2007. aasta kino-edetabel

Mõtlesin alustada Filmi teemat eelmise aasta parimate palade nimetamisega. Alates aastast 2006 olen pannud kirja kõik kinokülastused. 2007. aasta oli rekordiline: kokku sai käidud 73 kinoseansil ja nähtud 66 erinevat filmi. Igatahes minu 2007. aasta edetabel näeb välja järgmine:

1. "La Môme" ("Edith Piaf – elusse armunud") - Marion Cotillard!!! Võimas esitus sellelt kaunitarilt. Nii head rollitäitmist saab väga harva näha. Kusjuures enne filmi vaatamist ma ei vaadanud üldse, kes selles mängivad ja filmi vaatamise ajal ka ei tundnud Cotillardi ära - milline ümberkehastus. Pärast oli imestus suur, teada saades näitleja nime. Tuli ka oscari nominatsioon nagu ma juba suvel ennustasin ja vabalt võib Marion ka kuldmehikese ära võita. Cottilardi sooritus poleks nii võimas olnudki, kui filmil poleks olnud suurepärane sisu. Story on huvitav ja sisutihe ning piisavalt karm (ei ole mingi nämmutamine), kõik on arusaadav ja jälgitav. 140 minutit mööduvad kiirelt. Väga kiidaks make-upi tegijaid - Marion Cotillard mängib Edith Piaffi noorest neiust kuni viiekümnendal eluaastale läheneva, haigustest kurnatud naiseni - tulemus on tõeliselt veenev! Siis muidugi muusika on meeldiv. Ei olnud küll enne filmi nägemist suur Piafi fänn, kuid sellised lood nagu "La Vie En Rose", "Non, je ne regrette rien", "Padam" või "Millord" lähevad hinge küll ja mõjuvad kinos võimsalt! "Edith Piaf – elusse armunud" tekitas minus palju emotsioone ja jättis väga sügava mulje. Aasta parim!

2. "Sügisball" - lõi täiesti pahviks, et Eesti film või nii suurepärane olla. Ei suutnud seda kohe uskuda ja läksin filmi ka teist korda vaatama. Tahtes veelkord kinnitust saada, et Eesti film võib ülihea olla, käisin ka kolmandat korda asja kaemas. Ja vähe sellest: mõni nädal möödus ja neljas kord sai seda headust nauditud (nii palju kord pole ma ühtegi teist filmi kinos vaadanud). Väga hästi on sobitatud huumor ja reaalsus. Eriti positiivselt üllatas mind huumori osa. Just filmi sisu, mis on Eesti filmil üheks suurimaks kirstunaelaks olnud üsna tihti, on eriti kiiduväärt. Ka visuaalne külg on võrratu. Kaameratöö on nauding omaette. Taustamuusika aitab filmi headusele kaasa, Virmaliste "Naer" on üks tipphetki. Näitlejaansambel tegi tööd korralikult. Kõige rohkem tunnustaks Rain Tolki ja Maarja Jakobsoni. Oli palju väga toredaid miniosi: näiteks Paul Laasik telekaparanajana või Janek Joost shveitser Theo ülemusena. "Sügisballi" võib raudselt pidada taasiseseisvumissaja parimaks ja üldse läbi aegade üheks parimaks Eesti filmiks. Minu sügav kummardus Veiko Õunpuule!

3. "Once" ("Ükskord") - parim elamus möödund aasta pöffilt. Väga haarav ja mahe story ning tõeliselt hea muusika - mida veel tahta! Olles ise ka muusikahuviline (nagu suur osa meist), liigutas see film mind eriti palju. Nauding on vaadata, kuidas inimesed teevad südamega head muusikat. Üks tipphetki on filmi alguses, kui peategelane laulab oma haavatud kitarriga keset tänavat (vahetult enne tšehhi tüdrukuga kohtumist) - mees ikka rokkis nii pagana hästi, et pisar tuli silma. Väga lahe on see stseen, kui ta bussis vastab tšehhitari küsimustele lauldes ja kitarri mängides. Puhas rõõm.

4. "Babel" ("Paabel") - parajalt sünge ja väga huvitav film. Meeldis sisu ülesehitus. On palju liine, samas kõik on kõigega seotud - see mulle meeldib. On pinget ja ootusärevust. Ei ole millegagi ülepingutatud. Igati tipp-topp film. Tõeline meistriteos.

5. "2 Days in Paris" ("2 päeva Pariisis") - aasta parim komöödia. Dialoog on nii vaimukas, et hirnu ennast ribadeks. Kusjuures naljad olid siuksed maitsekad, mitte nö jalaga-persse stiilis. Adam Goldberg teeb superhea rolli. Tema sooritust on puhas nauding vaadata.

6. "The Bourne Ultimatum" ("Bourne'i ultimaatum") - harva, kui mingi väga hea filmi 3. järg on veel parem, kui 1. Aga selle puhul on see nii. Ma ei valeta, kui ütlen, et "Bourne Ultimatum" on viimaste aastate parim põnevusfilm! Selles pole kahtlustki. Tempo on kogu aeg üleval nagu ühe korralikus põnevikus ikka. Madinat on palju. Film on igati sisutihe. Ei ole liigset mõttetut lahmimist (näiteks kus täiesti läbipekstud mees tõuseb äkki üles ja võitleb nagu polekski üldse viga saand). Efektid ja heli on loomulikult kõrgtasemel. Meeldib, et film on väga realistlik. Kui vaid tehtaks rohkem selliseid põnevusfilme!

7. "This is England" ("See on Inglismaa") - esimene pool filmist on mõnusalt muhe. Väga vaimukas tekst on, inglise huumor oma tuntud headuses. Peategelase, 12-aastase Shauni, (armu)suhe endast mitmeid aastaid vanema (vist täsikasvanud) tüdrukuga on eriti koomiline. Teine pool läheb aga karmiks, mis mulle ka väga meeldib. On palju ootamatuid ja üllatavaid lahendusi. See film tõestab, et pole vaja mingeid kalleid eriefekte, kui sisu on nii tugev. Karakterid on väga värikad. Taustamuusika on suurepärane. Lühidalt: puhas nauding.

8. "Das Leben der Anderen" ("Teiste elu") - väga hea stsenaariumi ja režiiga pinget täis draama. Ja muidugi suurepärased näitlejatööd. Film on haarav ja emotsioone tekitav algusest lõpuni. Pole siin midagi imestada, et "Paani labürint" ei võitnud parima võõrkeelse filmi oscarit. "Teiste elu" on lihtsalt veel parem.

9. "Blood Diamond" ("Vereteemant") - võimas ja mõtlemapanev film on. Meeldib, et tekitab palju emotsioone ja paneb kaasa elama. Leo teeb hiigelrolli. Vääris igati oscari nominatsiooni. Järjekordne film, mis mind puudutas.

10. "Little Children" ("Väikesed lapsed") - väga huvitav ja kaasahaarav lugu. Suurepärased osatäitmised (Connelly, Winslet, Haley). On pinget, silmailu, võimsaid tundeid/emotsioone, üllatusi - on olemas see, mis teeb filmi väga heaks.

Kõige napimalt jäid tabelist välja ehk teisisõnu põhimõtteliselt jagavad 11. kohta sellised filmid nagu 300, Children of Men, Apocalypto, Death Proof, Letters from Iwo Jima, Flags of Our Fathers, Hors de prix (Hindamatu), American Gangster, The Brave One, The Simpsons Movie, Arctic Tale, Superbad. Lisaks hinnangu "hea" võib anda veel rohkem kui 10-le filmile.