PÖFF juba poole peal!

Nüüd, kui 18. Pimedate Ööde Filmifestival on poole peal, oleks õige aeg rääkida oma filmimuljetest. Valiku tegemisel otsustasin välja jätta need filmid, mis nii kui nii jõuavad varsti kinno. Tegelikult juba kahetsen, et Roy Anderssoni uusimale tükile "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" piletit ei ostnud. Väga suur huvi on mul ka varsti kinno jõudvate filmide "Vääramatu jõud" ("Force Majeure"), "Öö kutse" ("Nightcrawler"), "Whiplash" ja Iñárritu "Lindmees" ("Birdman") vastu. "Poisipõli" ("Boyhood") juba jookseb ja selle vaatan tõenäoliselt juba PÖFFi ajal ära. Nüüd siis esimesest 6 nähtud linateosest.

Põhjamaade Pariis ("Paris of the North", Island)
Parasjagu muhe ja tore komöödia (isegi pooleldi draama) tagasihoidlikust ja kinnisest põhjamaa mehest. Film on samas realistlik ja aus. Taustaks karge ja ilus Islandi loodus. Hea kerge vaatamine. 7/10

Fööniks ("Phoenix", Saksamaa)
Keskpärane draama Teise maailmasõja tagajärgedest, keskendudes põhiliselt ühe naise saatusele. Lugu on lihtne, aga ei olnud piisavalt veenev. 6/10

Vaenlane ("Enemy", Kanada)
Ehtne mindfuck linateos, atmosfäär on olukorda toetavalt sünge. Põhiküsimus seisneb selles, kas peategelasel on teisik või on tegu fantaasiaga. Mina mõtestasin asja lahti nii, et mees vaevab identiteedikriisi käes. Müstiline linateos, kus otsad jäetakse lahtiseks ja tõlgendamisruumi on oi kui palju. 7,5/10

Ümbersõit ("Bypass", Suurbritannia)
Igati eluline draama. Lugu noormehest, kes on sattunud raskesse olukorda - raha vähe ja tarvis ka õde vaja üleval pidada, tervis jupsib, tüdruksõber ootab last. Tekib küsimus, kas ta suudab olla piisavalt vastutustundlik. Peategelasel on raskusi oma koha leidmisega ühiskonnas. Ega kuritegevusmaailmast abi otsimine olukorda kegemaks tee. Film on raskemeelne, kuid leidub põnevaid momente ja pinget. Mulle üldiselt istuvad sellised karmi realismi käsitlevad draamad. Korralik film, päris vaimustuses siiski pole. 7/10

Tähed õlgadel ("Starred Up", Suurbritannia)
Väga korralik vangladraama. Parajalt brutaalne. Filmis on päris palju verd ja vägivalda. Noort jõhkardit mängiv Jack O'Connell on äärmiselt veenev, tõeliselt tugev rollisooritus. Film paneb arutlema selle üle, kas vanglas on võimalik "paraneda" kuritegevuskalduvustest. 8/10

Itsi Bitsi (Taani)
Lustlik film hipidest 60-ndate Taanis. Lillelastele omaselt tarvitakse palju narkootikume, seksitakse ohtralt ning samas üritatakse maailma muuta. Tegelased on vabameelsed, kuid tekib konflikt, kui vaja vastutust üles näidata. Filmis on kasutatud head 60-ndate muusikat. Lahe film, natuke ka mõtlemapanev. 7/10

Oktoober kinos

Oktoober hiilgas kvaniteediga - koguni 10 linateost jõudsin ära vaadata, mis on selle aasta rekord. Hämmastavalt palju uusi Eesti mängufilme linastus lühikese aja jooksul ja kõik need 3 kuulusid ka minu kavasse. Polanski retrospektiivist valisin 2 linateost. David Fincheri ja Woody Alleni uusi meistriteoseid sai ka vaadatud ja ei pidanud pettuma! Lisaks oli üks omapärane ulmekas, üks actionit täis sõjafilm ning heatasemeline Euroopa film Juliette Binoche'ga peaosas.

• Ma ei tule tagasi - 6/10
  Ilmar Raag tahtis teha äärmiselt realistlikku filmi, kuid tulemus on pigem ebausutav. Kahe tüdruku vaheline suhe ei olnud hästi välja mängitud. Kuidagi sihitu tundus nende rännak, kuigi sihtkoht oli välja mõeldud. Film on iseenesest väga inimlik ja on hingeminevaid kohti. Hea, et vähemalt polnud igavat lõpplahendust. Lõpu pööre oli hästi tehtud, hea üllatusefekt. Üldkokkuvõttes täiesti vaadatav draama. Raagi eelmine film "Kertu" oli aga parem ja terviklikum.
• Maastik mitme kuuga - 5,5/10
  Kummaline film keskea kriisist. Vaatajale jutustatakse lugu ühe mehe allakäigust, mis on viimas teda hullumeelsuse seisundisse. Peategelane on rahulolematu mees, kelle tunded on sisuliselt kadunud ja ta ei huvit enam millestki. Üks peategelase armukestest küsib väga tabavalt, et kas mees üldse millestki vaimustub ja kas tema jaoks on midagi päris. Minu jaoks oli see Jaan Toomiku esimene täispikk mängufilm liiga filosoofiline ja oma kujundlikkuses liiga segane ning ei kõnetanud mind suurt. Eks Toomik tegigi pigem kunsti kui filmi. Mulle meeldis filmi puhul kõige rohkem reaalsuse ja kujutluse vaheline mäng. On põnevaid kaadrilahendusi. Toomik kasutas väga palju absurdi ning kohtati kukkus see päris lahedalt ja põnevalt välja. Omamoodi kunstifilm.
• Gone Girl ("Kadunud") - 9/10
  Kuradi hea põnevik. Fincher ikka oskab. Müsteerium on igati kaasahaarav ja parajalt mõtlemapanev. Hea näide, et ei ole vaja mingit tobedat actionit, et film oleks põnev. Mainstreami kohta küllaltki julge ning samas Fincheri kohta ülatavalt huumorirohke linateos. Rosamund Pike teeb ülihea rollisoorituse. Lõpp oli väga hästi lahendatud. Hetkeseisuga 2014. aasta lemmik. "Gone Girl" on puhas kvaliteet iga külje pealt.
• The Pianist ("Pianist") - 9/10
  Võimalik, et parim Polanski film. Asjatundlikult näidatakse meile Teise maailmasõja ajal natside korda saadetud õudusi. Seejuures ei olda liiga moraalitsev või pealetükkiv. "The Pianist" ei ole siiski tüüpiline holokaustiteemaline linateos. Eelkõige on see ühe mehe lugu ellujäämisest. Mehe võitlust mitte muutuda hullumeelseks keset ümber toimuvat hullust on nii peenetundeliselt kujutatud. Adrien Brody võitis oscari igati õigustatult. Film on suurepäraselt lavastatud ja igati õige tonaalsusega. Ilus klaverimäng on boonuseks.
• Rosemary's Baby ("Rosemary laps") - 7/10
  Seda 1968. aastal linastunud Polanski teost võib pidada läbi aegade üheks legendaarsemaks ja paljude arvates ka üheks parimaid õudusfilmiks. Polanski on osavalt mänginud hirmutundega. Puhas klassika, mis siin ikka pikalt rääkida.
• Kirsitubakas - 7,5/10
  Tore Eesti filmike. Parajalt muhe ja habras. Naiivne, aga mitte häirivalt. Lihstasti jälgitav lugu 17-aastase neiu esimesest armastusest. Noor neiu ihkas lihtsalt romantikat. Film jättis täitsa elusa mulje, ei olnud liiga etteaimatav. Hea töö, Maimikud!
• Under the Skin ("Naha all") - 6/10
  Kentsakas ja abstraktne ulmefilm. Film näeb iseenest kena välja. Scarlett Johansson on tubli, näeb väga šikk välja. Teda tuleks kiita puhtalt sellise riskantse rolli valiku poolest (alastiolek, vähetuntud lavastaja). Mulle tihti meeldivad sellised kummalised filmid, kuid antud teose puhul ei suutnud ma endale selgeks teha asja iva. Aga ei, see film pakkus vähemalt head vaheldust.
• Fury ("Raev") - 7/10
  Täitsa korralik actionpõnevik. Hea meelelahutus. Klišeelikkus käib asja juurde ja seekord see suurt ei häirinudki. Pitt, LaBeouf, Lerman ja teised peaosalised teevad head tööd.
• Clouds of Sils Maria ("Sils Maria pilved") - 7,5/10
  Intelligentne dialoogikeskne draama. Igati realistlik vaade kuulsa näitleja ühele eluperioodile, kus ta valmistub temas palju emotsioone esile kutsuvaks rolliks. Juliette Binoche näitab taas tipptaset.
• Magic in the Moonlight ("Maagia kuuvalgel") - 8,5/10
  Vanameister Woody Allen on viimasel ajal väga heas vormis olnud. Tema hea ja vaimukas dialoog on filmi üks suurimaid trumpe. Soe ja mitte labane huumor on väga hästi kirjutatud. Sain ikka väga palju naerda ja muiata. Tegemist on muidu väga kerge filmiga, kuid vahel on ka selliseid vaja. Aasta muhedamaid filme. Aitäh sulle, Woody!

September kinos

Septembris sai kinos vaadatud 5 filmi. Seekord oli Euroopa kino ülekaalus. Väga kena üllatuse pakkusid itaallased (Paolo Virzi "Inimkapital").

• Amour fou ("Sõge armastus") - 8/10
  Mulle meeldib Jessica Hausneri stiil (ütlen seda 2 filmi põhjal). Tema eelmine film "Lourdes" oli tõeliselt võrratu, andes tugeva esteetilise elamuse. "Sõge armastus" on mitmel moel sarnane tolle teosega. Ka siin on rohkesti staatilisi kaadreid, lugu kulgeb rahuliku tempoga ning peategelaseks on noor (napilt alla 30?) naisterahvas. Antud filmis on vaatluse all 19. sajandi alguse Saksa aadlike argielu. Peategelane ei leia tahtejõudu eneseteostuseks ja elab igavat elu. Mis teha, kui sulle ei paku siin maailmas suurt midagi huvi ja sa oled kõigest tüdinenud? Nii tulevad mängu eksistentsiaalsuse probleem. Tekib olukord, kus surm tundub põnevam kui elunatuke. Hästi lavastatud film, sobib pigem väiksemale ringkonnale. Mulle aga istus see imelik film.
• The Two Faces of January ("Jaanuari kaks palet") - 7/10
  Normaalne thriller. Pakkus head meelelahutust, kuid millegi väga erilisega meelde ei jäänud. Viggo Mortensen on hea nagu alati.
• Tracks ("Jäljed") - 6/10
  Ootasin vähe paeluvamat linateost (igav siiski ei hakanud). Peategelase suurest katsumusest ja üksildusest ei saanud päris õiget pilti. Filmis oli ta enamus ajast ikkagi inimes(t)ega koos. Visuaal on kena, kuid ei midagi vapustavat. Muusika ei istunud mulle niivõrd. Sain küll filmi poeetilisusele pihta, aga paraku ei läinud hinge. Keskpärane film, mitte halb. Mia Wasikowska tõestas, et on hea näitlejanna.
• Il capitale umano ("Inimkapital") - 9/10
  Täiesti minu maitse järgi draama. Film on väga hästi jutustatud ja igati korralikult üles filmitud. Küllaltki lihtasti jälgitav teos, realistlik ja põnev. Visatakse pilguheit kapitalismi, kui isiklikule kasule suunatud süsteemi. Kuidas selles mõõta inimese väärtust? Suurepäraste näitlejatöödega kvaliteetdraama. Üks parimaid 2013. aasta filme, mida seni näinud.
• Ida - 7,5/10
  Esteetiline road movie 60ndate Poolast. Filmi üheks tulipunktiks on religioosse ja ilmaliku maailmavaate põrkumine. Kahe täiesti vastandliku tegelase vaheline suhe on huvitavalt ja intelligentselt välja mängitud. Äärmiselt kena pildikeelega noobel väärtfilm.

August kinos

Augustis juhtus nii, et jõudsin kinno vaid 2 korral, seejuures ühel juhul oli tegu kordusvaatamisega. Nõrk kuu. Shame on me!

• Lucy - 3/10
  Lootsin, et Luc Besson on hakkama saanud millegi enama kui lihtsalt tavalise märuliga. Poole filmi peal ei olnud midagi hullu - olid omad head põnevad kohad ja ootusärevus säilis, et mis juhtub edasi protsendi suurenedes. Aga kuskil poole peal hakkkas asi aina totramaks minema. Lõpupalagan oli nii halb, et rõve kohe. Ei käi suurt mainstreami vaatamas, seega kahju, et see valik läks aia taha. Loll film.
• Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
  Poleks iial uskunud, et vampiirifilm võib mulle niivõrd meeldida. Augustis käisin koguni 2. korda seda headust vaatamas. Väga eriilmeline linateos hea muusika ja kena visuaaliga. Jarmusch ikka oskab! Loe veel siit.

Juuli kinos

Juulis sai kinos 3 korda käidud. Head filmid olid, intrigeerivad ja hästi tehtud.

• Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
  Omapärane vampiirifilm Jim Jarmuschilt. Erinevalt "Videviku" jurast, on tegu pigem esteetilise ja intelligentse teosega. Peategelased on targad ja kultuurist huvituvad. Nad suhtuvad inimestesse teatud määral üleolevalt. Jarmusch tahab sellega kuvada vaatajale oma raskemeelse rakursi inimolenditest. See on tema sotsiaalne kriitika, aga tehtud rohkem ümber nurga ja omamoodi lahedalt. Filmi tuleks suhtuda ikkagi huumoriga. Tegu ongi ju pooleldi komöödiaga, peaks olema kerge vaatamine. Atmosfäär on parajalt müstiline ja ligitõmbav. Soundtrack on põnev. Igati hästi tehtud film.
• Welcome to New York - 7,5/10
  Kena, et ka meie kinodesse jõudis see Abel Ferrara sensatsiooniline linateos seksisõltlasest. Kes veel ei tea, siis ainet on saadud Rahvusvahelise Valuutafondi endise juhi Dominique Strauss-Kahni skandaalsest juhtumist. Paljast ihu ja seksi leidub siin suhteliselt palju (mittepornofilmi kohta), võibolla isegi liialt. Abel Ferrara eesmärgiks on olnud kuvada meile pilt ühest koletisest, kes kõigesse muusse peale seksi suhtub loiduse ja ükskõiksusega. Peategelane ongi lihtsalt antikangelane, kelle häid omadusi vaatajale ei näidata. Sääraseid maniakke figureerib paraku meie hulgas küll. Vastumeelse reaktsiooni tekitamisega peategelase suhtes on Ferrara väga hästi hakkama saanud. Kõvasti on abi ka Gérard Depardieu suurepärasest näitlejameisterlikkusest. Filmi parimaks osaks pean aga intensiivseid ja pingelisi dialooge peategelase ja tema naise vahel. Minu arust hea film.
• La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas") - 9/10
  Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. "La Vénus à la fourrure" on äärmiselt dialoogitihe (nagu Polanski eelmine film "Carnage'ki") pakkudes oma mitmekihilisuse ja mõistuslikkusega huvitava elamuse. Mind imponeeris väga mäng reaalsuse ja teatraalsuse vahel. Piir tõelisuse ja mängu (näidendi esitamise) vahel hägustub täielikult. Film tegeleb võimu küsimusega ja masohismiga. Mees tahab olla naise ori, aga samas ei tahab ka ise olukorda kontrollida. Mehe ja naise vahel tekib omamooodi põnev ja vastuoluline suhe. Paljud väidavad, et tegu on liiga teatrietendusega, mitte filmiga. Vaidleks natuke vastu, sest teatris ei saa sellist visuaalset elamust ja ei saa näha niivõrd suuri plaane näitlejatest, nende näoilmetest. Lõpp eriti ägedalt lahendatud visuaalse külje pealt (kasutades ära filmi eelised teatri ees) ja sellest saab naudingu vaid kinos. Tulemus on filmilik. "Venus karusnahas" on üldjoontes pigem lahe ja lõbus tükk, kus Polanski on vinti täiega peale keeranud.

Juuni kinos

Seekord tuleb juttu vaid 2 filmist. Suvel on lihtsalt niivõrd palju muud teha ja filmide valik pole ka minu maitse jaoks just kõige parem.

• Repulsion ("Jälestus") - 7/10
  Lõpuks nägin ära Roman Polanski 1965. aasta kultusliku psühholoogilise õuduspõneviku. Hästi ja kunstiliselt on kujutatud ühe kena naisterahva (Catherine Deneuve) hullumeelsuse süüvimist. Toimub vaimne mandumine, mis viib õudsate tagajärgedeni. Oskuslikult on kastutatud ähvardavaid lähiplaane ja helisid. Huvitavalt ja mõjusalt on etendatud peategelase hirmu- ja jälestustunnet seksuaalsusest tema fantaasiates ja unenägudes. Õudustundele aitab kenasti kaasa klaustrofoobiline õhustik korteris. Catherine Deneuve on väga veenev oma raskes rollis.
• Deux jours, une nui ("Kaks päeva, üks öö") - 7,5/10
  Realistlik ja asjakohane draama. Inimesed seatakse dilemma ette, kas saavad raha või aitavad ühel naisterahval töö säilitada. Mängu tulevad moraaliküsimused. Peategelasele (Marion Cotillard, kes tõestas taas oma tipptaset) pole raske kaasa elada. Tema raske olukord ja nii öelda ellujäämisvõitlus läks mulle korda küll. Igati hea draama. Jäin rahule, kuid üllatusmoment jäi puudu. Kirss jäi tordile panemata. Ilus film hoolimisest.

Mai kinos

Mai tulemuseks oli vaid 3 filmi.

• Il était une forêt ("Oli kord üks mets") - 7/10
  Hea dokumentaal. Räägitakse vihmametsa erinevatest elutsüklitest koos seal leiduvate olendite ja taimedega. Tekst on suhteliselt informatiivne ja pole keeruline. Sobib vaatamiseks kogu perele. Pigem on tegu ikkagi populaarteadusliku teosega. Vaatemäng on aga suursugune. Visuaalselt näeb asi välja tõesti efektne. Appi on võetud ka arvutianimatsioon, et paremini kujutada puude kasvamist ja muutumist. Tehniliselt poole pealt näidatakse kõrget taset. Loodetavasti aitab film natukenegi kaasa vihmametsadest hoolimisele.
• La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2 ("Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk") - 9/10
  Küll on kena, et lõpuks jõudis ka meil suurele ekraanile mulluse Cannes'i filmifestivali võiduteos. See film väärib tunnustust! "Adèle'i elu" on tugev intelligentne draama, kõrge kunstilise tasemega. Film paneb vaataja arutlema selle üle, kuidas suhtuda samasooliste armastusse. Meile räägitakse lugu noore neiu seksuaalsuse avastamise retkest ja täiskasvanuks formeerumisest. Põhirõhk on pandud peategelase lesbisuhte arenemisele. Kõik on äärmiselt realistlik ja avameelne. Väga palju on lähiplaane. Seksistseenid on äärmiselt julged, naturaalsed, põhjalikud ja üllatavalt pikad, kuid konteksti suhtes mitte ülepakutud. Noorte naiste voodielu on täis kirge ja armastus piiritu. Armastuse tuline lõõsk ei kesta tavaliselt igavesti ning siingi on valu ja kannatust (läägusest on asi kaugel). Väga huvitavalt on kujutatud kahe erineva naise (üks on ekstravert ja teine selgelt rohkem introvert) vahelist kirge. Adèle'i puhul võlus mind enim tema siirus. Linateosele lisab kindlasti kvaliteeti seal aset leidnud vahetud, intelligentsed ja filosoofilised vestlused kunsti ja üldse elu üle, seejuures ei aja filmitegijad taga mingit erilist pretensioonikust. Naistevahelisest armastusest ei ole kerge teha veel elulisemat ja mõjuvamat filmi kui "Adèle'i elu".
• Godzilla - 3/10
  Paras pettumus. Tegelt ei oodanud filmilt suurt midagi, kuid nii halba tulemust ei osanud küll ette näha. Sisu oli alla igasugust arvestust. Totter monstrumite vaheline võitlus ei köitnud vähimalgi määral. Peategelase ja tema perega seonduv klišeelikkus häiris ning draama tekitamine töötas hoopis vastukarva. Ford Brody oli väga igav tegelane. Paljud filmisõbrad, kelle arvamust ma austan, on aga "Godzillat" kiitnud, nii et ma ei tea, mis mul viga on. Subjektiivne värk.

Aprill kinos

Nagu viimasel ajal tavaks saanud, jäi ka seekord eelneva kuu kokkuvõtte tegemine pika peale, aga siin see on! Aprillis käisin kinos 6 filmi vaatamas ja nendestki 2 olid kordused.

• The Grand Budapest Hotel ("Grand Budapest Hotell") - 9/10
  Ma pole Wes Andersoni fänn (näiteks "The Darjeeling Limited" ja "Fantastic Mr. Fox" ei läinud üldse peale), aga see film meeldis väga. Äärmiselt stiilselt ja maitsekalt värvikirevalt kujundatud. Nautisin filmi läbivat mõnusat sooja huumorit. Üks muhedamaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Lavastus on üleprahi - kõik on nii hästi paigas ja hoolikalt lihvitud. Näitlejatööd on äärmiselt head. Kõige rohkem hiilgab Ralph Fiennes, kes võiks isegi tihedamini komöödiat teha. Lisaks on palju lahedaid minirolle. "The Grand Budapest Hotel" on nüüdsest selgelt minu lemmik Wes Andersoni teos.
• The Immigrant ("Immigrant") - 6,5/10
  Lavastaja James Gray eelmine film "Two Lovers", kus mängis ka Joaquin Phoenix, on palju parem. Mulle peaks taolised ellujäämisvõitlusel põhinevad linateosed meele järgi olema, aga "Immigrant" ei olnud nii väga paeluv. Sisu oli sellise tõsise draama kohta natuke liiga lihtne ja läbinähtav. Ütleme, et keskpärase sisuga teos. Muidu kenasti üles võetud film. Ajastutruudusega on vaeva nähtud. Joaquin Phoenix tegi taaskord väga kena rollisoorituse - kuradi kõva näitleja ikka! Küll on hea, et "I'm Still Here" oli lihtsalt üks vemp.
• Risttuules - 9/10
  Käisin 2. korda seda võrratut uue filmikeelega tähelepanuväärset Eesti linateost vaatamas. Loe mu arvamust siit.
• Noah ("Noa laev") - 4/10
  See film on lihtsalt totter. Tõsised kohad on pigem naeruväärsed. Kahju, et Aronofsky (üks mu lemmiklavastajaid) hakkas tegelema sellise projektiga. Milline ande raiskamine! Eks tulemust mõjutas ka mingil määral suurstuudio, kuigi väidetavalt on tegu autorifilmiga. "Noah" valmistas nii suure pettumuse, et ei tahakski hetkel midagi head filmi kohta öelda.
• The Double ("Teisik") - 10/10
  Väga ägeda visuaaliga ja põneva stilistikaga teos. Tegu siis minu suurima lemmikuga eelmisel aastal kinos nähtud filmide hulgast. Esimest korda nägin seda mullusel PÖFFil. Mul oligi suur kange asi veel kinos üle kaeda. Suured tänud Artisele, et võtsid linateose oma kavva! Pärast PÖFFi kirjutasin nii.
• Walesa. Czlowiek z nadziei ("Wałęsa. Rahva lootus") - 7/10
  Huvitav film töölisklassi vastupanu liikumise juhist, kelle tähtsust lähiajaloos on raske ülehinnata. Antakse hea ülevaade sellest, kuidas ühes lihtsast elektrikust sai lihtrahva liider ja suur riigimees. Poola filmi suurkuju Andrzej Wajda on endiselt heas vormis. Peaosaline Robert Więckiewicz (üllatav sarnasus Walesa endaga!) on suurepärane.

Märts kinos

Märtsis õnnestus kinos näha 7 linateost, millest 1 oli küll kordus ("August: Osage County"). Teiste seas kuulus valikusse ka Eesti, Rootsi ja Hollandi film.

• Philomena - 8/10
  Väga kvaliteetne film Stephen Frearsilt. Parajalt muhe ning samas tõsine ja imposantne. Täitsa asine film tegelikult, ei muututa liialt naiivseks ja vaatajat ei peeta rumalaks. "Philomena" on palju huvitavam kui Frearsi üks tuntumaid linateoseid "The Queen". Judi Dench teeb taaskord väga hea rollisoorituse (see pole muidugi mingi üllatus) ja Coogan'gi ei ole üldse halb. Päris hää draama.
• Monica Z ("Valss Monicale") - 7/10
  Tavaline eluloodraama ühest Rootsi lauljast. Peategelane peab ületama raskusi nii laulja kui ka oma elu teel. Tõusud ja mõõnad - nii nagu need eluloodraamad tihtilugu kipuvad olema. Mingit väga erilist elamust ses suhtes ei pakkunud. On häid muusikalisi numbreid, kõlavad jazzirütmid. Peaosatäitja Edda Magnason teeb särava esituse. Normaalne film.
• Her ("Temake") - 7,5/10
  Isevärki ulmeline armastuslugu. Film on sisukas ja pigem intelligentne. Linateos heidab kriitilise noodi inimkontakti (näost näkku) vähesuse ja liialt tehnikast sõltuvusse sattumise üle ühiskonnas. Hästi esitatud (lähi)tulevikupilt. Tegelikult ei tundunudki nagu vaataks nii väga ulmet, vaid selline aeg on pea et käes. Joaquin Phoenix sai tundelise üksiku mehe kehastamisega väga veenvalt hakkama. Au talle!
• Borgman - 7/10
  Film on äärmiselt absurdne ja ootamatu. Heal järjel oleva pealtnäha normaalse perekonna tasakaal lõhutakse ära. Tekib palju arusaamatusi ja õhku jäi mitmeid küsimusi, aga selline absurdsus oligi taotuslik. Filmitegijad on otsustanud seletusi mitte anda, vaid lasta vaatajal ise ajusid ragistada. Väga oskuslikult on loodud pinev ja kõledapoolne õhkkond. Huvitav linateos.
• August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
  Kuna 1. korral jättis see film ja Meryl Streepi osatäitmine mulle päris võimsa mulje, tahtsin veel 2. korda asja üle vaadata. Kirjutasin filmist veebruari kokkuvõttes.
• Saving Mr. Banks ("Hr. Banksi päästmine") - 6/10
  Nagu arvata võis, on tegu disneylikult maguslääge linateosega, kuid kõige hullem ka ei olnud. Iseenesest täitsa tore filmike. Tom Hanks ja Emma Thompson esinevad oma tuntud heal tasemel. Enda jaoks oli kõige lemmikum Paul Giamatti (jube lahe näitleja) mängitud sooja südamega muhe tüüp.
• Risttuules - 9/10
  Võrratu, ilus, südantliigutav, esteetiline. Olen täiesti lummatud. Uut moodi filmikeel (tableau vivant) pakkus huvitava elamuse. See kõik on põnev ja hurmav vaatemäng. Asi näeb tõesti kena välja. Ei pea suhtuma sellesse niivõrd kui järjekordsesse filmi kannatamisest või siis täpsemalt küüditamisest, vaid võtke seda pigem kui kunstiteost! Film on küll sentimentaalne, kuid õnneks ei muutu häirivalt depresiivseks. Jutustamisstiil on parajalt tundesügav. Kui midagi siin esimese hooga natukenegi kritiseerida, siis muusika oleks võinud ehk olla kohati jõulisem ja ka meloodilisem. Igatahes kiidan mina heaks Martti Helde ambitsioonikuse teha uues vormistiilis film!

Veebruar kinos

Veebruaris jõudsin suurelt ekraanilt vaadata 7 linateost. Valiku hulka sattusid oscarite jagamisel olulist rolli mänginud filmid, paar klassikut (1969. ja 1970. aastast), 1 Iisraeli tükk ja Trier.

• Dallas Buyers Club ("Elujanu") - 8/10
  Küll on sellel aastal parima filmi oscari nominatsioonide seas palju häid filme, kaasa arvatud antud raskest haigusest ja sellega võitlemisest rääkiv linateos. Filmis antakse põgus, kuid huvitav ülevaade ravimitööstuse kulissidetagusest USA-s 1980-ndatel. Matthew McConaughey teeb elu rolli ja on teeninud selle eest ka väärilisi auhindu. Peategelase juures meeldis see, et ta ei visanud püssi põõsasse, kui oli saanud halvad uudised. Tema elujanu oli inspireeriv. Väga põnev karakter. Kuid filmi parima rollisoorituse teeb minu arust Jared Leto, keda kiitmast ma ei väsi. Leto ja McConaughey vaheline relatsioon toimis väga hästi. "Dallas Buyers Club" on hästi tehtud väärt draama, mille naelaks on 2 silmapaistvat rollisooritust (olen päri oscarivõitudega).
• The Wolf of Wall Street ("Wall Streeti hunt") - 6,5/10
  Tore film ahnusest ja rahahullusest. Leo tegi ülihea osatäitmise. Film on lõbus ja meelt lahutav. Kuulun nende paljude sekka, kes pidasid filmi liiga pikaks. Naljad hakkasid korduma, et ühel hetkel polnud enam nii naljakas. Stsenaarium ei olnud nii hea, kui ootasin. Liialt näidati glamuuritsemist ja lugu oleks võinud olla nüansirikkam. Kaugeltki mitte parim Scorsese käe all valminud linateos, aga käis kah. Pigem ikka hea film, teostus on ju tasemel. Ma vaatan, et enamus Eesti blogisid ja ka Filmiveebi kasutajaid on laulnud kiidulaulu, nii et seda linateost peab vaatama!
• Nymphomaniac: Volume II ("Nümfomaan II osa") - 6,5/10
  Koledam ja selgelt vähem humoorikam kui 1. osa. Ei olnud enam nii kerge vaatamine - see ei ole küll iseenesest miinus. Charlotte Gainsbourg'i piitsutatakse nii mis kole. Au Charlotte'le, et võtab nii julgeid ja raskeid rolle ning saab veel kenasti hakkama ka. "Nümfomaani" 2. osa räägibki rohkem peategelase (Joe) piinadest. Seksuaalsed eneseotsingud jätkuvad ka keskeas, kuid nüüd tuleb mängu masohhism. Filmi parimaks osaks pean Joe ja vanapoisi Seligmani vahelist üha enam vägikaikaveoks muutuvat intellektuaalset arutlust. Seejuures 1. osas pakkus Seligman vaid natuke muhelust, olles mõnes episoodis pigem võõrkehaks oma kommentaaridega. Lõpplahendus meeldis. Igatahes äge, et Trier võtab ette selliseid söakaid ja ekstraordinaarseid asju ette. Ootan huviga tema järgmist filmi, mis iganes see ka poleks.
• August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
  Kõrge kvaliteediga draama. Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. "Augustikuu" on täitsa minu teetass. Eriti haaras tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd. Veelkord kiidaks Streepi, kelle rollisooritust oli tõesti nauding vaadata. Äärmiselt tiheda dialoogiga teos. Kohati on film väga vaimukas, aga rohkem siiski tõsimeelne.
• Big Bad Wolves ("Suured kurjad hundid") - 5/10
  Krimikomöödia, kus on palju vägivalda. Põnevikuna ei toiminud, kuna on liialt komöödia võtmes tehtud. Ei tekitanud erilisi emotsioone (siin ja seal ajas küll muigele). Ei pakkunud midagi uut või märkimisväärset. Keskpärane (kindlasti mitte halb) film, mida teist korda ei viitsiks enam vaadata. See-eest Tarantinole meeldis tohutult, nii et suva see minu arvamus.
• Five Easy Pieces ("Viis lihtat pala") - 7,5/10
  Film, mis tegi Jack Nicholsonist staari. Siin ta särab tõesti tugevalt ja oscari nominatsioon on täiesti asja eest teenitud. Tema mängitud Bobby on pigem antikangelane, aga mitte üdini halb. Oma konfliktsuse ja egoistlikku hoiakuga jätab ta mitte just meeldiva inimese mulje, kuid Nicholsoni hingestatud osatäitmine ja tegelase mõistmine (mees ihkas lihtsalt vabadust!) panid mind talle kaasa elama. Väga meeldejääva etteaste teeb ka Karen Black, kelle karakterroll on huvitav ja nõtkelt välja mängitud. Tipp-topp draama, mõjus igati ehtsana ja pakkus pigem muheda elamuse.
• Ma nuit chez Maud ("Minu öö Maudi juures") - 7/10
  See 1969. aasta film linastus Prantsuse kino uue laine teerajaja Éric Rohmer'i retrospektiivi raames (tänud Sõprusele!). Küllaltki proosaline teos, aga samas mitte lihtsalt mõistetav. Väga palju dialoogi. Räägitakse armastusest ja religioonist. Filmi maiuspalaks on peategelase, keda mängis suurepäraselt Jean-Louis Trintignant, ja Maud'i (Françoise Fabian) vaheline omanäoline flirt ja kummaline külgetõmme. Kena väike rahulik draama.