laupäev, 10. detsember 2011

November kinos


Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 21 filmi, millest 15 PÖFFi raames. PÖFFil nähtud teostest kirjutasin siin ja siin ning neid praegu rohkem ei puuduta. Üle pika aja nägin linateost, millele sain anda maksimuhinde (viimati juhtus see aasta alguses linastunud "Black Swaniga"). Selleks oli Michelle Williamsile oscari nominatsiooni toonud "Blue Valentine". Seejuures 10/10 otsustasin panna teistkordse vaatamise järel. Suur tänu Artisele, et selle 2010. aasta linateose enda kavva võtsid. Artist tänaks ka selle eest, et lõpuks tõid suurele ekraanile 2009. aasta PÖFFil linastunud võrratu "Lourdes'i".

  • Blue Valentine (10/10)
    Harva, kui elan mõnda filmi niivõrd tugevalt sisse nagu seda juhtus "Blue Valentine'i" vaatamise ajal. Minu eraldi arvustus asub siin.
  • Lourdes (9/10)
    Ilus, rahulik, lootusrikas, optimistlik, maagiline, inimlik, võrratu. Sain tõelise naudingu kätte. Teatud määral meenutab "Lourdes" jänkide linateost "Awakenings" (imeline paranemine). Taustamuusika oli väga sobilik ja meeldiv. "Ave Mariat" esitati tõeliselt kenasti. Sylvie Testud oli väga armas ja tegi meeliülendava ning veetleva rollisoorituse (võitis ka Euroopa Filmiauhindadel parima naisnäitleja auhinna). Nägin filmi esmakordselt 2009. aasta PÖFFil, kui sain väga hea elamuse. Seejuures lubati eelmise aasta suveks linateos Artisesse tuua, kuid nii ei läinud. Mul on väga hea meel, et kino otsustas lõpuks ikkagi teose suurele ekraanile tuua. Aitäh!
  • Tokyo! (8/10)
    3 mõnusalt fantaasiaküllast lugu. Visuaalselt hästi tehtud. Denis Lavant'i poolt mängitud tüüp oli äge tegelane. See bully stseen on jube hästi tehtud, taustamuusikaga ka kümnesse pandud. Soovitan!
  • Täitsa Lõpp (4/10)
    Kui minna antud filmi vaatama, siis peab arvestama sellega, et tegijatel ei olnud eesmärk teha meistriteost. Oluline oli hoopis see, et inimesed saaksid filmi tegemisega tuttavaks ja aimu kui keeruka protsessiga tegu on. Vähemalt oli see talgutel osalenute jaoks üks tore ja huvitav ajaveetmine, mida võib hiljem mõnuga meenutada. Veel parem, kui mõni sai filmipisiku sisse ja temast tuleb tulevikus suur lavastaja, näitleja või kasvõi väärt grimmikunstnik. Otsustasin, et ei ütle midagi negatiivset selle toreda ettevõtmise tulemuse kohta (eks hinne kajastab mu arvamust). Positiivsetest rääkides tuleb tõdeda, et filmilindile on saadud mitmeid ilusaid kaadreid Eestimaast. Kui ilust juba sai juttu tehtud, siis ei saa mainimata jätta, et naispeaossa on saadud imekaunis neiu, keda vaadates tõesti silm kohe puhkas. "Täitsa Lõpp" puhul tuleb aga kõige rohkem hinnata filmitalgute ideed.
  • Kongen av Bastøy ("Kuradisaare kuningas") (7/10)
    Hea draama, kuid see miski, mis teeb heast draamast väga hea, jäi puudu. Film ei pakkunud midagi uut. Muidu hästi näideldud ja teostatud. Pinget oli ka. Kes veel ei tea siis, see Norra film on üles võetud Eestimaal. Põhitegevustik on filmitud Aseri vallas asuvas Kalvi mõisas.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Blue Valentine

Täitsa minu maitse järgi draama. Täpsemini öeldes, mulle kohe kohutaval kombel meeldis. Ilus, valus, karm, liigutav. Draamale omast pinget oli piisavalt. Lugu oli äärmiselt realistlik ja eluline ja see imponeeris eriti. Michelle Williams oli vapustavalt hea, Ryan Gosling ka. Tänu nende kahe rollisooritustele tundus film tõesti harvanähtavalt realistlik. "Blue Valentine" tekitas palju mõtteid ja jättis sügava mulje. Vahest poeb mõni film kuidagi eriliselt hinge nagu sellega juhtus. Nii hakkad tegelastele kõvasti kaasa elama ja tekib eriline süvenemine - filmi vaatamise hetkel on peaaegu tunne, et oleks tegu sinu eluga. Seda on polegi alati nii lihtne seletada, miks just see või teine linateos nii väga korda läheb.

"Blue Valentine" on oma olemuselt klassikaline suhtedraama, kuid ma ei ütleks, et see sellepärast rohkem naistekas oleks. Filmi teema - abielu lagunemine / armastuse kadumine - võib jätta mulje, et tegu on masendust tekitava või isegi nutufilmiga. Mina suutsin nii sisse elada, et see masendus tuli hoopis kasuks andes teosele ekstra tõepärasuse mõõtme. Pisaraid ka ei õnnestunud valada. "Blue Valentine" ei ole mingi nutufilm. Kurbi hetki iseenest oli, aga mitte rohkelt. Tegelikult on ju päris palju ilusaid ja ka muigele ajavad kohti - eriti see episood. Vaatajal võib ikkagi tekkida küsimus, et miks armastus lõppes. Filmis ei ole tegelikult ju päris otseselt öeldud põhjust. Mis siis ometigi juhtus? Abielu juhtus! Inimesed ikka tüdinevad üksteisest (selles filmis küll peamiselt naine) ja üldse abielust. Tavaline asi ju. Lisaks mees liialt tänitas naise kallal.




Poleks "Black Swani", oleks "Blue Valentine" hetkeseisuga mu lemmik 2010. aasta film. Kas keegi veel täheldas, et lõputiitrite jooksma hakkamise alguses oli jube hästi kujundatud ja kokku monteeritud fotode/kaadrite galerii filmist?! Veel üks pluss.

10/10

neljapäev, 1. detsember 2011

15. PÖFFi kokkuvõtte


Kõigepealt jätkaks lühiarvamustega filmidest, mida vaatasin peale vahekokkuvõtte tegemist.

Tule nagu oled (Hasta la Vista!)
Mõnes mõttes tore film. Kuigi oli palu seksiteemalisi nalju, jättis film pigem liiga lapsiku mulje. Kui seksi teemavälja jätta on tegu pigem koguperekomöödiaga, leidub ka valusat draamat. Seekord see draama suurt ei mõjunud mulle ja ma pole lapsikute filmide austaja. Paraku "Hasta la Vista!" mingit erilist elamust ei pakkunud. 5/10

Judinad ("Jitters")
Normaalne draama. Räägib noorte (16-17-aastaste) probleemidest, aga ka seksuaalsuse avastamisest. Ei avaldanud teab mis tugevat muljet, aga igavust ka ei tundnud. Võibolla olen liiga vana selle filmi jaoks. 6/10

Artist ("The Artist")
Kena austusavaldus tummfilmiajastusele. Virtuooslikult ja õige tundega stiliseeritud. Must-valge pilt on tõesti imekenasti välja kukkunud. Film on vägagi vaimukas, ainult et lugu jäi minu maitse jaoks ikkagi liiga lihtsaks ja naiivseks. Peategelast mänginud Jean Dujardin väärib kiitust oma sarmika soorituse eest. "Artist" on tõenäoliselt tänavuse PÖFFi kõige mahedam ja elurõõmsam linateos. Väga hea vaheldus oli vaadata must-valget tummfilmi. 7,5/10
Jelena ("Elena")
Minimalistlik, kuid tugeva sõnumiga draama. Jättis äärmiselt realistlikku mulje (nagu elu ise), mida pean suureks trumbiks antud juhul. Tavalised inimesed elavad oma tavalist elu, kuid on üks aga. Üks täiesti tavaline ja korralik naisterahvas sooritab šokeeriva kuriteo. Et ikka omadel oleks hea, kuigi ohver tundus ka oma. Inimesed lihtsalt on kahepalgelised ja ikka oma kasu peal väljas. Hämmastav, millise vastikustunde Jelena minus tekitas peale seda kuritegu. Film ise on jube rahulik, kuigi vahepeal emotsioon möllab. Tugevad näitlejatööd, eriti kiidaks peaosalist mänginud Nadezhda Markinat.8/10

Tabamatu õnn ("Happiness Runs")
Väga veider film. Üks neiu lihtsalt ajaviiteks teeb endale sisselõikeid, nii et tekivad koledad haavad. Põhjust ei seletata, miks. Üks neiu sooritab äkitselt enesetapu. Enamus ajast tarbivad tegelased erinevaid narkootilisi aineid ja on seega suure osa ajast pilves. Muide naipeaosas olnud Hanna Hall mängis "Forrest Gumpis" Jennyt lapsena. Temast on sirgunud ilus ja vägagi seksikas näitlejanna! 5/10

Mäng ("Play")
Kibedalt realistlik film tänavahuligaanidest ja nende ohvritest. Elasin väga filmi sisse nagu oleksin ise olnud ohver. Endal ka sarnane kogemus lapsepõlvest olemas. See on imestamapanev, kuidas saab kiusatavat psühholoogiliselt mõjutada. Tundub nagu ohvritel peaks olema lihtne väljapääs olukorrast, aga nad on äkitselt abitud ja nii tugevalt kiusajate meelevallas. Hirmutunnne on lihtsalt nii suur. Kiusajad ise pole ka päris puutumatud. 8,5/10

Norra pojad ("Sons of Norway")
Hoogne ja parajalt pöörane komöödia norrakatelt. Linateos oleks sobinud ka vitamiinilaksu programmi, sest tegu on heatujufilmiga. Pungi teema oli lahedalt sisse toodud. Sex Pistolsi jäljendamine ja bändi tegemine kukkus päris muhedalt välja. Sex Pistolsi ninamees Johnny Rotten oli ka kohal! Kõige kõige rohkem meeldis mulle see, et film oli omapärane ja piisavalt crazy - sääraseid erialaadseid linateoseid ma ootangi PÖFFilt. Selle valikuga panin küll täkkesse. 8/10
Kotoko
Oi, kuidas mulle meeldivad šokeerivad ja raputavad filmid. Kõige jahmatamapanevam elamus tänavuselt PÖFFilt. Tohutult intensiivne ja võimas. Minu pikem arvustus asub siin. 9/10

Ööliblika päevikud ("The Moth Diaries")
Poleks uskunud, et "American Psycho" lavastaja võib teha nii jura filmi. Kehv dialoog, üleüldse nõrk stsenaarium. Poster on iseenest küll uhke ja kutsub vaatama. Ootasin, et vähemalt visuaalne vaatemäng oleks äge, aga midagi erilist ei pakutud. Tegelikult see stseen, mille kaader ka sellel postril näha, on visuaalselt hästi tehtud. Lily Cole on huvitava välimusega ja sobib hästi mängima kummalisi tüdrukuid. Teismelistele plikadele võib see film isegi meeldida. 4/10
-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sai 15. PÖFFil vaadatud 15 linateost. Muide, see oli 5-s aasta järjest, mil seansside koguarvuks jäi vähemalt 15. Kõige enam on kahju, et "Beebimonitor" ("Babycall") ja Paddy Considine'i "Türannosaurus" ("Tyrannosaur") nägemata jäid. Muidu jäin oma filmide põimikuga rahule. Peamiseks rahulolu põhjuseks on 2 erilist filmiealmust, mida pakkusid "Me peame Kevinist rääkima" ja "Kotoko" - niivõrd jõulisi ja drastilisi linateoseid satub harva kinodesse. Ma andsin seejuures rohkem kui pooltele filmidele hindeks vähemalt 8/10. Nii et ei saa nuriseda jah. Lõpetuseks minu tänavuse PÖFFi lemmikute top 5:

1. Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
2. Kotoko
3. Mäng ("Play")
4. Päevalilletund ("Sunflower Hour")
5. Rahutu maa ("Land of Oblivion")