pühapäev, 17. august 2014

Juuli kinos


Juulis sai kinos 3 korda käidud. Head filmid olid, intrigeerivad ja hästi tehtud.

  • Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu") - 8/10
    Omapärane vampiirifilm Jim Jarmuschilt. Erinevalt "Videviku" jurast, on tegu pigem esteetilise ja intelligentse teosega. Peategelased on targad ja kultuurist huvituvad. Nad suhtuvad inimestesse teatud määral üleolevalt. Jarmusch tahab sellega kuvada vaatajale oma raskemeelse rakursi inimolenditest. See on tema sotsiaalne kriitika, aga tehtud rohkem ümber nurga ja omamoodi lahedalt. Filmi tuleks suhtuda ikkagi huumoriga. Tegu ongi ju pooleldi komöödiaga, peaks olema kerge vaatamine. Atmosfäär on parajalt müstiline ja ligitõmbav. Soundtrack on põnev. Igati hästi tehtud film.
  • Welcome to New York - 7,5/10
    Kena, et ka meie kinodesse jõudis see Abel Ferrara sensatsiooniline linateos seksisõltlasest. Kes veel ei tea, siis ainet on saadud Rahvusvahelise Valuutafondi endise juhi Dominique Strauss-Kahni skandaalsest juhtumist. Paljast ihu ja seksi leidub siin suhteliselt palju (mittepornofilmi kohta), võibolla isegi liialt. Abel Ferrara eesmärgiks on olnud kuvada meile pilt ühest koletisest, kes kõigesse muusse peale seksi suhtub loiduse ja ükskõiksusega. Peategelane ongi lihtsalt antikangelane, kelle häid omadusi vaatajale ei näidata. Sääraseid maniakke figureerib paraku meie hulgas küll. Vastumeelse reaktsiooni tekitamisega peategelase suhtes on Ferrara väga hästi hakkama saanud. Kõvasti on abi ka Gérard Depardieu suurepärasest näitlejameisterlikkusest. Filmi parimaks osaks pean aga intensiivseid ja pingelisi dialooge peategelase ja tema naise vahel. Minu arust hea film.
  • La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas") - 9/10
    Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. "La Vénus à la fourrure" on äärmiselt dialoogitihe (nagu Polanski eelmine film "Carnage'ki") pakkudes oma mitmekihilisuse ja mõistuslikkusega huvitava elamuse. Mind imponeeris väga mäng reaalsuse ja teatraalsuse vahel. Piir tõelisuse ja mängu (näidendi esitamise) vahel hägustub täielikult. Film tegeleb võimu küsimusega ja masohismiga. Mees tahab olla naise ori, aga samas ei tahab ka ise olukorda kontrollida. Mehe ja naise vahel tekib omamooodi põnev ja vastuoluline suhe. Paljud väidavad, et tegu on liiga teatrietendusega, mitte filmiga. Vaidleks natuke vastu, sest teatris ei saa sellist visuaalset elamust ja ei saa näha niivõrd suuri plaane näitlejatest, nende näoilmetest. Lõpp eriti ägedalt lahendatud visuaalse külje pealt (kasutades ära filmi eelised teatri ees) ja sellest saab naudingu vaid kinos. Tulemus on filmilik. "Venus karusnahas" on üldjoontes pigem lahe ja lõbus tükk, kus Polanski on vinti täiega peale keeranud.