Performance

"Performance" on küllaltki ebatavaline linateos, eriti veel tolle ajastu kohta. Seda võib pidada kultusfilmiks, mis valmis iseenesest juba 1967. aastal. Olles äärmiselt erakordne ja hullupöörane, ei suudetud aga algul filmi levisse lasta ja nii lükkus see 3 aastat edasi. Linastusaastaks jäigi 1970.

"Performance" sarnaneb mitme külje pealt samuti kultuslikku mainet omava filmiga "Requiem for a Dream". Mõlemas on üheks tähtsaks osaliseks narkootikumid. Mõlemas filmis saab näha tegelasi, kes kogevad narkouimas fantaasiarikkaid nägemusi, mida on väga kihvtilt ja kunstipäraselt kujutatud. Käib mäng fantaasia ja tõelisuse vahel. "Performance" ei sisalda küll nii palju depressiooni ja kannatusi. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks sisu koha pealt väga helge ja maheda teosega. On verd ja päris palju vägivalda. On ka seksi ja paljast ihu.

Kaameratöö on meelihaarav ja kohati ebatavaline. Mitmes kohas kasutatakse sellist varianti, kus pilt hüppeliselt ja järsult läheneb või siis kaugeneb tegelasest/sündmuskohast. Paiguti kaamera nagu ujuks ringi, kuigi ei olda vees. Mängitakse ka värvidega - ühtäkki muutub kõik rohekaks või siis must-valgeks. Seda kõike on tehtud maitsekalt. Montaažitrikid ja tavareegleid eirav kaameratöö ajavad vaataja isegi segadusse, kuid vaatemäng on see-eest jube äge. Elamusele annab palju juurde ka oskuslikult valitud taustamuusika. Mõned laulud esitab Mick Jagger.

Peaosalist mänginud James Fox on kahtlemata suurepärane. Väga huvitava rolli on aga saanud Mick Jagger, kelle mängitud tegelane on terve aja narkouimas, ajades suht segast juttu. Jagger teeb tegelikult veelgi silmapaistvama soorituse, kui Fox.
"Performance" on fantaasiarikas ja kunstipärane kvaliteetteos, mida soovitaks küll kõigil filmigurmaanidel ära kaeda. Kui sulle meeldis "Requiem for a Dream", siis peaks ka see linateos väga hea elamuse pakkuma. Mind köitis "Performance", nii et vähe pole!

10/10

Mai kinos

Mais käisin 9 korda kinos. Seejuures jaotusid erinevate kinode külastamisarv väga ühtlaselt: Artises, Solaris Kinos ja Coca-Cola Plazas sai kõigis võrdselt 2 korda käidud ekraaniteoseid vaatamas, Sõpruses aga kõige rohkem ehk 3 korda. Sõprusest ongi võibolla saamas kõige enam külastatav kino minu poolt. Seal on mitmeid huvitavaid programme. Mais oli näiteks John Cassavetese filminädal, millest minagi osa sain. Räägiksi nüüd kõigist aasta 5. kuul kinos nähtud filmidest.

• Iron Man 2 (4/10)
  Alustuseks midagi positiivset. Scarlett Johansson on seksikas ja tema tuupiandmist oli tore vaadata. Robert Downey Jr. on lahe kuju ja talle sobib väga hästi see osa. Mickey Rourke on äss. Sam Rockwell ja Gwyneth Paltrow tõestavad, et on väga head näitlejad (nad küll ei hiilga selles filmis). Käisin "Iron Man 2" Cinamonis vaatamas, kus tänu headele kõlaritele oli heli väga hea. Mida siis veel? Natuke sai nalja ka. Mõni koht oli visuaalselt päris efektne. Aga muidu täiesti mõttetu film minusuguse jaoks. 3. osa raudselt enam vaatama ei läheks. Teadsin ette, et pole minu teetass ja seega ei pettunud.

• A Nightmare on Elm Street (3/10)
  Sitt õudukas. Rohkem pole midagi öelda.

• Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (9/10)
  Lapsed, lapsed, mis te teete? Alati, kui mingi jama on toimunud, on küla lapsed platsis uudistamas. Kes on ikkagi jubedate sündmuste taga? Jääb õhku mitmeid küsimusi. Ennekõike on tegu draamaga. On loodud realistlik pilt inimeste olemuse kohta. Filmi üheks põhiliseks teemaringiks on süüdlase otsimine. Kõik me pole ju pailapsed. Näidatakse, millised perverdid/värdjad meie hulgas viibivad. Elu juba on selline. Halbu tuleb karistada. Paraku halbade leidmine pole lihtne ja paljuski sellepärast me kannatamegi. Jutustamisstiil on nauditav. Pinget kruvitakse oskusklikult. "Das weisse Band" haarab sind tugevalt endasse, et 2 ja pool tundi mööduvad kiirelt. Karm film. See on kõike muud, kui kerge meelelahutus. Tehtud äärmiselt professionaalselt ja käsikiri on vägagi mõistusepärane. Tõeline meistriteos.
  

• The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans (7/10)
  Nic Cage'i poolt kõva sooritus. See on selle mehe show. Näitlejatööd on üldse suhteliselt head. Karakterid on värvikad. Linna sünge atmosfäär on hästi loodud. Ei saa öelda, et film hiilgaks sisukuse poole pealt, aga polnud hullu. Sisu poole pealt tüürib film ühes suunas, kuid seda üllatavam oli lõpplahendus. Ei hakka siinkohal spoilerdama. Mind vähemalt lõpp üllatas.

• Shadows (7/10)
  See on indie-kino klassiku John Cassavetese lavastajadebüüt aastast 1959. Saab hea põgusa ülevaate 50-ndate elust. On rassiprobleeme, on pingeid inimeste vahel, on toredaid hetki. Normaalne film :).

• Faces (7/10)
  Sõrpruses olnud eriprogrammi käigus käisin vaatamas veel üht Cassavetese filmi. "Faces" esilinastus aastal 1968. Film räägib ühe abielu lõpust. Kui oled aastaid ühe naisega abielus olnud, tekib ikka soov uue järele. Mõni ei suuda ahvatlustele järele anda. Kui on õnnetu abielu, siis miks ka mitte. Filmi põhisõnumiks võiks isegi olla see, et elu tuleb nautida. Täitsa hea film tolle aja Ameerika elustiilist.

• Robin Hood (6/10)
  Ei midagi hiilgavat. Filmi algusosa täitsa meeldis. Vaatemäng oli vägev ja ka huvitav. Minu arust pingutati eepilisusega üle. Kõik need suured sõna ja teod ei mõjunud suurtena. Jättis nagu võltsi mulje. Ei, aga meelt sai lahutatud ja ega siis kõik filmid ei peagi tõsiseltvõetavad olema.

• A Serious Man (8,5/10)
  Käisin 2. korda kaemas Coenite viimast filmi. Meeldis sama palju. Seda meistriteost peab lihtsalt mitu korda vaatama. Kirjutasin filmist eelmise kuu kokkuvõttes.

• Go Get Some Rosemary (7,5/10)
  Kurb/tore film. Tekitab vastakaid emotsioone. Ka rusuvas olukorras suudetakse näole naeratus manada. "Naer läbi pisarate" võikski olla filmi moto. Tegu on vägagi inimliku filmiga ja peategelasele on raske mitte kaasa elada. Ainus asi mis natuke häiris, oli amatöörlikkus. Näitlejad polnud professionaalid. Aga muidu igati armas film!

JUUNI
Juuni parimaks asjaks kinomaastikul on Sõpruses toimuv "Briti gängsterite" nädal, mille käigus näidatakse 7 legendaarset ühendkunignriiklaste tehtud linateost. Kindlasti tahaks ära vaadata sellised teosed: "Lock Stock and 2 Smoking Barrels" (1998), "Get Carter" (1971) ja "Performance" (1970). Juunis on juba vaadatud 2 filmi 2008. aastast: palju auhindu võitnud animeeritud dokumentaal "Vals Im Bashir" ja koerealaste komöödia "The Good, the Bad, the Weird". Nendest räägin järgmise kuu kokkuvõttes kindlasti. Siis huvitab mind veel üks film 2008. aastast - "The Meerkats". See on dokumentaal surrikaadidest. Mulle meeldivad loodusfilmid. Popkornikaid pole juunis kavas vaadata. Näiteks "The A-Team" jätab täiesti külmaks.