal järjel olev inimene oleks süüdi selles. Mind nii häirib see rikaste vihkamine, ainult sellepärast, et nad rikkad on. Nad on ju selleks vaeva näinud. Las inimesed elavad hästi, so what! Seejuures pean ennast kesklassi hulka ja pole kunagi rikas olnud. "Kilimanjaro lumi" on väga liigutav film. Paljudele võibolla muutus asi liiga imalaks ja heatahtlikuks, kuid minu maitse järgi mahtus see kõik napilt piiridesse. Mõne pisara sain ka poetatud.
• L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) ("Lõbumaja") (6,5/10)
  Ma usun, et film annab küllaltki adekvaatse ülevaate Pariisi lõbutüdrukte elust veidi rohkem kui 100 aastat tagasi. Film oli natuke liiga monotoonne ja piisavat arengut ei toimunud. Filmis aset leidnud jõhker vägivald üllatas. Suures plaanis saab näha, kuidas Joker (ühest teisest linateosest) endale naeratust pikendavad armid võis saada, nii et veri lendab.
• Tinker Tailor Soldier Spy (7/10)
  Suurepäraste näitlejatöödega Briti kvaliteetpõnevik. Kõik on kiitnud Gary Oldmani ja ka mina avaldaks tunnustust talle suurepärase soorituse eest. Ei tea, kas mu intelligentsi tase on nõrk, aga mul oli raskusi kõigest arusaamisega, sellepärast pole ka hinne kõrgem kui 7/10. Krimifilmide fännidele kohustuslik!
• Kosmos '68, Legendid vol 1 (8/10)
  Ma vajasin sellist dokumentaali nagu õhku. Mind väga köidab see ajastu: 60-ndad ja 70-ndad. Tol ajal tehti põnevat muusikat. 60-ndate ja 70-ndate rockmuusika on vägagi minu teetass ja antud film annabki hea lühiülevaate sellest Eestiga seoses. Kena, et vaatajale pakutakse palju muusikanäiteid. Põgusalt räägitakse ka teistest stiilidest. Huvitav oli kuulata veel, kuidas tola ajal välismaisest muusikast osa saadi ja kuidas tsensuuriga toime tuldi. Aleksander Müller on lahe tüüp!
• Mission: Impossible - Ghost Protocol (7/10)
  Ma ei ole eriline Hollywoodi actionite fänn, aga MI filmide vastu pole mul midagi. "Ghost Protocol" on korralik järg saagale. Päris crazy oli Dubais maailma kõrgeima hoone otsas ronimine - paar korda tekkis edge of my seat tunne. Respekt Tom Cruisele, et kaskadööre ei kasutanud, vaid turnis ise rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel maapinnast. MI filmide puhul meeldib mulle imetehnika, mida tegelased kasutavad. Kõige coolim oli simulatsiooni abil märkamatult liikumine koridoris. Simon Pegg oli väga hea comic relief - mees on sellel alal üks parimaid. "Ghost Protocol" on hästi tehtud pinget pakkuv meelelahutuslik põnevik. Klišeelikkus suurt ei häirinudki.
• Habemus Papam ("Meil on paavst") (8/10)
  Üllatavalt hea usuteemaline film paavsti valimisest. Parajalt muhe. Hea kombinatsioon draamast ja komöödiast. Peaosalist mänginud 85-aastane Michel Piccoli tegi kiiduväärt rolliesituse. Tema sisemist võitlust antud keerulises ja vastutusrikkas olukorras oli huvitav jälgida. Filmi lõpp meeldis väga. See oli piisavalt ootamatu, aga tegelikult ka loogiline antud juhul.
• Moneyball (8/10)
  Huvitav film pesapalli profimeeskonna moodustamisest. Kõige parem teost iseloomustav sõna võiks olla aga: kvaliteet. Hea on vaadata hästi tehtud filmi - näitlejatööd on paigas (Pitt on suurepärane!), kaameratöö OK, stsenaarium tugev, montaaž tasemel jne. Päris maksimum hinnet või vähemalt 9/10 ei saa panna, sest top emotion jäi saamata. Korralik spordifilm, kuigi mitte päris tavapärane.
• Carnage (8/10)
  Mahlaka dialoogiga komöödia või isegi pooleldi draama võltsviisakusest. Kui suudad asja kiirelt ja (võlts)viisakalt ära lahendada on ju hea. Mis aga juhtub kui aga ei õnnestu kuidagi varmalt probleem ära lahendada? Kui kaua suudad olla võltsviisakas? "Carnage" näitab vaatajale väga tiheda tekstiga näitemängulikku vaatemängu, kus saab ühe võimaliku lahenduse minu eelnevalt tõstatud küsimustele. Inimesed on silmakirjalikud!
• War Horse (6/10)
  Väga hea koguperefilm. Paraku mina ei ole koguperefilmide fänn. Vaatan, et Spielberg on lavastajana üle läinud rohkem lastele mõeldud linateoste peale - juba 3. järjest (eelnevad olid Indiana Jones ja Tintin). Teostus on iseenesest suurepärane. Hobune meeldis!
• 50/50 (9,5/10)
  Teema (vähihaigus) on küll tõsine, kuid film ise on paiguti vägagi naljakas. Kas nii saab head asja? Tuleb välja, et saab küll ja veel kuidas saab. "50/50" mõjus mulle nii hästi, et tõusis 2011. aasta lemmikute hulka. Film on jah kohati valus ja naljast kaugel, kuid stsenaristid on väga oskuslikult, ilma liialt labaseks muutumata, suutnud olukordi hea huumoriga serveerida. Peategelase (Joseph Gordon-Levitt) ja tema parima sõbra (Seth Rogen) vastandlikkus on väga hästi välja mängitud. Praeguse aja üheks kõvemaks näitlejaks pürgiv Gordon-Levitt jättis tõeliselt sümpaatse mulje, tehes oscari nominatsiooni väärt rollisoorituse. Pole küll Seth Rogeni fänn, aga siia filmi sobis ta väga hästi, kuigi ta mängis tegelast, keda ta ikka enamasti mängib. Anna Kendrick on armas!