Mina olin siin

Eesti filmide buum on jälle käes. Augustis linastus "Taarka", nüüd septembris "Mina olin siin", järgmisel kuul tuleb suurejooneline "Detsembrikuumus". Ei tea, kas ka novembris linastub midagi. Kui "Taarka" ei pakkunud mulle suurt midagi, siis "Mina olin siin" on jalust rabavalt hea! Eesti film üllatas taas väga positiivselt. Kui eelmine aasta tegi "Sügisball" midagi nii enneolematut, et nimetasin selle läbi aegade parimaks Eesti linateoseks ning "Klass" osutus väga heaks, siis ka see aasta on päästetud.

"Mina olin siin" räägib 17-aastasest iseseisvat elu elavast poisist Rassist. Ta käib küll koolis, kuid et rahaliselt toime tulla, on ta valinud kuritegeliku tee. Mängu tulevad narkootikumid, peksmised, surm ja muu selline. Samas unistab Rass ülikooli minekust, oma perest ja armastusest. Linateos põhineb Sass Henno romaanil "Mina olin siin. Esimene arest". Ma pole juba viimase 8 aasta jooksul ühtegi ilukirjanduslikku raamatut lugenud, kuid selle teose vastu on küll suur huvi.

Filmi sisu on tõeliselt tugev. Tegu on äärmiselt ausa, elutruu ja vägagi karmi (põnevus)draamaga. Lugu on väga huvitav. Kogu aeg ootad põnevusega, mis nüüd juhtub ja edasi saab. Mitte kordagi ei tekkinud mul väikestki igavuse momenti. Pinge on kogu aeg üleval. Film on meeldivalt tempokas, mida saab väheste Eesti draamade kohta öelda. Müts maha stsenarist Ilmar Raagi ja lavastaja René Vilbre ees! Eriti meeldib mulle filmi puhul asjaolu, et see on väga realistlik ja karm. See pole kindlasti sobilik noorematele lastele. Kogu see vägivald, ropendamine, veri, aga ka seks ja armastus on nii ehe, ilma liialdusteta. Niisugune see elu juba on. Selline tegelikkuse aus ja tõepärane kujutamine on paeluv ja samas ka mõtlemapanev. Ei saa märkimata jätta, et väga hästi on õnnestunud seksistseen koos imekena Hele Kõrega. Seal ei käi mingi varajatud ninnunännutamine nagu tavaliselt kombeks. Ka see annab realistlikkusele palju juurde. Film on sisult küll väga halastamatult karm, kuid sisaldab lisaks boonusena ka head huumorit.

Hea meel on tõdeda, et eestlased oskavad näidelda. Peategelast mänginud Rasmus Kaljujärv jättis hea mulje. Super soorituse tegi aga Tambet Tuisk, kes mängis olulist kõrvalosa. Tegelase nimeks Olari, kes on eriti jõhker kuju, tõeline badass. Tuleb tunnistada, et tegu on üsnagi raske rolliga, aga Tuisk sellega suurepäraselt hakkama. See näib küll liialdusena, kuid minu arust võiks ta isegi kandideerida kõrvalosa oscarile. Jäädes realistiks, võib kindel olla, et seda ei juhtu. Teistest võiks veel esile tõsta Margus Prangelit (tuntud ka muide seriaalist "Brigaad 3"), kes oli Rassi venna Mõssa osatäitjaks. Lisaks pean veelkord mainima, et Hele Kõre on imekena!





"Mina olin siis" üllatas mind tõesti väga positiivselt. Mul on hea meel Eesti filmi üle.
9/10