Raul ja kino

Aasta 2011 kinos, top 10

2012-01-29T21:45:00.020+02:00

Kuna olen iga blogipidamise aasta alguses võtnud kokku eelmise kinoaasta tehes ka top 10 edetabeli, siis jätkan seda tava ka nüüd. 2011. aastal õnnestus osa saada 102-st kinoseansist. Esmakordselt nägin 91 filmi (ülejäänud 11 kordused). Enamuse moodustasid nagu ikka täispikad mängufilmid. Dokke oli 3 ja animatsioone paraku vaid kõigest 1 ("The Illusionist").

Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 36 korda
Artis - 33
Sõprus - 16
Coca-Cola Plaza - 14
Kosmos - 3.
Katusekinno mingil kummalisel kombel jälle ei jõudnud kahjuks.

Oli taas päris hea kinoaasta, seejuures tugevam kui eelnenu. Top 10-sse pääsesid vähemalt hinde 9/10 teeninud linateosed. 2 parimat said maksimumi (10/10). Kuna toimus mitmeid eriprogramme, siis sai tutvutud ka nii mõnegi klassikaks muutunud filmiga. Näiteks linastus suurel ekraanil Fritz Langi kultuslik "M" (1931), Hitchcocki "Strangers on a Train", aga ka mitmed Michelangelo Antonioni teosed. Eesti filme jõudis kinno päris palju ja mul õnnestus suurelt ekraanilt näha neist tükki 9 (sh 2 dokumentaali). Enne kui edetabeli juurde asun, seletan kiirelt ka mõned reeglid. Ma arvestan ainult selliseid täipikkasid filme, mida nägin esmakordselt just 2011. aastal ja seda loomulikult kinos. Teine tähtis reegel on see, et võtan arvesse vaid uusi filme, täpsemalt 2011. ja 2010. aasta omi. Nüüd siis minu kuulus top 10.

1. Black Swan ("Must luik")
Selle filmiga tõusis Darren Aronofsky mu lemmiklavastajaks. Kui "Pi" oli väga heaks debüüdiks, siis "Requiem for a Dreamist" sai tõeline triumf (mu lemmikfilmide edetabeli 2. koha omanik) ning tema eelmine film "The Wrestler" on väga tugev draama. "Black Swan" on kinematograafiline ime. Peale "Enter the Voidi" pole ma ühestki kinos nähtud filmist nii suures vaimustuses olnud. "Black Swan" on lihtsalt niivõrd eriline teos, mille sarnaseid tehakse üliharva. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Suurimateks trumpiteks võib veel pidada kaameratööd, montaaži, pööraselt hea rolli teinud Natalie Portmani ning lisaks ilusat Tšaikovski muusikat. Filmi lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid on visuaalse naudingu absoluutne tipp, mida näiteks 2010. aastal ei pakkunud ükski kinos nähtud linateos.
Eraldi arvustus asub siin.

2. Blue Valentine ("Kurb valentinipäev")
Selle filmi puhul võlus mind kõige rohkem harvanähtav realistlikkus, milles oli väga suur osa oscarile kandideerinud Michelle Williamsil aga ka Ryan Goslingul. "Blue Valentine" jättis äärmiselt sügava mulje ja puges kuidagi eriti hinge.
Eraldi arvustus asub siin.

3. Winter's Bone ("Paljad luud")
Tõeliselt karm draama, just nagu mulle meeldib. Ainult karmusest muidugi ei piisa. Selle filmi üheks suurimaks trubmiks pean atmosfääri, mis on parajalt sünge ja realistlik. Sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Muide, "Winter's Bone" meeldis väga ka Trashile.

4. We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima")
Mulluse PÖFFi lemmik. Vägagi mõtlemapanev teos laste vägivallast. Kui suudad antud filmi korralikult sisse elada, siis see raputab sind täitsa läbi. PÖFFilt ma otsingi selliseid parajalt šokeerivaid ja raputavaid elamusi. Mulle meeldis filmi julge väljenduslaad ning pooleldi (just nii parasjagu) kunstiline aga ka huvitav pildikeel. Mitte ei saa mainimata jätta Tilda Swintoni äärmiselt tugevat osatäitmist. Tegu on muidu väga raske rolliga, aga Swinton tegi tõesti hingematvalt briljantselt oma tööd.
Eraldi arvustus asub siin.

5. 50/50
Mulle, kui eluliste draamade fännile, sobis antud film nagu rusikas silmaauku. Siin on üks "aga" - vaatamata äärmiselt tõsisele teemale (vähihaigus), on väga oskuslikult filmi sisse toodud rohkelt head komöödiat, seega ei ole tegu päris puhta draamaga. Rasket filmi oli niimoodi suhteliselt kerge jälgida. "50/50" puhul hindangi eriti kõrgelt huumori ja tõsiduse suurepärast kokkumängu. Joseph Gordon-Levitt jättis peategelast kehastades väga hea mulje. "50/50" on selline film, mida jälgisin algusest lõpuni suure huvi ja ootusärevusega.

6. Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi")
Aasta südantsoojendavam linateos. Film räägib andestamisest ja ligimese aitamisest, aga ka psüühilise valuga toimetulemisest. Esile kerkiv humaansus ja headus läks mulle korda. Arvan, et nii mõnigi heidab filmile ette liigset läägust ja "roosamannalikkust" (elu on ju tegelikult karm ja ebaõiglane!), kuid minu maitse järgi mahtus see õige napilt piiridesse või siis ülivähe ületas neid piire. Õnnestus ka pisaraid poetada.

7. Kotoko
Üks võimsamaid ja raputavamaid filmielamusi möödunud aastast. Tegu on äärmiselt julge, šokeeriva, ärritava ja tõeliselt crazy psühholoogilise müsteeriumiga ehk teisisõnu üliägeda filmiga! Nõrganärvilistele ei soovita, kuna sisaldab mitmeid võikaid ja ootamatult vägivaldseid olukordi. Sisu on paras mindfuck, kus tekib raskusi arusaamisega, mis on tegelikkus ja mis mitte. Kindlasti ei mahu väga paljudele selline pöörane räigus ja mindfuck hea maitse piiridesse, aga mulle selline äärmus meeldis, andes tõesti jahmatamapaneva elamuse. Hindan "Kotoko" puhul ka head kunstilist taset. Rohkem selliseid pööraseid filme!
Eraldi arvustus asub siin.

8. Idioot
Kuulun nende väheste hulka, kes Sarneti Dostojevski töötlusest täiesti vaimustuses on. Millegipärast enamus kas teevad filmi maha või lihtsalt suhtuvad ükskõikselt. Minu arust on tegu väga kihvti filmiga. On küll palju (segasevõitu?) metafoore ja sügavamõttelisi dialooge, kuid kõik see vaheldub meeleolukusega. Head huumorit on tegelt üllatavalt palju (Taavi Eelmaa!). Sügavamõttelisuse poole pealt on väga hinge minevalt ja mõtlemapanevalt esitatud surma teema seoses tegelaskuju Ippolitiga (Juhan Ulfsaki suurepärane esitus). Plussiks tuleb antud filmi puhul kindlasti lugeda näitlejatöid (eestlased oskavad näidelda!). Kõige säravam oli muidugi Katariina Unt, kes pooleldi varastas filmi. Kena arthouse'lik linateos äärmiselt õnnestunud atmosfääriga.
Kes viitsib mu blogiaajaloo pikimat arvustust lugeda, siis see asub siin.

9. The King's Speech ("Kuninga kõne")
Briti kino oma parimas esituses. Kui miskit filmi võib iseloomustada sõnaga kvaliteet, siis kindlasti ei saa mööda minna sellest linateosest. Colin Firth teeb karjääri parima rollisoorituse ja on tõesti antud filmis hiilgav. Uskumatu, kui pingeline ja emotsiooniküllane võib olla ühe kõne esitus. Head briti huumorit leidub ka.

10. The Beaver ("Kobras")
Mind absoluutselt ei huvita Mel Gibsoni eraelu ja peamiselt kollases ajakirjanduses ilmuvad skandaalsed lood tema kohta. Mind huvitab see, kuidas härra Gibson filmides esineb. "The Beaveris" teeb mees väga head tööd saades hakkama vist oma karjääri parimarollisooritusega. Mel Gibsoni on siin filmis A & O ning mina elasin ja tundsin kaasa tegelaskujule nii mis hirmus. Kena etteaste teeb ka tõusev täht Jennifer Lawrence. Huvitav ja suhteliselt originaalse lähenemisega draama. Film on küll tugeva depressiivse ja melodramaatilise alatooniga, kuid siin sisalduv pinge ja lootus tegi kõigest sellest liigutava teose minu jaoks. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud!

-------------------------------------------------------------------------

Päris paljud kindlasti krimpsutavad nina sellise edetabeli peale. Tunnistan, et mul ei ole tavapärane filmimaitse. Neid filmifänne, kellele meeldiks väga vähemalt pooledki linateosed minu 10-st, pole tõenäoliselt kerge leida. Nagu näha, meeldivad mulle kõige rohkem draamad, mis on tegelikult ju väga lai žanr. Saan oma põnevuse ja huumori kätte ka draamadest. Üldse parimaid nalju võib leida minu arust just selle žanri linateostest. Võtame näiteks olukorra, kus "Black Swani" Nina pärast käsikiimlust märkab, et ema viibib ta toas. "Blue Valentine's" Ryan Gosling löömas bussis omal moel külge Michelle Williamsile (räägib väga musta huumoriga anekdoodi). Või näiteks Nastasja Filippovna sünnipäevastseen(id) "Idioodis" sisaldas(id) rohkem huumorit, kui väga paljud Hollywoodi komöödiad terve kestvuse jooksul. Ja no "50/50" on üldse pooleldi (suurepärane) komöödia. Ei saa öelda, et mulle meeldivad ainult tõsised draamad. Kui aus olla, siis enamus top 10 filmidest on olemuselt teineteistest erinevad. Ainult "Black Swan" ja "Kotoko" on üllatavalt sarnased. Mõlemale võib külge pookida õudusžanri määratluse. Mõlemad teosed mängivad reaalsuse ja fantaasia piiri peal, kus vaatajal võib kergelt sassi minna tegelikkusest arusaamisega. Lisaks, mõlemad on parajad psühholoogilsed mõistatused, kus peategelasel on tegemist isiksuse kahestumisega. "Blue Valentine" ja "We Need to Talk About Kevin" on ses suhtes sarnased, et mõlemat võib pidada klassikaliseks melodraamaks.

Muudest žanritest rääkides, meeldisid mulle komöödiadest kõige rohkem Woody Alleni "Midnight in Paris" ja norrakate "Sykt lykkelig" ("Haiglaselt õnnelik"). Klassikalistest põnevikest olid parimad "The Lincoln Lawyer" ja "Mission: Impossible'i" 4. osa. Õudusžanrist pakkus hea elamuse "Insidious". Dokumentaalidest olid "Exit Through the Gift Shop" ja "Kuku: Mina jään ellu!" väga head. Draamadest tõstaks eraldi veel esile sellised filmid: "127 Hours", "The Fighter", "Submarino", "Neds", "Warrior", "Play", "Wer wenn nicht wir" ("Kes siis veel, kui mitte meie"), "Melancholia", "The Tree of Life".

Detsember kinos

2012-01-11T19:54:00.018+02:00

Aasta lõpp kujunes päris tihedaks kinokülastuste suhtes. Suurelt ekraanilt sai silmadega söödud 12 filmi (11 erinevat), kusjuures rohkem kui pooled neist linastusid eelnevalt ka PÖFFil. Valik oli tõesti hea. Teiste seas vaatasin 2 Prantsuse ja 1 Itaalia linateost, aga ka Eesti dokumentaali.

The Tree of Life (8/10)
Ilus filosoofiline suurfilm. Minu maitse jaoks pingutas Malick ambitsioonikusega liiga üle. Jättis ülemäära laialivalgunud mulje, kui nii võib öelda. Oleks tahtnud veidi rohkem konkreetsust! Siiski "The Tree of Life" meeldis mulle. Spektaakel on ikkagi vägev. Sisu on küllaltki keeruline, aga see ei seganud eriti filmi nautimist. Tõlgendamisruumi antakse vaatajale palju. Antud juhul täiesti soovitan enne filmi vaatamist sisututvustus korralikult üle lugeda. See aitab arusaamisele kaasa ja samas ei riku liigse etteütlemisega midagi ära. Seda Malicku suurteost on tegelt raske ette spoilerdada. Sisust rääkides, lugu ligimese kaotamisest ja lapsepõlve mälestustest väga kenasti jutustatud ja lavastatud. Läks hinge ka. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui hästi oli kujutatud üht tavalist pereelu. Suhteliselt range isa (Brad Pitt) õpetamas oma lapsi, et nad elus hästi hakkama saaksid. Naiivsevõitu, kuid äärmiselt heatahtlik, ema (võrratu Jessica Chastain) oma lapsi lohtumas ja neid hoides. Lapsed tegemas ulakusi ja mängimisest rõõmu tundmas. Kõik see ehe tavalisus on kuidagi ilusalt ja esteetiliselt kujutatud. Käisin linateost 2 korda vaatamas, et ikka paremini aru saaks ja pealegi film on vaatamist väärt!
Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi") (9/10)
Väga hea üllatus aasta lõpus. Film ilmus kavasse nagu ei kuskilt, linastudes vaid ühel eriseansil pärast PÖFFi. Hea, et peale sattusin, sest PÖFFil ei vaadanud. "Les neiges du Kilimandjaro" sarnaneb mitmel moel "Le Havrega". Esiteks mängib antud filmis peaosa Jean-Pierre Darroussin, kellel oli Kaurismäki filmis oluline roll (politseiinspektor Monet). Teiseks toimub tegevus Prantsusmaal. Põhiline on aga see, et mõlemad filmid räägivad headusest, sallivusest ja ligimese aitamisest. "Les neiges du Kilimandjaro" on aga palju sisukam, kui Kaurismäki teos. Filmis kerkis teravalt esile rikaste vihkamise teema. Nagu heal järjel olev inimene oleks süüdi selles. Mind nii häirib see rikaste vihkamine, ainult sellepärast, et nad rikkad on. Nad on ju selleks vaeva näinud. Las inimesed elavad hästi, so what! Seejuures pean ennast kesklassi hulka ja pole kunagi rikas olnud. "Kilimanjaro lumi" on väga liigutav film. Paljudele võibolla muutus asi liiga imalaks ja heatahtlikuks, kuid minu maitse järgi mahtus see kõik napilt piiridesse. Mõne pisara sain ka poetatud.
L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) ("Lõbumaja") (6,5/10)
Ma usun, et film annab küllaltki adekvaatse ülevaate Pariisi lõbutüdrukte elust veidi rohkem kui 100 aastat tagasi. Film oli natuke liiga monotoonne ja piisavat arengut ei toimunud. Filmis aset leidnud jõhker vägivald üllatas. Suures plaanis saab näha, kuidas Joker (ühest teisest linateosest) endale naeratust pikendavad armid võis saada, nii et veri lendab.
Tinker Tailor Soldier Spy (7/10)
Suurepäraste näitlejatöödega Briti kvaliteetpõnevik. Kõik on kiitnud Gary Oldmani ja ka mina avaldaks tunnustust talle suurepärase soorituse eest. Ei tea, kas mu intelligentsi tase on nõrk, aga mul oli raskusi kõigest arusaamisega, sellepärast pole ka hinne kõrgem kui 7/10. Krimifilmide fännidele kohustuslik!
Kosmos '68, Legendid vol 1 (8/10)
Ma vajasin sellist dokumentaali nagu õhku. Mind väga köidab see ajastu: 60-ndad ja 70-ndad. Tol ajal tehti põnevat muusikat. 60-ndate ja 70-ndate rockmuusika on vägagi minu teetass ja antud film annabki hea lühiülevaate sellest Eestiga seoses. Kena, et vaatajale pakutakse palju muusikanäiteid. Põgusalt räägitakse ka teistest stiilidest. Huvitav oli kuulata veel, kuidas tola ajal välismaisest muusikast osa saadi ja kuidas tsensuuriga toime tuldi. Aleksander Müller on lahe tüüp!
Mission: Impossible - Ghost Protocol (7/10)
Ma ei ole eriline Hollywoodi actionite fänn, aga MI filmide vastu pole mul midagi. "Ghost Protocol" on korralik järg saagale. Päris crazy oli Dubais maailma kõrgeima hoone otsas ronimine - paar korda tekkis edge of my seat tunne. Respekt Tom Cruisele, et kaskadööre ei kasutanud, vaid turnis ise rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel maapinnast. MI filmide puhul meeldib mulle imetehnika, mida tegelased kasutavad. Kõige coolim oli simulatsiooni abil märkamatult liikumine koridoris. Simon Pegg oli väga hea comic relief - mees on sellel alal üks parimaid. "Ghost Protocol" on hästi tehtud pinget pakkuv meelelahutuslik põnevik. Klišeelikkus suurt ei häirinudki.
Habemus Papam ("Meil on paavst") (8/10)
Üllatavalt hea usuteemaline film paavsti valimisest. Parajalt muhe. Hea kombinatsioon draamast ja komöödiast. Peaosalist mänginud 85-aastane Michel Piccoli tegi kiiduväärt rolliesituse. Tema sisemist võitlust antud keerulises ja vastutusrikkas olukorras oli huvitav jälgida. Filmi lõpp meeldis väga. See oli piisavalt ootamatu, aga tegelikult ka loogiline antud juhul.
Moneyball (8/10)
Huvitav film pesapalli profimeeskonna moodustamisest. Kõige parem teost iseloomustav sõna võiks olla aga: kvaliteet. Hea on vaadata hästi tehtud filmi - näitlejatööd on paigas (Pitt on suurepärane!), kaameratöö OK, stsenaarium tugev, montaaž tasemel jne. Päris maksimum hinnet või vähemalt 9/10 ei saa panna, sest top emotion jäi saamata. Korralik spordifilm, kuigi mitte päris tavapärane.
Carnage (8/10)
Mahlaka dialoogiga komöödia või isegi pooleldi draama võltsviisakusest. Kui suudad asja kiirelt ja (võlts)viisakalt ära lahendada on ju hea. Mis aga juhtub kui aga ei õnnestu kuidagi varmalt probleem ära lahendada? Kui kaua suudad olla võltsviisakas? "Carnage" näitab vaatajale väga tiheda tekstiga näitemängulikku vaatemängu, kus saab ühe võimaliku lahenduse minu eelnevalt tõstatud küsimustele. Inimesed on silmakirjalikud!
War Horse (6/10)
Väga hea koguperefilm. Paraku mina ei ole koguperefilmide fänn. Vaatan, et Spielberg on lavastajana üle läinud rohkem lastele mõeldud linateoste peale - juba 3. järjest (eelnevad olid Indiana Jones ja Tintin). Teostus on iseenesest suurepärane. Hobune meeldis!
50/50 (9,5/10)
Teema (vähihaigus) on küll tõsine, kuid film ise on paiguti vägagi naljakas. Kas nii saab head asja? Tuleb välja, et saab küll ja veel kuidas saab. "50/50" mõjus mulle nii hästi, et tõusis 2011. aasta lemmikute hulka. Film on jah kohati valus ja naljast kaugel, kuid stsenaristid on väga oskuslikult, ilma liialt labaseks muutumata, suutnud olukordi hea huumoriga serveerida. Peategelase (Joseph Gordon-Levitt) ja tema parima sõbra (Seth Rogen) vastandlikkus on väga hästi välja mängitud. Praeguse aja üheks kõvemaks näitlejaks pürgiv Gordon-Levitt jättis tõeliselt sümpaatse mulje, tehes oscari nominatsiooni väärt rollisoorituse. Pole küll Seth Rogeni fänn, aga siia filmi sobis ta väga hästi, kuigi ta mängis tegelast, keda ta ikka enamasti mängib. Anna Kendrick on armas!

November kinos

2011-12-10T20:16:00.018+02:00

Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 21 filmi, milles 15 PÖFFi raames. PÖFFil nähtud teostest kirjutasin siin ja siin ning neid praegu rohkem ei puuduta. Üle pika aja nägin linateost, millele sain anda maksimuhinde (viimati juhtus see aasta alguses linastunud "Black Swaniga"). Selleks oli Michelle Williamsile oscari nominatsiooni toonud "Blue Valentine". Seejuures 10/10 otsustasin panna teistkordse vaatamise järel. Suur tänu Artisele, et selle 2010. aasta linateose enda kavva võtsid. Artist tänaks ka selle eest, et lõpuks tõid suurele ekraanile 2009. aasta PÖFFil linastunud võrratu "Lourdes'i".

Blue Valentine (10/10)
Harva, kui elan mõnda filmi niivõrd tugevalt sisse nagu seda juhtus "Blue Valentine'i" vaatamise ajal. Minu eraldi arvustus asub siin.
Lourdes (9/10)
Ilus, rahulik, lootusrikas, optimistlik, maagiline, inimlik, võrratu. Sain tõelise naudingu kätte. Teatud määral meenutab "Lourdes" jänkide linateost "Awakenings" (imeline paranemine). Taustamuusika oli väga sobilik ja meeldiv. "Ave Mariat" esitati tõeliselt kenasti. Sylvie Testud oli väga armas ja tegi meeliülendava ning veetleva rollisoorituse (võitis ka Euroopa Filmiauhindadel parima naisnäitleja auhinna). Nägin filmi esmakordselt 2009. aasta PÖFFil, kui sain väga hea elamuse. Seejuures lubati eelmise aasta suveks linateos Artisesse tuua, kuid nii ei läinud. Mul on väga hea meel, et kino otsustas lõpuks ikkagi teose suurele ekraanile tuua. Aitäh!
Tokyo! (8/10)
3 mõnusalt fantaasiaküllast lugu. Visuaalselt hästi tehtud. Denis Lavant'i poolt mängitud tüüp oli äge tegelane. See bully stseen on jube hästi tehtud, taustamuusikaga ka kümnesse pandud. Soovitan!
Täitsa Lõpp (4/10)
Kui minna antud filmi vaatama, siis peab arvestama sellega, et tegijatel ei olnud eesmärk teha meistriteost. Oluline oli hoopis see, et inimesed saaksid filmi tegemisega tuttavaks ja aimu kui keeruka protsessiga tegu on. Vähemalt oli see talgutel osalenute jaoks üks tore ja huvitav ajaveetmine, mida võib hiljem mõnuga meenutada. Veel parem, kui mõni sai filmipisiku sisse ja temast tuleb tulevikus suur lavastaja, näitleja või kasvõi väärt grimmikunstnik. Otsustasin, et ei ütle midagi negatiivset selle toreda ettevõtmise tulemuse kohta (eks hinne kajastab mu arvamust). Positiivsetest rääkides tuleb tõdeda, et filmilindile on saadud mitmeid ilusaid kaadreid Eestimaast. Kui ilust juba sai juttu tehtud, siis ei saa mainimata jätta, et naispeaossa on saadud imekaunis neiu, keda vaadates tõesti silm kohe puhkas. "Täitsa Lõpp" puhul tuleb aga kõige rohkem hinnata filmitalgute ideed.
Kongen av Bastøy ("Kuradisaare kuningas") (7/10)
Hea draama, kuid see miski, mis teeb heast draamast väga hea, jäi puudu. Film ei pakkunud midagi uut. Muidu hästi näideldud ja teostatud. Pinget oli ka. Kes veel ei tea siis, see Norra film on üles võetud Eestimaal. Põhitegevustik on filmitud Aseri vallas asuvas Kalvi mõisas.

Blue Valentine

2011-12-05T00:20:00.013+02:00

Täitsa minu maitse järgi draama. Täpsemini öeldes, mulle kohe kohutaval kombel meeldis. Ilus, valus, karm, liigutav. Draamale omast pinget oli piisavalt. Lugu oli äärmiselt realistlik ja eluline ja see imponeeris eriti. Michelle Williams oli vapustavalt hea, Ryan Gosling ka. Tänu nende kahe rollisooritustele tundus film tõesti harvanähtavalt realistlik. "Blue Valentine" tekitas palju mõtteid ja jättis sügava mulje. Vahest poeb mõni film kuidagi eriliselt hinge nagu sellega juhtus. Nii hakkad tegelastele kõvasti kaasa elama ja tekib eriline süvenemine - filmi vaatamise hetkel on peaaegu tunne, et oleks tegu sinu eluga. Seda on polegi alati nii lihtne seletada, miks just see või teine linateos nii väga korda läheb.

"Blue Valentine" on oma olemuselt klassikaline suhtedraama, kuid ma ei ütleks, et see sellepärast rohkem naistekas oleks. Filmi teema - abielu lagunemine / armastuse kadumine - võib jätta mulje, et tegu on masendust tekitava või isegi nutufilmiga. Mina suutsin nii sisse elada, et see masendus tuli hoopis kasuks andes teosele ekstra tõepärasuse mõõtme. Pisaraid ka ei õnnestunud valada. "Blue Valentine" ei ole mingi nutufilm. Kurbi hetki iseenest oli, aga mitte rohkelt. Tegelikult on ju päris palju ilusaid ja ka muigele ajavad kohti - eriti see episood. Vaatajal võib ikkagi tekkida küsimus, et miks armastus lõppes. Filmis ei ole tegelikult ju päris otseselt öeldud põhjust. Mis siis ometigi juhtus? Abielu juhtus! Inimesed ikka tüdinevad üksteisest (selles filmis küll peamiselt naine) ja üldse abielust. Tavaline asi ju. Lisaks mees liialt tänitas naise kallal.

Poleks "Black Swani", oleks "Blue Valentine" hetkeseisuga mu lemmik 2010. aasta film. Kas keegi veel täheldas, et lõputiitrite jooksma hakkamise alguses oli jube hästi kujundatud ja kokku monteeritud fotode/kaadrite galerii filmist?! Veel üks pluss.

10/10

15. PÖFFi kokkuvõtte

2011-12-01T23:58:00.018+02:00

Kõigepealt jätkaks lühiarvamustega filmidest, mida vaatasin peale vahekokkuvõtte tegemist.

Tule nagu oled (Hasta la Vista!)
Mõnes mõttes tore film. Kuigi oli palu seksiteemalisi nalju, jättis film pigem liiga lapsiku mulje. Kui seksi teemavälja jätta on tegu pigem koguperekomöödiaga, leidub ka valusat draamat. Seekord see draama suurt ei mõjunud mulle ja ma pole lapsikute filmide austaja. Paraku "Hasta la Vista!" mingit erilist elamust ei pakkunud. 5/10

Judinad ("Jitters")
Normaalne draama. Räägib noorte (16-17-aastaste) probleemidest, aga ka seksuaalsuse avastamisest. Ei avaldanud teab mis tugevat muljet, aga igavust ka ei tundnud. Võibolla olen liiga vana selle filmi jaoks. 6/10

Artist ("The Artist")
Kena austusavaldus tummfilmiajastusele. Virtuooslikult ja õige tundega stiliseeritud. Must-valge pilt on tõesti imekenasti välja kukkunud. Film on vägagi vaimukas, ainult et lugu jäi minu maitse jaoks ikkagi liiga lihtsaks ja naiivseks. Peategelast mänginud Jean Dujardin väärib kiitust oma sarmika soorituse eest. "Artist" on tõenäoliselt tänavuse PÖFFi kõige mahedam ja elurõõmsam linateos. Väga hea vaheldus oli vaadata must-valget tummfilmi. 7,5/10
Jelena ("Elena")
Minimalistlik, kuid tugeva sõnumiga draama. Jättis äärmiselt realistlikku mulje (nagu elu ise), mida pean suureks trumbiks antud juhul. Tavalised inimesed elavad oma tavalist elu, kuid on üks aga. Üks täiesti tavaline ja korralik naisterahvas sooritab šokeeriva kuriteo. Et ikka omadel oleks hea, kuigi ohver tundus ka oma. Inimesed lihtsalt on kahepalgelised ja ikka oma kasu peal väljas. Hämmastav, millise vastikustunde Jelena minus tekitas peale seda kuritegu. Film ise on jube rahulik, kuigi vahepeal emotsioon möllab. Tugevad näitlejatööd, eriti kiidaks peaosalist mänginud Nadezhda Markinat.8/10

Tabamatu õnn ("Happiness Runs")
Väga veider film. Üks neiu lihtsalt ajaviiteks teeb endale sisselõikeid, nii et tekivad koledad haavad. Põhjust ei seletata, miks. Üks neiu sooritab äkitselt enesetapu. Enamus ajast tarbivad tegelased erinevaid narkootilisi aineid ja on seega suure osa ajast pilves. Muide naipeaosas olnud Hanna Hall mängis "Forrest Gumpis" Jennyt lapsena. Temast on sirgunud ilus ja vägagi seksikas näitlejanna! 5/10

Mäng ("Play")
Kibedalt realistlik film tänavahuligaanidest ja nende ohvritest. Elasin väga filmi sisse nagu oleksin ise olnud ohver. Endal ka sarnane kogemus lapsepõlvest olemas. See on imestamapanev, kuidas saab kiusatavat psühholoogiliselt mõjutada. Tundub nagu ohvritel peaks olema lihtne väljapääs olukorrast, aga nad on äkitselt abitud ja nii tugevalt kiusajate meelevallas. Hirmutunnne on lihtsalt nii suur. Kiusajad ise pole ka päris puutumatud. 8,5/10

Norra pojad ("Sons of Norway")
Hoogne ja parajalt pöörane komöödia norrakatelt. Linateos oleks sobinud ka vitamiinilaksu programmi, sest tegu on heatujufilmiga. Pungi teema oli lahedalt sisse toodud. Sex Pistolsi jäljendamine ja bändi tegemine kukkus päris muhedalt välja. Sex Pistolsi ninamees Johnny Rotten oli ka kohal! Kõige kõige rohkem meeldis mulle see, et film oli omapärane ja piisavalt crazy - sääraseid erialaadseid linateoseid ma ootangi PÖFFilt. Selle valikuga panin küll täkkesse. 8/10
Kotoko
Oi, kuidas mulle meeldivad šokeerivad ja raputavad filmid. Kõige jahmatamapanevam elamus tänavuselt PÖFFilt. Tohutult intensiivne ja võimas. Minu pikem arvustus asub siin. 9/10

Ööliblika päevikud ("The Moth Diaries")
Poleks uskunud, et "American Psycho" lavastaja võib teha nii jura filmi. Kehv dialoog, üleüldse nõrk stsenaarium. Poster on iseenest küll uhke ja kutsub vaatama. Ootasin, et vähemalt visuaalne vaatemäng oleks äge, aga midagi erilist ei pakutud. Tegelikult see stseen, mille kaader ka sellel postril näha, on visuaalselt hästi tehtud. Lily Cole on huvitava välimusega ja sobib hästi mängima kummalisi tüdrukuid. Teismelistele plikadele võib see film isegi meeldida. 4/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sai 15. PÖFFil vaadatud 15 linateost. Muide, see oli 5-s aasta järjest, mil seansside koguarvuks jäi vähemalt 15. Kõige enam on kahju, et "Beebimonitor" ("Babycall") ja Paddy Considine'i "Türannosaurus" ("Tyrannosaur") nägemata jäid. Muidu jäin oma filmide põimikuga rahule. Peamiseks rahulolu põhjuseks on 2 erilist filmiealmust, mida pakkusid "Me peame Kevinist rääkima" ja "Kotoko" - niivõrd jõulisi ja drastilisi linateoseid satub harva kinodesse. Ma andsin seejuures rohkem kui pooltele filmidele hindeks vähemalt 8/10. Nii et ei saa nuriseda jah. Lõpetuseks minu tänavuse PÖFFi lemmikute top 5:

1. Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
2. Kotoko
3. Mäng ("Play")
4. Päevalilletund ("Sunflower Hour")
5. Rahutu maa ("Land of Oblivion")

Kotoko

2011-11-28T01:29:00.015+02:00

See film pakkus väga tugeva elamuse. Raputas veel rohkem läbi kui "We Need to Talk About Kevin" - see mulle meeldib! Ühisjooni nende 2 filmi vahel võib leida mitmeid. Jällegi on tegu küllaltki šokeeriva linateosega. Äärmiselt julge filmikeel ja väljenduslaad. Film on kohati päris häiriv. Nõrgema närvikavaga inimestele see kindlasti ei sobi. Seansi ajal lahkus muide vähemalt 6 inimest saalist. Filmi lavastaja/stsenarist Shin'ya Tsukamoto ongi tuntud rohkem õudusfilmide tegijana. Paar kohta olid sellised, kus isegi mina pidin silmi kergelt kissitama - lihtsalt nii võigas oli. Peategelane käitub vahepeal väga koletislikult ja sadistlikult. Samas on tegu paraja mindfuckiga. Ei saanudki lõppude lõpuks aru, mis oli peategelase (Kotoko) fantaasialend/hallutsinatioonid ja mis oli tegelikkus. Paras psühholoogiline müsteerium. Siin on ka tegu isiksuse kahestumisega nagu "Black Swaniski". Ka Kotoko on psüühiliste häiretega ja ei tule toime oma hirmutunde ja foobiatega.

Millest film ikkagi jutustab või mis on sõnumiks? Üheks põhiteemaks võib pidada lapse kasvatamist (nagu "We Need to Talk About Kevinski"). Kuidas üksikvanemana hakkama saada? See pole lihtne. Ainult vastutustundest ei piisa. Kotoko küll hoolis oma lapsest, aga sellest oli vähe. Kriitiline varjund on visatud massimeedia liigsele tarbimisele. Mitmete Kotoko hallutsinatsioonide ajendiks on televisioonist nähtud vägivaldsed saated. Tekib küsimus, kas saab massimeediat süüdistada peategelase foobiates ja jubedas käitumises.
"Kotoko" on sedasorti linateos, millepärast ma PÖFFil käin - raputav ja vägevat elamust pakkuv. Nõrganärvilistele ei soovita!

9/10

Vahekokkuvõte PÖFFist

2011-11-22T21:22:00.011+02:00

Ma olen alati PÖFFi põhiprogrammi ajal ka 1 vaba päeva võtnud. Täna on see päev ja ma siis mõtlesin, et teeks väikse lühikokkuvõtte nähtud linateostest. Olen 4 päeva jooksul 6 filmi ära vaadanud. Praegu võin valikuga küll väga rahule jääda.

Bono tapmine ("Killing Bono")
Omamoodi tore noortefilm. Liiga palju oli lapsikuid tobenaljakaid nalju. Pettumust siiski mu tänavuse PÖFFi avapauk ei valmistanud. Vähemalt igav ei hakanud - see on alati positiivne märk. Mõned muusikalised etteasted olid päris huvitavalt ja muhedalt tehtud. Film on pigem teismelistele sobilik (endal pole enam väga palju jäänud 20-ndatega ühele poole saamisega). 6/10

Rahutu maa ("Land of Oblivion")
Ilus ja valus draama. Rahulik, aga mitte liiga aeglane. Linateos räägib Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Emotsiooni suudeti üleval hoida filmi lõpuni. Kuidagi kaunilt, aga samas mitte liialt ilustamata, on vaatajale kuvatud inimeste hingevalu, leina ja vanu mälestusi. "Rahutu maa" poeb südamesse. Kenasti tehtud film! 8/10

Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
Ennist mainisin, et olen senise PÖFFi filmide valikuga rahul ja üheks suurimaks rahulolu põhjuseks on kindlasti see film. "We Need to Talk About Kevin" pakub seda, mida just eriti PÖFFi filmidelt ootan - julget, raputavat, mõjurikast, emotsioone esile kutsuvat, visuaalselt vingelt tehtud teost. Tegu on sellise filmiga, mis paneb taaskord mõtlema kui väga ma kino armastan (õige elamuse saamiseks tuleb antud teost kindlasti just kinos vaadata!). Pikemalt kirjutasin siin. 9,5/10

Loomariik ("Animal Kingdom")
Hea näide sellest, kuidas saab teha ilma ajuvaba actionita huvitavat põnevusdraamat. Film on paeluv, näitlejatööd head. Vägivalda leidub parajalt, psühholoogilist pinget ka. Tahaks, et tehtaks rohkem selliseid põnevikke. 8/10

Päevalilletund ("Sunflower Hour")
See komöödia pakkus väga hea üllatuse. Üllatav on tegelt juba see, et ma selle filmi väljavalimiseni üldse jõudsin, kuna sünopsise järgi ei tundugi eriti minu teetass olevat, aga see selleks. "Sunflower Hour" on tõesti häbitu ja häbematult naljakas nagu PÖFFi kodulehel öeldakse. Käesoleva aasta vaimukam linateos minu jaoks. Täiesti crazy tükk, mitmel korral tekkis mõte: "Ei ole võimalik!". Filmiga pilatakse erinevaid inimesi kuulsaks tegevaid tõsielusarju. Soovitan kõigile, kellele sobivad ka veidi dirty'd komöödiad! Film ei ole seejuures liialt labane. 8,5/10

Norman
Alustuseks ütleks seda, millega tõenäoliselt enamus nõus pole: Dan Byrd peaosalisena ei olnud piisavalt hea. Kuna film on üles ehitatud tema mängitud karakterile (Norman), siis mõjutas see paljuski ka minu hinnangut. Millegipärast ei suutnud ma samastuda peategelasega niivõrd. Film ei läinud seekord piisavalt hinge, kuigi teema poolest oleks pidanud. Sisu on tegelikult väga hea. Oli mitmeid kohti, kus kindlasti paljudel tuli pisar silma, aga mul jäi sellest palju puudu. Valusaid teemasid leidus: üksildus, ligimese kaotus, enesatapu mõtted. Iseenesest on tegu hea draamaga. Noortele peaks hästi sobima. Ennast enam nooreks ei pea. Mis siis veel? Naispeaosalist mänginud Emily VanCamp on väga ilus! Kena, et saadi kõrvalosadesse sellised kvaliteetnäitlejad nagu Adam Goldberg ja Richard Jenkins, kes olid tasemel. 7/10

Hetkel on mul pilet olemas järgmistele filmidele:
* Tule nagu oled
* Judinad
* Artist
* Jelena
* Tabamatu õnn
* Mäng
* Norra pojad
* Kotoko
* Ööliblika päevikud

Häid PÖFFi elamusi kõigile!

We Need to Talk About Kevin

2011-11-20T03:22:00.019+02:00

Just selliste linateoste pärast ma PÖFFi armastan. Pakkus päris võimsa elamuse, piltlikult väljendades täitsa raputas läbi ja see mulle meeldib. Film on julge, pinget pakkuv, realistlik, šokeeriv ja parajalt sünge. See ei ole mingi ninnunännutamine, vaid käib üks raske andmine. Kindlasti ei jäta selline teos vaatajat külmaks ja paneb mõtlema. Miks ollakse nii vägivaldsed? Millest selline kurjus? Teinekord ei olegi konkreetseid vastuseid. Elu lihtsalt on selline.

Mulle meeldis, kuidas film oli visuaalselt lahendatud. Üks paremini teostatud kohti oli seksistseen, tõenäoliselt perepoja Kevini eostamine, mis on väga kenasti kunstiliselt kujutatud. Hästi on loodud ängistav ja pooleldi klaustofoobiline atmosfäär naispeategelase Eva taustaks, kui ta oli šokiseisundis. Kaameratöö ja montaaž on lihtsalt ilusalt tehtud tuues välja kino eelised.

Tilda Swinton võidab nii mõnegi auhinna oma vapustavalt kõva rollisoorituse eest - tugevaim ja kindlasti meeldejäävaim naisosatäitmine 2011. aasta filmidest, mida siiani näinud. Oleks imelik, kui ta oscari nommi ei saaks. Kevinit erinevates igades mänginud lapsnäitlejad said ka tõesti suurepäraselt hakkama. Tundub, et Lynne Ramsay on nii hea lavastaja, kes suudab näitlejatest parima välja pigistada. Kevini puhul meeldis smartassilik, aga ka (sala)kaval ja sarkastiline hoiak. Tema mitmed repliigid olid kuldaväärt. Väga hästi loodud tegeskuju. Kevini manipuleerimisvõime oli tähelepanuväärne ja see tegi temast eriti huvitava karakteri ning tektitas mõnusalt pingelise atmosfääri. Tema salakavalad pilgud kutsusid esile hea ärevuse. Pidevalt mõtlesid, et mida ta järgmiseks korda saadab ja mis võib olla ta käitumise tagamõte. Eva (Tilda Swinton) puhul võlus kõige enam realistlikkus. Tema tegelaskuju läks kuidagi hinge. Elasin igati kaasa ta püüdlustele raske lapsega hakkama saamisel. Mõistsin tema viha, nõutust ja ahastust. Väga tähenduslik oli see koht, kus ta nautis teetööde müra, selleks et mitte kuulda oma lapse lõputut nuttu. Lõppkokkuvõttes Eva hoolis ikkagi oma pojast. Võib isegi öelda, et ta vihkas ja armastas samaaegselt.
"We Need to Talk About Kevin" on julge film raskesti käituva lapse kasvatamisest, mis pakkus mulle tugeva elamuse. Tehke palun rohkem seda tüüpi linateoseid!

9,5/10

Oktoober kinos

2011-11-14T21:54:00.013+02:00

Sügis käes, õhtud pimedad. Mis sa muud oskad teha, kui filme vaadata ja ikka suurelt ekraanilt. Oktoobris sai 9-l korral kinos tooli nühitud. Näiteks suvekuudel oli maksimaalseks arvuks 4. Häid filme oli palju. Kõige suurema elamuse pakkus kindlasti Eesti teos "Idioot", mida käisin isegi 2 korda vaatamas ja mille kohta oma blogi pikima arvustuse kirjutasin. Naljatades võib öelda, et selle kirjutamine võttis nii võhmale, et kuu kokkuvõtte tegemine jäi hilja peale, aga siin see on.

Rabbit Hole (8/10)
Väga korralik draama, hästi tehtud. Mõjuv, liigutav ja mõtlemapanev, aga ka teatud määral südantsoojendav. Hea, et melanhoolistemisega ei mindud liiale - seda oli parasjagu. Masendustunnet ei tekkinud mitte vähimalgi määral. Huumorit oli ka (eriti hea oli see kanepi mõju all miitingul olemise stseen). Kidmanilt ja Eckhartilt tugevad rollisooritused.
Sykt lykkelig ("Haiglaselt õnnelik") (8,5/10)
Tegu Norra tänavuse Oscari nominatsiooni kandidaadiga. Minu pärast võiks film selle nommi kätte ka saada, sest mulle meeldis. Õnnestunud sümbioos draamast ja komöödiast. Oli draamale omast pinget ja hingevalu, aga ka head nalja.
Wer wenn nicht wir ("Kes siis veel, kui mitte meie") (8,5/10)
Minu jaoks see film lihtsalt toimis. Sisu oli parajalt valus ja emotsiooniküllane. Mehe ja naise vaheline armastuslugu kulges väga huvitavalt. Teiseks tähtsaks teemaks oli ühiskonna muutmine. Võeti ette päris radikaalseid toiminguid. Õnneks ei süvenetud liialt ideoloogiatesse. Kõike oli parajalt. Peategelast mänginud August Diehl (mängis ka "Inglourious Basterdsis") tegi suurepärase ja hinge mineva rolli.

Idioot (9/10)
Pikem arvustus asub siin.
Dream House (6,5/10)
Minu jaoks jäi kergelt lahjaks, kuid halba elamust ka ei saanud. Vähemalt hea, et ma polnud enne treilerit vaadanud (see ikka reedab räigelt). Suur sisutwist tuli üllatusena. Müsteerium iseenesest oli päris huvitav. Mõned ehmatused olid hästi välja mängitud. Daniel Craigi poolt jälle kõva sooritus. Mis puudu jäi? Erilisusest jäi puudu. Stsenaarium ei olnud piisavalt tugev.
Drive (8/10)
Mõnus vanakooli stiilis põnevik. Iga kaader nägi väga šikk välja. Märulit ja verd oli parasjagu. Mulle meeldis eriti filmi alguses aset leidnud esimene põgenemisstseen. Liigset labast lahmimist nagu tänapäeva suurtes action-kassahittides polnud. Muusika oli sobilik ja aitas heale feelingule kaasa. Jäin rahule, aga ekstra wow-elamus (mida pakuvad väga vähesed linateosed) jäi saamata.
Margin Call (7/10)
Hästi tehtud draama Wall Streeti telgitagustest, kvaliteetsed näitlejatööd. Jättis vägagi realistlikku mulje. Paraku see börsiteema mind ei paelu ja sellepärast ei saanud ka kõrgemat hinnet.
La piel que habito ("Nahk, milles ma elan") (7/10)
Polegi vist enne näinud sellist filmi, kus mees sõna otseses mõttes meisterdab endale oma kätega naise. Hea oli näha Antonio Banderast vahelduseks ka ühes tõsises rollis. Ta on ju tegelikult suurepärane näitleja. Almodóvari teose peamiseks trumbiks loen hästi üleval hoitud salapärasust (mitte küll päris lõpuni) kogu selle kummalisevõitu teema juures. Filmi lõpuosa oli kuidagi magedalt lahendatud. Muidu kena väljanägemisega linateos.

Idioot

2011-10-31T00:35:00.027+02:00

Seda filmi sai kaua ja suure huviga oodatud. Õnneks sain väärt elamuse! "Idioot" pole kaugeltki mitte kõigile sobiv nii öelda rahvafilm. Ütleks isegi, et tegu on kõrgkultuuriga (mitte massikultuuriga), žanriliselt kaldub arthouse'i poole. Iseasi on see, kui kõrgelt seda kunsti hinnata. Mina võtan küll Rainer Sarneti ees mütsi maha, kes on hakkama saanud ütlemata kõva saavutusega. Nautisin linateost algusest lõpuni.

Filmis on nii palju head, et üritan kiitmisega mitte liiale minna. Esiteks meeldis mulle atmosfäär. Küllaltki väheste vahenditega on saavutatud nii suurepärane tulemus. Raske uskuda, et filmi eelarve oli kõigest väheke üle poole miljoni euro. Mingeid erilisi eriefekte küll ei kasutatud, kuid stilistika on äge. Kontrast on mõnus. Kõledus ja uhkeldav/toretsev (kostüümiparaad) olustik vahelduvad. Väike kunstiline liialdamine lisab vürtsi. Tugeva panuse hea atmosfääri saavutamiseks andis kindlasti ka operaator Mart Taniel, kes juba "Sügisballiga" tõestas oma kvaliteeti. Valgustus niimoodi kenasti paika saada ja jälgida, et kõik oluline oleks tabatud ning lisades teatud sügavust pilti - see kõik nõuab head silma ja oskusi. Mart Taniel oskab tähelepanu pöörata ka interjööridetailidele, et olustik oleks usutav, aga ka mõjuv. Kaameratöö on tegelikult suhteliselt minimalistlik, kuid tekitab tunde nagu vaataks head kunsti. Väga kihvtilt oli tehtud Nastasja Filippovna sünnipäevastseen (raudselt nauditavaim episood filmis!). Filipovna seismas bravuurikalt käed laiali kamina ees; Rogožini vihased, aga ka ülirõõmsad, ilmed suures plaanis - see oli silmale puhas komm. Kenasti on kujutatud kõledavõitu linnatänavat filmi alguses. Aegluubis sulgpalli mängimine on oivaliselt ja stiilselt üles võetud. Üleüldse suurepärane atmosfääär on minu jaoks juba pool võitu - hindan seda sisuga võrdselt.

Jättes nüüd atmosfääri sinnapaika ja püüdes sisu ka lahti mõtestada, olen võtnud endale mitte just kergete killast ülesande. Keerutamata võib tõdeda, et tegu on keerukamat sorti filmiga (milline sõnade mäng :D). Muide, ma ei ole lugenud Dostojevski suurteost ja seda enam ei jaganud teemat niivõrd hästi. Sisu komplitseerituse tõttu, pidin filmi ka teist korda üle kaema. Esimese vaatamise järel olin teatud määral nõutu. Ma lihtsalt ei saanud paljule pihta. Nii ma siis püüdsin pärast esimest vaatamist hoolega vaagida ja endale selgeks teha sisu. "Idioot" jättis mulle muidu väga tugeva mulje ja püsis mu mõtteis tublisti mitmeid päevi. Lugesin mõnda arvustust ja teise vaatamise järel oli asi kõvasti selgem. Ei tea, kas nüüd kõik päris klaariks sai, sest Sarneti käsitlus jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisruumi.

Metafoore oli päris palju nagu taolistes arthouse-linateostes tihtilugu juhtub olema. Ole mees ja saa siis kõigest aru! Millest film ikkagi kõneles? Lakooniliselt väljendades võib öelda, et põhiliselt armastusest. Ma just mainisin, et tõlgendamisruumi ikka jagub. Vaatame kasvõi vürst Mõškini suhteid Nastasja Filippovna ja Aglajaga. Kas ta armastas mõlemat tõeliselt? Kas armastus Filippovna vastu oli tõesti pigem haletsus? Siin võibolla polegi ühest vastust, vaid vaataja peab ise otsustama. Mina arvan, et Mõškin lihtsalt armastas kõiki. Mõškini armastus väljendus teinekord kaastundes või andestamises. Vürst suutis isegi Rogožinile andeks anda, et too tappis tema armastatu. Mõškin oli lihtsalt hästi õilsahingeline inimene. Eraldi võib ka tähtsaks pidada armastusele lähedast hinge teemat. Kuidas selle eest hoolt kanda? Mõškin püüdiski olla nagu hingeravitseja. Oma positiivsuse ja lihtsameelsusega suutis ta teistele rõõmu pakkuda. Mõškini jaoks oli tähtis andmine, mitte saamine. Ta oli hea inimesemõistja. Suurepärane oli see koht, kus ta püüdis Jepantsini naise ja tütarde nägudelt lugeda välja nende hinge olemust. Sai kenasti hakkama. Väga tähenduslik oli klaasvitriinis säranud kiri "Sa unustasid suudelda mu hinge". Mõškin vaatas seda endasse süvenenult ja võis mõelda, mida ta veel kellegi hingerahuks teha saaks. Kas ehk oli kedagi ehk liialt unustanud?

"Tänu" tegelaskujule Ippolit, oli esindatud veel 1 suur teema - surm. Mees oli ju suremas haige, kellel oli vähe aega jäänud. Need 2 stseeni, kus Ippoliti nägi, olid nii mõjusad ja hinge minevad. Siin oli kindlasti suur tähtsus Juhan Ulfsaki rollisooritusel. Ta mängis Ippolitti parajalt süngelt ja ekspressiivselt, aga samal ajal ka kuidagi sefilt, kui nii võib öelda. Mulle väga meeldis Ippoliti ja Mõškini dialoog, kus Ippolit küsis, et kuidas väärikalt surra. Mõškini vastus oli: "Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks". Vürst andis mõista, et tal on kahju teisest, kuna too oli suremas. Mõškinil oli nagu piinlik, et tema saab oma (õnnist) elu edasi elada, aga Ippolit mitte. Vürst suutis seda väga kena sõnastusega väljendada.

Vaatamata eelpool mainitud teemadele on tegu suhteliselt meeleoluka filmiga. Nii mõneski kohas läks suu muigele. Väga marult oli teostatud 100 tonniga mängimine, kui see rahapakk kaminasse visati. Kogu Filipovna sünnipäevastseen oli jube lahedalt tehtud. Üleüldse Mõškin oma äärmiselt naiivse olemise ja pidevalt naeratavana, pakkus koomilise vaatepildi. Teose meeleolukus väljendus peamiselt ikkagi läbi värvikate karakterite olemuse - eriti just Lebedevi ja Nastasja Filippovnaga seoses. Ka sobivalt valitud muusika aitas kaasa. Erilise mulje jättis The Stranglersi lugu "Strange Little Girl", mis kõlas võrratu sulgpallistseeni ajal.

Kui nüüd näitlejatöödest rääkida, siis kõige säravama ja tugevama soorituse tegi kindlasti Katariina Unt. Tema rollisooritus läbi Nastasja Filippovna muutis filmi kohe kõvasti erksamaks. Väga kütkestav ja kihvt tegelane! Filippovna osa on tegelikult küllaltki komplitseeritud ja sellega saab hakkama rohkem laiahaardeline näitleja nagu näiteks Katariina Unt, kellele tõesti sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Pealegi on ta ka kena väljanägemisega, mis oli ka oluline asja juures. Kindlasti sai väga suurepäraselt hakkama Tambet Tuisk, kellele kohe sobivad kurjamite rollid. Ta oli usutavalt kirglik ja võimukas. Kerge liialdusega öeldes võiks puhtalt juba Undi ja Tuisu osatäitmiste pärast filmi vaadata! Aga peategelast mänginud Risto Kübar? Ma ütleks, et tema sooritus jäi teiste palju värvikamatele tegelaste esitajate omadele varju. Mõškini tegelaskuju oli lihtsalt loodud sellisena mitteilmekana ja nii oligi raske Kübaral silma paista. Ragne Veensalu Aglajana tuli tublilt toime, kuid millegi väga erilisega, peale kummalise punksoengu, ta meelde ei jäänud. Kas pidigi? Suurepäraselt esines aga Taavi Eelmaa, kelle mängitud paheline ja vägagi värvikas Lebedev jättis efektse mulje. Eelmaale võiks anda ka koomika eriauhinna. Juba tema saabumine avastseenis ajas näo naerule. Tema irved ja lahedalt provotseeriv käitumine sünnipäevaepeol panid mõnuga muigama. "Now we talking" koht oli kuldne! Väga meeldejääva väikerolli tegi Juhan Ulfsak, millest ma ka juba paar lõiku kirjutasin. Minu arust on ta absoluutne tipp filminäitleja just nagu ta isa Lembitki. Juhan suudab väga hästi panna oma mängitud tegelast jälgima. Muidugi said taas väga kenasti hakkama teada-tuntud ja hinnatud legendid Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste ja Roman Baskin. Tiina Tauraite ja Kaido Veermäe olid ka meeldejäävalt head. Tuleb jälle tõdeda, et eestlased oskavad näidelda!

Minu arust on Rainer Sarnet hakkama saanud väga kihvti versiooniga Dostojevski "Idioodist". Näitlejatööd on väga head, atmosfäär stiilne ja mõjus. Soovitan "Idiooti" kõigile, kes ei pelga arthouse'likke linateoseid.

9/10

September kinos

2011-10-10T22:50:00.017+03:00

Septembris sai vähe rohkem kinos käidud, kui eelnevatel kuudel, kokku siis 8 korral. Õhtud lähevad pimedamaks ja välistele tegevustele kuluv aeg väheneb selgelt. Nii ongi rohkem mahti kinosaali oma koibi vedada.

Nord (6/10)
Omamoodi road movie. Mehel on depressioon ja sellest pääsemiseks otsustab ta põgeneda oma masendust tekitavast keskkonnast. Täpsemini öeldes alustab ta teekonda nii-öelda tõotatud maale. Teekond on raske, aga mees on vintske ja läbi suurt raskuste ikka liigub sihtkoha poole. Põhimõtteliselt ongi filmi põhipoint mitte alla anda, et saavutada oma õilist eesmärki. Minu maitse jaoks oli asi kuidagi igavapoolselt lahendatud. See linateos ei pannud mind peategelasele kaasa elama. Kerge huumor ka väga kaasa ei aidanud. Kaunid maastikuvaated päästsid filmi mingil määral. Maastikul oli muidu oluline roll täita.
Melancholia (8/10)
Käisin 2. korda kaemas Trieri uusimat linateost. Hea film! Kirjutasin sellest augusti kokkuvõttes.
Midnight in Paris (8,5/10)
Kena õnnestumine vanameister Woody Allenilt. Kihvt film! 20-ndate Pariisi oli väga hästi kujutatud. Peamiseks trumbiks olid marud tegelased tollest ajastust, eriti Hemingway, Fitzgeraldid, Cole Porter ja ninasarvikutest vaimustuses Salvador Dalí (Adrien Brody'le annaks koomika eriauhinna). Owen Wilson sai peaosalisena päris kenasti hakkama ja Marion Cotillard oli armas nagu ikka. Michael Sheeni kiidaks ka! Kui hinnata puhtalt 20-ndatel toimunut, siis oleks hinne vähemalt 9/10. Kogu see atmosfäär oli niivõrd õnnestunult tekitatud. Hea töö, härra Woody Allen!
Larry Crowne (6/10)
See Tom Hanksi komöödia nüüd küll midagi erilist ei pakkunud. Helgeid hetki oli, aga tervikuna jäi asi keskpäraseks. Sisu oli lihtsalt natuke nõrgavõitu. Iseenesest on tegu täitsa toreda filmiga. Põhimõtteliselt võib öelda, et vähemalt feel-good eesmärk sai täidetud.
Warrior (8,5/10)
Kõva film! Siin oli seda, mida ma draamadelt ootan - pinget ja emotsiooni. Seda oli küllaga! Mis mulle veel eriti peale läheb, on see, kui tegelastel on raske olukord ja nad üritavad sellest hirmsasti välja rabeleda - selles filmis oli see suurepäraselt välja toodud ja sisu koha pealt ilma liigsete liialdusteta lahendatud. Võistlusmatšid (välja arvatud lõpumatš) olid väga kenasti üles võetud (väga hea montaaž!) ja panid ikka kaasa elama küll. Mingi hetk filmi vaatamise ajal tundus, et siit võib isegi 10/10 ära tulla, aga ... Läila võitu lõpplahendus rikkus ülihea üldmulje ära. Üleüldse lõpuosa oli ehk liialt klišeelik. Näitlejatööd olid väga tasemel, eriti mis puudutab võtmetegelasi. Andke palun Tom Hardy'le vähemalt oscari nomm! Nick Nolte oli väga hea ja äärmiselt usutav.
Le Havre (7/10)
Aki Kaurismäki on vahelduseks hakkama saanud tõeliselt helge ja optimistliku filmiga. Stiilselt (kaurismäkilikult) tehtud, vähese dialoogiga. Sisu jäi aga kuidagi liiga kuivaks minu jaoks, ei haaranud nii väga. Iseenesest teemad siin on olulised - immigratsioon ja ligimese aitamine. Jah, olge sallivad ja aidake hättasattunuid! Rahulik ja siiras film.
Sleeping Beauty (7/10)
Tegu on puhta kunsti- ning kindlasti mitte laiatarbefilmiga. Päris joovastusse ei sattunud, kuna sisu oli nagu liiga tühine või kuidas nüüd öeldagi. Ütleme nii, et kohati vahepeal tekkis raskusi, et kaasa elada sündmuste käigule. Oli vähe igavamaid kohti. Samas jällegi filmi esteetiline külg mõnes situatsioonis töötas päris kenasti. Eks see film rõhuski rohkem esteetikale kui sisule. Mulle meeldis ka teatud müstilisus seoses peategelase ja tema tegemistega. Lühidalt öeldes, käis kah, aga uuesti küll ei viitsiks vaadata.
Contagion (6/10)
Tavaline, ei midagi erilist, põnevusdraama. Halb mitte, pigem keskpärene. Hea, et Soderbergh üritas võimalikult realistlikku linateost teha. Vaadata kannatab! Kate Winslet tegi suurepärase rollisoorituse.

August kinos

2011-09-05T23:04:00.009+03:00

Augustis õnnestus kinos filme vahtida vaid 3 korral. Sai ära nähtud kaua-kauaoodatud "Melancholia", kuid kuu suurimaks üllatajaks osutus hoopis Jodie Fosteri lavastatud "The Beaver". Lisaks vaatasin üht kummalist indie-filmi.

Melancholia (8/10)
Pettunud ei ole. Vaimustuses ka mitte. Mulle meeldisid eriti filmi ava- ja lõpustseen. Algus oli lihtsalt silmale ilus vaadata, stiililt sarnane "Antichristi" algusele (aegluubis liikumine, taustaks klassikaline muusika). Lõpustseen annab õige efekti kindlasti ainult kinos. Ütleks, et see oli uhkelt ja stiilselt lahendatud. Mis puudu jäi? Ootasin rohkem midagi šokeerivat. "Antichrist'is" näiteks sellest puudu ei tulnud. Pinget oleks võinud rohkem olla. Vahepeal vajus asi kuidagi liiga ära. Mingil hetkel hakkas Justine'i tujutsemine ja haiglaslik käitumine ära tüütama. Lõpuosa jällegi oli väga hästi tehtud ja seal ei tulnud pingest puudu. "Melancholia" on visuaalselt väga hästi tehtud nagu "Antichristki". Võib öelda, et Trier tegi oma ära, aga ei üllatanud. Kirsten Dunst oli super!
The Future (6,5/10)
Tegu on kahtlemata omanäolise filmiga. Päris minu teetass polnud, aga halb ka mitte. Film räägib eneseotsingust. Üks naisterahvas elab igavat rahulikku elu koos elukaaslasega. Talle (neile) tundub senine elu liiga tühisena, et peab kohe midagi ette võtma ja olukorda totaalselt muutma. Nii üritatakse oma elule anda paremat sisu/mõtet. Põhiidee, mida filmiga taheti öelda, oli minu arvates midagi sellist, et ärge elage igavat elu, vaid võtke midagi ette. See on muidugi igati positiivne mõte. "The Future" muutub vahepeal täiesti veidraks. Käiku tuleb metafüüsika. Tegu ongi rohkem sellise teosega, mida ei tohi liialt tõsiselt võtta. Filmi võibki pidada ka omamoodi koomiliseks. Mis siis veel mul öelda? Koleda häälega rääkiv kass käis närvidele ja rikkus elamuse teatud määral ära minu jaoks. Kassid rääkigu lastefilmides!
The Beaver (9/10)
Mulle meeldis! Tugev draama. Väga hea sisu. Läks hinge ja tekitas emotsioone. Mel Gibsoni tegelaskujule elasin ja tundsin kaasa nii mis hirmus. Minu jaoks oli film äärmiselt huvitav. Pakkus pinget, et mis Walteri elust saab ja kuidas (kas) ta oma suhted perega klaarib. Mulle sellised depressiivsed ja teatud määral melodraamatilised draamad lähevad täitsa peale, kui on hästi tehtud. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud. Gibsonilt üks karjääri parimaid rollisooritusi (äkki saab ka auhinnaga tunnustatud või mõne nommi)! Ja kellele ei meeldiks Jennifer Lawrence?!

Juuli kinos

2011-08-11T23:28:00.008+03:00

Juulis jõudsin kinno filme vaatama vaid 4 korral (siiski 1 võrra rohkem kui juunis). Midagi vapustavalt head ei näinud. Küll aga on suured lootused augustis linastuva "Melancholiaga", mis tundub olevat täiesti minu teetass. Juulis nähtus linateosed olid lihtsalt OK-d.

Limitless (7/10)
"Limitlessi" puhul meeldis see, et film polnud liiga tavaline (klišeelik). Oli üllatusi ja ei osanud täpselt arvata, millega see ulmeline värk lõppeb. Kõige rohkem imponeeris kaameratöö ja montaaži mäng (natuke ka eriefekte). Lemmikkohtadeks olid need, kus pilt tormas mööda tänavat läbi kvartalite. Kena, et Bradley Cooper sattus lõpuks normaalsesse filmi. Mees oskab ju näidelda küll! Mõnus ulmepõnevik.
The Lincoln Lawyer (7,5/10)
Hea meelelahutuslik film. Mitte liiga keeruline, mitte liiga labane. Tuleb välja, et Hollywoodis osatakse teha põnevikku ka ilma meeletute (ajuvabade) tulistamissteenideta. Matthew McConaughey'i poolt igati kena rollisooritus. Filmi teostus oli tasemel, sisupöörded huvitavad ja tihitlugu ootamatud. Head huumorit leidus ka. Korralik krimifilm.
3 (8/10)
Omamoodi huvitav lugu ebatavalisest armukolmnurgast. Mind haaras "3" kohe alguses. Mõtlesin, et üle pika aja sattusin teose otsa, mis on täiesti minu teetass. Mulle meeldis filmi stiil ja see, kuidas sisu edasi kulges. Ei oskagi kohe täpsemalt seletada, mis selle nii väga heaks tegi. Kuskil poole peal olin täiesti vaimustuses, aga siis muutus asi, kuidas nüüd öeldagi, ütleme, et kuidagi natuke liiga tavaliseks jandiks. Filmitegijad mõtlesid vist, et teeks nüüd klassikalist komöödiat ka vähe. Õnneks liiga hollywoodlikult labaseks ei muututud. Filmi võlu kahanes küll minu silmis ja suurejooneline lõpustseen ei tekitanudki erilisi emotsioone. Ei ütleks, et nüüd "3" kohe halvaks muutus, seda kidlasti mitte! Taustamuusikaga pandi paljuski täppi. Eriti hästi sobis oma stseeni David Bowie "Space Oddity". Muidugi see lugu meeldib mulle ka õudsalt. See on ju vana tõde , et kui muusika on võrratu ja sobilik, annab see tohutult juurde! Filmis on ikkagi nii palju head, et ei saanud panna väiksemat hinnet kui 2 alla maksimumi.
Attenberg (6,5/10)
Seda linateost võib pidada väga intellektuaalseks. Minu intellekti tase polnud aga filmi jaoks piisavalt kõrge, et oleksin kõike seda suutnud täiel määral nautida."Attenbergi" peategelaseks on omamoodi kummaline noor naine, kes on avastamas elu. Teda ei näivat mehed ja seks väga paeluvat. Naised ka teda ei eruta. Samas tema parim sõbranna elab aktiivset suguelu. Et püüda olla normaalne, katsetabki peategalane seda seksiasja (mehega). Ta ei taha lihtsalt normaalsest inimesest erineda. Seks ongi üheks tähtsamaks teemaks selles linateoses. Film paneb mõtlema ka elu ja surma üle. Oluliseks teemaks on veel isa ja tütre vahelised suhted. Juttu on küllaltki vähe. Kaamera seisab suure osa ajast paigal. On palju sügavamõttelisust ja igavust. Leidub ka omapärast huumorit. Vahepeal täiesti lambist teevad 2 naist naljakat kõndi (silly walk). Vahepeal lihtsalt matkitakse loomi. Palju see inimene siis ikka loomadest erineb?! Iseenesest on tegu korraliku väärtfilmiga.

Juuni kinos

2011-07-13T23:12:00.014+03:00

Vabandust, et jäin taaskord nii hilja peale oma eelmise kuu kokkuvõttega (keda üldse see kotib?)! Juunis jõudsin vaid 3 korda kinos käia. Suvel on lihtsalt nii palju muud teha. Kindlasti sügisel filmide vaadatavus tõuseb jälle oluliselt. Asukski siis nüüd selle trio juurde.

También la lluvia ("Even the Rain") (7,5/10)
See on järjekordne film, mis püüab maailma muuta, seekord hästi tehtud. Tähelepanu juhitakse boliivlaste rasekele elule, kes peavad vee eest hinge hinda maksma. Filmis aset leidev mäss põhineb küll kümmekond aastat tagasi toimunud sündmustel, kuid ka tänapäeval on pärismaalaste elu üsna raske. Olukorda võrreldakse isegi kolonialismiga. Lugu on inimlik ja ka küllaltki kaasahaarav. Siiski ei jätnud mulle päris kustumatut muljet. Ei oskagi kohe välja tuua, mis puudu jäi. Lihtsalt üks korralik draama. Üks isiklik kiiks ka: mulle on alati meeldinud, kui filmis tehakse filmi.
Submarine (7,5/10)
Vaimukas ja mahe oleks vist parimad omadussõnad antud filmi kohta. Teismeiline poiss Oliver astub esimesi samme oma armuelus ja püüab samal ajal ka oma vanemate abielu päästa. Lugu ei ole tegelt väga keeruline, vaid pigem lihtsasti jälgitav. Karakterid on kihvtid. Filmile annab palju särtsu juurde Paddy Considine'i kehastatud värvikas jutlustaja (omamoodi pühak). Samas jälle meeldis ka Noah Taylori poolt rafineeritult esitatud Oliveri isa Lloyd, kelle äärmiselt rahulik ellusuhtumine kukkus väga vaimukalt välja. "Submarine'i" peamiseks trumbiks võiks pidada peategelase nutikust ja tema kuulsaid sisemonolooge. Kas tõesti mõni teismeline ka tegelikult mõtleb sarnaselt?! Tegu on muidugi (liialdatud) komöödiaga. Mis siis veel mul head öelda? Montaaž on huvitavalt tehtud. Peategelase flashbacke ja kujutelmasid on igati õnnestunult vahele pikitud. Minge vaatama, millega "The IT Crowdi" Moss (Richard Ayoade) on hakkama saanud!
Super 8 (4/10)
Pettunud, kuigi ootused olid tagasihoidlikud. Ei oodanud sellist lastekat. Tean, et näiteks 12-aastasena oleksin filmi täiega nautinud. Suuremat sorti loogikavigu oli häirivalt palju. Filmi sisse punnitatud draama ei toiminud üldse, samas ei olnud tegu ju ka puhta komöödiaga. Sisu poolest oli asi minu jaoks liiga lihtlabane ja klišeelik. Kõige jaburam oli muidugi tobedalt lahendatud happyendlik lõpuosa. Positiivset ka. Alguses oli see müsteerium rongiõnnetusega seonduvaga päris huvitav. Laste suurt entusiasmi filmi tegemise ümber oli tore vaadata. Taustamuss meeldis. Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et "Super 8" on suht tavaline meelelahutuslik kogupere seiklusfilm, mis läheb üldiselt rahvale (pigem küll noorematale) peale, aga minu teetass selgelt pole. Olen taolisi linateoseid elu jooksul juba küllalt näinud ja neist lihtsalt välja kasvanud.

Mai kinos

2011-06-13T21:31:00.009+03:00

Lükkasin kogu aeg edasi ja edasi mai kokkuvõtte tegemist. Vahepeal unustasin üldse ära. Päris tegemata ka ei tahtnud jätta. Parem hilja, kui mitte kunagi. Blogi algusest saati pole muidu ühtegi kuu kokkuvõtet siiani vahele jätnud. Suvisel ajal on väliseid tegevusi palju, et ei jõua enam kinno nii tihti. Praegu on golfist suht sõltuvus tekkinud. Mais saigi vaid 4 linateost ära vaadatud suurelt ekraanilt.

Le Refuge (6/10)
Oli vähe parem kui eelmine François Ozoni film, kummaline ja ulmeline "Ricky", mis jättis suht külmaks. "Le Refuge" ("Pelgupaik") on aga palju elulisem. Kena realistlik draama, aga see on ka kõik. Pinget jäi selgelt väheks, mis draamades on väga vajalik. Oli kuidagi nagu tühjavõitu linateos. Lihtsalt üks rahulik kulgemine. Naispeaosalist mänginud Isabelle Carré on kahtlemata ilus naine. Loo moraal: "Ärge tarbige narkootikume!"
Nowhere Boy (9/10)
Ootasin filmi väga ja ei pidanud pettuma. Lugu siis sellest, kuidas Lennonist muusik kujunes. Aga film pole ainult muusikast. Põhiteemaks võib pidada Johni suhteid kasuema ja bioloogilise emaga (väga meeliköitev karakter). Neid kaht naist mänginud Kristin Scott Thomas ja Anne-Marie Duff tegid äärmiselt head rollisooritused! Dramaatikat leidub, aga on ka komöödiat, seda viimast rohkem. Film ongi pigem rõõmsatoonilisem, kuigi Lennonil polnud tol ajal väga kerge elu. Mina ei võtnud antud linateost niivõrd kui John Lennoni biograafilist lugu, vaid pigem kui üht lahedat ja samas ka huvitavat draamat ühest noorest kutist, kelle kireks on helikunstiga tegelemine. Pealegi on mulle alati meeldinud filmides vaadata, kuidas inimesed teevad head muusikat. "Nowhere Boy" ühtedeks lemmikkohtadeks olidki need, kui John ja Paul koos musitseerisid. Taustamuusikaks kõlanud 50-ndate rock'n'roll on ka minu maitse järele. Ajastu kujutamisele on minu hinnangul suurepäraselt pihta saadud.
Insidious (7,5/10)
Korralik õudukas. Ei ole eriline selle žanri austaja, aga antud teos täitsa meeldis. Ma ei tea, kas nüüd pean "Insidiousi" nii väga õudsaks filmiks, aga põnevust leidus ja võpatusi tekkis. Ehmatused olid päris hästi tehtud. Minu, kui mitte kogenud õudusfilmide vaataja, jaoks oli "Insidiousi" küllaltki originaalne. See teistpoolsuse loomine ja ka seal käimine, oli huvitavalt teostatud. Kena, et lõppu ära ei lörtsitud, vaid jäeti otsad rohkem lahtiseks. Kõrgemat hinnet ei pannud sellepärast, et film ei jätnud niivõrd kustumatud muljet ja ei püsinud minus ka tunde pärast seansi lõppu.
Des Hommes et des Dieux (7,5/10)
Pärast mullust PÖFFi, kus seda näidati DVD pealt, oli see teiseks korraks seda filmi näha. Võimas, aga samas ka rahulik teos. Kloostris elavad mungad satuvad keerulisse olukorda. Kas jääda kindlaks oma põhimõttetele või kuulata mõistuse häält? Mungad on vaprad ja truud. Nende kindlameelsus ja üksteise toetamine pani kaasa elama. Film annab hea ülevaate mungaelust ja näitab, kui olulisel kohal võib religioon mõne inimese elus olla. Tuleb välja aga, et Jumal ei ole kõikvõimas. Liigutav teos. Kvaliteetfilm.

Aprill kinos

2011-05-09T00:17:00.009+03:00

Aprilli märksõnaks võiks panna Antonioni. Sai vaadatud 3 tema lavastatud linateost 60-ndatest. Ühtegi neist polnud varem näinud. Tänud Sõprusele selle retrospektiivi eest. Naljakuul õnnestus aga kokku kinos näha 7 linateost.

Sound of Noise (8/10)
Viimaste aegade üks lahedamaid filme! Kahju ainult, et ei suudetud huumori tempot ja lahedust läbi terve aja hoida. Filmi teises pooles läks asi vahepeal liiga tõsiseks, mis ei sobinud sellisesse teosesse. Muidu häid naerukohti oli palju.
Copie conforme (8/10)
Sai 2. korda (1. kord oli mullusel PÖFFil) vaadatud filmi, kus peaosas säras Juliette Binoche. Olen juba kirjutanud filmis siin.
Neds (8,5/10)
Väga hea õpilane (nohik) muutub tänu oma uutele sõpradele vägivaldseks lurjuseks. Asjale aitas kaasa ka kodune olukord - vend oli ammu juba pätistunud ja isa on joodik. Küllaltki vägivaldne draama. Siin filmis oli seda, mida draama peab enam sisaldama - pinget ja ootust, et mis edasi saab. Stiilselt tehtud. Mõnes kohas on ehk vinti liialt üle keeratud. Britid kohe oskavad teha filme noortest pättidest (näiteks "This Is England").
Source Code (7,5/10)
Mulle üllataval kombel täitsa meeldis. Ütleks isegi, et huvitav oli. Ideaalsusest oli asi küll kaugel, aga meelt lahutas hästi. Lõpu oleks võinud vähe ägedamalt lahendada.
L'Avventura (6,5/10)
Tegu on Antonioni nn võõrandumise triloogia 1. filmiga aastast 1960. Selle filmiga sai alguse tema koostöö võrratu Monica Vittiga. Räägitakse, et tegu on Antonioni suure läbimurdega. Minu maitsele jäi veidi lahjaks. Filmi algus oli küll paljulubav. Üks noor naine kaob äkitselt oma kamba juurest. Teda hakatakse otsima. Asi hakkas just põnevaks minema, kuid siis muutus film rohkem romantiliseks draamaks ja kadunud naise vastu tegelastel huvi rauges ja ei saanudki teada, mis temaga juhtus. Sisu oli küll nõrk. Kriitikud millegipärast ülistavad seda teost. Ei mõista mina seda. Igavapoolne film, aga mitte päris halb.
La Notte (7/10)
Eelmisest filmist aasta hiljem valminud teos meeldis mulle trioloogiast enim. Mehe (Marcello Mastroianni) ja naise (Jeanne Moreau) vaheline armastus on oma kire kaotanud ja nad otsivad vaheldust. Lühidalt öeldes räägib film ühe suhte lagunemisest. Selle teose puhul mulle meeldis kõige rohkem Mastroianni ja Moreau väga head rollisooritused. Nende mängitud karakterid olid omamoodi huvitavad. Tegelt see film on iseenesest hästi tehtud, aga sisu kohapealt jäi pinget selgelt väheks.
L'Eclisse (6/10)
Nagu trioloogia eelmistes filmides on ka siin vähe liiga palju igavust/igavlemist. Ei teagi, mida öelda selle väga hinnatud linateose kohta. Ei olnud minu maitse. Kõigi nende kolme Antonioni filmi puhul jäi enim meelde see, et Monica Vitti oli imeilus naine. Michelangelo Antonioni fänni minust ei saanud.

Märts kinos

2011-04-03T23:31:00.007+03:00

Märts oli hea kinokuu. Palju tänu tuleb avaldada Kinokommuunile "Mõrvamüsteeriumite" nädala korraldamise eest. Tänu neile sai vaadatud suurelt ekraanilt 4 filmiklassikasse kuuluvat teost, mida ma polnud varem näinud. Kokku jäi märtsi noosiks 10 filmi.

The Kids Are All Right (8/10)
Omapärane draama-komöödia. Mõõdukalt vaimukas. Sellise sisuga filme ei satu just tihti vaatama. Tugevad näitlejatööd. Sain kena elamuse.
Submarino (8,5/10)
Tugev draama. Hästi kirjutatud stsenaarium. Sisu on realistlik. Teema pole just kerge, aga mulle meeldivadki sellised.
Black Swan (10/10)
Sai 3. korda vaadatud 2010. aasta parimat filmi. Eraldi arvustuse leiab siit.
Napapiirin sankarit (7,5/10)
Soomlased on hakkama saanud täitsa mõnusa komöödiaga. Parajalt pöörane, kohati liialt. Tore road-movie.
Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (6,5/10)
Palagani ja galmuuri kui palju, kuid tõeliselt head nalja jäi natuke väheks. Muidu täitsa vaadatav film, igav ei hakanud. Guido Kangur oli hea, kuid minu arust kõige huvipakkuvama rolli esitas Roman Baskin. Iseenest on tegu pulliga filmiga ja mul on hea meel, et Eestis üritatakse ka komöödiaid teha.
The King's Speech (9/10)
Tahtsin 2. korda näha oscaritel triumfeerinud linateost. Olen endiselt seda meelt, et tegu on suurepärase filmiga. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
M (8/10)
Selle filmi varastas mõrvarist peategelast mänginud Peter Lorre. Tema hirmunud näoilmed ja filmi lõpus kohtustseenis aset leidev enese kaitsmine on kultuslikud. Muidu on tegu normaalse krimipõnevikuga (võibolla pisut liiga naiivse), kus leidub ka head huumorit. Kenasti tehtud linateos.
The Third Man (8,5/10)
Väga hästi üles võetud klassik. Pilt on kindlasti filmi üks trumpe. Õnnestunult on kujutatud sõjast räsitud Viini. Kuigi Orson Welles sai ekraani aega üsna vähe, on parimad kohad just temaga seotud. Võrratu on stseen, kus ta esimest korda ekraanile ilmub ja väga hästi on teostatud filmi lõpus aset leidev eepiline tagaajamisstseen.
Strangers on a Train (9/10)
Suurepärane Hitchcocki film-noirilik põnevik aastast 1951. Väga oskuslikult kruvitakse pinget. Ei puudu ka vaimukus. Väga hästi näideldud, parim oli muidugi kurikaela mänginud Robert Walker. Hitchcock on lihtsalt meister põnevuslugude peale!
Blow-Up (6/10)
Hästi ei mõista linateose kultuslikkust. Paljud peavad seda 60-ndate parimate filmide hulka. See Antonioni teos osutus kuidagi tühjaks minu jaoks. Ei ütleks küll, et tegu on halva filmiga. Fotosessioonid modellidega olid kihvtilt tehtud ning peategelasest fotograafi dialoog müstilise ja kummalise Jane'ga oli tõeliselt hea, olles samal ajal mõnusalt flirtiv aga ka pingeline. Muidu ei tekitanud erilisi emotsioone. Jah, paraku jäi asi liiga kuivaks.

Veebruar kinos

2011-03-12T00:40:00.008+02:00

Märts hakkab juba varsti poole peale jõudma ja ma pole ikka veel veebruari kokkuvõtet teinud. Häbilugu küll, aga parem hilja kui mitte kunagi. Aasta 2. kuu oli äärmiselt tihe kinokülastuste poolest. 28 päeva jooksul õnnestus vaadata 13 filmi, mis peaks olema rekord, kui PÖFFi kuud välja arvata. Eks siin ole "süüdi" oscarid. Tavaliselt jõuavad mitmed kuldmehikeste jagamisel olulist osa omavad linateosed just aasta esimestel kuudel ja siis on ka programm tihe. See aasta on oscarirallil filmid hästi valitud (mõne üksiku erandiga). Üle pika aja sai kinos nähtud uut linateost, mis teenis minult maksimumhinde (10/10) ja lõi tõesti pahviks. Jutt käib muidugi "Black Swanist", mida jõudsin veebruaris kahel korral vaatama. Kokku sai nähtud seega 12 erinevat täispikka filmi, millest 2 olid dokumentaalid. Vaataks neid nüüd lähemalt.

127 Hours (8,5/10)
Väga hea seisundifilm. On näha Danny Boyle'i tugevat lavastajakätt. Mulle meeldis väga montaaž - kihvtilt tehtud (nagu ka "Trainspotting"). Oli tõesti põnev jälgida ühe mehe võitlust pääsemise nimel, kaasa aitasid hästi tehtud flashbackid. Kuigi nii umbes kolmveerand kogu tegevustikust toimus ühes kaljupraos, ei tekkinudki kordagi igavust või masendushetke. Kindlasti tuli kasuks ka see, et ei teadnud Aron Ralstoni juhtumist peaaegu et mitte midagi. Olin kuulnud ainult seda, et ta viibis kuskil kaljude vahel 127 tundi. Ei teadnud ma seda, kas ta pääses välja või suri ära. Tänu sellele ootasin hinge kinni pidades, mis mehest saab. Film on huvitavalt tehtud, head huumorit sai ka.

Exit Through the Gift Shop (8,5/10)
Lahe, aga ka köitev dokk. Antakse huvitav ülevaade, kuidas tänavakunsti luuakse. Ise pole küll suurem asi kunstifänn, kuid kurikuulsat Banksyt nimetaks ma küll geeniuseks. Peategealane Mr. Brainwash on aga omamoodi hull. Uskumatu, kui kergelt sai temast staar ja kõva tegija kunstimaailmas. Au talle!

Prinsessa (7/10)
Film on pooleldi tõsine ja pooleldi komöödia, võibolla rohkem seda teist. Naine otsustab, et ta on ametlikult printsess ja lollitab sellega kõiki. Ta eesmärk on üllas: pakkuda rahvale rõõmu. Aga paraku elu ei ole ainult lust ja lillepidu. Õhku jääb küsimusi: kui teadlikult Anna Lappalainen lolli mängis ja kui haige ta tegelikult oli?

Kirjad Inglile (7,5/10)
Keedus tegi jälle ühe kummalise filmi. Mulle isegi meeldis. Loe täpsemalt siit.

Biutiful (8/10)
See film on kahtlemata liigutav ja tugeva sisuga, kuid päris ideaalilähedaseks seda ei pea. Siin käsitletakse olulist teemat - illegaalne võõrtööjõud. Kui rasketes tingimustes nad peavad elavama ja töötama. Peateemaks võib siiski pidada isa ja laste vahelist suhet. Isa armastab neid, kuid on väga haige. Javier Bardem teeb taas väga hea rolli. Kena film hoolivusest.

Black Swan (10/10)
2010. aasta parim film! Kirjutasin eraldi arvustuse siin.

True Grit (5/10)
See teos kandideeris parima filmi oscarile ja üldse 10 kategoorias?! Uskumatu! Coenid mulle meeldivad (nende viimased 3 teost - "A Serious Man", "Burn After Reading", "No Country for Old Men" - on kõik suurepärased), aga "True Grit" on lihtsalt üks keskpärane vestern. Minu puhul ei toiminud üldse. Tõtt öelda pole ma ka vesternite austaja.

'Tamara Drewe' (5/10)
Ei paelu mind Stephen Frearsi uuemad tööd. "The Queen" oli veel vaadatav, kuid 2009. aastal linastunud "Chéri" ja mullu suurele ekraanile jõudnud "'Tamara Drewe'" ei pakkunud mulle midagi. Mõlema filmi sihtgrupp on pigem naised. Kunagi lavastas Frears sellised 2 suurepärast linateost nagu "High Fidelity" ja "Liam". "'Tamara Drewe'" on lihtsalt üks tavaline klišeesid täis kerge komöödia. Põhimõtteliselt ainus asi, mis mul peale filmi meeles püsis, oli see, et Gemma Arterton on kuradi sekskikas. OK, ega see film nüüd päris kõige hullem ka ei olnud.

The Fighter (8,5/10)
Selle filmi leivanumbriteks on 2 poksijõuproovi - lõpumatš ja matš Sanchezega - mõlemad on äärmiselt kaasahaaravad ja lihtsalt suurepäraselt teostatud. Ma ei ole küll mingi suur poksifänn, kuid neid 2 poksilahingut jälgisin nagu äärmiselt paeluvat spordivõistlust ikka. Harva, kui elan filmi vaadates kellegile niivõrd kaasa. Pluss need 2 matši olid lihtsalt võrratult üles võetud - mõtlen eelkõige kaameratööd ja montaaži. Ma ei tea, kas pean kiitma ka Solaris Kino heli, aga nende matšide ajal oli tunne nagu istuks ise seal võistlusel saalis. Aa muidu pean filmi kohta ütlema sarnaseid asju nagu mitme teise praeguse aasta Best Motion Picture oscari kandidaadi (näiteks "The King's Speechi" või "The Social Networki") kohta - tõeliselt kvaliteetselt tehtud, korralikud näitlejatööd, suurepäraselt lavastatud, väga hea heli jne. Taustamuss meeldis väga. Film vääris kõike oma oscarinomme ja kena, et 2 ka võideti. Amy Adams oli väga hot.

Kuku: Mina jään ellu! (8,5/10)
Liigutav ja ka mingil määral šokeeriv lugu armastatud näitlejast Kukumäest. Mees võitleb raske haigusega - alkoholismiga. Kord saab mitmeks kuuks võitu sellest, kord langeb mitmeks kuuks tsüklisse. Kukul on vähemalt naisega vedanud, kes suudab mehele ikka andeks anda. Kuku on iseenesest hea inimene, kui ta jälle tsüklis pole. Siiras ja võimas dokumentaalfilm.

Rotilõks (6/10)
Uskumatu, et subtiitrid puudusid, kui mina käisin vaatamas. Film on ju pooleldi vene keeles. Õnneks väga rasket teksti ei räägitud ja ma sain nii umbes 2/3 selgelt aru venekeelsest jutust. Ses suhtes kannatas ära vaadata küll, aga väga imelik ikkagi, et tõlget polnud. Film on nagu Puustusmaa filmid ikka - ei midagi erilist, aga mitte ka kehv. Oma taseme suutis Andres täiesti saavutada. Pigem on vist puudustega stsenaarium. Oli huumorit ja näpuotsaga ka põnevust. Parim koht oli stseen Veiko Õunpuuga, kus tehti järele "Püha Tõnu Kiusamise" üht situatsiooni! Ei tea, kas Puustusmaa ka mõne eredama sähvatusega hakkama saab?

Surnuaiavahi tütar (6,5/10)
Tegu on sotsiaalkriitilise filmiga, põhiteemadeks alkoholism ja tööpuudus. Sisu on täiesti aktuaalne. Lugu on mõtlemapanev. Ei ole kehv film! Mis siin siis ikka veel öelda, kui et jooge vähem ja kasvatage korralikult lapsi! :)

Black Swan

2011-02-24T01:00:00.009+02:00

Ei tahtnud oma arvamust enne avaldada, kui olin filmi 2 korda ära vaadanud. Pärast esimest korda, mille järel andsin teosele hindeks 9/10, aimasin, et 2. võiks asi rohkem meeldida ja nii läks ka. Ei ole kahju panna maksimumhinnet (10/10). Ei tea miks, aga mitme just väga hea filmi puhul, naudin seda 2. vaatamisel rohkem.

"Black Swan" on lihtsalt jalustrabav! See on kinematograafiline ime! Paljud on rääkinud, et ei saanud asjale pihta. Minu tõlgendus on selline, et tegemist fantaasiarikka looga lõhestunud naisest, kellel pole psüühikaga kõik päris korras. Aronofsky teost tuleks pidada kunstiliseks mõttekujutelmaks, mitte niivõrd realistlikuks tõsielu-draamaks. On isegi õõvastavaid ja paljude jaoks häirivaid momente. Viimasel kinoseansil, kus käisin, varjas minu kõrval istuv naisterahvas vähemalt 10 korda oma silmi kätega ja mainis mitmel puhul, et on vastik. Mind küll ei häirinud miski niimoodi, et oleks pidanud kasvõi natukenegi silmi kissitama, aga see selleks. Vaataja peab arvestama sellega, et "Black Swan" ei olegi mingi roosamanna koguperefilm, kus üks kena naisterahvas tahab saada väga heaks balleriiniks.

Sisu on ikka parajalt sünge ja ärevust tekitav ning küllaltki müstiline. Film sisaldab jah segadust tekitavaid kohti, kuid see on ju loomulik sellise fantaasiarikka loo puhul. Mingil määral on tahetud taotuslikult tekitada olukordi, mis jätaks vaatajal ruumi oma tõlgenduse väljamõtlemiseks. Mina isegi niivõrd hullult ei ragistanud/vägistanud oma ajusid, et täpselt enda jaoks selgeks teha iga olukorra tähenduse, vaid lihtsalt nautisin rohkem pilti ja ka heli/muusikat. "Black Swan" lööbki rohkem oma pildilse poole ja atmosfääriga. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Jällegi kaameratöö ja montaaž on suurepäraselt tehtud. Erit kenasti on võetud üles lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid. Palju aitab kaasa ka ilus Tšaikovski muusika.

Nauditav on jälgida ka puhtalt Natalie Portman sooritust, kes tegi muidugi oma elu rolli ja ta väärib kõiki autasusid, mis talle on omistatud. Tema esitust selles palju nõudvas osas on raske ülehinnata. Pikk valmistumine rolliks, osaledes sadades balletitundides ja võttes kaalust ligi 10 kilo alla, tasus end ära. Oscarivõit tuleb ka kindlasti. Ilmtingimata tuleks kiita Mila Kunist, kellest on saanud tõsiselt tugev näitlejanna. Samuti ka Vincent Cassel ja peategelase ema mänginud Barbara Hershey väärivad tunnustussõnu. Ega Aronofsky käe all ei saagi kehvasti näidelda!

"Black Swan" on selline film, mis paneb mind mõtlema, kui väga ma kino armastan. Darren Aronofsky tõestas taas, et on kaasaja üks paremaid, aga ka huvitavamaid, režissööre.

10/10

Kirjad inglile

2011-02-14T00:19:00.008+02:00

Kummaline ja mitte just kergesti arusaadava sisuga film. Ikkagi Keedus ju! See filosoofilisus kasvas vähe üle pea. Palju arusaamatuid kujundeid, aga ka absurdsust. Siiski oli seda kõike päris huvitav jälgida. Oli raske ennustada, mis juhtub järgmiseks ja kuhu peategelane satub. Juhtus igasugu veidraid asju, sai näha palju veidraid inimesi. Filmis peaaegu, et puudub loogika. Omamoodi kihvt, aga ka hullumeelne ja pöörane! Tegelt selliseid inimesi nagu me antud teoses kõrvaltegelastena näeme, pole just kerge kohata reaalses elus. Eks nad ongi lihtsalt üks kunstiline fiktsioon, mille abil Keedus üritab esitada oma nägemust ja mõtteid ... Millest siis? Vot siinkohal tekib mul raskusi arusaamisega. Äkki läbi taolise pilgu vaatavad islamiusulised kapitalistliku Lääne naisi, et nad on sellised demonstratiivsed, vulgaarsed ja peast segi. Üleüldse jõudsin ma järeldusele, et see on lihtsalt kõrgem kunst.

Ennekõike on tegu ikkagi ühe kurva (depressiivse) ja mõtliku looga Juunas Kirotajast. Mees, kes on äsja tagasi tulnud Afganistanist, on räsitud koledatest sõjamälestustest. Ta tahab kangesti oma tütart leida, kindlalt teadmata, kas ta on üldse olemas. Küll peategelane aga kirjutas talle, nii et suu sinine (tindine). Need kirjad olidki kõige arusaadavamaks momentideks filmi jooksul. Need andsid mõista, mida mees on läbi elanud ja, mida ta elunatukesest tahab. Lõpuks üritab Kirotaja lihtsalt elu mõtet leida, mis ei ole lihtne. Tema ainus motivatsioon elamiseks vist ongi tütre leidmine. Kirotaja valu ja mure läksid hinge.

Huumorit leidus ka. Elle Kulli ekraanile ilmumine tegi kõvasti nalja, maskeerituna Michael Jacksoniks. Hämmastav sarnasus! Ootamatus kohas aset leidev seksistseen on mõnusa huumoriga tehtud! Muidugi Tiina Tauraite tuvidega võitlemine on puhas kuld. Tagantjärele mõeldes neid naerukohti oli küll ja veel.

Mis veel meelehead valmistas? Pildikeel meeldis. Visuaalselt igati kena teos. Rein Kotov on teinud suurepärast tööd! Mulle oli mokkamööda näiteks see stseen, kus Kirotaja jooksis kõrbes rongi järele. Iseenest lihtne episood, kuid väga kenasti üles võetud. Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et Tõnu Oja on peategelase rollis väga hea. Pole harjunud nägema teda nii tõsist rolli mängimas. Ta tegi seda väga veenvalt! Kiita võib ka väga värvikaid naiskaraktereid ja nende etendamist heade Eesti näitlejataride poolt (Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Kaie Mihkelson).

"Kirjad Inglile" on kena väljanägemisega Eesti film, kuid paraku jäi natuke liiga arusaamatuks. Seda filmi tahaks kohe veelkord näha!

7,5/10

Jaanuar kinos

2011-02-07T01:05:00.005+02:00

Jaanuaris käisin 8 korda kinos, nägin 6 uut filmi. Teiste seas sai vaadatud animat, uut Eesti linateost, aga ka kahte oscarite jagamiselt tähtsat rolli omavat filmi (mõlemad olid tõeliselt head!). Kohe räägin täpsemalt.

Üks mu sõber (4/10)
Ei tahakski midagi halba öelda, ikkagi Eesti film ju. Kriitikud kiidavad, kuid mulle ei läinud teps mitte Kivastiku teos peale. Karakterid jäid võõraks ja film jättis ebaveenva mulje. Dialoog oli kohati imelik ja liialt seosusetu. Üksküla iseenesest esines elavale legendile kohaselt suurepäraselt ja Eelmaagi oli tasemel. Eestlased vähemalt oskavad näidelda. Kivastikule sooviks edu!

Enter the Void (10/10)
Ma filmist suht sõltuvuses. Nii kui kinno tuleb, pean ära vaatama. Sai siis juba 5. korda "Enter the Voidi" kinos vaatamas (enne seda: 2 korda 2009. aasta PÖFFil, 2 korda eelmisel suvel). Seda filmi peab kindlasti kinos vaatama, kui üldse tahad seda teha! Kena, et näidati režissööri versiooni, mis on küll üle 2 ja poole tunni pikk. Ma juba filmi nii palju kiitnud, et ei hakka seda enam praegu tegema. Muidugi 5. vaatamiskord enam kahjuks nii vapustavalt ei mõjunud, kui 1. Pisaraid ei valanud ja üliägedad ehmatuskohad enam eriti ootamatult ei tulnud. Tegelt peakski filmi uuesti vaatama mitte varem, kui kuskil 3 aasta pärast, et jõuaks asju ära unustada, ja et teose väärtus ei devalveeruks. Minu eraldi arvustus asub siin.

Winter's Bone (9,5/10)
Mulle jättis "Winter's Bone" äärmiselt hea mulje. Nii hea, et vaatasin nädalase vahega asja ka teist korda üle. Samas mu sõbra, kellele väga meeldivad sellised filmid nagu "The Hangover", "Red" või "The Tourist", esimene kommentaar pärast filmi lõppu oli selline: "õudsalt masendav oli". Jah, sisus on masendust tõesti palju ja lahedus sisuliselt puudub, aga minu arust mängib see olustikule igati kasuks. Üleüldse on antud teose suurimaks plussiks atmosfäär ehk loodud õhkkond, mis on parajalt sünge ja realistlik ning lihtsalt nauditav. Mina hindangi atmosfääri filmide puhul isegi rohkem kui dialoogi. Sellepärast mulle meeldibki tohutult näiteks "Enter the Void", kus on erilist rõhku pandud just atmosfäärile. "Winter's Bone'i" sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Lisaks vahepeal kõlanud kantri oli mulle igati meelepärane, aga ka sobilik ning see aitas kindlasti veel filmi headusele kaasa.

The Illusionist (8/10)
Kena südamlik, kuid kurvatooniline animafilm. Vanamoodsas stiilis joonistatuna mõjus film kuidagi armsana, tekitades ka nostalgilise emotsioone. "The Illusionist" on lihtsalt üks ilus film! Kena, et saadi ka oscari nominatisoon.

Somewhere (7/10)
"Somewhere" annab hea realistlikku ülevaate filmistaari ajast, kui filmivõtteid ei toimu. Teos on aeglane, kuid loodud atmosfäär staari igavast elust mõjus kuidagi sügavalt, et hakkasin talle kaasa elama. Tundsin rõõmu, kui Johnny Marco sai "kaubale" mõne seksika näitsikuga. Tundsin talle kaasa, kui ta pidi tükk aega valge lögase massi all istuma (mehe raske hingamine mõjus ka mulle raskelt). Staari elu üksluisus hakkas paraku natuke liiga pärssivalt mõjuma. Õnneks tõi elevust mängu peategelase tütar. Parim asi filmis oligi kindlasti isa ja tütre vahelise läheduse tekkimine. "Somewhere" on iseenesest kena linatoes, aga pinget ja kirge jäi liiga väheks.

Tournée (6,5/10)
Film võis ju Cannes'is režii preemia võita, kuid mind Mathieu Amalric'i töö niivõrd ei võlunud. Kehv ka ei olnud. Tänud bravuurikatele showtantsijatele on film küllaltki värvikirev. Glaamuuri kui palju! Õnneks ei keskendutud ainult showle ja näidati tegelaste argielu poolt. Ei oskagi midagi suurt öelda antud teose kohta. Vaadatav.

The King's Speech (9/10)
See film on tõeline kvaliteet. Eriti nauditavad on rollisooritused. Colin Firth suure tõenäosusega võidab ka oscari ja ta on tõesti väärt seda. Geoffrey Rush on samuti väga hea, tuues filmi palju head huumorit. Karakterid on tõesti veenvalt välja mängitud. Film ise on lihtsalt väga hästi tehtud, eraldi tõstaks esile veel kunstnikutööd. Stsenaarium on tugev. Uskumatu, kui pingeline ja emotsioone tekitav võib olla ühe kõne esitus.

Aasta 2010 kinos

2011-01-24T00:49:00.009+02:00

Jätkaks siis iga-aastast traditsiooni teha kokkuvõtte eelmisest aastast kinos, tuues eraldi välja parimad palad. Alustuseks veidi statistikat. 2010. aastal sain osa 101 kinoseansist. Nägin kokku 93 erinevat täispikka filmi, millest 7 olid dokumentaalid. Uskumatu, aga animatsioone ei sattunudki vaatama (2009. aasta saagiks jäi 2, see aastagi on esimene linnuke käes). Muidu oli huvitav kino-aasta. Sai kaetud mitmeid vanu klassikuid. Näiteks õnnestus ära näha "Get Carter" (1971), "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" (1998), paar John Cassavetese ja Michael Hanekese vanemat filmi jne. Sattusin jälle vaatama ka "Sügisballi", mida olen nüüdseks kinosaalis näinud juba 7 korda, mis on mõistagi minu rekord. Õunpuu oli kohal ja rääkis oma tippteosest ja lihtsalt ei saanud puududa, kuivõrd ma armastan seda filmi nii väga. Kuna taasavati Sõprus ja Artises oli päris huvitav programm aasta läbi, siis Hollywoodi kassahittide osakaal jäi selgelt alla poole. Enam ei käinud Coca-Cola Plazas niivõrd palju, kui varasematel aastatel.

Kinode jaotus kujunes selliseks:
Artis - 35 korda
Solaris Kino - 29
Sõprus - 18
Coca-Cola Plaza - 18
Kosmos - 1.

Nüüd aga asuks iga-aastase kinoedetabeli juurde. Seejuures ma arvestan täispikkasid filme, mida nägin 1. korda just 2010. aastal ja loomulikult tehes seda kinos. Üks reegel on veel. Nimelt, filmid peavad olema uued ehk pärit aastast 2009 või 2010. Neid asju arvestades jääb järgi 72 erinevat filmi, mille vahel pidin valima. Siit tulebki minu top 10.

1. The Social Network ("Sotsiaalvõrgustik")

David Fincher tegi seda jälle! Teostus on äärmiselt kvaliteetne. Lugu iseenesest on huvitav, aga tehniline külg on lihtsalt tippklass. Kaameratöö, montaaž, võtteplatside kujundus, taustamuusika sobilikkus, valgustus - kõik see on nii hoolikalt ja suurepäraselt tehtud, et lust oli vaadata. Fincheri lavastajatöö on muidugi imeline.

2. Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte ("Valge pael")

Michael Haneke tegi seda jälle! Ta tegi taaskord vägivaldse filmi ja tegi seda äärmiselt hästi. On loodud realistlik pilt inimeste olemuse kohta (jah, inimesed on halvad!). Jutustamisstiil on nauditav. Pinget kruvitakse oskusklikult. "Das weisse Band" haarab sind tugevalt endasse, et 2 ja pool tundi mööduvad kiirelt. Dialoog toimib. Tehtud äärmiselt professionaalselt ja käsikiri on vägagi mõistusepärane. Tõeline meistriteos.

3. Hjem til jul ("Jõuluks koju)

Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju liine, mis omavahel ka põimuvad mingil määral. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga.

4. Dog Pound ("Koerapuur")

Minu eelmise aasta PÖFFi avapauk. Film on naturalistlik ja parajalt brutaalne. Räägib sellest, kuidas (noorte)vanglas hakkama saada ja ennast kehtestada. Põnev draama!

5. Shutter Island ("Suletud saar")

Päris pöörane linateos Scorseselt. Visuaalid on kenad. Sünge ja ka õõvane olustik on oskuslikult kujundatud ja üles võetud. Tehnilise poole pealt ei noriks millegi üle. On mitmeid hästi välja mängitud ootamatuid olukordi nagu põnevikus olema peabki. Socrsese ei teegi halbu ega ka keskpäraseid filme.

6. Mr. Nobody

Mõnus mindfuck-teos selle sõna parimas tähenduses. Filmi fantaasialend on lihtsalt äge. Visuaalselt on asi jube kihvtilt lahendatud. Siiski võiks norida selle üle, et ühel hetkel pingutati jaburdamisega vähe liiga üle ja film hakkas kergelt venima. Seepärast jäi ka mu hinne poolteist punkti alla maksimumi (8,5/10). "Mr. Nobody" on selline film, mis annab tõeliselt erakordse elamuse.

7. A Serious Man ("Tõsine mees")

Coenid on oma tuntud headuses. Juba atmosfäär iseenest on vaatamist väärt nagu vendade õnnestunumates filmides ikka tavaliselt. Sisu on küllaltki filosoofiline, aga mitte liiga keeruline. Mõnusat huumorit jagus ka. Stiilne kvaliteetfilm.

8. Die Fremde ("Võõras")

Karm draama traditsioonide järgimisest. Peres valitseb patriarhaat - mees otsustab põhimõtteliselt kõik ja alandab oma naist. Film etendab meile hästi välja mängitud versiooni sellest, kui naine ei taha leppida sellise olukorraga ja põgeneb mehe juurest koos oma pojaga. Tekkinud keerulist olukorda ja sellega seoses vägivallani viinud sündmusi sai jälgitud kui head põnevusfilmi. Mainimata ei saa ka jätta seda, et peaosa mänginud Sibel Kekilli on tõeline talent ja väga ilus ka veel!

9. Miesten vuoro ("Eluaur")

Suurepärane dokumentaal meie põhjanaabritelt! Äärmiselt siiras film. Muidu kinnised Põhjamaa mehed puistavad oma südant ja seda oli nii kuradi meeltliigutav vaadata. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli tegija!

10. Paha perhe ("Paha pere")

Soome kino oma tuntud headuses. Mulle kohe meeldivad seesugused linateosed, kus tavalised inimesed proovivad toime tulla igasugu raskete probleemidega. Siin filmis võtab peategelane päris omapärased/üllatavad meetmed kasutusele, et lahendada teatud probleeme. Hea sisuga film.

Honorable mentions:
"Certified Copy" ("Päris koopia")
"Farsan" ("Papa")
"I'm Still Here"
"Hævnen" ("Taevariik", võitis parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse)
"The Road" ("Tee")
"Green Zone" ("Roheline tsoon")
"Brothers" ("Vennad")

..............................................................................

Muidu parimaks linateoseks, mida õnnestus 2010. aastal kinos näha, pean ikkagi Gaspar Noé kultustükki nimega "Enter the Void". See film jõudis küll tavakinolevisse Eestis esmakordselt mullu, kuid mina nägin seda juba 2009. aasta PÖFFil (muidugi troonis "Enter the Void" minu kinoedetabelis esikohal aasta varem). Tõstaks esile veel 1970. aasta filmi "Performance", mida polnudki varem juhtunud nägema. Siinkohal tänud Sõprusele! Loodame, et käesoleval aasta tuleb palju ägedaid ja huvitavaid filme kinolinale. Üks tõeliselt suurepärane linateos juba õnnestunud näha - "Winter's Bone" (9,5/10). Vaatab, kas Aronofsky'l või näiteks Coenitel on midagi vastu panna. Ootan huviga ka, mida suudab Eesti mängufilm pakkuda see aasta. Neid peaks ju meil päris mitu (vähemalt 7 täispikka) linastuma. Head kinokunsti nautimist!

Detsember kinos

2011-01-02T20:22:00.006+02:00

Aasta viimasel kuul õnnestus kinos näha 13 filmi, millest 8 PÖFFi raames ning 1 olin jube eelnevalt festivalil näinud ja sellest ka kirjutanud ("Jõuluks koju"). Nüüd ei jää muud üle, kui kribada midagi veel ülejäänud 4-st (3 neist linastus eelnevalt ka PÖFFil :)).

Poll (6,5/10)
Vaimustuses paraku pole, aga kehva muljet ka ei jätnud. Sisu oli nii ja naa. Natuke haaras, aga natuke venis ka. Tehniliselt on kenasti tehtud. Dekoratsioonide kujundusega saadi väga hästi hakkama, et film tunduks ajastutruu. Tambet Tuisk oli suurepärane. Normaalne film.

Mr. Nobody (8,5/10)
See film pakkus alles elamuse! Üks paras mindfuck, aga mulle meeldis. Oma keerukuse ja kummalisuse poolest on "Mr. Nobody" sarnane mitme David Lynchi teosega ("Inland Empire", "Mulholland Dr."). Filmi fantaasialend on lihtsalt äge. Visuaalselt on asi jube kihvtilt lahendatud. Kuni nii umbes pool filmi oli läbi, olin täiesti lummatud. Paraku ühel hetkel keerati vint liialt üle oma déjà vu'dega ning samas fantaasia hoog rauges ja tekkis kerge tüdimus. Film oleks võinud veidi lühem olla kui 2 ja pool tundi. "Mr. Nobody" on visuaalselt naudingut pakkuv ja annab erakordse elamuse, kuid muidu suurepärane fantaasialend ei kanna end lõpuni välja.

Rare Exports: A Christmas Tale (6,5/10)
See on väga omapärane jõulufilm. Kindlasti ei sobi see lastele, olles küllaltki brutaalne. Samas on sisu jõuluteemale kohaselt ka muinasjutuline. Kõike on käsitletud parajalt süngelt ja mõõduka huumoriga. Kes tahab teada tõde jõuluvanast, vaadake film ära!

Gainsbourg (7/10)
Lootsin, et prantslased on pärast Edith Piafi filmi jälle hakkama saanud ühe suurepärase biograafilise muusikalise teosega. Serge Gainsbourg'i elust rääkiv film paraku nii hea polnud. Liialt palju keskenduti peategelase suhetele naistega. Sisu valgus liiga laiali. Oleks tahtnud rohkem konkreetsust ja vähem sellist lustilist käsitlust. Muidu polnud väga vigagi. Peaosalist mänginud Eric Elmosnino sai kahtlemata hästi hakkama. Pildikeel oli stiilne ja muusika meeldis.

Räägiks veelkord PÖFFist

2010-12-11T20:23:00.011+02:00

Jätkaks siis tänavusel PÖFFil nähtud linateoste, mida kokku kogunes 16, ülevaatega. Vahekokkuvõttes kirjutasin esimesest 8-st filmis ja nüüd siis ülejäänud 8-st.

Inimestest ja jumalatest (Of Gods and Men)

Võimas teos, kuigi küllaltki rahulik (kui lõpuosa välja arvata). See on film põhimõttetele truuks jäämisest ja ühtehoidmisest. See on õige väärtfilm, kui ainult ei näidataks seda suurel ekraanil DVD pealt nagu paraku juhtus seansil, kus viibisin. Filmilindid ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Linastus toimus veel Solaris Kino suurimalt ekraanilt, kus DVD pilt oli eriti ebakvaliteetne ehk udune. Ah, tegelt kannatas kuidagi ära vaadata ja sain tõestust, et filmi võib paigutada kategooriasse kvaliteetkino. "Inimestest ja jumalatest" peaks ateistidele meeldima, kuna tõestab, et Jumal ei ole kõikvõimas.
7,5/10

Päris koopia (Certified Copy)

Mulle meeldis! Äärmiselt intelligentne film, aga mitte liiga. Tegelaste suust tuli palju häid mõtteteri. Mulle meeldis rohkem küll mehe arvamus. Huumor oli maitsekas ja üsnagi teravmeelne. Abielupaari teesklemine oli hea lüke. Mingi hetk hakkasin juba uskuma, et ongi abielus. Äkki olidki? Jättis vähe sürri mulje. Eks filmi üks põhiteemasid oligi ju koopia (teeskluse) ja originaali (tõelisuse) võrdlus. "Päris koopia" on kahtlemata kvaliteetfilm. Lavastus on tasemel ja näitlejatööd tõeliselt proffesionaalsed. Juliette Binoche oli muidugi eriti võrratu.
8/10

Jõuluks koju (Home for Christmas)

Tahaks rohkem taolisi linateoseid! Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju tegelaste liine, mis osaliselt ka põimuvad (umbes nagu "Sügisballis" või Paul Haggise "Crashis"). Film on kohati tore ja vaimukas, kohati aga kurblooline. Mulle läks tegelaste saatus korda. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga. Jagab koos "Dog Poundiga" parima filmi tiitlit tänavusel PÖFFil.
9/10

Meie elu (Our Life)

Lugu mehest, kelle elus juhtub äärmiselt traagiline sündmus. Mõni oleks lihtsalt alla andnud sellises situatsioonis. Mind paelus mehe psüühiline tugevus ja tema lähedaste tugi. Peategelast mänginud Elio Germano kandis igati hästi oma rolli välja. Hästi tehtud draama.
7/10

Eluaur (Steam of Life)

Suurepärane teos meie põhjanaabritelt! Mehed istuvad saunas ja räägivad oma saatusest. On palju kurbi lugusid, aga sekka ka mõni positiivsem. Räägitakse ära kõige valusamad asjad, mis hinge peal. Tunnistan, et paar korda õnnestus silmad vesiseks saada. Äärmiselt siiras ja liigutav dokumentaalfilm, kus puudutatakse palju õrnasid teemasid. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli muidugi tegija!
8,5/10

Saladus nende silmades (The Secret in Their Eyes)

Ma küll ei ütleks, et see Argentiina linateos oleks väärinud parima võõrkeelse filmi oscarit. Hanekese "The White Ribbon" on iga nurga alt vaadates selgelt parem! Siin filmis on üks häirivalt ebaloogiline asjaolu. Nimelt peategelane Benjamín armastab kohutavalt üht naist ja naine teda, kuid ilma erilise põhjenduseta läheb mees armastatu juurest ära. Tänu sellele ebaloogilisusele ei tekitanud (rumala) mehe meenutused kunagisest armastusest mingeid emotsioone. Samas oli see väga oluline teema. Filmi teostus ka ei olnud väga hea - kuidagi kergelt ligadi-logadi mulje jättis. Muidu suht normaalne film. Mõrvamüsteerium oli täitsa huvitav.
6/10

Undiin (Ondine)

Lavastajaks on küll palju auhindu võitnud Neil Jordan, kuid minu jaoks jäi just "Ondine" 14. PÖFFi nõrgimaks filmiks nende hulgast, mida vaatamas käisin. Vähe liiga naistekas oli. Pealegi mulle siuksed pooleldi muinasjutustiilis filmid ei lähe peale. Dialoog ka kõige parem polnud. Kui midagi kiita, siis naispeaosalise (Alicja Bachleda) kena välimust. Lisaks ilus loodus tekitas soovi Iirimaad külastada. Lavastus oli ka iseenesest hästi tehtud, aga sisu ei paelunud suurt.
5/10

Tapmise põhiolemus (Essential Killing)

Täitsa OK lõpp PÖFFile. Mida kõike ei pea tegema elujanus mees, kes peab põgenema kümnete sõdurite eest! Tissi-episood oli võibolla väheke ülepingutatud, aga see tekitas vähemalt vaatajates elevust ja tõi ka võibolla muige näole. Filmi pildikeel on suurepärane, nii et tasub vaadata!
7/10

KOKKUVÕTTEKS
Kokku vaatasin ära 16 filmi, neist 9 Solaris Kinos, 3 Artises, 2 Coca-Cola Plazas, 1 Sõpruses ja 1 Kosmoses. Üldtasemega jäin rahule. Ühtegi halba linateost ei sattunud nägema - kõige nõrgem elamus ("Ondine") oli väärt hinnet 5/10. Samas superfilmi, millele oleksin maksimumhinde (10/10) andnud, ei olnud, erinevalt eelmisest kolmest aastast (2009: "Enter the Void", 2008: "The Wrestler", 2007: "Once"). Lõpetuseks kriban siia veel 14. PÖFFi top 5.

1. - 2. Koerapuur (Dog Pound)
1. - 2. Jõuluks koju (Home for Christmas)
3. Eluaur (Steam of Life)
4. Taevariik (In a Better World)
5. Päris koopia (Certified Copy)

November kinos

2010-12-08T23:03:00.004+02:00

Vahepeal oli nii palju tegemist, et novembri kokkuvõtte tegemine jäi soiku. Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 14 filmi, neist 8 küll PÖFFi raames. Kuna PÖFFil nähtud teostest juba kirjutasin, siis nüüd kribaks veel ülejäänud 6 kohta midagi.

The Town (7/10)
Hea film, Ben Afflecki poolt hästi lavastatud. Pakkus pinget ja meelelahutust. Silmailu oli ka. Naispeategelast mäninud Rebecca Hall on ju megaseksikas. Muidugi Jeremy Renner paistis silma - kõva näitleja. Kui nüüd natuke vinguda ka, siis võiks välja tuua liigse tavalisuse. Üllatusmomendid sisuliselt puudusid. Muidu igati hea linateos nagu ma juba ütlesin.

En ganske snill mann ("Üks üsna leebe mees") (6/10)
Muhe Norra komöödia. Paraku jäi natuke puudu, et vaimustuses oleksin - ei oskagi öelda, mis. Film on tegelt vaimukas! Peaotegelast mänginud Stellan Skarsgård oli kahtlemata suurepärane.

The Social Network (9/10)
Vaatasin 2. korda aasta üht parimat linateost. Nautisin seekord filmi isegi natuke rohkem. Kirjutasin teosest oktoobri kokkuvõttes ja ei hakka ennast praegu kordama.

I'm Still Here (8/10)
Ma ei tea küll, kui palju selles dokumentaali stiilis tehtud filmis oli lavastatatud, aga päris pull oli. Teos mõjus pooleldi komöödiana ja pooleldi draamana. Lugu oli täitsa kompaktne ja selgepiiriline. Eneseiroonia oli hästi välja mängitud. Põhiline, mis naerma ajas, oli see kui tõsimeelselt ja järjekindlalt üritas Joaquin Phoenix läbi lüüa alal, mida ta ei valda. Tema räppimine oli ikka hale küll. Draamana mõjus aga mehe allakäigu tõsises ja kurvas toonis kujutamine. Tegijad Affleck (Casey) ja Phoenix küll väitsid, et tegu oli lihtsalt jandiga, aga võibolla soovis Joaquin lihtsalt enda mandumist ja lolliks tegemist välja vabandada. Ma ikkagi usun, et Phoenix tahtis pressi lihtsalt lollitada, et mis nad on nii kõmuhuvilised ja tuhnivad teiste eraeludes. See ninanips õnnestus tal hästi!

Red (4/10)
John Malkovich varastas filmi. Ta lihtsalt oskab olla nii koomiline, isegi siis, kui ta suurt midagi ei tee. Puhtalt tema näoilmed on väga vaimukad. Tänu Malkovichile oli film suht-koht vaadatav. Äge vana, loodud mängima tegelast komöödiates! Muidu taoline film ei mõeldud minusuguse jaoks. Sisu oli lahja, aga sellised ju tegelt säärased Hollywoodi action-komöödiad ongi tavaliselt. Ses suhtes ei pettunud, kuna teadsin ette seda. Lihtsalt vahelduseks tahan tuvuda ka selliste ajuvabade linateostega.

Kelin (6,5/10)
Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi täiesti dialoogivaba täispikka mängufilmi vaadanud. Siin filmis leidub hüüatusi, oigamisi, rituaalset pomisemisemist, aga sõnadega dialoog puudub. Iseenesest kena film. Kõik oli arusaadav, mis toimus. Alati pole sõnu vajagi. Visuaalselt on tegu õnnestumisega. Karge loodus pakub omamoodi vaatemängu. Sisu poole pealt jäi minu maitse jaoks kergelt tuimaks, kuid kindlasti ei nimetaks filmi igavaks või jamaks. Omad pingelised kohad olid ja minu üllatuseks ka mitu seksistseeni.

Vahekokkuvõtte PÖFFist

2010-11-30T20:55:00.012+02:00

Mul pooled filmid (8/16) vaadatud. On olnud nii häid elamusi kui ka keskpäraseid. Halbu filme pole siiani õnneks minu valikusse sattunud. Nüüd olekski paras aeg teha väike vahekokkuvõtte nähtud linateostest.

Koerapuur (Dog Pound)

Tänavune PÖFF sai korraliku avapaugu antud teose näol siis. Film on naturalistlik ja brutaalne. Polnud liigset ilustamist ega moonutamist. Tegelaskujud, eriti peaosalised, olid väga hästi välja mängitud. Polnud raske kaasa elada neile ja nende probleemidele. Vägivalda näidatakse küll palju, aga samas mõõdukalt ehk nii nagu need asjad juba kord on. Kindlasti paneb "Dog Pound" meid mõtlema. Üldiselt peaks ju vangla kuidagigi inimest halvalt teelt eemale peletama. Sellisel kujul vast mitte. Kuidas saab siis pätte "parandada"? Lisaks vägivallale ja karmile situatsioonile, suudeti pakkuda ka väheke head huumorit, mis oli nagu kirsiks tordi peal. Ennekõike on ikkagi tegu põneva draamaga.
9/10

Mesi (Honey)

Kena rahulik film. Võitis Berlinalel Kuldkaru ja puha. Film annab väikese ülevaate Türgi mägiküla elust. Seal hoolitakse väga oma peredest ja jälgitakse hoolega tavasid. Olulisemaks teemaks võib pidada isa ja poja vahelist erilist sidet, mis peaks vaatajat puudutama. Armas film.
6,5/10

Mässav noorus (Youth in Revolt)

Hästi tehtud noortekomöödia, mitte liiga tüüpiline. Michael Cera särab oma rollis ja on hakkama saanud taas väga hea osatäitmisega. Võibolla ma olen liiga vana (28-aastane) sellise filmi jaoks, aga kõigile kooliealistele julgen soovitada küll!
6/10

Hapnik (Oxygen)

Valus teos. Põhiteemaks võib pidada elutahet. Kuidas edasi elada, kui tead, et nii kui nii palju aega ei ole enam jäänud? Küllaltki raske lugu paratamatusest ja lootusetusest. Filmis on ka helgeid hetki. Peategelased suudavad ka elu nautida. Ainult virelemisel pole ju mõtet. Mida sina teeksid, kui sul on elada jäänud nii umbes 10 aastat?
7/10

Õrn õelus (Sweet Evil)

Klassikaline lugu keelatud kirest - abielus olev vanamees armub alaealisse (15-aastasesse) tüdrukusse. Olukord muutub muidugi keeruliseks. Kuigi tüdruk pole niisama süütukene, tuleks ebameeldiva olukorra põhisüüdlseks pidada ikkagi kiimas vanameest. Filmis juhtub nii mõndagi ning lõpplahendus on suhteliselt ootamatu.
6/10

Kõigest Simon (Simple Simon)

Tore Rootsi filmike. See on pooleldi puhas komöödia, pooleldi tõsine draama. Minu maitse jaoks jäi kogu kompott ehk pisut liiga lapsikuks, aga üldiselt polnud viga. Peategelase, Aspergeri sündroomi põdeva noormehe, siirus ja järjekindlus oli lahedalt välja mängitud.
6/10

Tsiitsitajad (Silent Souls)

See film on äärmiselt poeetiline, minu maitse jaoks liialt. Millegipärast ei kutsunud esile erilisi emotsioone, kuigi oleks pidanud sellise kurva teema puhul. Tegu on küll ilusa ja ka mõtlemapaneva linateosega, kuid minu jaoks jäi kergelt igavaks. Samas kõik kriitikud kiidavad ja tegelikult ongi tegu väga hea filmiga! Arusaamatuks jääb aga see, miks film ei olnud mulle eriti mokkamööda.
5,5/10

Taevariik (In a Better World)

Korralik draama. Jällegi selline film, mis arutleb vägivalla kasutamisest pingeliste olukordade lahendamiseks. Mõnes olukorras võib tõesti rusikapoliitika kasutamine isegi rahustada situatsiioni (annad tüübile pasunasse ja ta jätab sind rahule). Enamjaolt ei saa lahendada vägivallaga probleeme, mida antud film üritabki tõestada. "Taevariik" on inimlik lugu ensekehtestamisest, aga ka andestuse otsimisest. Film kulgeb paraja tempoga ja on huvitav.
8/10

Pimedad ööd on kino aeg ehk PÖFF on saabunud!

2010-11-21T23:20:00.013+02:00

Jällegi on käes pimedadate ööde ja PÖFF'i aeg. Ootan iga aasta huviga seda sündmust. Küll on mõnus pimedatel õhtutel kinosaalis istuda ja helendavalt ekraanilt filmikunsti sisse ahmida. Vaim vajab ka ju toitu! Tõsisemalt olen PÖFFi külastanud alates aastast 2007. Seega olen veel noor festivali fänn. Filmide põimik tundub iseenesest hea nagu ikka. Ole aga mees ja tee õiged valikud!

Mida siis vaadata? Mina olen suures osas oma valiku teinud, 16 piletit ostetud. Oma kava koostamine on küll jah aeganõudev, kuid samas ka huvitav tegevus. Eks ma siis imetlesin PÖFFi kataloogi, lugesin sisututvustusi ja vaatasin mõnd trailerit ning vaagisin ka teiste filmisõprate soovitusi. Hetkeseisuga hiljem meil kinodesse jõudvad linateosed kõrvaldasin kohe ära, et näha võimalikult palju erinevat. Üheks faktoriks valiku tegemisel oli ka eestikeelsete subtiitirite olemasolu. Saan küll inglise keelest hästi aru, kuid väike osa jääb ikkagi mõistmatuks ja see häirib. Loomulikult eestikeelse tõlke puudumine ei välista filmi vaatamist, aga paneb kaaluma küll. Väheke mõjutas valikut ka seansi toimumispaik. Teatris või KUMUs pigem ei vahiks filme. Samuti Kosmos ja Kinomaja pole just parimad kohad. Eelistatumad kinod on minu jaoks Artis ja Solaris Kino, eriti just helikvaliteedi pärast. Sõprus on ka armsaks saanud. Muidugi põhikriteeriumiks on ikka film ise ja kui meelepärasemad välja selekteeritud, tuleb vaid ajaliselt seansid kokku sobitada. Ma ei tea, kas 16 (võib küll veel suureneda vähe) on suur või väike arv, kuid mulle piisab. Milline oli siis minu valik?

Eluaur (Steam of Life) - Soome kino fookuses / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
Hapnik (Oxygen) - Panoraam / Just Film
Inimestest ja jumalatest (Of Gods and Men) - Inimõiguste eriprogramm / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
Jõuluks koju (Home for Christmas) - Põhja valgus
Koerapuur (Dog Pound) - Panoraam / Just Film
Kõigest Simon (Simple Simon) - Põhja valgus / Just Film
Meie elu (Our Life) - Panoraam / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
Mesi (Honey) - Semih Kaplanoglu - Yusufi triloogia / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
Mässav noorus (Youth in Revolt) - Just Film
Päris koopia (Certified Copy) - Võistlusprogramm EurAsia
Saladus nende silmades (The Secret in Their Eyes) - Panoraam / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
Taevariik (In a Better World) - Võistlusprogramm EurAsia
Tapmise põhiolemus (Essential Killing) - Võistlusprogramm EurAsia / Screen International kriitikute valik
Tsiitsitajad (Silent Souls) - Võistlusprogramm EurAsia / Screen International kriitikute valik / Inimesed meie kõrval eriprogramm
Undiin (Ondine) - 14 valitud teost
Õrn õelus (Sweet Evil) - Panoraam

See nimekiri ei pruugi päris lõplik olla. Võimalik, et teen veel mõningaid vangerdusi. Eelmine aasta näiteks ostsin "Enter the Voidile" lisapileti teistkordseks nägemiseks ja jätsin sellega seoses ühe filmi, millele oli pilet ostetud, vaatamata.

Tooks veel välja filmid, mis pakuvad suurt huvi, kuid linastuvad ka pärast PÖFFi Eestis kinodes:

* The Killer Inside Me
* 127 Hours
* Submarino
* Mr. Nobody
* Winter's Bone
* Biutiful
* Somewhere
* Rare Exports: A Christmas Tale
* Polli päevikud

Mis siis muud, kui nautige võimalikult palju kinokunsti!

Oktoober kinos

2010-11-07T17:47:00.008+02:00

Oktoobris jõudsin suhteliselt vähe - 6 korda - kinos käia. Kokku nägin vaid 3 uut täispikka mängufilmi. See-eest sai kaetud uusi Eesti lühifilme ja taasvaadatud kahte 2009. aastal meie kinodes jooksnud meistriteost. Asugem nüüd asja juurde!

Die Fremde (8,5/10)
Karm draama traditsioonide järgimisest. Peres valitseb patriarhaat - mees otsustab põhimõtteliselt kõik. Õrnemal poolel on eriti karm elu selliste traditsioonidega rahva hulgas. Kui naine tuleb oma abikaasa juurest ära, et mitte elada õnnetut abielu ja taluda mehe vägivalda, siis ühiskond ikkagi mõistab selle täielikult hukka. Olgu naise olukord, kui kurb tahes, aga oma seadusliku abikaasa juurest ära tulla ei tohi - niisugune arusaam kehtib kohas (Türgis), kus filmi naipeategelane elab. Vanematele, eriti isale, tegid palju rohkem muret sugulaste/sõprade jutud ja arvamus nende perest, kui oma tütre suur mure. Teisiti öeldes: au on tähtsam, kui oma veri. Lõpptulemus oli väga ootamatu ja ma ütleks, et vähe ebaloogiline.

Fish Tank (7/10)
15-aastane tüdruk Mia on maailma peale vihane. Ta on agressiivne (vahel ka vägivaldne) ning armastab ropendada ja sõimata. Miks ta on selline? Eks paljuski ole süüdi vilets kasvatus. Ta emal on alkoholiprobleemid ja ta ei hooli piisavalt ning isa üldse polegi. Emal puudub austus lapse, kui indiviidi, vastu. Pole siis ime, et tüdruk käitub robustselt. Filmi toob elevust Michael Fassbenderi poolt esitatud tegelane (Connor), kes mängib Mia ema armukest. Tema kohta sobib ideaalselt ütlus: "vaga vesi, sügav põhi". Connori šokeeriv käitumine toob pöörde ja annab filmile uue mõõdu. Filmi lõpptulemus oli selline nagu olema pidi, ilma liialt ilustamata. Mia osatäitja Katie Jarvis jättis väga hea mulje. "Fish Tank" on küll võitnud kõikvõimalike auhindu, kuid ma ei ütleks, et oli midagi väga erilist. Normaalne, ühiskonnakriitiline linateos.

The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
Eelmisel aastal sai 2 korda kinos vaadatud ja nüüd poolteist aastat hiljem oli kena jälle näha seda Fincheri suurepärast filmi. Pildikeel on eriti vaimustav. Väga kiidaks kunstnikutööd. Tegu on sellise filmiga, mida peab just kinos vaatama ja ma teeks seda paari aasta pärast heameelega uuesti.

Inglourious Basterds (9,5/10)
See oli 3. korraks, kui nägin Tarantino tükki suurelt ekraanilt, seejuures viimati täpselt aasta tagasi. Millegipärast on iga korraga rohkem meeldima hakanud. Kui pärast 1. nägemist sai hindeks pandud 7,5/10, pärast teist 9/10, siis nüüd otsustasin veel pool lisada. Film on tarantinolikult stiilne, hea huumoriga, ladusate dialoogidega, hea taustamuusikaga, hästi näideldud (Christoph Waltz!). Tõeline meistriteos.

The Social Network (9/10)
Tõsiselt hea film. Teostus on äärmiselt kvaliteetne. Lugu iseenesest on huvitav, aga tehniline külg on lihtsalt tippklass. Siin küll praktiliselt pole palju raha nõudvaid eriefekte. Kaameratöö, montaaž, võtteplatside kujundus, taustamuusika sobilikkus, valgustus - kõik see on nii hoolikalt ja suurepäraselt tehtud, et lust oli vaadata. Sama ütleks ka Buttoni, mida 3 päeva varem suurelt ekraanilt nautisin, kohta, kus story ise on nii ja naa, aga kõik muu on super. "The Social Networki" puhul ei saa kiitmata jätta kaht tõusvat tähte - Jesse Eisenbergi ja Andrew Garfieldi - mõlema poolt äärmiselt veenev ja sümpaatne rollisooritus. Muide, kas keegi suutis avadialoogi absoluutselt iga lauset endale selgeks teha? Mul läks küll seal pool juttu ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Tõde ja tegu: uued eesti lühifilmid ("Oleg", "Vahetus", "Külm on")
Mulle tuli meeldiva üllatusena, et on kokku klopsitud niivõrd korralik menüü Eesti lühifilmidest ja seda veel serveerituna suurele ekraanile. Kui äsja toimus konverents, kus tunti muret Eesti filmi pärast, siis nende lühiteoste põhjal võib väita, et vähemalt tegijaid meil on. On ka häid näitlejaid. Põhimureks on ikka raha. Vähemalt lühifilme saab tehtud. Kolme neist sai siis Sõpruses kaetud.

Vahetus (9/10)
See on lühifilm kahest vaimse vägivalla all kannatavast keskealisest naisest. 2 õnnetut hinge, kes on leppinud oma olukorraga, aga samas ka otsivad väljapääsu. Mulle läks nende saatus südamesse. See, kuidas mehed üritavad naisi paika panna, on nii reaalselt tehtud ja teema on igati tänapäevane. Film pakub emotsionaalseid ja mõtlemapanevaid olukordi. Ainet on täispikka jaoks! Lõpp jäi ju lahtiseks. Rollid on tõeliselt hästi välja mängitud (eestlased oskavad näidelda!), aga ka lavastuse üle ei saa nuriseda. Omaette fenomenaalne on aga Juhan Ulfsaki miniroll, mida võib pidada filmi naelaks.
Külm on (6/10)
Klassikaline lugu isade ja poegade vahelistest suhetest. Kunstnikuhingega Aggivald soovib kirjanikuks saada. Isa tahab aga, et poiss teeks nii öelda korralikku tööd. See film jäi kuidagi poolikuks, aga siiski ei ütleks, et halb oli.

Oleg (8/10)
Kolmest kindlasti kõige kunstilisem teos. Puhas seisundifilm, aga kindlasti mitte igav. Vaatamata oma lühidusele (20 min) on film terviklik. Point on arusaadav. Peategelast piinab jube mälestus tema kunagisest sõbrast Olegist, kes sooritas enesetapu. Tema kurbus läbi meenutuste on igati veenvalt vaatajale etendatud. Hauale magamaheitmine on väga huvitav ja ootamatu lõpplahendus.

September kinos

2010-10-03T14:04:00.005+03:00

Septembri saagiks jäi 8 linatoest. Valik oli mitmekülgne: 3 väärtfilmi, 2 suurt kassahitti, 2 toredat Euroopa komöödiat, 1 dokumentaal. Lemmikfilmide nimistu küll ei täienenud, kuid enamus filmid olid head. Mida põnevat siis nägin?

Inception (7,5/10)
Käisin 2. korda vaatamas seda Nolani küllaltki komplitseeritud teost vaatamas. Kinos saab ikka elamuse küll! Hinde jätsin samaks. Anyway kirjutasin sellest juuli kokkuvõttes.

A Single Man (7,5/10)
Colin Firth teeb ühe oma elu parima rolli, tasuks oscarile kandideerimine. Tema osatäitmist oli nauding vaadata. Räägitakse, et peategelane oli kogu aeg hästi stiilselt riides. Moefänn ma pole ja seega see asi mind ei köitnud. Kuigi lavastajaks oli kuulus moekunstnik Tom Ford, ei olnud filmi põhiteemaks teps mitte riidemood, vaid liigutav lugu igatsusest ja üksildusest. Põhitrumbiks on Colin Firthi mängitud peategelase emotsiooniaalse võitluse kujutamine. Väga oskuslikult on edasi antud karakteri vaimne seisund. Taustamuusika on igati sobilik. Pildikeel on suurepärane. Ma ei saa midagi parata, kuid osad homoerootilised stseenid riivasid silma. Ma ei ole mingi gayde vihkaja, kuid mulle lihtsalt ei meeldi vaadata nende armatsemist või erootilisi unistusi. See jättis ka väikse jälje hindesse. Mis siis veel eredamalt meelde jäi - üks meeleolukas tantsustseen.

Farsan (8/10)
Tegemist on Rootsi filmiga, mis linastus meil nimega "Papa". Väga muhe komöödia! Machosalati tegemine oli muidugi hindamatu! Minu silmis oli ainsaks suuremaks miinuseks liigne lihtsameelsus ja mõned liialt lapsikud naljad, aga üldiselt meeldis väga. Lahutas hästi meelt. Samas oli ka vähesel määral tõsisemaid ja mõtlemapanevaid hetki, mis sobisid väga hästi üldisesse lõbusasse meeleolusse. Kindlasti on filmis leiduv huumor paljudele liialt kerge. Mulle läks aga peale küll, kuigi pean ennast rohkem karmimate filmide austajaks. Vahel on isu millegi kergema järele.

Festen (The Celebration) (8,5/10)
Tegu on väga hea psühhodraamaga. Toimub suur perekonna kokkutulek, mis näib algul küll täitsa kenasti mööduvat, kuid ühel hetkel hakkavad räpased saladused ilmsiks tulema. Aset leidev psühhoterror on väga veenvalt teostatud. Kogu toimuv hingeline sõda ja karakterite areng on nii ehe, et raske on mitte kaasa elada. Dialoog on jõuline ja šokeerivalt otsekohene. "The Celebration" on selline film, mis ei saa jätta külmaks. Tegelaste ülbust ja kahepalgelisust, rassismi, pedofiilia teemat ei ole võibolla kerge vaatadata, kuid see läheb lõppkokkuvõttes hinge. See kõik on lihtsalt jahamatapanev ja tõeliselt hästi lavastatud.

Machete (5,5/10)
Mulle üldiselt sellised äärmiselt ajuvabad actionfilmid ei lähe peale. Ei ole minu žanr. "Machete" jättis keskpärase mulje. Vähemalt oli stiilselt tehtud nagu Robert Rodrigueze linateosed ikka. Sisu absurdsusega on kohati selgelt ülepingutatud, aga kohati on ka see lahedalt välja kukkunud. Rodrigueze sugulane Danny Trejo oli kahtlemata väga hea valik peaossa. Mees on sarmikas ja arvestades peategelase tausta, oli ta välimuse poolest perfektne valik. Kokkuvõtlikult ütleks, et "Machete" on tüüpiline exploitationfilm, mis on stiilselt tehtud ja peaks selle žanri austajatele meeldima.

Idioterne (The Idiots) (7,5/10)
Huvitav film Lars von Trier'ilt. Kamp inimesi elab kommuunis koos ja mängivad aeg-ajalt vaimuhaigeid ja lollitavad niisama. Kommuuni elu juurde käib muidugi ka seksiorgia, mida õnnestub ka vaatajal kaeda. Orgia toimub seejuures tegelaste järjekordse vaimuhaige-mängimise perioodi ajal. Trier'ile kohe meeldib ebanormaalseid seksuaalakte näidata rahvale. Võtame kasvõi sellised filmid nagu "Dogville" või "Antichrist". Jättes selle seksi kõrvale, siis põhiteemaks on imbetsilli mängimine. Miks nad seda teevad? Ühe külje pealt on see lihtsalt enese välja elamine, kuid põhiline on vist rahulolematus selle vastu, kuidas inimesed suhtuvad vaimuhaigetesse. Trailer on nutikalt tehtud - "a film by idiots for idiots about idiots".

Tsirkuselaps (7/10)
Normaalne dokumentaal. Legendaarne Vladimir "Boba" Sapožnin oli huvitav kuju ja äärmiselt andekas artist. Mehel on kahtlemata oma koht olemas Eesti kultuuriloos. Meeldis, et film oli küllaltki informatiivne ja ratsionaalne ehk nii nagu dokumentaalid olema peavad. Hästi tehtud.

Micmacs (7/10)
Tore komöödia Jean-Pierre Jeunet poolt. Tema tippteosele - "Amélie" - jääb see küll alla, aga iga film ei saagi olla ülihea. Pildiline külg on hästi stiliseeritud ja väga kvaliteetne. Film on võrdlemisi tempokas. Sisu jäi minu jaoks vähe liiga lapsikuks. Leidus küll äärmiselt vaimukaid nalju (Travis Bickle'i imiteerimine), aga üldpilt oli lihtsalt hea ja ei enamat.

August kinos

2010-09-08T23:15:00.011+03:00

August oli Artise kuu. Kokku sai kinos filme vahitud 9 korda, millest 8 leidsid aset just Artises. Oli kena tutvuda Michael Haneke teostega ja taas näha minu suurimaid lemmikuid möödunud kümnendist ("Enter the Void" ja "Sügisball"). Lisaks sai vaadatud ka mõnda uuemat filmi, mida polnud varem näinud. Räägiks siis nüüd lähemalt igast ühest eraldi.

Как я провел этим летом (How I Ended This Summer) (7/10)
2 meest töötavad ühel Põhjajäämere üksikul saarel. Mehed elavad sisuliselt isolatsioonis, sest saarelt minema pääseb vaid laevaga, mis sõidab siis, kui olud lubavad. Ilmastik on karm, teisi inimesi pole. Nii ikka mõistus pöörab väheke ära. Tekib konflikt. Psühholoogilises plaanis on äärmiselt põnev jälgida, kuidas tegelased suhtuvad teineteisesse pingelises olukorras. Omaette tähtis tegelane on ka loodus. Tempo on küll enamjaolt aeglane, aga vaatamist on. Kui suudad kontsentreeruda ja tegelastele kaasa elada, saad korraliku elamuse. Tegu on kindlasti väärtfilmiga.

The Road (8/10)
Kogu olustik ja maailma kujutamine sarnaneb paljuski sellega, mida sai nähtud filmis "The Book of Eli". "The Road'is" aga ei rända mitte üksik mees, vaid mehel on poeg ka kaasas. Pidevalt ollakse hirmu all. Erinevad jõugud vägivallatsevad, levib kannibalism, süüa pole õieti. Päris julm olukord. Põhiküsimus seisneb selles, kuidas ellu jääda. Isa püüab poega õpetada hakkama saada. Tema hoolivus paneb ka tegelastele rohkem kaasa elama. Hea, et actioniga poldud liialdatud. Põnevad olukorrad olid realistlikult lahendatud. Hästi tehtud põnevusdraama!

Der siebente Kontinent (The Seventh Continent) (6,5/10)
Jõhker teos - nagu Haneke ikka oskab. Päris huvitav oli see, millise nurga alt kaamera filmis. Algul ei näidatud üldse tegelasti nägusid, vaid nende jalgu ja parimal tagantvaates kogu keha. Enne kulminatisooni oli liialt palju stseene, kus ei toimunud midagi tarka - lihtsalt näidati, kuidas üks pere teeb tavalisi asju. Niimoodi ka emotsioone sisuliselt ei tekkinud. Oli hetki, kus mõtlesin, et lõppeks juba see stseen ära või toimuks midagi erilist. Samas ootusärevus püsis kogu aeg. Oli aru saada, et miski on mäda ja mida aeg edasi, seda rohkem selgus ja ärevamaks olukord muutus. Lõpp aga päästis filmi. Nii umbes viimased 10 minuti jooksul toimunu oli parajalt brutaalne, pingeline, hämmastav, kummaline, häiriv, räige, šokeeriv, võimas ja mida kõike veel. Vaat sulle siis Austraalia reisi ...

Benny's Video (8,5/10)
Üks laps mõrvab teise lapse. Miks ta seda tegi? Ei tea. Mõrvar ise ka põhjust ei ütle. Sellised need Haneke filmid juba on. Tasub vaadata, kuna film on meisterlikult tehtud!

Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (The White Ribbon) (9/10)
Käisin 2. korda vaatamas Hanekese enim auhindu võitnud teost. Film väärib küll ja veel tunnustust! Kirjutasin asjast mai kokkuvõttes.

Paha perhe (8/10)
Soome kino oma tuntud headuses. Sisu on huvitav. Huumorit leidub ka. Mulle kohe meeldivad sihuksed filmid, kus tavalised inimesed proovivad toime tulla igasugu raskete probleemidega. Mis sa siis ikka teed ära, kui poiss läheb käest ära? Pereisa võtab päris omapäraseid meetmeid kasutusele. Korralik draama!

Enter the Void (10/10)
Nii suures ekstaasis pole ma vist ühegi teise kinos nähtud filmi puhul olnud. See Gaspar Noé linateos on niivõrd eriline. Kokku olen näinud filmi 4 korda - mullusel PÖFFil 2 ja nüüd augustis 2 korda. "Enter the Void" linastus Artsises nii režissööri verisoonina (kestvuseks 2:35) kui ka tava- ehk nö kinoversioonina (2:17). Mina vaatasin need mõlemad ära. Eelistan küll pikemat varianti, kuid ei ütleks, et lühemana oleks film eriliselt midagi kaodanud. Muidugi kõige suurema elamuse osaliseks sain esmakordsel nägemisel. Siis oli neid üllatus- ja ootusmomente kõige rohkem. Kirjutasin siis asjast siin ja ei hakka hetkel enam pikemalt jahuma.

Sügisball (10/10)
Käisin muide juba 7. korda filmi kinos kaemas. Seekord oli suurimaks motivaatoriks see, et Õunpuu oli ise kohal ja rääkis oma teosest. "Sügisball" on minu jaoks konkurentsitult parim Eesti film läbi aegade. Ei oskagi paremini seletada fenomeni millegi muuga, kui et mulle lihtsalt meeldivad taolised filmid. Sisuliselt perfektne linateos, kus kõik on paigas: lummav kaameratöö, hästi valitud taustamuusika, hea huumor, kõrge kunstiline väärtus jne. Film on nagu elu ise. Õunpuu mängib osavalt meeleoludega, et see läks mulle väga korda. Minu silmis on üheks suurimaks trumbiks atmosfäär, mis toob oskusklikult välja meie (tegelaste) surutuse tunde ja hinges valitseva pimeduse. Kuidas aga sellest vabaneda? Üks viis on suu puhtaks rääkimine. Üheks mu lemmikstseeniks ongi see, kus Maurer ja ta naine räägivad omavahel avameelselt, mida teineteisest arvatakse. Seal ka filmi parim dialoog.
"Mis mees sa oled? Ainult puhtad pinnad ja eneseimetlus!"

Juuli kinos

2010-08-08T01:23:00.006+03:00

Juulis jõudsin kõigest 2 korral kinno. Kuna blogipidamise algusest saati olen igakuiseid kokkuvõtteid teinud, ei tahtnud ka preagu seda ära jätta. Tegelt oli plaanis rohkem kinos käia. Näiteks ootasin väga filmi nimega "Lourdes", kuid see võeti ootamatult kinokavast maha. Nüüd aga lühidalt kahest nähtud linateosest.

Knight and Day (3/10)
Polnud juba üle kuu aja Hollywoodi kassahitti vaatamas käinud. Mõtlesin, et vahelduseks võiks siis ühe ette võtta. Lavastajaks ju ikkagi James Mangold, kelle tööde hulka kuulub teiste seas "Walk the Line", mis mulle tohutult meeldis. "Girl, Interrupted" on samuti igati korralik teos. Muidugi Mangoldi eelmine film "3:10 to Yuma" näitas, et mees võib olla allakäigutrepil. "Knight and Day" on aga täielik allakäik. See film on veel ajuvabam kui hiljuti linastunud "From Paris with Love". Erinevalt Travolta filmist, siin nii palju nalja ei saa ja toimuv muutub aja jooksul lihtsalt tüütuks. On küll selgelt näha, et põnevuse kruttimisega pole suurt vaeva nähtud, vaid on üritatud teha üks fun movie. Ebaõnnestumine.

Inception (7,5/10)
Ootasin väga filmi ja õnneks ei pidanud pettuma. Mulle tuli filmi vaatamise ajal pidevalt meelde "Shutter Island". On ju mitu suurt ühisjoont neil linateostel. Esiteks Leo. Teiseks on pidevalt õhus küsimus, mis on reaalsus ja mis mitte. "Inception" on aga äärmiselt sisutihe nagu mõni teinegi Nolani teos. Erilist passimist pole. Sündmustik areneb kiiresti. Mõnes kohas oleks tahtnud rohkem süveneda konkreetsesse teemasse, aga juba tuli uus olukord peale. Nolan ajas asja vähe liiga keeruliseks. Mul oli küll vahepeal suuri raskusi, et matsu jagada. Filmi lõpuks oli küll asi selgem. Unenägude maailm oli paeluv ja küllaltki originaalne, aga Nolan oleks võinud veel rohkem fantaasiaga mängida. Liigselt ebarealistlikku märulit oli liialt palju. Üldkokkuvõttes ütleks, et film on hea, kuid mitte super. "Shutter Island" on parem (tean, et enamus arvavad teisiti)!

AUGUST
August tuleb tihe kinokuu. Sel kuul linastub aasta kõige oodatuim linateos - "Enter the Void" - missiis et sai seda mullusel PÖFFil juba 2 korda vaadatud. See on selline film, mida peab ilmtingimata just kinos kaema. Samuti on minu jaoks väga oodatud "The Road", kus üheks peaosaliseks Viggo Mortensen. Huvitav tundub ka Berliini Filmifestivalil auhindu noppinud vene film "Как я провел этим летом" ("Kuidas ma veetsin selle suve"). Kõik need 3 filmi linastuvad Artises. See pole veel kõik. Artises leiab aset ka programm nimega "Michael Haneke filmide retrospektiiv" ja jätkub veel ka "SEKSTETT" 2 Eesti filmiga. Neist programmidest tahaks ka osa saada. "SEKSTETTi" puhul on hea see, et filmi tegijatest on keegi kohal ja räägib juttu. Tänu sellele saab "Sügisball" juba 7 korda kinos vaadatud. Sõpruses tahaks ära näha Soome filmi "Paha perhe". Sõpruses linastuvad valik Korea ühe parima lavastaja Ki-duk Kim'i teosest. Ah, eks head vaatamist ole veelgi!

Juuni kinos

2010-07-05T00:14:00.010+03:00

Juuni oli selline huvitav kuu, et käisin ainult Sõpruses (6 korda!) ja Artises (3). Viimati juhtus selline asi, et ma ei käinud ühe kuu jooksul kordagi Coca-Cola Plazas, tõenäoliselt 2006. aastal. No lihtsalt polnud midagi vaadata. Tegelikult "The Runaways" oli, aga selle kaesin Sõpruses ära. Juuni oli veel ühe fakti pärast eriskummaline. Nimelt käisin ainult ühte äsja suurele ekraanile jõudnud linateost vaatamas - see sama "The Runaways". Ülejäänud filmid olid pärit 2008. aastast või varasemast.

Joheunnom nabbeunnom isanghannom ("The Good, the Bad, the Weird") (5/10)
Tegu on 2008. aasta toodanguga, päritolumaaks Lõuna-Korea. Minu arust oli siin filmis selgelt coolnessiga üle pingutatud. Teos on küll äärmiselt ajuvaba, aga see oligi eesmärk. Paraku pole taolised filmid minu maitse. Lõputuna näivad tulistamissteenid tüütasid ära. Ma saan küll aru, et siin filmis oli palju lahedaid kohti ja ma ise ka muigasin mitmel korral, kuid üldkokkuvõttes jäi sisu liiga nõrgaks. Väga üllatav, et selline film pääses "1001 Movies You Must See Before You Die" 2009. aasta versiooni.
Vals Im Bashir (8,5/10)
Dokumentaalfilm animeerituna on päris huvitav lahendus. Väga hästi teostatud. Lugu on liigutav ja paneb mõtlema, et miks me (inimesed) küll teinekord nii julmad oleme. Valus ja aus film. Taustamuusika meeldis. Eriti meelepärane oli klassikalises stiilis ilusa meloodiaga klaveripalad, mis sobisid hästi kurb-jubedate episoodide taustaks. Tekkiv emotsioon on tugev.
Get Carter (1971) (8,5/10)
Film on pingeline ja küllaltki vägivaldne. On ka head inglise huumorit ja saab näha alasti kaunitare. Meeldib realistlikkus. Siin ei esine sellist tüüpilist thrillerite probleemi, et peategelane pääseb liiga tihti olukordadest, kus ta peaks kindlalt surmalaps olema. Michael Caine on Clint Eastwoodi kõrval üks parimaid näitlejaid mängimaks halastamatut ja karmi kuju. See on kindlasti üks Caine'i paremaid rolle tema pikas karjääris.
Performance (1970) (10/10)
See, juba 40 aastat tagasi kinodesse jõudnud teos, vaimustas mind niivõrd, et tegin eraldi arvustuse. Seejuures nägin filmi esmakordselt.
Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998) (8,5/10)
Guy Ritchie at his best. Hea tempokas põnevuskomöödia. Eriti tugev on just komöödia pool. Film on väga stiilne ja pakub osavalt välja mõeldud lahendusi erinevatele olukordadele. Twiste on äärmiselt palju, kuid need kogu see värk on väga humoorikalt tehtud, ilma liialt labaseks minemata. On palju huvitavaid karaktereid. Selle filmiga said paljud näitlejad tuule tiibadesse, näiteks Jason Statham või Vinnie Jones.
The Meerkats (8/10)
Tore loodusdokumentaal. Sobib väga hästi kogu perele vaatamiseks, samas ei minda liiga lapsikuks. Surikaadid on lahedad loomad. Naermaajavaid hetki oli. Kaameratöö on kvaliteetne. Eriti meisterlikud olid maa all urus filmitud kaadrid. Igati proffesionaalselt tehtud dokumentaalfilm ühest loomaliigist.
The Runaways (6,5/10)
Kui film tehakse muusika tegemisest 70-ndatel aastatel, tahan mina seda näha! Mulle lihtsalt meeldib see ajastu ja siis loodud muusika. Ei ole halvasti meisterdatud linateos, aga lugu jääb vähe kesiseks. Kohustuslikud elemendid - seks, rock ja narkootikumid - on olemas. Üks filmi tõmbenumreid on minu jaoks roll, mida esitas Michael Shannon. Ta mängis crazyt bändi mänedžeri. See mees oli geenius, missiis et hull.

Ainult hulludele ehk halastajaõde (1990) (8/10)
Hea Eesti film. Äärmiselt tore, et lavastaja Arvo Iho oli ka kohal ja rääkis filmi tagamaadest ja olemusest. Sain näiteks teada, et linateos valiti Veneetsia filmifestivali põhivõistlusprogrammi, kuid kahetsusväärsel kombel võeti nimekirjast maha, kuna oli veidi varem ühel teisel Itaalia festivalil juba osalenud. Hea mõtlemapanev teos, mis "kasvab sinu sees" veel mitu tundi pärast lõputiitreid. Käib mäng moraalireeglitega. Seks võib päästa inimelu, kuid mis hinnaga? Kujunduslik külg on hea. Ma mõtlen seda, kuidas olustik oli loodud ja kujutatud. Haigla jättis parajalt kõheda mulje. Unenäod olid stiilselt ja kenasti kunstiliselt kujundatud. Filmi moto on huvitav: "Iga heategu saab karistatud!".

JUULI
Juulis linastub 2 filmi, mida olen väga oodanud. Esiteks Christopher Nolani "Inception". Lavastaja on kõva. Filmis on palju häid näitlejaid: Leonardo DiCaprio, Marion Cotillard, Michael Caine, Ellen Page jne. Ikka tahaks näha ju! Teiseks mullusel PÖFFil juba ära kaetud "Lourdes", mis mulle meeldis väga. See Austria/Saksa/Prantsuse film jättis kuidagi maagilise mulje ja nüüd olekski õige aeg see taas üle vaadata. Peale nende kahe tahaks näha ka Eesti filmiklassikat, näiteks Olav Neulandi lavastatud teost nimega "Corrida". Artises linastuvas sarjas "SEKSTETT - Meeliköitvad stseenid kuues kodumaises versioonis" saab näha mitmeid vanu häid Eesti linateoseid. Kindlasti tuleb ka Sõpruses midagi ägedat.

Performance

2010-06-12T01:29:00.008+03:00

"Performance" on küllaltki ebatavaline linateos, eriti veel tolle ajastu kohta. Seda võib pidada kultusfilmiks, mis valmis iseenesest juba 1967. aastal. Olles äärmiselt erakordne ja hullupöörane, ei suudetud aga algul filmi levisse lasta ja nii lükkus see 3 aastat edasi. Linastusaastaks jäigi 1970.

"Performance" sarnaneb mitme külje pealt samuti kultuslikku mainet omava filmiga "Requiem for a Dream". Mõlemas on üheks tähtsaks osaliseks narkootikumid. Mõlemas filmis saab näha tegelasi, kes kogevad narkouimas fantaasiarikkaid nägemusi, mida on väga kihvtilt ja kunstipäraselt kujutatud. Käib mäng fantaasia ja tõelisuse vahel. "Performance" ei sisalda küll nii palju depressiooni ja kannatusi. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks sisu koha pealt väga helge ja maheda teosega. On verd ja päris palju vägivalda. On ka seksi ja paljast ihu.

Kaameratöö on meelihaarav ja kohati ebatavaline. Mitmes kohas kasutatakse sellist varianti, kus pilt hüppeliselt ja järsult läheneb või siis kaugeneb tegelasest/sündmuskohast. Paiguti kaamera nagu ujuks ringi, kuigi ei olda vees. Mängitakse ka värvidega - ühtäkki muutub kõik rohekaks või siis must-valgeks. Seda kõike on tehtud maitsekalt. Montaažitrikid ja tavareegleid eirav kaameratöö ajavad vaataja isegi segadusse, kuid vaatemäng on see-eest jube äge. Elamusele annab palju juurde ka oskuslikult valitud taustamuusika. Mõned laulud esitab Mick Jagger.

Peaosalist mänginud James Fox on kahtlemata suurepärane. Väga huvitava rolli on aga saanud Mick Jagger, kelle mängitud tegelane on terve aja narkouimas, ajades suht segast juttu. Jagger teeb tegelikult veelgi silmapaistvama soorituse, kui Fox.
"Performance" on fantaasiarikas ja kunstipärane kvaliteetteos, mida soovitaks küll kõigil filmigurmaanidel ära kaeda. Kui sulle meeldis "Requiem for a Dream", siis peaks ka see linateos väga hea elamuse pakkuma. Mind köitis "Performance", nii et vähe pole!

10/10

Mai kinos

2010-06-07T01:19:00.012+03:00

Mais käisin 9 korda kinos. Seejuures jaotusid erinevate kinode külastamisarv väga ühtlaselt: Artises, Solaris Kinos ja Coca-Cola Plazas sai kõigis võrdselt 2 korda käidud ekraaniteoseid vaatamas, Sõpruses aga kõige rohkem ehk 3 korda. Sõprusest ongi võibolla saamas kõige enam külastatav kino minu poolt. Seal on mitmeid huvitavaid programme. Mais oli näiteks John Cassavetese filminädal, millest minagi osa sain. Räägiksi nüüd kõigist aasta 5. kuul kinos nähtud filmidest.

Iron Man 2 (4/10)
Alustuseks midagi positiivset. Scarlett Johansson on seksikas ja tema tuupiandmist oli tore vaadata. Robert Downey Jr. on lahe kuju ja talle sobib väga hästi see osa. Mickey Rourke on äss. Sam Rockwell ja Gwyneth Paltrow tõestavad, et on väga head näitlejad (nad küll ei hiilga selles filmis). Käisin "Iron Man 2" Cinamonis vaatamas, kus tänu headele kõlaritele oli heli väga hea. Mida siis veel? Natuke sai nalja ka. Mõni koht oli visuaalselt päris efektne. Aga muidu täiesti mõttetu film minusuguse jaoks. 3. osa raudselt enam vaatama ei läheks. Teadsin ette, et pole minu teetass ja seega ei pettunud.

A Nightmare on Elm Street (3/10)
Sitt õudukas. Rohkem pole midagi öelda.

Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (9/10)
Lapsed, lapsed, mis te teete? Alati, kui mingi jama on toimunud, on küla lapsed platsis uudistamas. Kes on ikkagi jubedate sündmuste taga? Jääb õhku mitmeid küsimusi. Ennekõike on tegu draamaga. On loodud realistlik pilt inimeste olemuse kohta. Filmi üheks põhiliseks teemaringiks on süüdlase otsimine. Kõik me pole ju pailapsed. Näidatakse, millised perverdid/värdjad meie hulgas viibivad. Elu juba on selline. Halbu tuleb karistada. Paraku halbade leidmine pole lihtne ja paljuski sellepärast me kannatamegi. Jutustamisstiil on nauditav. Pinget kruvitakse oskusklikult. "Das weisse Band" haarab sind tugevalt endasse, et 2 ja pool tundi mööduvad kiirelt. Karm film. See on kõike muud, kui kerge meelelahutus. Tehtud äärmiselt professionaalselt ja käsikiri on vägagi mõistusepärane. Tõeline meistriteos.

The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans (7/10)
Nic Cage'i poolt kõva sooritus. See on selle mehe show. Näitlejatööd on üldse suhteliselt head. Karakterid on värvikad. Linna sünge atmosfäär on hästi loodud. Ei saa öelda, et film hiilgaks sisukuse poole pealt, aga polnud hullu. Sisu poole pealt tüürib film ühes suunas, kuid seda üllatavam oli lõpplahendus. Ei hakka siinkohal spoilerdama. Mind vähemalt lõpp üllatas.

Shadows (7/10)
See on indie-kino klassiku John Cassavetese lavastajadebüüt aastast 1959. Saab hea põgusa ülevaate 50-ndate elust. On rassiprobleeme, on pingeid inimeste vahel, on toredaid hetki. Normaalne film :).

Faces (7/10)
Sõrpruses olnud eriprogrammi käigus käisin vaatamas veel üht Cassavetese filmi. "Faces" esilinastus aastal 1968. Film räägib ühe abielu lõpust. Kui oled aastaid ühe naisega abielus olnud, tekib ikka soov uue järele. Mõni ei suuda ahvatlustele järele anda. Kui on õnnetu abielu, siis miks ka mitte. Filmi põhisõnumiks võiks isegi olla see, et elu tuleb nautida. Täitsa hea film tolle aja Ameerika elustiilist.

Robin Hood (6/10)
Ei midagi hiilgavat. Filmi algusosa täitsa meeldis. Vaatemäng oli vägev ja ka huvitav. Minu arust pingutati eepilisusega üle. Kõik need suured sõna ja teod ei mõjunud suurtena. Jättis nagu võltsi mulje. Ei, aga meelt sai lahutatud ja ega siis kõik filmid ei peagi tõsiseltvõetavad olema.

A Serious Man (8,5/10)
Käisin 2. korda kaemas Coenite viimast filmi. Meeldis sama palju. Seda meistriteost peab lihtsalt mitu korda vaatama. Kirjutasin filmist eelmise kuu kokkuvõttes.

Go Get Some Rosemary (7,5/10)
Kurb/tore film. Tekitab vastakaid emotsioone. Ka rusuvas olukorras suudetakse näole naeratus manada. "Naer läbi pisarate" võikski olla filmi moto. Tegu on vägagi inimliku filmiga ja peategelasele on raske mitte kaasa elada. Ainus asi mis natuke häiris, oli amatöörlikkus. Näitlejad polnud professionaalid. Aga muidu igati armas film!

JUUNI
Juuni parimaks asjaks kinomaastikul on Sõpruses toimuv "Briti gängsterite" nädal, mille käigus näidatakse 7 legendaarset ühendkunignriiklaste tehtud linateost. Kindlasti tahaks ära vaadata sellised teosed: "Lock Stock and 2 Smoking Barrels" (1998), "Get Carter" (1971) ja "Performance" (1970). Juunis on juba vaadatud 2 filmi 2008. aastast: palju auhindu võitnud animeeritud dokumentaal "Vals Im Bashir" ja koerealaste komöödia "The Good, the Bad, the Weird". Nendest räägin järgmise kuu kokkuvõttes kindlasti. Siis huvitab mind veel üks film 2008. aastast - "The Meerkats". See on dokumentaal surrikaadidest. Mulle meeldivad loodusfilmid. Popkornikaid pole juunis kavas vaadata. Näiteks "The A-Team" jätab täiesti külmaks.

Aprill kinos

2010-05-02T22:38:00.006+03:00

Naljakuul oli 2 väga meeldivat sündmust. Esiteks Sõpruse kinos saab taas filme näha. Muidugi käisin ka mina seal ära. Teiseks linastus lõpuks kauaoodatud Coenite uusim teos "A Serious Man". Vahepeal oli see ju kinokavadest maha võetud. Siinkohal tuleb tänada mu lemmikkino, mille nimeks Artis. Samas sai ka Plazat ja Cinamoni külastatud. Aprillis jõudsin kinno ekraaniteoseid nautima 6 korral. Mida head siis nägin?

Edge of Darkness (6,5/10)
Veidi üle keskmise põnevik. Õnneks ei olnud liigselt ajuvabasid tulistamisstseene, kus "pahad" laseks nagu meelega "heast" mööda. Mel Gibson kandis oma rolli kenasti välja. See mees on lihtsalt äss. Teatud hetkel muutus film liialt komplitseerituks. Kärab küll!

Punane elavhõbe (7,5/10)
Äärmiselt tempokas ja teguderikas film. Eesti linateose kohta üllatavalt tempokas. Leidub palju tulistamist, peksmist, mõrvasid, verd, tagaajamist, vägistamist, röövimist, vanglast põgenemist nagu tõelises trilleris tavaliselt ikka. Minu jaoks on "Punane elavhõbe" parem, kui ükskõik milline Van Damme märul. Tore oli vaadata häid Eesti näitlejaid - P. Oja, L. Ulfsak, J. Ulfsak, M. Malmsten - nad teevad endiselt oma tööd suurepäraselt. Pluss lisaks tegi vägeva soorituse Kristjan Sarv, kes mängis erilist jõhkardit. Tema mängitud tüüp tegi vaeseomaks või siis lihtsalt lasi maha päris palju tegelasi. Huumorit jagus ka. Selle eest hoolitsesid enim Lembit Ulfsaki ja Kristjan Sarve rollisooritused. Mis jäi aga puudu? Tõelist põnevust jäi väheks. Peategelaste puhul oleks tahtnud rohkem taustast kuulda ja neid vähe rohkem tundma õppida. Ükski tegelane väga südamelähedaseks ei muutunudki. Muidu hea film!

The Ghost Writer (7/10)
Igati hästi tehtud film. Kindlasti ei kuulu see Polanski tippteoste hulka. Korralik põnevik haaravate episoodide ja huvitavate sisupööretega. Kuna mulle suuresti poliitika teemal põhinevad filmid ei köida niivõrd, siis hinne ka pole kõige kõrgemate killast. "7/10" tähendab, et tegu on lihtsalt hea teosega.

Green Zone (8/10)
Üks viimase aja parimaid sõjafilme. Minu arust parem, kui meeletul hulgal auhindu saanud "The Hurt Locker". Greengrass lihtsalt oskab põnevikke teha! Viimast Bourne'i filmi ja "United 93" võib sisuliselt pidada oma žanri tippteoste hulka. Lugu on küllaltki konkreetne ja tempokas. Sisu on väga asjalik, mitte ajuvaba nagu suur osa Hollywoodi actionfilme. Film on ka üllatavalt tõetruu - kogu see massihävitusrelvade otsimise ja Iraagi sõja alustamise põhjenduste teema. Vaatajale näidatakse päris palju ameeriklaste tehtud blacki ja üleannetut käitumist. Meediale jagati päris parajalt valeinfot. Mis on siis täielik tõde? Kas Bush ise oli süüdi kogu selles jamas? "Green Zone" on jällegi selline linateos, mida tuleks kindlasti just kinos vaadata. Kaameratöö ja heli (vaatasin filmi Cinamonis, kus helisüsteem on väga tasemel) olid väga nauditavad.

Calamari Union (7/10)
Sai siis käidud taasavatud Sõpruse kinos. Trepikoja seinad ilusti roheliseks värvitud. Värske värvi lõhnagi oli väheke tunda (trepikojas, mitte saalis!). Väga omapärane teos Aki Kaurismäkilt. 15 Franki nimelist tüüpi käivad linna peal ringi ja teevad lollusi. Film oli vaimukas. Naljakas oli see, kuidas nad pidevalt üksteist Frankiks kutsusid (kõik olid ju Frankid). Üks dialoog nägi välja umbes nii:
Frank: "Tere Frank! Ega sa ei tea, kus Frank on?"
Frank: "Ei tea, Frank!"
Kummaline, aga tore film.

A Serious Man (8,5/10)
Lõpuks sai kauaoodatud kaunikene Coeni-vendade teos nähtud. Nende 2 eelmist filmi ("Burn After Reading" & "No Country for Old Men") olid niivõrd suurepärased, et loomulikult vendade järgmine film tekitas äärmiselt suurt huvi. Mina jäin antud linateosega rahule. Võib öelda küll, et Coenid on oma tuntud headuses. Juba atmosfäär ja visuaal iseenest on vaatamist väärt omaette nagu vendade õnnestunumates filmides ikka tavaliselt. Sisu on küllaltki filosoofiline. Üheks filosoofia kõrghetkeks oli see hambaarsti lugu (muidugi pead olema filmi näinud, et mõista mu juttu preagu), mis nagu esmapilgul tundus mõttetu. Lahti seletatuna aga andis see lühilugu väga hea tõepärasuse: teinekord pole vaja kõike teada, vaid tuleb leppida arusaamatusega/saladusega. Stiilne kvaliteetfilm. Coenite austajatele loomulikult kohustuslik!

MAI
Aasta 5. kuul jõuab kinodesse samuti üks kauaoodatud ekraaniteos - "Das weisse Band" ("The White Ribbon"), mis linastus ka viimasel PÖFFil. See Euroopa film on võitnud kamaluga auhindu ja lihtsalt peab suurepärane olema! Päris hea võib olla ka Werner Herzogi "The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans", kus peaosas ei keegi muu, kui Nicolas Cage. Potensiaalsetest suurtest kassahittidest pakuvad enim huvi "Nightmare on Elm Street" ja "Robin Hood". Ei usu, et need üllatavad, aga tahaks vähemalt ära näha. Kindlasti pakub ka Sõprus midagi huvitavat.

Märts kinos

2010-04-04T21:57:00.017+03:00

Aasta 3. kuul õnnestus kinos kaeda 9 filmi. Märtsi parimaks asjaks kinomaastikul oli Artises aset leidnud USA filmide nädal alapealkirjaga "Läksin Ameerikasse!". Selle raames nägin ära 4 linateost: "Amreeka" (2009), "Stranger Than Paradise" (1984), "In America" (2002), "America, America" (1963). Lisaks sai vaadatud ka mõnda Hollywoodi tükki, aga ka 1 Eesti ja 1 Prantsuse linateost.

Shutter Island (8,5/10)
Käisin 2. korda oma lemmikrežissööri Martin Scorsese uusimat teost kaemas. Film on tõeliselt hea. Kirjutasin sellest juba veebruari ülevaates.
Fantastic Mr. Fox (3,5/10)
No ei ole minu maitse, tehke, mis tahate! Mulle lihtsalt ei lähe peale Wes Andersoni stiil. Näiteks "The Darjeeling Limited" oli jama minu arust. Sain küll naljadele pihta, aga vot ei ajanud eriti naerma. Tegelt omas žanris on tegu heal tasemel teosega. Ma ise olen lihtsalt nii rumal, et ei mõistnud seda headust.
Lumekuninganna (6/10)
Mingi hetkeni sai filmi pidada heaks, aga nii kuskil poole peal hakkas ära vajuma. Alguse poole oli kõik nii öelda uus ja huvitav: kogu see maja jäätumine, poisi ja naise suhte väljaarenemine, naise käitumise põhjus. Teatu aja möödudes hakkas asi lihtsalt venima ja värskus kadus. Helena Merzin tegi kahtlemata tugeva rollisoorituse ja oligi ehk parim valik peaossa. Üldmulje võiks võtta kokku ühe sõnaga: keskpärane.
Amreeka (9/10)
USA filmide nädala avafilm. Tõsiselt hea, just mulle sobiv draama. Ema kolib oma pojaga Palestiina aladelt Ühendriikidesse leidmaks sealt paremat elu. Asi pole aga nii lihtne. Esiteks on probleeme töökoha leidmisega ja nii algavadki kannatused. Peategelaste võitlus hea elus hakkama saamise nimel läks hinge küll. Lisaks oli ka parajas koguses huumorit.
Stranger Than Paradise (7,5/10)
See 1984. aastal valminud film tegi kuulsaks kultuslavastaja Jim Jarmuschi. Film on hea, parajalt muhe. Jarmuschile kohaselt on põhitrumbiks stiilsus. Lugu ise kulgeb rahulikult, ütleks isegi, et liiga rahulikult. Dialoogid on vaimukad. Puudu jäi erilisusest, mis teeb hea filmi väga heaks.
In America (10/10)
Seda linateost olen juba varem korra näinud. Tegelikult film toimis tõeliselt vaid esimesel korral. Siis ei teadnud midagi ette ja ootasin kogu aeg huviga, mis juhtub edasi. Üliheade mälestuste pärast, mida kogesin esimesel vaatamisel, annaks ikkagi maksimumhinde. Tegu on tüüpilise draamaga eluraskustega toimetulemisest, aga filmi võib paigutada selle žanri tippteoste hulka.
America, America (6/10)
USA filmide nädalal ei saanud mitte vaatamata jätta Elia Kazani kuulsat 4-le oscarile kandideerinud linateost. Ei köitnud piisavalt. Peategelase meeletu Ameerika hullus ei olnud piisavalt põhjendatud, mistõttu ei suutnud kaasa elada tema suurtele pingutustele USA-sse jõudmiseks. Minu arust see peategelane Stavros oli üks paras jobu. Tema absurdne ja isegi idiootlikuks kalduv Ameerika ihalus hakkas mingil hetkel täiesti ära tüütama. Ma saan aru, et film on eepiline ja seda võib pidada klassikaks, kuid ei saanud seda õiget elamust. Kindlasti ei pea ma ka antud teost halvaks (see kajastub ka hindes). Teab-mis igav ei hakanud kordagi. 3 tundi möödusid tegelt üllatavalt ruttu.
I Love You Phillip Morris (7/10)
Vahelduseks õnnestus kumminäol Jim Carrey'l ka üle keskmise komöödiasse sattuda. Tegelt ma annaks hinnanguks "hea". Oli päris mitmeid nalju, mille üle sai korralikult naerdud. Jim Carrey kohta ei saa öelda ühtegi halba sõna - mees on omas elemendis ehk teeb huumorit ja hästi teeb. "I Love You Phillip Morris" on selgelt parem kui eelmine laineid löönud geikomöödia "Brüno". Eriti meeldis mulle filmi algusosa - seksistseenid olid ülikoomilised. Negatiivse asjana võiks välja tuua dramaatilised armastus- ja haletsusstseenid. Need lihtsalt ei töödanud sellises filmis. Hea komöödia!
Le concert (6,5/10)
Sellest filmi jääb enim meelde see, et Mélanie Laurent on imeilus. Aga muidu oli täitsa tore film. Tegemist on puhta komöödiaga (mõned dramaatilised hetked siiski olid). Põhinaljad on äärmised liialdused venelaste eluolu/olemuse üle. Näiteks sai naljatletud venkude joomalembuse, aga ka kommunismi austamise üle. Neid teemasid oli tegelikult palju, mille üle tehti huumorit. Klišeesid jagus. Unustada ei saa ka ilusat Tšaikovski muusikat.

Aprill tõotab tulla väga kehva filmivalikuga kuu kinos. Suuremat huvi äratavad vaid 2 linateost. Esiteks Mel Gibsoni tagasitulek näitlejana ehk "Edge of Darkness", mis on praeguseks hetkeks juba nähtud. Teiseks uus Eesti film "Punane elavhõbe", mis tundub olevat väga hea. Muidu Acme Filmi koduleht näitab, et aprilli viimasel päeval jõuab suurele ekraanile ka vendade Coenite "A Serious Man", aga ühegi kino veebileht seda ei kajasta. Mõned kuud tagasi oli juttu ju sellest, et levitaja ei soovi Eestisse koopiat saata. Ma arvan, et Acme on lihtsalt unustanud linateose varsti linastuvate filmide nimekirjast maha võtta. Mina ise tahaksin jubedalt Coenite uusimat filmi kinos näha. Kui "A Serious Man" siiski jõuab suurele ekraanile, oleks muidu väga nigel aprill kohe päästetud.

Veebruar kinos

2010-03-06T21:12:00.010+02:00

Veebruari saldoks jäi 9 filmi. Tänu Scorsesele ja dokumentaalfilmile oli suht normaalne kuu.

Brothers (8/10)
Hea draama. Ma üldiselt küll treilereid ei vaata enne filmi nägemist, aga seekord olin juhtunud seda nägema. See reetis nii palju, et teadsin filmi esimeses pooles olevaid põhisündmusi ette. Selle tulemusena jälgisin suht tuimalt aset leidnud emotsionaalseid sündmusi ja erilisi ootamatusi ei toimunud. Pärast suurt sisupööret (ei hakka igaks juhuks spoilerdama) filmi keskosas, läks asi põnevaks ka minu jaoks. Kulminatsioon oli hästi välja mängitud. Kui üht peategelast mänginud Tobey Maguire ei hiilanud väga enamuse ajast, pingutades kohati üle, siis lõpuosas sai ta nagu hoo sisse. Nüüd tuleb spoiler! Stseen, kus ta tõeliselt plahvatas ja hakkas laamendama, oli tõesti suurepärane ja Tobey tegi ülihea soorituse. Spoileri lõpp. See konkreetne stseen varastas filmi, kui nii võib öelda. Taoliste episoodide pärast ma draamasid ka armastan. Lisaks peab ära mainima, et lapsnäitlejad olid väga head, eriti Bailee Madison.

De ofrivilliga (7/10)
Kui filmi tutvustuses oli mainitud RoyAnderssonlikku lähenemisviisi, siis hakkasin lootma, et tuleb midagi "Du levande" ("Teie, kes te elate") sarnast. Siiski ainus põhisarnasus nende kahe linateose vahel on see, et mõlemas on palju tegelasi, kellest ükski ei saa palju ekraaniaega. Puudub aga Roy Anderssoni lummavalt stiliseeritud olustik. "De ofrivilligat" jälgid nagu dokumentaalfilmi. Lavastaja kätt on vähe tunda. On näha palju improviseerimist. Peaaegu kõik näitlejad on amatöörid ja mõned rollisooritused jätsid veidi soovida. Samas jälle on sisu nii eluline ja realistlik, et tore kohe. Tegelased on omamoodi huvitavad. On pinget pakkuvaid olukordi. Üldkokkuvõttes üle keskmise film.

It Might Get Loud (9/10)
Mulle meeldivad dokumentaalid rockmuusikast. Filmis leidub palju huvitavat infot kitarri mängimise, aga ka rockmuusika ajaloo kohta. Mõnus oli vaadata, kuidas 3 kitarrilegendi loovad kooos ja eraldi tõelist helikunsti. Naudingule aitas palju kaasa loomulikult see, et mulle endale läheb korda ka just selline muusika. Ma pole siiani küll olnud "The White Stripes'i" suur austaja, kuid Jack White jättis eriliselt sümpaatse mulje!

The Limits of Control (5/10)
Sisu oli liiga igav. Toimus liiga vähe. Mis mulle meeldis, oli stiilsus ja salapärasus. Peategelase - ilma nimeta üksildase mehe - müstilisus, stoilisus ja rahulikkus oli niivõrd stiilselt välja mängitud. Isaach De Bankolé oli tõesti hea! Kogu filmi aja püsis minus ootusärevus, et kas toimub midagi suurt. Loo edenedes ärevus vähenes ja midagi vapustavat ei toimunudki. Tore oli näha "Enter the Voidis" naispeaosa mänginud Paz de la Huerta't. Suurtest nimedest Tilda Swinton ja Bill Murray mängisid hästi väikseid kõrvalosi ja eriti silma paista neil ei õnnestunud. Iseenest "The Limits of Controli" teostus oli hea, peaosaline tegi suurepärase rollisoorituse, aga sisu jäi üksluiseks.

From Paris with Love (5,5/10)
Uskumatu, aga ma tegi sellise filmi kohta eraldi arvustuse. Travolta rokib!

The Lovely Bones (6/10)
Reaalses maailmas toimunu oli väga huvitav ja hästi teostatud. Paiguti on küll emotsionaalsusega liialdatud. Aga see teine (vahepealne) maailm oli liiga totter, olles visuaalselt kohati ilus, aga ka ülepingutatud elementidega. Balanss kahe maailma vahel jätab soovida. Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis kurikaela mänginud Stanley Tucci't ja peategelast mänginud Saoirse Ronan'i tuleb kindlasti kiita! Tucci poolt esitatud rõve jõhkard oma käitumisega on vaatamistväärt omaette.

Chéri (4,5/10)
Ei pakkunud eriti midagi. Mind kohe kuidagi ei veennud kahekümnendate keskpaigas oleva mehe (Rupert Friend) kirg ja meeletu armastus kuskil 50-aastase naise (Michelle Pfeiffer) vastu, aga sellele oligi film üles ehitatud. Pfeiffer ei ole enam välimuselt veetlev. Asi kiskus liiga läilaks ka. Vähemalt lõpp oli normaalne.

Shutter Island (8,5/10)
Kuna Scorsese on mu lemmiklavastaja, siis ootasin väga seda linateost ja õnneks ei pidanud pettuma. Päris hull/pöörane film. Visuaalid oli kenad. Sünge ja ka õõvane olustik oli oskuslikult kujundatud ja üles võetud. Tehnilise poole pealt ei saa millegi üle norida. Sisu koha pealt meeldis see, et oli palju ootamatusi. Mina vähemalt küll ei osanud oodata sellist lõpptulemust nagu oli. Sisu oli küllaltki keeruline ja ajas kohati segadusse. Väga hea on see, et "Shutter Island" pani pingsalt kaasa mõtlema. Põhiküsimuseks oli: "Mis on tõelisus ja mis on kujutelm?". Lõpuks selgus kõik. Võimas film ikkagi. Märtsi alguses sai juba 2. korda vaadatud.

Diario de una ninfómana (6/10)
Filmis näidatakse palju seksi ja paljast ihu, kuid pornofilmist on asi kaugel. Sisukus on täitsa olemas. Oli stseene, mis isegi võlusid pinge ja emotsiooniga. Sisu oli siiski liialt ebaühtlane ja tasemelt kõikuv. Leidus küll päris häid dialooge ja paeluvaid hetki, kuid oli ka igavamaid episoode. Peategelast mänginud Belén Fabra on kahtlemata kena ja seksikas ja peaks meestele meeldima! Filmil on point täitsa olemas ja see pole sugugi paha: naudi elu ja seksi nii palju, kui hing ihkab. Vähemalt mina sain sellest nii aru.

MÄRTSIST KA

Aasta 3. kuul kinno jõudvate filmide virrvarr ei jäta just ülihead muljet, aga kindlasti tahaks ära vaadata selliseid teoseid:
* "I Love You Phillip Morris" - vana hea Jim Carrey ikkagi :) (alates 05.03.)
* "Fantastic Mr. Fox" - tahaks ka näha, miks seda teost nii palju kiidetud on, kuigi ei ole nagu minu teetass (alates 12.03.)
* "The Ghost Writer" - millega see (kuri)kuulus Roman Polanski nüüd siis on hakkama saanud? (alates 19.03)
* "Le Concert" - tundub olema tore film ja pealegi saab taas näha Melanie Laurent'i (alates 26.03.)

P.S. Vastake ka lehe vasakus ääres olevale uuele küsimusele, kus tahan teade, mis on Tallinna parim kino.

From Paris with Love

2010-02-24T21:10:00.002+02:00

Veel nädal tagasi polnud mul mõtteski toda linateost kinno vaatama minna, veel vähem sellest ka hiljem kirjutada. Näed siis, mida elu võib pakkuda. Minu filmi maitset mingilgi määral tundvad inimesed kindlasti arvavad, et hakkan hirmsasti maha tegema filmi. Asi nüüd nii hull ka pole. Pärast pingelist töönädalat (eelmisel reedel) sobis "From Paris with Love" tegelikult suhteliselt hästi, et aeg maha võtta ja töömõtetest vabaneda.

See on selline film, kus ei pea pingsalt kaasa mõtlema. Nagu arvata võis oli sisus labasust ja liigset ajuvabadust nagu iga taolistes actionpõnevikes. Kellele meeldib, kui filmis on äärmiselt palju tulistamist, tagaajamist ja üldse actionit, siis see linateos on ideaalne neile. Polegi ammu nii meeletus koguses kõmmutamist näinud ühes filmis. Ma pole ka eriline actionmärulite austaja.

Kui aus olla, siis sarnaseid actionit täis möllufilme on juba tuhandeid tehtud. Midagi eriti üllatavat polnud. Peamine põhjus, miks seda filmi võiks vaadata minusugune rohkem draama austaja, on Travolta rollisooritus. Juba ta välimus ajas naerma - kiilaspea ja uhke rõngas kõrvas. Üleüldse on Travolta lihtsalt lahe vana. See roll (Charlie Wax) sobis talle nagu rusikas silmaauku - äkilise loomuga, karm, piisavalt ülbe, aga ka sarmikas macho-mees, kes tapab põhimõtteliselt kõik talle ette jäävad "pahad". Film võib küll sisult liiga labane olla, aga peaaegu kogu Charlie Waxi suhu pandud tekst ajas suu muigele. Mind üllatas, et huumor oli nii hea. Võibki öelda, et žanri poolest on tegu tõupuhta actionkomöödiaga.

Teist väga olulist osa (Charlie Waxi paarimeest) mänginud iiri näitleja Jonathan Rhys Meyers ei teinud midagi erilist, vaid oli pigem kohatäiteks särava Travolta kõrval. Iirlasele ei sobinud üldse see roll. Ütleks isegi, et Meyersi sooritus oli väga nõrk, kuigi ta ju ei ole kehv näitleja. Näiteks filmis "Match Point" tegi ta ju korraliku rolli. Kui nüüd veel teistest näitlejatest veel rääkida, siis kindlasti jäi enim meelde Kasia Smutniak. Põhjuseks tema imekaunis välimus. Pani hormoonid kohe möllama. Filmi vaatamise ajal mõtlesin küll, et näen maailma kõige ilusamat naist :P.

Ma pole suures vaimustuses, kuid meelelahutuse ja argielu vahelduse saamise mõttes täitis filmi vaatamine oma eesmärgi. Soovitus ka: "lülitage oma aju välja" enne filmi vaatamist. Travolta rokib!

5,5/10

Jaanuar kinos

2010-02-07T01:56:00.007+02:00

Aasta esimesel kuul õnnestus käia 8 kinoseansil. Teiste seas sai vaadatud 2 dokumetnaali ja 1 Rootsi filmi. Mida siis nägin?

The Cove (9/10)
Film oli selline nagu ootasin: äärmiselt huvitav, mõtlemapanev, šokeeriv. Oli palju asjalikku infot nagu heale tõsisele dokumentaalteosele kohane. Vahepeal muutus olukord sama pingeliseks nagu päris põnevusfilmis. Film kandideerib ka oscarile. Suurepärane dokk!

Bright Star (4,5/10)
See linateos tõestas taas, et romantilised kostüümidraamad ei paku mulle midagi. See žanr ei ole lihtsalt minu jaoks. Sisu jäi liiga läägeks. Tõtt öelda hakkas vahepeal ka igav. Filmis on palju luule ette lugemist, kuid see kukkus kuidagi kahvatult välja. Ise pole ka suur poeesiafänn. Kuna panin hindeks "4,5/10", siis siiski midagi natukenegi head pidi filmis olema. "Bright Stari" peamisteks eelisteks võiks pidada suurepärast kaameratööd ja kauneid looduskaadreid. Nalja sai ka. Soovitan filmi soojalt kõikidele naisterahvastele!

The Imaginarium of Doctor Parnassus (8/10)
Sai teist korda vaadatud seda kihvti Terry Gilliami linateost. Kuna mu ülespandud küsitluses sai just see film kõige rohkem hääli, on mul kavas kirjutada varsti ka eraldi arvustus. Seega praegu ei ütle rohkem midagi.

OceanWorld 3D (7,5/10)
See, mida vaataja näeb, on väga vaatemänguline ja tänu 3D-le ka päris efektne. Ainus asi, mis mind häiris, oli liiga lapselik jutustamisviis. Tegelikult ongi ju "OceanWorld" mõeldud kui kogupere film. Teaduslikku juttu oli küllaltki vähe. Informatiivsuse koha pealt sai kõvasti pettutud. Selles mõttes ei ole tegu klassikalise loodusdokumentaaliga. Üldiselt sain hea elamuse! Küll see veealune maailm on ikka liigirohke ning täis igasugu huvitavaid ja omapäraseid elukaid.

Sherlock Holmes (6/10)
Tüüpiline massidele mõeldud action-komöödia. Paiguti väga lahe ja humoorikas, paiguti totter. Minu arust on see linateos vähe liiga tormakas. Kohati toimub liiga palju ja liiga kiiresti. Muusika oli OK, selline lustlik, aga mitte liiga lurr. Ei ole küll sääraste filmide fänn, aga tunnistan, et meelt sain ikka lahutatud. Robert Downey Jr. särab!

The Book of Eli (7/10)
Üllatavalt hea film. Kaameratöö on nauditav ja hallikas/pruunikas miljöö oli lihtsalt võluv. Sisu koha pealt ei ole tegu just väärtfilmiga. Eks seal oli vähe tobedust ja loogikavastaseid pääsemisi, mis on taolistele kassahittidele kohased, aga õnneks mitte häirivalt palju. Siiski vahel on ju tore jälgida, kuidas pahad saavad nuuti. Mis näitlejatesse puutub, siis peab mainima, et Denzel sai endale just väga sobiva rolli. Tema poolt esitatud šarmantne ja üldiselt rahulik kuju on lihtsalt nii stiilne ja vaatamist väärt omaette. Muidugi Mila Kunis on imeilus!

Män som hatar kvinnor (6,5/10)
Üldjoontes tavaline kriminull. Üks inimene on müstilisel kombel ära kadunud ja seda hakatakse uurima. Asja teeb aga eriti keeruliseks see, et sündmus toimus mitukümmend aastat tagasi. Tehniliselt on Rootsi film täiesti tasemel. Põnevust ja ootamatuid sisupöördeid leidub. Kriminulli sõpradel peaks kindlasti huvitav olema.

Up in the Air (8/10)
Tegu on parima filmi oscari favoriitide hulka kuuluva teosega. Hea film ka minu arust. Peategelane Ryan Bingham on huvitav tüüp, kes ei tunne vajadust oma kodu järele ja kelle põhitööks on inimeste vallandamine. Mehel on aga omad eesmärgid ja küllaltki omapärane maailmavaade. Filmi põhiliseks teemaderingiks on üksildus versus suhted ja abielu. Kuidas võib mõjuda tuttavaks saamine imelise naisega? Kas põhimõtted ja vaade elule muutuvad? "Up in the Air" on väga sisukas ja aus film. On palju teravmeelset huumorit, aga ka mõtlemapanevat dramaatilisust. Clooney väärib oma rolli oscarile kandideerimist küll.

LÜHIDALT VEEBRUARIST

Küünlakuul pakuvad enim huvi sellised filmid:
* "De ofrivilliga" - veebruari oodatuim teos (hetkeseisuga juba nähtud)
* "Brothers" - karm draama nagu mulle meeldib (hetkeseisuga juba nähtud)
* "It Might Get Loud" - dokumentaalfilm rokkmuusikast on minu teetass (alates 05.02.)
* "The Limits of Control" - kui ta juba PÖFFil linastus programmis "13 valitud teost", peab filmis midagi erilist olema (alates 12.02)
* "Chéri" - Stephen Frears võib üllatada ("High Fidelity"!) (alates 19.02)
* "Shutter Island" - Scorsese on minu lemmiklavastaja (alates 26.02)

Kino peab saama! :)

2009. aasta top 10 filmid kinolevis

2010-01-25T01:02:00.015+02:00

2009. aastal sain osa 104 kinoseansist (eelmine aasta 105): 66 leidsid aset Coca-Cola Plazas, 24 Sõpruses, 7 Cinamonis, 4 Artises, 2 Kosmoses ja 1 korra jõudsin ka Kinomajja. Valik oli mitmekesine. Nii nagu eelneval kahel aastal, mil blogi olen pidanud, tegin ka seekord top 10 edetabeli kinos nähtud uute linateoste kohta. Siin see on!

1. "Enter the Void"
Ülivõimsalt aasta parim ja erakordseim kinoelamus. Pealegi ma ei osanud filmilt midagi oodata ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Võib öelda küll, et ma pole nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polegi nagu film. See on midagi enamat. See on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Kaameratöö koos eriefektidega ja suurepärase montaažiga pakuvad äärmiselt nauditava pildi/vaatemängu. Samal ajal on sisu köitev ja kutsub esile tugevaid emotsioone. See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral!
Eraldi arvustuse leiab siit.

2. "Shrink"
Filmi trumpideks on väga huvitav sisu ja tugevad näitlejatööd. Spacey teeb väga hea soorituse. "Shrink" vastab täielikult minu maitsele. Mulle kohe meeldivad filmid õnnetutest ja läbikukkunud inimestest (näiteks "Sügisball" või "Du levande"). Selles filmis on üldse palju põneva taustaga värvikaid kujusid (Robin Williams!). Huvitav on jälgida, kuidas nad püüavad hakkama saada, vajudes siiski vahepeal aina sügavamasse auku. Kui oled psüühiliselt piisavalt tugev, saad hakkama. Olles suur filmihuviline, oli põnev näha, mis toimub Hollywoodi telgitagustes. Pöörane elu.

3. "Revolutionary Road"
Filmis on palju valusat tõde, aga ka tobedat teesklust (halva asja juures hea näo tegemine). Tegelastel on raske ja tuleb leida variandid, kuidas olukorraga toime tulla. Tegelaskujude muutumine on põnevalt lahendatud. Võib öelda, et tegu on tüüpilise mulle (väga) sümpatiseeruva draamaga. "Revolutionary Road" tõestab, et DiCaprio ja Winslet on kahtlemata praeguse aja ühed parimad näitlejad. Täielik nauding on puhtalt nende osatäitmisi vaadata. Üleprahi rolli sai siin filmis aga Michael Shannon. Olgugi, et ta osales vaid kolmes steenis, varastas ta need kõik. Kindlasti on suurepärased näitlejatööd linateose üheks arvestatavaks trumbiks.

4. "Changeling"
Kunstnikutöö on selle teose puhul märkimisväärselt hea. Harukordselt veenvalt ja täpselt on ära tabatud 20-ndate miljöö. Sisu on väga huvitav. Lugu on iseenesest küll küllaltki masendav ja rusuv, kuid samas pingeline ja sünge ning tõeliselt hästi lavastatud. Clint Eastwood ikka oskab! See film on minu arust veel parem kui "Million Dollar Baby". Tuleb ära märkida ka "Changeling'i" puhul suurepäraseid näitlejatöid. Eriti kiidaks peaosalist Angelina Jolied.

5. "Gran Torino"
Film on parajalt karm ja dramaatiline nagu peabki olema selle žanri teos. Lisaks saab parasjagu nalja. Eriti jääb meelde Eastwoodi urisemine. Clint on aga lavastajana oma elu vormis. "Gran Torino" ja "Changeling" tõestavad seda ilmekalt. Samuti näitlejana teeb ta sisuliselt perfektse soorituse. See on puhtalt Clinti show. Sisust meeldis enam see, kuidas vanamees pani paika noori nolke, tehes seda omamoodi humoorikalt (käega püstoli imiteerimine). Filmis leidub palju pinget ja lõpplahendus on hästi välja mängitud. See linateos lihtsalt liigutas mind.

6. "Looking for Eric"
Britid juba oskavad komöödiaid teha! Äärmiselt muhe film, parajalt pöörane. Samal ajal ka arukas ja mõtlemapanev. Draama osa on südantliigutav. Film on küllaltki hoogne. Pidevalt saab nalja. Selle aasta üks parimaid komöödiaid!

7. "Inglourious Basterds"
Parim asi selle filmi puhul on pöörane huumor ja seda õnneks ikka oli palju. Samas mõnusat pinget leidus ka. Dialoogid on tõeliselt hästi kirjutatud, eriti just 1. stseenis olev pikk jutuajamine. Näitlejaid Tarantino oskab valida. Juudikütti mänginud Christoph Waltz tegi kindlasti kõige säravama ja ka parema rollisoorituse. Mees on juba võitnud kõikvõimalikke auhindu selle eest. Oleks suur ime, kui oscarit ei tuleks. Ei saa mainimata jätta, et Shosannat mänginud Mélanie Laurent on äärmiselt ilus, keda võiksi vaatama jääda! Filmimuusika on suurepärane nagu Tarantino filmides ikka.

8. "The Curious Case of Benjamin Button"
Tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt kena teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!). Sisu on paeluv ja parajalt värvikas. Kogu aja vältel, ootasin erilise huviga, mis juhtub edasi. Juhtus palju ning 2 ja kolmveerand tundi möödusid kiirelt. Film muutus teatud hetkel küll liigselt romantiliseks draamaks, mistõttu ei tulnud ka kõrgem koht edetabelis. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga, mida tuleks kindlasti just kinos vaadata!

9. "The Boat That Rocked"
Ülilaheda sisuga ja väga head muusikat sisaldav film. Mida sa hing veel ihkad?! Huumorit on nii, et vähe pole! Mõnus hipilik teos. Aasta parim hea tuju tekitaja!

10. "Los abrazos rotos"
Hakkab juba harjumuseks muutuma, et Almodóvari ja Penélope Cruzi koostöö tähendab midagi väga head. Sisupöörded on huvitavalt välja mängitud ja samal ajal ei ole unustatud ka head huumorit. Filmis saab näha palju naiseilu (vahel on ka kõige huvitavamad kehaosad katmata! :)). Penélope Cruz, peale oma ilu näitamise, teeb taaskord kiiduväärt rolli. Ta on täitsa omas elemendis. Tõenäoliselt tuleb siit parima võõrkeelse filmi oscari nominatsioon.

..............................................................................

Võib rahule jääda küll möödunud aastaga. Muidugi esikoha saanud linateos päästis palju. 2009. aasta suurimaks pettumuseks aga pean üllatavalt paljudele meeldinud "Watchmeni". Tooks veel lõetuseks ära mõned filmid, mis ei mahtunud top 10-sse, kuid on samuti tõeliselt head ja ka erilised minu jaoks:
"Püha Tõnu kiusamine"
"Two Lovers"
"Whatever Works"
"Lourdes"
"Gomorra"
"Doubt"
"Frost/Nixon"

Detsember kinos

2010-01-03T12:00:00.012+02:00

Rohkem kordi, kui detsembris, pole ma kunagi ühe kuu jooksul kinos ekraaniteoseid nautimas käinud. Kinokülastuste arvuks kujunes 18. Tegelikult on tegu isikliku rekordi kordamisega (2007 detsember oli sama resultatiivne). 8 filmi sai PÖFFil vaadatud ja peale festivali veel 10. PÖFFil nähtuist saab lugeda siit ja sellel rohkem ei peatu hetkel. Nüüd siis lühiülevaade ülejäänud 10-st filmist.

The Men Who Stare at Goats (4/10)
See on selline film, mille kohta ei oska mingeid erilisi kommentaare anda. Kuulasin just uut Filmimöla, kus toda teost kiideti ja mul on kahju, et mina ei adunud seda suurepärasust. Film ei pakkunud mulle midagi. Natuke sai muiata (LSD hetked olid head), aga sisu oli liiga veider. Ei tekkinud pinget. Nüüd vähemalt nähtud ja tean, et selle linateose peale enam tulevikus aega ei raiska. Siiski väga halb ka nüüd ei olnud.

Moon (7/10)
Ei olnud viga. Sam Rockwell oli mõistagi suurepärane nagu seda juba paljud on öelnud. Lemmiktegelane filmis oli siiski GERTY - tore robot. "Moon" tekitas siukse hea rahuliku tunde. Igav ei hakanud. Suured sisutwistid üllatasid ja olid hästi välja mõeldud. Peategelas(t)ele elasin kaasa. Päris suures vaimustuses siiski pole. Minu jaoks jäi kogu see värk veidike liiga monotoonseks ja ei tekkinud seda õiget tugevat emotisooni, mis oleks pidanud. Üldiselt on äärmiselt vähe ulmefilme, mis mulle väga meeldiks. Muidu täitsa korralik teos.

Kærlighed på film (Pöörane armastuslugu) (7/10)
2007. aasta Taani film. Oli tõesti pöörane sisu. Igale mehele pakuks huvi müstiline ilus naine, ka abielumehele. Kui kaugele on ta nõus minema arvestades müstilise naise olukorda? Vaadake ise! Ütleks veel, et iga kandi pealt jäi natuke puudu.

Looking for Eric (9/10)
Britid juba oskavad komöödiaid teha! Äärmiselt muhe film, parajalt pöörane. Samal ajal ka arukas ja mõtlemapanev. Film on küllaltki hoogne. Pidevalt saab nalja. "Looking for Eric" sobis mulle nagu rusikas silmaauku. Selle aasta üks parimaid komöödiaid!

Avatar (6/10)
Sisu oli üldjoontes selline nagu ikka taolistel Hollywoodi superkangelaste filmidel tavaks. Dialoog oli lame. Jah, visuaalselt on film ilus, kuid minu jaoks loeb alati väga palju just sisu. See suur lõpuvõitlus pakkus mulle sama vähe naudingut, kui "Iron Mani" lõpukaklus. Põnevust väga ei tundnud. Midagi ei ole teha, aga mind ei võlu lapsiku ja lihtsa sisuga linateosed.

(500) Days of Summer (8/10)
Tegu on küll romantilise komöödiaga, kuid mitte tavalisega nagu selles žanris harjunud oleme nägema. See eripärasus tuli kindlasti kasuks. Ütleks, et selline sisukäsitlus oli isegi värskendav. Kahtlemata on film humoorikas. Õnneks ei pingutatud üle ja ei tehtud suuremas koguses nõmenalju nagu muidu jänkidel kombeks. Mõnusalt muhe vaatamine! Hea valik PÖFFi avafilmiks.

Du levande (10/10)
See on 21. sajandi esimese kümnendi üks minu lemmikumaid linateoseid. Varsti tahaks teha ka eraldi postituse möödunud kümnendi top 20 edetabeli kohta. Selle 2007. aasta Rootsi filmi peamised trumbid on mõnus kiiksuga huumor ja kunstniku/kujundaja loodud realistlik, kuid veidi ka kunstipärane olustik. Võtteplatsid on minu arust vaatamist väärt omaette, kuigi tegelikult pole ju neis midagi üleloomulikku või väga silmapaistvat. Teinekord on lihtsus väga lummav. Lisaks ka äärmiselt lihtne kaameratöö võlub! Superfilm! Kirjutasin kunagi ka eraldi arvustuse.

La môme (10/10)
Muide käisin seda 2007. aasta filmi juba 5. korda kinos vaatamas. Samuti üks kümnendi suurimaid lemmikuid. Et see teos meeldiks, peab meeldima ka muusika, mida leidub siin päris kõvasti. Mulle on mokkamööda Edith Piafi muusika. Üks tähtsamaid põhjuseid, miks filmi võib pidada suurepäraseks, on muidugi Marion Cotillard. See on üks parimaid rollisooritusi, mida minu silmad eales näinud on. Sisu on liigutav ja lugu hea ülesehitusega. Kindlasti peab kiitma ka makeupi tegijaid.

I'm Not There. (8/10)
Kokkuvõttes juba 4. 2007. aasta film, mida nägin detsembris kinos. Võimalik, et see oli minu viimane kinoseanss Sõpruses. Kui poolteist aastat tagasi hindasin filmi 9/10-ga, siis nüüd võtsin 1 punkti alla. Eks 2008. aastal mõjutas minu muljeid tol hetkel äsja nähtud Bob Dylani kontsert. Film tundus hea endiselt! Olen ka eraldi arvustuse teinud.

The Imaginarium of Doctor Parnassus (8/10)
Väga kihvt ja parajalt fantaasiarikas film. Mulle täitsa meeldis! Lahe vaatamine. Parnassuse maailm on minu arust palju huvitavam, kui samuti fantaasiarikka "Avatari" Pandora. Kui tavaliselt mulle ei lähe peale muinasjutulised filmid, kuna nad on tihtilugu liiga lapsikud, siis see linateos on küll väga täiskasvanulik. Jäin sisuga rahule. Ledger oli oma elu viimases rollis tasemel. Äärmiselt kahju muidugi, et nii andekas näitleja pidi küllaltki noores eas meie seast lahkuma. Tahan veel 2. korda näha!

LÜHIDALT JAANUARIST

2010. aasta esimesel kuul Eestis kinodes linastuvatest filmidest tahaks kindlasti ära vaadata järgnevad:
* "Päeva lõpus" - käin ikka uusi Eesti mängufilme vaatamas (alates 07.01.)
* "The Cove" - ilmselt aasta huvitavaim dokumentaal (alates 08.01.)
* "OceanWorld 3D" - mulle meeldivad kvaliteetselt teostatud loodusdokumentaalid; 3D-s võib see pakkuda päris ägeda elamuse (alates 15.01.)
* "Män som hatar kvinnor" - Rootsi filmid üllatavad pidevalt (alates 22.01.)
* "Up in the Air" - juba palju tunnustust ja nominatsioone kogunud; võimalik parima filmi oscari võitja (alates 29.01.).

Kindlasti vaatan midagi veel, tõenäoliselt ka "Sherlock Holmes'i".

Nimevahetus

2010-01-02T17:34:00.006+02:00

Uuel aastal uue nimega. Pole vist raske arvata, miks panin just sellise nime. Raul on minu eesnimi ja ma kirjutan peamiselt kinoelamustest. Õigupoolest sõna "kino" tähendab ju laiemas mõistes üldse filmikunsti. Filme ma armastan vaadata ja olen otsustanud spetsialiseeruda just sellele teemale. Siiani tehtud 79-st postitusest koguni 64 ehk 81% on olnud filmiteemalised. Sport huvitab mind endiselt ja muusika ka. Kuna ma ei kirjuta palju, siis peaks pigem ühele teemaderingile keskenduma. Tegelikult see spetsialiseerumine on toimunud 2008. aasta suvest peale, sest siis tegin viimased mittefilmiteemalised postitused. Praegune nimevahetus on puhtalt formaalsus ja teeb asja lihtsalt selgemaks.

Lisasin ka uue polli, kus soovin teada, mis filmist võiksin kirjutada. Palun vastake sellele ka!

Kena uut ja heade filmide rohket aastat kõigile! Käige palju kinos! :)

Veelkord PÖFFist

2009-12-13T17:43:00.027+02:00

Teen viimase 13. PÖFFi-teemalise postituse. Peale vahekokkuvõttet käisin veel 6 seansil. Sain osa aga 5 erinevast filmist, kuna käisin ühte 2 korda vaatamas. Jutt käib loomulikult "Enter the Voidist". Filmi teistkordne vaatamine küll ei kuulunud minu esialgsesetesse plaanidesse, kui olin piletid ära ostnud. Sellega seoses tegin ka esialgsesse kavasse 1 muudatuse: "Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") jäigi mul nägemata ja pilet kasutamata. Jagaks nüüd veel oma muljeid filmidest, mida nägin peale vahekokkkuvõtte tegemist. "Enter the Voidist" siinkohal praegu enam ei muljeta, kuna tegin ju eraldi postituse. Seega jääb järgi 4 filmi.

Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (No One Knows About Persian Cats)

See linateos räägib suurest soovist tegeleda endale meeldiva muusikaga riigis, kus väga paljud muusikastiilid on keelatud. Mõttetult range režiim seal Iraanis. Huvitav oli jälgida, kuidas noored pidi otsima salajasi või kõrvalisi kohti, kus rokkida võimude eest varjatult. Kuuleb erinevat Iraani muusikat räpist rockini. Linastusel oli kohal ka režissöör Bahman Ghobadi, kes rääkis, kui kehv olukord Iraanis on. Ta mainis ka, et selle filmi pärast ei saa ta oma kodumaale tagasi minna, kuna seal pandaks ta kohe vangi. Kurb oli kuulda, kui mees tunnistas, et tal pole enam kodu. Päris karm.
7/10

Kumminukk (Air Doll)

See film ei jõudnud minuni. Ma ei tea, kui palju oli selles süüd "Enter the Voidi" järelmõjudel, aga nii ta on. Selline äärmine poeetilisus ei ole päris minu teema. Ei olnud ka kõige hullem teos. Filmi põhipoint on see, et keegi meist ei taha olla sunniviisiliselt kellegi ori, vaid et saaksime ise oma südame järgi valida, kellega olla ja mida teha. Iseenest mõtlemapanev ja sügav teema. Paraku ei läinud peategelase - ellu ärganud kumminuku - olukord ja soovid mulle hinge. Veider film.
5/10

Iga päev on pidupäev (Every Day Is a Holiday)

Keskpärane. Üldiselt oli film minu jaoks liialt monotoonne ja emotsiooni jäi väheks. Paljud kujundid jäid arusaamatuks ja lugu ei pugenud hinge. Vähemalt mõningad plaanid kõrbest olid ilusad. Ei oskagi midagi rohkemat öelda.
5,5/10

33 stseeni elust (33 Scenes from Life)

Ei midagi erilist. Kehv ka mitte. Sai nalja, aga ka kurbust tunda. Julia Jentschil (mängis muuhulgas "Sophie Schollis" naispeaosa) on väga ilus keha! Muide see oli minu esimene käik Kinomajas. Seal kannatas vaadata küll liikuvaid pilte.
6,5/10

KOKKUVÕTTEKS VEEL

13. PÖFF oli minu jaoks vägagi korda läinud. Seda suuresti tänu ühele filmile. Sellisest elamusest, mida "Enter the Void" pakkus, ei suutnud enne unistadagi. Asja teeb eriti erakordseks see, et ma ei osanud sellelt filmilt enne nägemist praktiliselt midagi oodata. Ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Piltlikult öeldes, olin tõesti nagu puuga pähe saanud või jalust rabatud. Ma polegi nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polnudki nagu film. See oli midagi enamat.

Kui nüüd "Enter The Void" kõrvale jätta, siis midagi ülivaimustavat ei näinud, kuid üldine pilt oli hea! Kokku sain osa 15 kinoseansist, mille jooksul nägin 14 erinevat filmi. Jäin oma valikutega rahule (kõvasti rohkem kui eelmine aasta). Nõrku teoseid sattus mul kavasse ainult 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Mõned filmid olid ka keskpärased, kuid enamuse (9/15) hinnanguks võib anda vähemalt "hea". Muide kolmandat aastat järjest õnnestus mul oma kavasse valida PÖFFi peaauhinnavõitja, milleks seekord oli "Ajami". Minu arust täitsa norm film. Toon veel välja 5 kõige erilisemat ja parimat linateost, mida mina nägin tänavusel festivalil:

Ootamatu tühjus (Enter the Void)
Lourdes
Firaaq
Ajami
Naised ilma meesteta (Women Without Men)

Lõpetuseks tahaks veel tänada Tiina Lokki ja kogu PÖFFi meeskonda!

November kinos

2009-12-09T23:09:00.010+02:00

Peaks jätkama oma traditsiooni kuu kokkuvõtete teemas. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Täpsemini öeldes teen lühiülevaate linateostest, mida nägin kinos novembris enne PÖFFi. Üldse sain kokku osa 15 seansist, millest 8 leidsid aset festivaliväliselt ja neist tulebki järgnevalt juttu.

The Ugly Truth (5/10)
Minu arust on tegu ikkagi eelkõige naistele mõeldud linateosega. Film ei suutnud mind millegagi üllatada. Mulle oli kohe selge, kes kellesse armub filmi lõpuks. Originaalsusest jäi vajaka. Naerda ei saanud palju. Samas naised mu ümbruses pidid vahepeal naerukrambid saama. Jälle pidin tõdema, et romantilised komööödiad pole minu jaoks. Ei noh, päris halb film ka nüüd ei olnud.

2012 (4/10)
Siinkohal on hea Trashi tsiteerida: "Loomulikult nõrk aga PEAB VAATAMA!". Paras jura oli muidugi. Ses suhtes ei pettunud, kuna olin arvestanud sellega. Film oli nii ebarealistlik, et kole kohe. Emmerich on teinud ka halvemaid filme. "10,000 BC" on vist parim näide. Eriefektid tegid pildi vahepeal päris vaatemänguliseks ja noh suurelt ekraanilt seda kõike jälgida oli mõnes kohas küllaltki õnnis tunne :). Kuid sisu jäi paraku jah väga nõrgaks. Vähemalt Woody Harrelson oli naljakas!

Püha Tõnu kiusamine (8/10)
Sai teist korda seda headust vaadatud. Meeldis isegi väheke rohkem ja mõikasin ka natuke rohkem. Väga kõva on aga see, et linateos valiti Sundance'i festivali võistlusprogrammi. Tegu on ju tähtsaima indie-kino festivaliga. Eesti filmi puhul on see esmakordne!

Personal Effects (5,5/10)
Mulle küll meeldivad umbes sedasorti draamad, kuid "Personal Effects" ei paelunud niivõrd ja huvitavusest jäi selgelt puudu. Michelle Pfeiffer ei ole enam kütkestav, kuigi jah oma vanuse (50 filmimise hetkel) kohta näeb ta väga OK välja. Näidelda oskab ta endiselt hästi. Küll aga Ashton Kutcher polnud veenev oma rollis. Ma ei pea ennast ammugi filmi asjatundjaks, kuid julgen väita, et antud linateose puhul polnud lavastajatöö just eriti õnnestunud ja lugu jäi ise ka lahjaks.

'Hukkunud Alpinisti' hotell (7/10)
Tegu on 1979. aastal valminud, kuid äsja digitaalselt taastatud Eesti filmiga. Muide see linateos oli minu esimeseks seansiks Artises. Parim Eesti sci-fi linateos läbi aegade? Seda kindlasti! Grünbergi muusika oli mõistagi hea. Tipphetkeks võib pidada seda sama lugu, mis ka "Sügisballis" oli. Ei tule pealkiri hetkel meelde. Taastatud pilt oli normaalne. Hea film, aga tahtnuks, et oleks rohkem meeldinud.

A Christmas Carol (7/10)
Minu esimene 3D animatsioon kinos. Täitsa huvitav versioon klassikalisest Charles Dickensi jõululoost. Küllaltki lõbus ja mitte liiga lapsik. Jim Carrey oli suurepärane. Kiirelt majade katuste kohal liikumise ja üldse lendamise kohti oli 3D-s päris äge jälgida. Tehniline teostus on tasemel.

Whatever Works (8,5/10)
Vägagi vaimukas film, viimase aja Woody Alleni üks parimaid. Klassikaline Woody Allen. Märksõnad, mis on iseloomulikud paljudele selle mehe filmidele, ja mis kehtivad ka siin: New York, neurootilisus, vaimukus, ebatavapärased armusuhted, seksuaalsed teemad, palju teksti. Näitlejad on head. Peaosas olnud Larry David teeb väga kiiduväärt rolli. Ei saa mainimata jätta ka, et Evan Rachel Wood on super ilus siin filmis! Küllaltki arukas sisu on tegelt. Paneb paljudele elutõdedele mõtlema. Mulle meeldis väga filmi põhisõnum, mis on umbes selline: "Tee seda, mis iganes sind õnnelikuks teeb (olenemata üldlevinud moraalireeglitest), kui see just kellegile teisele haiget ei tee!".

Shrink (10/10)
Ülihea film! Ausalt, ma olin pahviks löödud. Selles linateoses on eriefekte sama palju, kui "Sügisballis" ehk praktiliselt polegi. Trumpideks on väga huvitav sisu (muidugi kelle jaoks on, kelle jaoks mitte) ja tugevad näitlejatööd. Loodan Spacey'le oscari nommi. "Shrink" vastab täielikult minu maitsele. Mulle kohe meeldivad filmid õnnetutest ja läbikukkunud inimestest (näiteks "Sügisball" või "Du levande"). Huvitav oli jälgida, kuidas nad püüavad hakkama saada, vajudes siiski vahepeal aina sügavamasse auku. Kui oled psüühiliselt piisavalt tugev, saad hakkama.

Detsembris meile jõudvatest linateostest tahaks kindlasti näha järgmiseid:

"(500) Days of Summer" (ikkagi PÖFFi avafilm; alates 04.12)
"The Men Who Stare at Goats" (linastus ka PÖFFil; alates 11.12)
"Looking for Eric" (samuti PÖFFil; alates 11.12)
"Avatar" (3D-s võib see olla päris võimas vaatemäng; alates 17.12)
"The Imaginarium of Doctor Parnassus" (detsembri üks oodatuimaid; oli ka PÖFFil; alates 25.12)

Pimedad ööd ruulivad!

Enter the Void

2009-12-03T15:41:00.007+02:00

See ei ole kindlasti mitte üks tavaline filmike. Tegu on traditsioonilisi kinokunstireegleid eirava linateosega. Siin on ainet kultusfilmiks muutumise jaoks.

"Enter the Void" on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Põhimõtteliselt vaatasin terve aja suu ja silmad ammuli kogu ekraanil toimuvat. Juba esimestest kaadritest peale, mis tulid pärast omapäraselt kuvatud avatiitreid, haarab pilt sind oma lummusesse. Toimub võimas värvide mäng, mis mõjub isegi hüpnotiseerivalt. Kaameratöö on muidugi ekstraklass omaette. Kinematograafiliselt on tegu küllaltki uudse nähtusega. Mulle eriti meeldis see, kuidas pilt liikus asjade sisse. Üldse väga huvitava nurga alt jälgis kaamera toimuvat. Eriliselt virtuooslik oli see, kui kuvati vaadet läbi tegelase silmade, kui ta oli narkouimas. Tekkis tunne nagu ise oleks ka pilves. See oli lihtsalt nii veenev. Meeldis ka see, kui kaamera jälgis toimuvat ülevalt alla ehk siis nagu inimeste peade kohal. Ja ühest tegevuspaigast teise liikumine on nii marupõnevalt, aga ka originaalselt, teostatud. Ma ütlen ausalt, et kunagi pole kaameratöö mind niimoodi lummanud! Lisaks ka pildi moonutamine ja fookusega mängimine on jube ilusti välja tulnud. Montaaž ja eriefektid aitavad ka muidugi kõvasti kaasa sellele, et filmi nimetada nii tõeliseks meitri- kui ka kunstiteoseks. Kindlasti peab kõike seda kinos nägema! Teleri või arvuti ekraanil nägemine ei anna päris sellist kogemust.

Kui nüüd pildiline pool kõrvale jätta, siis tuleb tõdeda, et ka sisu ise ei jäta kindlasti mitte külmaks. Lugu on meeliköitev ja kaasahaarav. Emotsioone tekib küllaga! See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral! See õe ja venna vaheline üksteisest hoolimine oli väga hinge minev. Suur läbielamine nende lapsepõlves ühendas neid eriti ja see peaks panema vaataja kindlasti neile veel rohkem kaasa elama. Kaasaelamine on ju väga oluline tunnusmärk linateose headusest.

Üldse võib sisust eraldi välja tuua 2 peamist teemat: üksteisest hoolimine ja narkootikumid. Meelemürkide tarbimine jätab linaloo alguses isegi pigem positiivse mulje. Loo edenedes rikuvad uimastusvahendid aga kõik hea ära. Ma arvan, et film peaks küll negatiivselt mõjutama narkootikumide tarbimise soovi. See ei avalda küll nii tugevalt mõju nagu seda tegi näiteks "Requiem for a Dream", aga ikkagi. Lisaks kõigele saab filmis näha ka vägivalda ja kaunikesti palju seksi. Kogu seda kremplit on aga üsna värvikalt ja kunstiliselt kujutatud.

Kui "Enter the Void" ei saa tuleva aasta Akadeemia auhindade jagamisel ühtegi nominatsiooni (eelkõige kas kinematograafia, montaaži või visuaalefektide kategoorias), siis on oscarite jagamine kõige mõttetum auhindade gaala. Mõne arust ma kindlasti liialdan :D. Juba puhtalt selle linateose päras on tänavune PÖFF minu jaoks kordaläinud. Aasta parim!
10/10

PÖFFi põhiprogrammist juba pool läbi!

2009-12-02T18:27:00.009+02:00

PÖFFi põhiprogramm on 5 päeva kestnud ja 5 on veel ees. Praeguseks hetkeks on vaadatud 9 filmi. Teeks väikse vahekokkuvõtte.

Kassimi unistus (Kassim the Dream)

Hea dokumentaal. Sai huvitavat infot Ugandas toimuva kohta. Ainus film, minu valitutest ei kuulu põhiprogrammi, vaid Just Filmi programmi.
7/10

Lourdes

Hea üllatus. Nojah, oli mõningaid hetki, kus hakkas kerge igavus tekkima, kuid üldkokkuvõttes jättis väga hea mulje. Selline ilus-kurb filmike. Meenutas väheke sellist linateost nagu "Awakenings". Täiesti arusaadav, miks "Lourdes" võitis Venteetsias koguni 4 auhinda. Film mõjus kuidagi sügavalt ja kutsus esile emotsioone. Mõnes kohas sai naljagi. Osad pikad plaanid olid väga head, kus kaamera seisis ühe koha peal. Muusika aitas palju kaasa. Eriti hästi mõjus filmi viimane stseen, kus näidati pikalt peategelast. Sylvie Testud oli kogu linateos vältel väga armas (hoopis teistsugune, kui Edith Piafi filmis)!
8,5/10

Kahe maailma vahel (Between Two Worlds)

Igav. Liialt keeruline ja sümboleid täis, millele oli raske pihta saada. Ei haaranud. Õnneks kestis vaid 80 minutit. Seesuguse filmi kohta ei oskagi rohkem midagi öelda.
3/10

Ajami

Hea. Päris karm elu neil seal Iisraelis. Hea, et ei keskendutud poliitikale niivõrd, vaid inimeste elule. Sisukas linateos! Ajas hüppamine oli hea lüke! Algul küll mõtlesin, et filmirullid olid sassi läinud, kui nägin, et üks tüüp, kes oli surma saanud, oli jälle elus.
7,5/10

Aken (The Window)

Nõrk! Üllatav, et üldse selline linateos valiti võistlusprogrammi. Vahepeal läks asi liiga tobelapsikuks kätte ära. Filmil oli vähemalt point olemas - näidata, kui bürokraatlik võib India olla. Peategelane, üks mees, tahtis oma kunagisele koolile uue akna kinkida. Kool aga ei tahtnud seda vastu võtta, kuigi uut akent oli vaja. Peategelase naiivsus isegi vähesel määral liigutas. Tegelt, väga igav ei hakanudki, aga lihtsalt jäi nõrgaks.
3,5/10

Firaaq

Ainuke film inimõiguste programmist "Vabadus olla vaba", mida valisin. Kiiduväärt realistlik draama. Mingil määral sarnane "Ajamiga". Filmis käsitletakse seda, kuidas moslemid ja hindud omavahel läbi saavad ühes India piirkonnas. Osad on sallivad, osad mitte, osad vandaalitsevad, osad kannatavad - kõiki osapooli näidatakse vaatajaile. Sisu on tõeliselt hea! Väga liigutav film, kohati ka päris valus.
8/10

Naised ilma meesteta (Women Without Men)

Visuaalselt ilus. Väärtfilm. Film sellest, kuidas 3 Iraani naist üritavad kõige kiuste hakkama saada. Selles riigis pole aga õrnemal sool just palju sõnaõigust. Küllaltki hästi jutustatud lugu. Esimene pool filmist oli täiesti realistlik, aga siis tuleb sürrealism ja kerge fantastika mängu suht ootamatult. See kompsitsioon polnud võibolla siin kõige paremini õnnestunud, kuid üldmulje on ikkagi hea. Filmi põhitrumbiks on pilt!
7,5/10

Paberist süda (Paper Heart)

Küllaltki vaimukas ja lahe. Väga omapärane armastuse otsingust pajatav linateos. Kõige suuremad kiidusõnad annaks originaalsuse eest. Peategelase Charlyne Yi ja Michael Cera vaheline suhe küll veenev polnud. Kas pidigi? Igatahes pärast seda filmi peaks kõigil muie suul olema!
7/10

London River

Vaadatav, aga ei midagi erilist. Liiga aeglane. Õhustik oli suudetud igati veenev luua. Sellele aitasid kaasa ka telerist ja raadiost tulnud uudised ja dokumentaalkaadrid. Noh, eks film liigutas ikka mind ja läks mingil määral südamesse, kuid siiski pinget jäi väheks. Ülskokkuvõttes ütleks: keskpärane.
6/10

Võib öelda, et seni olen oma tehtud valikutega suhteliselt rahul. Nähtud 9 filmist olid kehvad vaid 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Eks näis, mida ülejäänud linateosed mulle pakuvad. Hetkeseisuga on mul veel 6 seansile piletid ostetud:

"Keegi ei tea midagi pärsia kassidest"
"Ootamatu tühjus"
"Kumminukk"
"Harjutamine teeb meistriks"
"Iga päev on pidupäev"
"33 stseeni elust"

Kena PÖFFi jätku!

Mida PÖFFil vaatan?

2009-11-26T21:59:00.009+02:00

Kinogurmaanide parim aeg aastas on käes - PÖFF on alanud. Muidugi peasündmuseks on ikkagi põhiprogramm, mis teatavasti algab reedel 27. novembril. Siis saab PÖFF sisse õige hoo.

Hetkeseisuga olen 15 seansile pileti ära ostnud. See arv vist isegi jääbki selliseks. Väga palju mõjutas valikuid eestikeelse tõlke olemasolu. Olen kõvasti pettunud, et nii vähe linateoseid on eestindatud! Kui nüüd võistlusprogramm EurAsia filmid välja arvata, siis ei jäägi suurt midagi järele, mis oleks emakeelsete subtiitriteda varustatud. Eelmine aasta oli selles suhtes seis kõvasti parem. Mulle paraku ei sobi hästi ingliskeelsete subtiitrite lugemine. Pole harjunud. Igatahes ostsin pileti ära järgmistele filmidele:

"Kassimi unistus" ("Kassim the Dream") - Just Film
"Lourdes" ("Lourdes") - võistlusprogramm EurAsia
"Kahe maailma vahel" ("Between Two Worlds") - võistlusprogramm EurAsia
"Ajami" ("Ajami") - võistlusprogramm EurAsia
"Aken" ("The Window") - võistlusprogramm EurAsia
"Firaaq" ("Firaaq") - inimõiguste programm "Vabadus olla vaba"
"Naised ilma meesteta" ("Women Without Men") - võistlusprogramm EurAsia
"Paberist süda" ("Paper Heart") - Põhja-Ameerika indie-filmide konkurss
"London River" ("London River") - Panoraam
"Keegi ei tea midagi pärsia kassidest" ("No One Knows About Persian Cats") - võistlusprogramm EurAsia
"Ootamatu tühjus" ("Enter the Void") - võistlusprogramm EurAsia
"Kumminukk" ("Air Doll") - võistlusprogramm EurAsia
"Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") - Panoraam
"Iga päev on pidupäev" ("Every Day Is a Holiday") - võistlusprogramm EurAsia
"33 stseeni elust" ("33 Scenes from Life") - Panoraam

Nagu näha on väga palju filme võistlusprogramm EurAsiast (9/15). Tegelt oleks tahtnud rohkem Panoraamist ja Põhja-Ameerika indie'st rohkem linateoseid valida, aga tõlke puudumisel jäid mitmed välja. Just Film on ka esindatud 1 teosega nagu eelmine aastagi. See film - "Kassimi unistus" - avabki 27. novembril minu jaoks PÖFFi.

Minu eesmärgiks on näha võimalikult palju erinavaid filme, aga ka kultuure. Loodedavasti mõni teos ka üllatab positiivselt. Mis siis muud, kui häid filmielamusi kõigile festivali külastajatele!

Oktoober kinos

2009-11-07T18:19:00.007+02:00

Viimane aeg teha kokkuvõte viinakuust. Nagu lubatud sai, lõppes mõõnaperiood oktoobris ära. Augusti ja septembri häbiväärselt väike kinokülastamise tihedus (vastavalt 3 ja 4), asendus viinakuul juba väärika tulemusega: 10. Valik oli ka mitmekesine. Oli Õunpuud, oli Trieri, oli Almodóvari, Tarantinot isegi kaks korda. Kohe räägin täpsemalt.

Возвращение (The Return) (7,5/10)
Tegu on 2003. aastal valminud Vene filmiga. Hea realistlik ja kare draama - just nagu mulle meeldib. Paremat hinnet ei saanud sellepärast, et kohati muutus film pisut liiga aeglaseks. Aga jah, igal juhul tasub vaadata!

Pulp Fiction (10/10)
Polnudki enne seda Tarantino meistriteost kinos näinud. Kui eelmisele erilinastule augustis ei õnnestunud minna, siis ei saanud mitte kuidagi tippfilmide nädala omast puududa. Üleüldse polnud ma "Pul Fictionit" algusest lõpuni oma 10 aastat vist näinud. Seega oli seekordne seanss minu jaoks just nagu uus. Mõnus oli muidugi. Kinos on ikka teine asi! Pildi kvaliteet oli ka üllatavalt hea. Jäin igati rahule!

District 9 (3,5/10)
Mul ei olnud erilist huvi filmi vastu, kuid kuna paljud soovitasid, siis otsustasin ikkagi Kosmoses asja ära kaeda. Polnudki selles Eesti suurimat saali omavas kinos alates jaanuarist käinud. Nagu hindest näha, ei pakkunud see linateos mulle suurt midagi. Põhiliseks asjaoluks, mis mind häiris oli see, et actioni ajal muutus "District 9" liiga tavaliseks labaseks popcorn-filmiks. Ei meeldi sellised.
Surrogates (5/10)
Kui teadvustasin endale, et selline film linastub Eesti kinodes, siis olin kindel, et ei lähe vaatama. Siiski juhtus nii, et sattusin seda erinevate asjade kokkulangemise tõttu suurelt ekraanilt jälgima. Nagu eeldasin, jäi "supp" lahjaks. Tegelt film oli isegi mingil määral originaalne ja kannatas korra ära vaadata küll. Siiski ei soovita!
Püha Tõnu kiusamine (7,5/10)
Minu esimene linatoes uues Tallinna Cinamonis. Hea film. "Sügisball" meeldis küll palju rohkem, aga tegu ongi sootuks teistsuguse teosega. Pettunud ma ei ole! Minusuguse jaoks oli film liiga sürrealistlik ja liiga kunst. See tähendab, et ma ei saanud paljude asjade mõttele üldse pihta ja see tekitas liialt palju arusaamatusi. Samas ütleks, et film andis palju ja pani kõvasti mõtlema. Muusika oli kohati väga hea, suurepäraselt sobis "Motherless Child". Siiski tahan kindlasti veel 2. korda Õunpuu uusima teose üle kaeda. Ehk meeldib siis enam ja saan paremini asjale pihta.
Inglourious Basterds (9/10)
Harva, kui teisel vaatamisel, mis on toimunud küllaltki varsti pärast esimest, meeldib film selgelt rohkem. Tõbrastega just nii oli. Millegipärast naersin seekord kõvasti rohkem. Muusikat on Tarantino lavastatud teostes reeglina alati hea olnud. Teistkordsel filmi nägemisel tundus see eriti mõnus. Käesoleval aasta kinoedetabelis tõuseb "Vääritud tõprad" 5 parima hulka.
Antichrist(6/10)
Valus film. Ei olnud kerge vaatamine. Vahepeal läks asi üsna räigeks. Kõige hullem koht oli see, kus naispeategelane tegi kääridega endale ... Pole ime, et film on nii skandaalne. Vähemalt visuaalne külg oli tasemel. Selles suhtes olid mõned kohad päris põnevalt lahendatud. Aga jah, nii palju räigust sisaldavat linateost saab väga harva nähtud. Naljalt teist korda "Antikristust" enam ei vaataks algusest lõpuni.
The Hurt Locker (7/10)
Iseenest korralik film. Pinget leidub. Näitab realistlikult, kui hull olukord on Iraagis on ja kui karm võib sõduritel olla. Vähemalt tegu ei olnud järjekordse ulmelise/ebareastlikku tobeda actioniga. Võib öelda, et "The Hurt Locker" on vägagi arukas linateos. Siiski jäi midagi minu jaoks puudu.
Pangarööv (6,5/10)
Muhe Eesti film. Kui peategelast pidi algselt Rein Oja mängima, siis Hannes Kaljujärv sai väga hästi hakkama ja mis peamine: ta oli usutav. Huumor oli hea, aga draama mitte just kõige paremini lavastatud. Filmi lõpuosa vajus ära.
Los abrazos rotos (9/10)
Suurepärane lõpp oktoobrile!!! Hakkab juba reegliks muutuma, et Almodóvari ja Penélope Cruzi koostööst tuleb välja midagi väga head. Võimalik, et tuleb jälle mõni oscari nomm, aga eks paistab. Pedro Almodóvari huumor on tasemel!

Novembri kõige olulisem asi kinomaastikul on muidugi PÖFF. Põhiprogramm algab 27. kuupäeval. Kino tavakavast ootan kõige enam linateost nimega "Involuntary" ("De ofrivilliga"). Muide see Rootsi film on valitud püüdma parima võõrkeelse filmi nominatsiooni. Tegelikult pole veel kindel, kas see linastub novembris või aasta viimasel kuul. Kindlasti saab aga mardikuul näha Woody Alleni uut teost nimega "Whatever Works", mida on plaanis kindlasti vaatama minna. Huvi pakub ka 1979 aastal valminud ""Hukkunud Alpinisti" hotell", mis on digitaalselt taastatud ja nüüd jõuab taas suurele ekraanile. Mina, kui draamadest lugu pidav mees, tahaks ära näha ka sellist filmi nagu "Personal Effects". Novembris linastub järjekordne maailmalõpu-teemaline film "2012". Kinos võib see päris efektirikas ulmekas päris hea elamuse pakkuda. Kindlasti ei kuulu "2012" käesoleva aasta parimate hulka, aga korra kinos kõlbab vaadata küll. On nende mainitud filmidega nagu on, järgnevad nädalad kinomaastikul mööduvad peamiselt PÖFFi ootuses!

Two Lovers

2009-10-10T23:55:00.007+03:00

"Two Lovers" pakub kindlasti kõneainet, kui Phoenixi viimane filmiroll, enne näitlemisest loobumist. Loodame, et see siiski ei jää viimaseks ja mees võtab aru pähe. Joaquin on ju väga kõva näitleja.

Selles filmis kehastab Phoenix peategelast, 30-ndates olevat meest nimega Leonard, kes elab koos oma vanematega. Ta on väga keeruline isiksus. Ühel hetkel üritab ta enesetappu, teisel hetkel on normaalne ja lahe tüüp. Leonardil on aga naiste seas lööki ja temast hakkavad huvi tundma 2 täiesti erinevat õrnema soo esindajat - Michelle ja Sandra. Mees ise käib meelsasti mõlemiga läbi, kuigi eelistab üht rohkem.

Michelle on küll huvitav inimene ja näeb seksikas välja, aga sellekõrval kohati liiga hüsteeriline ja vaimselt ebastabiilne ning lisaks narkoprobleemidega. Pealegi veel on ta armunud teisesse mehesse. Sandra on aga väga südamlik, hooliv ja tore inimene ja näeb samuti ilus välja. Kui minul oleks nende kahe vahel valida, siis valiksin kahtluseta Sandra nagu Sopranogi. Ma tahaks ka, et keegi naine minusse niimoodi suhtuks nagu Sandra peategelasse! Vaatamata kõigele tundub, et Leonardile pakub Michelle siiski rohkem huvi. Miks ikkagi? Jääb mulje, et mees tunneb ennast temaga nagu rohkem vabamalt. Michelle oleks talle nagu hingesugulane või midagi sarnast. Filmis on aga mitmeid pöördeid ja ei ole kerge ennustada, mis lõppkokkuvõtteks juhtub. Mina igatahes päris sellist lõpplahendust, mis vaatajale esitati, ei oodanud.

"Two Lovers" haaras mind endasse ja pani tegelastele kaasa elama. Mitte just paljud filmid ei suuda seda teha. Ei oskagi väga hästi seletada, miks see linateos mulle nii meeldis. Mulle lähevad peale sellised karmivõitu draamad. Jah, kindlasti ei ole tegu kerge meelelahutusliku teosega. Kindlasti mitte ei saa pidadada seda pidada läägeks ja liiga romantiliseks armastuslooks. Film on vahepeal isegi rusuv ja ärritav. Loo tõepärane kujutamine lihtsalt nõudis seda. Lavastajal James Gray'l on õnnestunud luua igati elutruu ja veenev linateos ja paljuski sellepärast see mulle meeldibki. Millegiga pole liialt üle pakutud!

"Two Lovers" kuulub mul käesoleval aastal Eestis esilinastunud filmide edetabelis top 5 hulka.
9/10

September kinos

2009-10-04T13:37:00.005+03:00

Septembri saak oli taas väike. Õnnestus käia vaid 4 kinoseansil. Neist 3 muide leidsid aset Sõpruses. Mis siis nähtud sai?

Tulpan (8/10)
Väga hea ja ehe film. Pooleldi nagu dokumentaali stiilis tehtud - näidati ju mitu korda (ilma lavastuseta), kuidas lammas sünnitas. Tekitas palju emotsioone ja pani mõtlema, et kui hästi ikka mina siin Eestis elan. Lisaks sai ka üllatavalt palju nalja!

Two Lovers (9/10)
Nii kõva näitleja nagu Joaquin Phoenixi väidetavalt elu viimast rollisooritust tahaks ju ikka näha. Väärt draama! Pani tegelastele kaasa elama. Huvitav sisu. Lõpptulemus polnud päris see, mida aimasin - see on hea. Tõenäoliselt maandub film minu 2009. aasta kinoedetabeli top 10-s.

In the Loop (7/10)
Hea komöödia iseenesest. Nii palju ropendamist saab harva näha ühes filmis. Lõpuks hakkas isegi see ropp suuvärk ära tüütama. Poliitika on teema, mis mind ei tõmba ja see mõjutas hästi natuke ka hinnet.

Taking Woodstock (7/10)
Hea film, aga ootasin enamat. Muusikat oli liiga vähe ja enamasti mängis see küllaltki vaikselt taustaks - selles osas pettusin kõvasti. Mulle meeldib muidu väga tolle ajastu muusika. Tegelt polnud filmil väga vigagi. Nalja sai ka ja. Lihtsalt ootused olid väga kõrged.

Oktoobriga saab minu kino mõõnaperiood läbi. Kuu 3-e esimese päevaga juba 2 linateost nähtud. Nüüd kui ilmad jahedad ja õhtud pimedad, võib selgelt tihedamini kinosaalis istumas leida. Solaris ju avatakse ja nii muutub valik korralikuks juba. Oktoobri ja üldse kogu aasta oodatuim film on minu jaoks "Püha Tõnu kiusamine". Õunpuu "Sügisball" oli super. Pealegi sai filmiprojekt Cannes‘is "Euroopa talendi" auhinna. Teistest oktoobris tulevatest linateostest ootan suure huviga Lars von Trieri palju kõmu tekitanud "Antichrist'i". Pedro Almodóvari ja Penélope Cruzi järjekordne koostöö "Los abrazos rotos" kisub samuti vaatama. Kindlasti kaen ära ka teise Eesti asja ehk teose nimega "Pangarööv". Mul on viimasel ajal kombeks saanud kõiki uusi oma riigi mängufilme just kinos vaadata. Siis veel "Hurt Locker" tundub vahtimist väärt olema. Kõiki Solarise Cinamonis ja Artise linastuvaid filme ei tea veel. Eks näis, mida huvitavat tuleb. Aga jah, oktoober on ennekõike Püha Tõnu kuu.

August kinos

2009-09-06T01:46:00.002+03:00

Augustikuust pole just palju rääkida, kuna kinos sai käidud kõigest 3 korda. Ei mäletagi, millal viimati see arv niivõrd väike oli. Üle 3 aasta tagasi tõenäoliselt. Kõiges on süüdi suht ilusate ilmadega suvi ja küllaltki kehv filmi valik. Nüüd siis lühidalt nähtud teostest.

Ricky (5,5/10)
Mulle see läbiv ulme teema, mis selle lapsega toimus, lihtsalt ei meeldinud. Muidu polnud hullu. Kannatas ära vaadata, aga samas jäi imelik tunne sisse.

Up (7,5/10)
Kuna 3D-na linastus film ainult dubleerituna, siis sai seda multikat vaadatud tavalises formaadis ja inglise keeles. Pean tõdema, et täitsa meeldis! Tegelt kuni Kevini leidmiseni meeldis isegi väga, aga siis läks asi natuke liiga lapsikuks minu jaoks. Paraku on nii, et kogupere animatest ei satu ma vist kunagi suurde vaimustusse. Samas peategelase Fredrickseni lugu läks läks küll hinge (pisara ohtu küll ei tekkinud) ja sellest ka suhtleliselt kõrge hinne. "Up" on hetkeseisuga esimene oscari nominatsioon, mida julgen täiesti kindlalt ära öelda (animatsiooni kategoorias).

Inglourious Basterds (7,5/10)
Hea, aga mitte super. Parim asi selle filmi puhul on huumor ja seda õnneks ikka oli küll. Samas mõnusat pinget leidus ka, aga mõned stseenid olid vahest liiga pikad, kus pinge kruvimine venis liialt. Näitlejaid Tarantino oskab valida. Juudikütti mänginud Christoph Waltz tegi kindlasti kõige säravama ja ka parema rollisoorituse. Brad Pitt oli normaalne. Ei saa mainimata jätta, et Shosannat mänginud Mélanie Laurent pakkus silmailu! Filmimuusika mulle meeldis nagu Tarantino filmides ikka. Tahaks ka teist korda näha varsti.

Aga, mida siis september toob? Ei midagi väga põrutavat, aga ühteist head ikka. Selgelt oodatuimaks pean Ang Lee uusimat tükki "Taking Woodstock". Tundub lahe asi olevat ja kindlasti saab palju suurepärast muusikat kuulda. Skandaalset Lars von Trier filmi "Antichrist" tahaks kindlasti näha, kuid pole kindel, millal täpsemalt see linastub meil. Võimalik, et kaen ära ka sellise linateose nagu "In the Loop". Ja endiselt ootab vaatamist "Two Lovers". Kindlasti peaks septembris kinos nähtud filmide arv tulema suurem kui piinlik 3!

Juuli kinos

2009-08-03T00:40:00.008+03:00

Juulis sai suvekuu kohta päris hästi kinos käidud. Kokku sai kaetud 7 filmi. Kokku olen käinud see aasta 54 kinoseansil. Eelmine aasta oli juuli lõpu arvuks 56. Juuli kinoseansidest aga nüüd lähemalt.

Le Premier Cercle (6,5/10)
Täitsa vaadatav maffiapõnevik. Sisu jäi kuidagi natuke liiga lihtsaks ja ei haaranud nii väga. Meelt lahutas ikka.

Public Enemies (6,5/10)
Suhteliselt hea, aga mitte super. Originaalsusest jäi vajaka. Sisu oli jällegi nagu liiga lihtne. HD tuli pigem kahjuks. Siiski täiesti vaadatav film ikkagi!

Milk (8/10)
Hästi õnnestunud biograafiline draama. Huvitavalt tehtud. Sean Penn oli mõistagi väga hea oma rollis. Kuigi Rourke oleks minu arvates natuke rohkem väärinud parima meesnäitleja oscarit, on Sean oma oscari auga ära teeninud.

Brüno (5,5/10)
Film oli umbes selline nagu aimasin: liiga palju labaseid nalju. Samuti liigne gay teema tüütas ära. Pärast filmi oli nii värskendav tänaval ilusaid naisi näha. Siiski väga halba hinnet ei pannud, kuna paraku oli ka neid kohti, mis mind naerma ajasid. Vähemalt on nüüd see jaburus nähtud ja enam ei pea vaatama.

Easy Virtue (3/10)
Nii igav! See film on küll selgelt rohkem naistele mõeldud. Sain naljadele pihta, aga ei ajanud naerma üldse. Kulutasin veel 110 krooni selle peale. Ainus hea asi filmi puhul oli Jessica Bieli ilu. Vähemalt nähtud ja nüüd tean, et enam ei vaata. Üleüldse romantilised komöödiad tavaliselt ei sobi mulle.

A Swedish Love Story (9/10)
Roy Anderssoni filmidebüüt aastast 1970 nähtud ja olen rahul. Suurepärane ehe film. Kohe filmi alguses tekkis siuke hea feeling, mis kestis lõpuni välja. Komöödia pool oli õnnestunud. Muusika meeldis. Põhiline, mis mind võlus, oli ikkagi see ehedus ja siirus, mis äratasid minus hea sooja tunde. Väike üllatus oli see, et saal oli linastuse ajal rahvast täis, ainult esireast võis leida vabu kohti! Soovitan kõigile!

The Taking of Pelham 1 2 3 (7/10)
Normaalne põnevik. Minu arust veidike parem, kui eelmine Washingtoni ja Scotti koostöö "Deja Vu". Travolta oli väga hea.

Augusti oodatuim film on kindlasti Quentin Tarantino uusim teos "Inglourious Basterds". Tarantino peale võib ikka kindel olla! Ootan ka Joaquin Phoenixi (hetkeseisuga) viimast filmi "Two Lovers", pärast mida ta lubas näitlemisega lõpparve teha. Elame-näeme. Aasta jooksul vaatan kinos tavaliselt paari animat, "Up" tundub huvitav. Võibolla kaen ära ka sellise ulmeka nagu "District 9", kuigi see ei tundu minu teetass olevat. Ahjaa, nüüd olen ametlikult Kinoguru! :D

Juuni kinos

2009-07-06T01:40:00.004+03:00

Juunis sai käidud 7 filmi vaatamas kinos. Nende hulgas oli muide ka üks dokumentaal ja üks 1976. aastast pärit Eesti linateos. Sai ka Hollywoodi hitte vahitud.

State of Play (8/10)
Tegu on tõesti hea krimifilmiga. Parajalt põnev ja hea muheda huumoriga. On klišeesid, aga nendega pole üle pingutatud. Kindlasti mõne jaoks oli liiga etteaimatav, aga mitte minu jaoks. Huvitav oli jälgida, kuidas ajakirjandus töötab. Mulle jättis isegi parema mulje kui näiteks "Zodiac", mis on mitmel moel saranane selle filmiga. Näitlejatööd on väga korralikud. Eriti meeldis Rachel McAdams. Muidugi Russell Crowe ja Helen Mirren esinesid oma tuntud tasemel.
Terminator Salvation (4/10)
Eks see üks paras jura ole. Ei ole minu teetass. Samasugune liiga labane märul nagu Rambo 4. film. Pettumus, aga samas väga ei lootnud ka midagi.
Séraphine (5/10)
Igavavõitu, aga mitte ka kõige hullem. Vähemalt pakkus vaheldust jänkide filmidele.
Metskapten (6/10)
Hetkel on mul selline periood, kui tunnen suurt vajadust Eesti filmiklassika jälerele. 90-ndatel sai rohkem meie vanu filme vaadatud, viimastel aegadel aga liiga vähe. "Metskaptenit" polnud ammu juhtunud nägema. Kui kuulsin, et linastub kinos, ei mõelnud kaua seansile peale. Tore Eesti filmike on. Jüri Järvetit on alati hea jälgida! Ta on raudselt Eesti üks parimaid (või isegi kõige parem) näitlejaid. Ei tahakski siinkohal rääkida linateose vigadest. Ütlen ainult, et montaaž oli kehv.
Shine a Light (9/10)
Lahedad vanad on need Rollingud. Väga hästi teostatud kontsertfilm. Marty oskab. Muusikapalade valik oli õnnestunud. Mulle meeldib selline rock. Ei pea küll ennast suureks Rollingute fänniks, aga nauditav oli ikka. Minevikust tehtud intervjuusid oli lahe kuulata. 1962. aastal, küsiti Jaggerilt, et kaua veel koos püsite. Ta vastas, et 1 aasta peaks ehk ära tulema :D.
The Hangover (5,5/10)
Filmist on nii palju räägitud, et pidin ka asja ära kaema. Muljed on sellised nagu arvata olid. Tegu on minu jaoks tüüpilise ei-midagi-erilist Hollywoodi komöödiaga (mõned kindlasti aimasid, et ütlen midagi sellist). No ei olnud midagi hirmnaljakat. Kui see nüüd oli aasta parim komöödia nagu Forum Cinemas reklaamis, siis on ikka sita komöödiaastaga tegu. Loodetavasti "Brüno" pakub midagi paremat.
Le silence de Lorna (7,5/10)
Huvitav draama. Küllaltki raske film, aga väga realistlik. Seda linateost võib liigitada ka maffiafilmide alla põhimõtteliselt.

Juulis linastuma hakkavatest filmidest on üks oodatuimaid "Milk". Tahaks siis ka näha, miks härra Penn võttis Mickey nina alt oscari ära ja kas linateos üldse vääris kandideerimist suurimas kategoorias (Best Motion Picture). Väga või isegi rohkem pakub huvi Michael Manni "Public Enemies". Komöödia vallas on oodata üle pika aja midagi, kuna näha saab Baron Coheni uut karakterit Brünot. Sõprus pakub meile hea üllatuse, näidates ühel seansil Roy Anderssoni lavastajadebüüti "A Swedish Love Story" (1970). Igal juhul tahan seda näha! Ülejäänud juuli filmidest võiks veel vaadata ära "Easy Virtue" ja "Taking of Pelham 1 2 3". Eksnäis palju jõuab kinno minna, sest juulis, kui aasta kõige soojemas kuus, tahaks võimalikult palju väljas viibida.

Mai kinos

2009-06-09T21:12:00.001+03:00

Natuke hilja küll on, aga mai kokkuvõtte tuleks ära teha. Siiani pole ükski kuu vahele jäänud, alates blogi algustamisest. Kokku sai käidud kinos vaid 5 filmi vaatamas ja seda ainult kuu esimeses pooles. Mida huvitavat siis nägin?

Taken (6/10)
Hea kerge meelelahutus, aga ei jää meelde millegi erilise või originaalsega. Liinifilm. Kiskus liiga Van Dammeks ära. Vähemalt ei hakanud kordagi päris igav ja see on hea näitaja.

The Boat That Rocked (9/10)
Ülilaheda sisuga ja väga head muusikat sisaldav film. Mida veel tahta?! Mõnus hipilik teos.

Observe and Report (4/10)
Mõned korrad aastas ikka juhtub (paraku), kui satun kinno selliseid nõmekomöödiaid vaatama. Nagu arvata võis, sisaldas see palju magedaid "nalju", millest vaid vähesed panid kergelt muigama. Vähemalt kõlas mõnes kohas Queeni ülihea rockpala "It's Late", mis tekitas minus elevust.

Star Trek (5/10)
Sisu poolest pole film kohe üldse minu teetass. Vähemalt visuaalne pilt oli põnevalt lahendatud - Plaza suurimalt ekraanilt oli päris äge jälgida kogu seda kosmose maailma. Simon Pegg oli parim asi, mis sai filmiga juhtuda!

Angels & Demons (6,5/10)
Päris hea oli tegelt, mitte kehvem kui "The Da Vinci Code". Eriti põnevalt oli lahendatud filmi lõpuosa.

Mida oodata aga alnud juunilt. Üks suve oodatuimaid filme on "Shine a Light". See on siis Martin Scorsese muusikadokumentaal Rolling Stonesist. Kinos võib päris mõnus olla Rollinguid kuulata. Kindlasti lähen vaatama ka prantslaste maffiafilmi "Le Premier Cercle". Räägitakse, et see on "Ristiisa" taoline linateos. Euroopa kino saab veel nautida, sest Sõpruses linastub "Le silence de Lorna" ("Lorna vaikimine"). Film linastus ka mullusel PÖFFil. Ahjaa, Terminaator on juba nähtud ning samuti pranstlaste "Séraphine". Kumbki ei pakkunud vaimustust. Rohkem midagi kindlat ei ole, mida vaatama lähen. Transformerid ei paku absoluutselt huvi!

Love Me Tender

2009-05-04T00:28:00.003+03:00

Tegu on rock'n'rolli kuninga Elvis Presley filmidebüüdiga aastal 1956. Presley oli selleks ajaks juba väga tuntud oma kodumaal. Võiks ju arvata, et tegu on imala armastusfilmiga, kus Elvis laulab haledaid lembelaule, aga päris nii see ei ole. "Love Me Tender" saab küll esitatud ja armastuse teema on olemas. Siiski on tegu täitsa põneva vesterniga, kus on tulistamist ja tagaajamist.

3 venda Renod osalevad Kodusõjas. Mitte teades, et sõda on lõppenud, röövivad nad koos kambaga oma vastastelt (riigi vägedelt) raha oma kindrali heaks, pidades seda sõjasaagiks. Aga kuna oli juba rahu aeg ja alla andnud kindralile polnud mõtet raha tagastada, jätavad nad selle endile. Renod saabuvad rahaga koju. Sellega seoses tekivad neil võimudega pahandused ja läheb madinaks. Lisaks on veel üheks põhiteemaks armukolmnurk, kus 2 venda armastavad üht naist. Nii palju siis lühidalt ja väheütlevalt sisust.

Mitte, et ma väga vaimustuse oleks, aga mulle meeldis. Põnevust ja ootusärevust jagus ja draama osa oli ka enam-vähem õnnestunud. Igavust ei pidanud tundma. Elvis ise sai päris normaalselt oma rolliga hakkama.

Filmis esitab rock'n'rolli kuningas mitu lugu. Neist selgelt suurimat tähelepanu osaks sai loomulikult linateose nimilugu. Esilinastuse ajaks oli muusikapala "Love Me Tender" juba välja antud. Täpsemini öeldes oli see Ühendriikide muusikaedetabelis just esikoha hõivanud, mis tähendas seda, et tegu oli raadiotes kõige enam mängitava looga. Võib öelda nii, et iga kord, kui see muusikapala kõlas raadios, oli see väga heaks reklaamiks filmile. Samas jälle mõjus film laulu edukusele veel vägagi hästi. Üks aitas teist ja vice versa.

Kusjuures algselt pidi linateose pealkirjaks olema hoopis "The Reno Brothers", aga selleks, et suuremat tähelepanu saavutada ja seega ka rohkem raha teenida, muudeti nimi ära. See oli loomulikult väga õige käik, sest filmist sai väga suur hitt. Üleüldse algselt ei pidanud Elvis ühtegi laulu esitama. Presley oli ka rahul, et roll saab olema lauluvaba. Ta oli enne võtteid väga põnevil, et nüüd saab olla puhtalt näitleja, mitte laulja. Elvise rahahimuline mänedžer Tom "Colonel" Parker arvas aga teisiti. Parker tegi kõik selleks, et filmis oleks võimalikult palju muusikat, mida Elvis saaks esitada. Lõpptulemusena "pressiti" sisse 4 laulu.

Mehed, ärge peljake seda filmi! Tegu on ennekõike ikkagi vesterniga.
7/10

Aprill kinos

2009-05-02T00:03:00.010+03:00

Aprillis sai 8 filmi kinos ära vaadatud. Neist koguni 2 olid dokumentaalid ("Crimson Wing", "Disko ja tuumasõda"), 2 spetsiaalselt üheks korraks suurele ekraanile tulnud juba varem kinos olnud linateosed ("Volver", "Cloverfield") ja lisaks ka 1 kordus ("Gran Torino"). Seega uusi mängufilme sai nähtud vaid 3. Ma üldiselt ei viitsi eriti neid ajuvabasid kassahitte vahtida. Asun nüüd nähtud filmide juurde.

Gran Torino (10/10)
Esimene 2008. aasta linateos, mis on saanud minul maksimumhinde. See on just sellise film, mis vastab täielikult minu maitsele. Tegu on realistlikku ja karmi draamaga ja pealegi veel väga kaasakiskuvaga. Lisaks on ka parasjagu huumorit. Eriti jääb meelde Eastwoodi urisemine :D. Clint on lavastajana oma elu vormis. "Gran Torino" ja "Changeling" hõivavad minu 2008. aasta edetabelis 2 kõrgeimat kohta. Samuti näitlejana teeb ta sisuliselt perfektse soorituse. See on puhtalt Clinti show. Kuna "Gran Torino" niivõrd meeldis, sai seda veel 2. korda kinos vaadatud.

Crimson Wing (7/10)
Ilus loodusfilm. Müstiline paik see Tansaanias asuv soolajärv nimega Natron. Kummaline, et flamingod armastavad nii meeletult palavat ja soolast paika. Film läks kohati liiga üksluiseks. Oleks tahtnud rohkem infot ja fakte teada saada.

Delta (5,5/10)
95% filmist on äärmiselt rahulik, 5% vastikult vägivaldne. See verepilastusteema oli suht ebameeldiv ja polnud köitev minu jaoks. Filmi puhul meeldis kõige enam naturalistlikkus.

Disko ja tuumasõda (7,5/10)
Sai siis kinos seda humoorikat dokki vaadatud. Hästi tehtud! Knight Rideri ja Emmannuelle naljad olid eriti head. Filmi väikseks miinuseks võiks pidada võibolla natuke liiga populistlikku käsitlust. Jällegi oleks tahtnud veel rohkem informatiivseid fakte. Muidu oli tore!

I Love You, Man (6,5/10)
Komöödia kahe (hetero) mehe vahelisest sõprusest. Suht normaalne, toimis. Midagi jäi ikkagi puudu. Muusika jämmimis kohad olid parimad. "Slapping the bass!" :D

Volver (9/10)
Tegu on siis 2006. aastal valminud linateosega. Mul polnud õnnestunud seda Hispaania üht viimase aja edukamat filmi enne näha, kui alles nüüd. Ega ma suuri ootusi ei heietanud. Seda enam sai meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et tegu on väga hea filmiga. Õnnestunud kombinatsioon: must huumor ja draama (oma žanri poolest "In Bruges'ga" sarnane). Visati palju head muhedat nalja surmaga seoses. Ja Penélope Cruz on nii hot! Lisaks sellele, et ta nii kena välja näeb, teeb Tom Cruise'i endine silmarõõm ka tõeliselt suurepärase rollisoorituse. Tasuks oscarile kandideerimine.

Cloverfield (8/10)
Omamoodi geniaalne film. See oli teistkordseks vaatamiseks ja loomulikult ikka kinos, kus saab maksimaalse naudingu kätte (head kõlarid, suure ekraan). Siinkohal tervitan Sopranot. Eelmine kord oli 2008. aasta jaanuaris, muljeid sellest saab lugeda siit. Pinget oli, efektid head. Mõningatest miinustest ei tahakski siinkohal rääkida. Kõva film!

Hetkeseisuga mais tulevatest uutest filmidest midagi väga oodatut ei olegi. Kindlasti vaatan ära oma lemmiknäitleja Tom Hanksi tegemised filmis "Angels and Demons". Loodetavasti on see parem kui "The Da Vinci Code". "Boat That Rocked" võib päris lahe olla, vähemalt saab head muusikat korralikest kõlaritest kuulata! "State of Play" pakub näitlejate pärast huvi. Tõenäoliselt saab ka "Taken" vaadatud. Elagu filmid!

Märts kinos

2009-04-06T22:49:00.012+03:00

Märtsis sai kinos vaatamas käidud 9 filmi, mis on ka selle aasta ühe kuu keskmine tulemus. Teiste seas, sai 3 Euroopa ja 1 Aasia film ära nähtud. Tuli ette võtta ka üks kordusvaatamine - "The Curious Case of Benjamin Button" - kuna tegu on väga erakordse teosega. Järgnevalt aga pajatan veidi aasta 3. kuu kinoelamustest igaühest eraldi.

Valkyrie (7/10)
Ootasin head filmi ja sain selle. Päris põnev oli. Eks kogu seda värki inglisekeelsena näha pisut segas ka, aga suutsin ikkagi sellest üle olla. Cruise tõestas, et on kõva näitleja.
My Bloody Valentine 3D (6,5/10)
Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Kinos 3D-na pakkus aga "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Minu pikema arvustuse leiab siit.
Gomorra (8,5/10)
Kui on teada palju häid jänkide maffiafilme ("The Godfather", "Goodfellas" jne), siis ka eurooplased võivad sellega hakkama saada, täpsemini öeldes itaallased. Soovitan kõigile maffiafilmide sõpradele. Sisu poolest küllaltki karm ja äärmiselt realistlik linateos. Suurepärane film!
The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
Sai teist korda kinos vaadatud seda Fincheri suurteost. Veendusin teist korda, et film on nii kuradi hea.
Watchmen (3/10)
Arvaku teised, mis arvavad, aga minu arust on "Watcmen" täielik jura. No ei ole üldse kohe minu teetass. Jälle üks tobe Hollywoody toodang üleloomlike võimetega superkangelastest. Tegelast Dr. Manhattan ei seedinud ma üldse.
Slumdog Millionaire (7/10)
Hea, aga mitte väga hea ja kindlasti mitte parima filmi oscarit väärt. 2-e peategelase vaheline armastusliin ei haaranud mind nii eriti. See polnud nagu piisavalt ehtne või ma ei oskagi täpselt seletada. Lisaks taustamuusika polnud väga minu maitse järgi, mis kindlasti jättis oma jälje. Siis ka see lõputants ja trall ei jätnud asjast väga head muljet. Film iseenesest on suhteliselt huvitav. Teostus (kaameratöö, heli, montaaž) on tipp-topp. Lihtsalt jäi puudu, et tulemus oleks olnud väga hea. Siiski paljud targemad Akadeemia liikmed ju nimetasid kummalisel kombel linateose läinud aasta parimaks. Olles näinud mitmeid kõvasti suurepärasemaid 2008. aasta filme nagu näiteks "Gran Torino", "Changeling" või "The Wrestler", olen ikka pettunud küll nende otsuses!
Red Cliff (6/10)
Lihtne/kerge meelelahutuslik film tavalise lihtsa filmimaitsega inimesele. Ei jää meelde mitte millegi erilisega. Vaatemängulisus on parim asi selle filmi juures. Tegin ka eraldi postituse, mille leiab siit.
Let the Right One In (6/10)
Film on tõesti hästi tehtud, kuid paraku mulle üldse ei istu see ulmeline vampiiri teema. Ma ei saa midagi parata, aga need vampiiriks muutumise kohad on minu jaoks lihtsalt tobedad ja ma ei saa nautida väga sellist filmi. Aga, kui nüüd see kõrvale jätta, siis muidu oli atmosfäär tõesti lummav. Lapsnäitlejaid võib kiita. Kõige rohkem meeldis mulle filmi juures järjest kasvav pinge, mis oli Oskari ja tema kiusajate vahel. Kohe mõnuga ootasin kättemaksu.
Duplicity (6/10)
Vaadatav. Keskpärane. Julia Roberts pole enam kütkestav. Esimene pool filmist oli liialt keeruline. Lõpuks saab kõigest aru. Lõpptulemus oli hea. Natuke põnevust, natuke huumorit. Ajab asja ära.

Käesoleva naljakuu oodatuimaks filmiks oli "Gran Torino", mis praeguseks hetkes juba nähtud. Ütlen hetkel vaid seda, et tasus oodata ja mitte vähe! Hiljem räägin pikemalt. Kindlasti lähen vaatama dokumentaali "Crimson Wing" - palju sääraseid loodusfilme meil ikka kinos linastub. Nii tuleb kohe võimalusest haarata! Aprillis linastub veel teinegi mulle väga huvi pakkuv dokumentaal: "Disko ja tuumasõda". Tundub päris lahe olevat. Mängufilmide poolest on nõrk kuu, see käesolev. Kui Clinti poleks, siis oleks päris hull :D. Võibolla tuleb üllatusi. Loodan seda "Deltalt", mis linastus juba eelmine kuu, aga mul veel nägemata. Vaatab, mis saab. Kino ikka saab!

Red Cliff

2009-03-29T14:05:00.003+03:00

Tegu on Hiina ühe tuntuma lavastaja John Woo käe all valminud linatoesega. Sama mees on lavastanud ka sellised kassamagnetid nagu näiteks "Face/Off", "Broken Arrow" või "Mission: Impossible II". Nagu ka need 3 nimetatud filmi, on ka "Red Cliff" actionit täis märul. Filmi tegevus leiab aset 208. aastal pKr Hiinas. Püsside ja muude tulirelvade asemel on siin ajastusele kohaselt põhiliseks tapariistadeks vibud, mõõgad ja odad. Toimub näiliselt täiesti ebavõrdne lahing, kus ühe poole armee on vastase omast kümneid kordi suurem. Seega peab vähemuses olija kasutama rohkem kavalust. Ikkagi jääb meelisse mõte: "sõjas ei ole võitjaid". Kuidas asi täpsemalt toimub, saab praegu näha kinos.

Filmi põhitrump on vaatemängulisus. Üks parimaid kohti on see, kui tuhanded vibunooled vuhisevad läbi õhu vaataja suunas. Kaadrid on üldse päris võimsad ja ilusad, et nauding kohe vaadata. Visuaalne külg on täiesti kõrgtasemel. Filmi eelarve on ka, eriti just Hiina kohta, väga kõva - kuskil 80 milli taala kanti. See peaks üldse läbi aegade kõige kallim Aasia film olema.

Siiski mina ei ole linateosest erilises vaimustuses. Ütleks, et filmi mittevaatamisega ei kaota midagi, samas ei kaota midagi ka vaadates. Ei jää meelde millegi erakordsega. Sisu on liiga ebaoriginaalne/tavaline, aga ka nagu liiga naiivne. Eks see ole mõeldud vaatamiseks rohkem keskmisele lihtsa filmimaitsega inimesele, kes soovib pelgalt kerget meelelahutust ehk täpsemini öeldes antud linateos ei ole lihtsalt mulle mõeldud. Kõige enam häiris mind lähivõitluse teostus. Käis lihtsalt üks labane lahmimine, kus vahepeal ei saa arugi kumb pooltest on edukam. Häiris liigne "popkornilik" käsitlus. Ma mõtlen selle all olukordi, kus mingi nii öelda superkangelane sai kerge vaevaga jagu korraga tema vastas olnud kümnetest sõduritest. Hate it!

Palju rikkus ära ääretult kärbitud variant, mis linastus nii meil kui ka USAs. Tegelt originaalis oli 2 eraldi üle 2 tunni kestvat linateost. Meil linastunud kokkumiksitud 1 film kestab aga 2 ja pool tundi. Seega rohkem kui poolteist tundi on läinud kaduma. Pole siis ime, et sisu jääb nagu liiga pinnapealseks ja kuidagi korrapäratuks. Puudub terviklikkus.

Samuti ei ole ma Aasia kassahittide austaja. Hiinas olevat aga 1. osa löönud igasuguseid kassarekordeid. Osalevad ju tolle suurriigi superstaari staatuses olevad näitlejad nagu Tony Leung, Takeshi Kaneshiro ja Chen Chang. Peagu kõigi eestlaste jaoks paraku need nimed ei tähenda midagi ja film eriti vaatajaid ei kogu. Seega, kes tahab seda eepilist linalugu suurel ekraanil näha, peab ruttu sammud kino poole seadma, kuna üsna varsti kaob see kavadest ära! Vähemalt Tallinnas kindlasti. Ei teagi, kas üldse mujal Eestis linastub.

Kinos vaadates kõlbab "Punane Kalju" meelelahutuseks küll! Tulevikus rohkem enam ei viitsiks vaadata.
6/10

My Bloody Valentine 3D

2009-03-08T21:23:00.002+02:00

Ma ei ole üldse kohe õudusfilmide fänn, aga mõnda ikka satun aasta jooksul nägema. Näiteks eelmisel aastal sai kinos vaadatud "The Happeningi" ja üleelmisel "Planet Terrorit". Mõlemad olid minu jaoks äärmiselt magedad. Arvestades veel seda, et uusversioonid on tavaliselt ebaõnnestunud, siis "My Bloody Valentine'i" suhtes ei hellitanud ma mingeid erilisi lootusi. Arvasin, et pigem on tegu keskpärase õudukaga.

Tuli välja aga, et see on üllatavalt normaalselt tehtud linateos. Tõeliselt õudsat tunnet mul ei tekkinudki, aga põnevust ikka jagus mingil määral. Sisu poolest pole antud film küll suurem asi, samas ka mitte kõige hullem. Verd ja lõigutud/tükeldatud inimesi näidati slasherile kohaselt suht palju - ütlen kohe ära, et mulle selline asi küll midagi ei paku. Teadsin ette, et tegu on sedasorti filmiga ja seega olin arvestanud sellega (väga ei häirinudki kogu see veri). Mõned verised kohad olid tegelt isegi täitsa huvitavalt lahendatud. Lisaks andis 3D ikka efekti juurde ikka küll. Päris lahe oli jälgida, kuidas mõnes stseenis kirka (või kuidas nüüd seda tööriista nimetataksegi) sinu poole lendas. Tekkis tunne nagu saaksid ise kohe vastu pead - 3D on tegija! Nüüd ootan õudsalt "Avatari".

Üks tähelepanek: Axel Palmerit mänginud Kerr Smith on selles filmis nii Leonardo DiCaprio moodi. Mõnes olukorras/asendis oli ta äravahetamiseni sarnane DiCaprioga. Kas keegi veel pani seda tähele? Vaadake kasvõi seda pilti:

Samas ega päris igat filmi ka ei tahaks kolmedimensioonilisena näha. Esiteks see kurnab silmi. Pikemad linateosed (üle 2 tunni) väsitaks liiga ära. Muide pärast filmi lõppu oli nägemine algul nagu veidi häiritud. See võttis nii vähemalt pool tundi aega, enne kui päris normaalne pilt tuli silme ette :D.

Kinos 3D-na pakkus "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Hinne põhineb puhtalt kinoelamusel!
6,5/10

Veebruar kinos

2009-03-01T19:06:00.004+02:00

28 päeva jooksul sai külastatud 10 kinoseanssi. Nägin ära 8 uut filmi, lisaks 2 kordusvaatamist ("The Wrestler" & "The Dark Knight"). Aasta lühim kuu oli tõeliselt hea valikuga. Vaid 1 linateos teenis hinde alla "7". See hinne tähendab seda, et film oli hea. Järgnevalt aga räägiks igast veebruari kinoseansist eraldi.

The Wrestler (9,5/10)
Pärast eelmise aasta PÖFFi, kus film täiesti niitis jalust, tahtsin loomulikult seda ka 2. korda näha. Eraldi arvustuse leiab siit.
Doubt (8,5/10)
Kartsin enne nägemist, et see film võib olla suhteliselt igav, keeruline ja liiga kunstiline (umbes nagu "The Hours"). Eksisin. Sain hoopis meelidva üllatuse osaliseks. Tegu on huvitav ja intrigeeriva filmiga. Kõige enam pakkus naudingut näitlejate sooritused. Eriti meeldisid just 3 peamist osa: meeletult ranget ja tigedat eite mänginud Streep, rahvalemmikust kirikuõpetajat mänginud Philip Seymour Hoffman ja ääretult naaivset ja heasüdamlikku õde mänginud Amy Adams. Nad said oma rolliga nii usutavalt hakkama, et kohe mõnuga jälgisin. Oscari nominatsioonid on täiesti õigustatud. Film on tõesti hea!
The Dark Knight (9/10)
See oli mulle juba 4. korraks näha Jokerit kinos. Kõva film! Eraldi arvustus asub siin.
The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
Mina olen vaimustuses. Ei kuulu küll läbi aegade parimate filmide hulka, aga tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt ilusa teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Ma ütleks, et kuni 50-ndate keskpaigani oli film äärmiselt haarav. Jälgisin kogu toimuvat põnevusega "suu ammuli", 10/10 oli tulemas. Aga kuskil 50-ndate lõpus vajus asi natuke ära. Film muutus nagu liiga romantiliseks draamaks. Lõpuosas häiris, et mõned ajastud liiga möödusid kiirelt. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga ja seda tuleks kindlasti just kinos vaadata! Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!).
Leo (5/10)
See on sihuke film, mis puudub isegi Filmiveebist. Mnjah, ega mingist märkimisväärse saavutusest siinkohal rääkida ei saa. Tegu on muide Rootsi filmiga. Žanriks võiks määrata põnevusdraama. Ei olnud väga haarav ja ei pakkunud suurt midagi. Samas ei saaks ka öelda, et oli väga kehv.
Rachel Getting Married (7,5/10)
Hea film. Pole enne näinud Anne Hathawayd mängimas niivõrd tõsist ja rasket rolli. Ta sai hakkama sellega suurepäraselt. Oscarile kandideerimine oli igati loogiline.
Revolutionary Road (8/10)
Üsnagi raske draama, aga mulle sellised sobivad. Tegelt teist korda lähiajal seda vaatama niivõrd ei kibeleks, kuna tõesti raske film on. Sisu on väga tugev. Linateose naelaks oli minu arust Michael Shannoni rollisooritus (kandideeris kõrvalosa oscarile). Mees pani siukest teksti oma osas, et vähe pole. Huvitav film.
Frost/Nixon (8/10)
Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. Film on hästi tehtud. Lavastus on tasemel, kaameratöö korralik. Pikemalt sai lahatud filmi selles arvustuses.
Defiance (8/10)
Film võibolla liiga tavaline, aga mulle meeldis. Ei olnud küll päris ülihea, aga korraliku elamuse sain küll. Pinget oli palju ja see on sellise põnevus-sõjafilmi puhul väga oluline. Efektid olid head nagu arvata oli. Daniel Craigile sobis selline raske ja vastusturikka pealiku roll nagu rusikas silma auku! Ei lootnud filmilt suurt midagi, aga sain hea üllatuse osaliseks.
Entre les murs [Seinte vahel] (7/10)
Jääb mulje nagu oleks tegu dokumentaaliga, aga tegelt on ikka mängufilm. Kogu tegevus toimub ühes koolis ja selle territooriumil. Põhiteemaks on õpilaste suhtumine õppetöösse ja õpetajasse. Film näitab, kui multikultuurne Prantsusmaa on. Juba klassis, mida vaatajale pidevalt näidatakse, leidub vähemalt 5-st erinevast rahvusest õpilasi. Film on mõtlemapanev ja sobiks eriti hästi vaatamiseks just kooliõpetajale.

Alanud märtsi kõige oodatuimaks filmiks on kindlasti oscarite gaalal triumfeerinud "Slumdog Millionaire". Tahaks ka teada, miks parima filmi oscar võideti. Väga ootan ka itallaaste suursaavutust nimega "Gomorra". See maffiafilm tegi Cannes’i ilma (žürii peaauhind). Tahaks näha ka PÖFFil silma paistnud ja üldse palju kiidetud Rootsi linateost "Låt den rätte komma in". Ma ei ole küll üldse kohe õudusfilmide austaja, aga "My Bloody Valentine'i" linastumine 3D-na pakub huvi. Siis on veel plaanis "Watchmen" ära vaadata ja midagi veel.

Frost/Nixon

2009-02-22T18:10:00.011+02:00

"Frost/Nixon" osutus teiseks tänavu aasta parima filmi oscari kandidaadiks, mida olen siiani näinud (esimene "The Curious Case of Benjamin Button"). Kahju, et ülejäänud kolme ei õnnestu enne auhinnagaalat näha. 2 aastat tagasi õnnestus kogu viisik enne oscareid ära kaeda. Aga noh, mis teha :(. Filmipiraatlusega ma ei tegele, seega jääb nii!

Lühidalt sisu kohta öeldes, on filmi põhisündmuseks 1977. aastal toimunud intervjuu David Frosti (küsitleja) ja 3 aastat varem presidendi kohalt tagasi astunud Richard Nixoni vahel. Oma ametiaja jooksul oli mees palju vigu teinud ja selle intervjuuga üritas ta oma mainet parandada. Kõige tulisemaks teemaks osutus kuulus Watergate'i skandaal. Kuna mul ei ole kombeks sisust pikalt rääkida ja spoilerdada, siis rohkem ei ütle täpsemalt midagi. Minge kinno vaatama!

Kartsin, et film on liiga poliitiline. See teema lihtsalt ei paelu mind suurt. Aga selles suhtes polnud hullu. "Frost/Nixon" on korralik film! Huvitav oli jälgida seda kahevõitlust küsitleja ja vastaja vahel. Hämmastav, kui pingeliseks võib üks intervjuu poliitikuga kujuneda. Mina ei teadnud enne üldiselt suurt midagi Nixoni äpardusdest ja Watergate'ist, aga ikkagi oli kaasahaarav.

Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. See, kuidas Frank Langella esines Nixonina läheb filmi ajaloo klassikasse. Oscari nominatsioon ka igati teenitult käes. Tegelt isegi rohkem veel läks mulle korda Michael Sheeni esitus, kes tõesti säras oma rollis. Küllaltki raske osaga sai ta väga veenvalt hakkama. Näitlejatest veel rääkides, ei saa ka mainimata jätta, et Rebecca Hall näeb nii pagana kuum välja. Ka lavastus on tasemel. Kohe näha, et Ron Howard on oma ala tipp. Kaameratöö on korralik ja üleüldse on tehniline teostus iga nurga pealt väga kõva - kohe nauding oli vaadata.

Kui oleksin poliitikast süvitsi huvitatud, oleks hinne veel kõrgem.
8/10

Oscarite eelvaade

2009-02-15T22:30:00.002+02:00

22. veebruar on see päev, kui selguvad oscarivõitjad. Ootan alati huviga seda sündmust. Ei mäletagi, millal viimati jäi oscarite auhinnagaala nägemata. See võis olla kuskil 8 aastat tagasi või nii. Alati on see üritus hästi korraldatud. Huvitav, kuidas tänavu õhtujuhi rollis debüteeriv Hugh Jackman hakkama saab? Gaala suurimateks staarideks on loomulikult auhindade võitjad. Vaatakski nüüd läbi mõningad kategooriad.

Parim film: "The Curious Case of Benjamin Button", "Frost/Nixon", "Milk", "The Reader", "Slumdog Millionaire".
Favoriit number 1 on "Slumdog Millionaire" ja ma usun, et Danny Boyle'i film võidab ka. Siiski pean "Milki" mustaks hobuseks. Täiesti kindel võib aga olla, et "The Reader" ei saa auhinda. Mina oleks tahtnud selles kategoorias näha teiste seas "Changelingi" ja "The Wrestlerit" ja üldse kummaline on "The Dark Knight'i" puudumine.

Parim meespeaosa: Richard Jenkins ("The Visitor"), Frank Langella ("Frost/Nixon"), Sean Penn ("Milk"), Brad Pitt ("The Curious Case of Benjamin Button"), Mickey Rourke ("The Wrestler").
Siin on 2 peafavoriiti: Rourke ja Penn. Raske ennustada kumb võidab. Teiste võiduvõimalused on praktiliselt olematud. Parima meespeaosa kategooria on aga minule üks oodatuimaid, kuna ma elan meeletult Mickey Rourke'le kaasa. Mees tegi nii superrolli, et see läks mulle hinge. Ta peab lihtsalt võitma! Ennustangi Mickey triumfi.

Parim naispeaosa: Anne Hathaway ("Rachel Getting Married"), Angelina Jolie ("Changeling"), Melissa Leo ("Frozen River"), Meryl Streep ("Doubt"), Kate Winslet ("The Reader").
Endal nägemata viie hulgast ainult Kate Winsleti rollisooritus. Tema on aga tõenäoline võitja. See on kusjuures Inlgismaalt pärit kaunitarile juba 6. korraks kandideerida oscarile. Siiani pole veel õnnestunud võitu saavutada. Seekord aga mina soovitaks küll Kate'i peale raha panna ;)! Mingeid šansse näen ka Anne Hathaway'l ja Meryl Streep'il, aga need on pigem teoreetilised. Üllatav on aga mitte leida Sally Hawkinsi ("Happy-Go-Lucky") nime siit kategooriast. See on täiesti imelik, arvestades võidetud auhindade hulka ja kriitikute kiiduavaldusi.

Parim meeskõrvalosa: Josh Brolin ("Milk"), Robert Downey Jr. ("Tropic Thunder"), Philip Seymour Hoffman ("Doubt"), Heath Ledger ("The Dark Knight"), Michael Shannon ("Revolutionary Road").
Selles kategooriast võib leida selle aasta oscarite ühe kindlama ette teada võitja. Selleks on muidugi ei keegi muu kui Joker ehk Heath Ledger. Mees ju täiesti varastas filmi. Ka mina elan talle tohutult kaasa - vähemalt sama palju või isegi veidi rohkem kui Rourke'le. Ainult, et siin on pinge väiksem. Tegu oleks (on) teise postuumselt antud oscariga.

Parim naiskõrvalosa: Amy Adams ("Doubt"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Viola Davis ("Doubt"), Taraji P. Henson ("The Curious Case of Benjamin Button"), Marisa Tomei ("The Wrestler").
Tegu on kategooriaga, kus Akadeemia teeb huvitavaid nominatsioone. Pean silmas Viola Davise kandideerimist. Tal oli ju nii väike osa! Sama lugu oli ka eelmine aasta seoses Ruby Dee'ga. Olgu sellega, kuidas on. Kes aga võidab auhinna? Mina ennustan võitu hispaanlannale ehk Penélope Cruzile. Samas enim olen Marisa Tomei poolt, kelle šansse ka ei saa alahinnata.

Parim lavastaja: Danny Boyle ("Slumdog Millionaire"), Stephen Daldry ("The Reader"), David Fincher ("The Curious Case of Benjamin Button"), Ron Howard ("Frost/Nixon"), Gus Van Sant ("Milk"). Arvatavasti Danny Boyle võidab. Minu arust vääriks auhinda kindlasti ka David Fincher, kellele see on üldse alles esimene oscari nominatsioon. Mees on ju lavastanud sellised kultusfilmid nagu "Se7en" ja "Fight Club". Tegelikult ei saa päris välistada ka Ron Howardi või Gus Van Santi võimalusi.

Parim originaalstsenaarium: "Frozen River" (Courtney Hunt), "Happy-Go-Lucky" (Mike Leigh), "In Bruges" (Martin McDonagh), "Milk" (Dustin Lance Black), "WALL·E" (Andrew Stanton, Pete Docter, Jim Reardon).
Näed sa siis, "Happy-Go-Lucky" sai ka midagi. Ütlen kohe ära, et võitu see tore ja äärmiselt positiivne Mike Leigh film suure tõenäosusega ei võta. Ennustan, et "Milk" saab auhinna. See on muide ainuke film siit kategooriast, mis nägemata.

Parim mugandatud stsenaarium: "The Curious Case of Benjamin Button" (Eric Roth, Robin Swicord), "Doubt" (John Patrick Shanley), Frost/Nixon" (Peter Morgan), "The Reader" (David Hare), "Slumdog Millionaire" (Simon Beaufoy).
Midagi pole teha, aga jälle tundub võit minema "Slumdogile". Mingeid võimalusi võib näha ka "Frost/Nixonil". Midagi väga kindlat siiski öelda ei saa.

Parim animatsioon: "Bolt", "Kung Fu Panda", "WALL·E".
See on ka selline kategooria, kus võitja on sisuliselt ette teada. Loomulikult on selleks "WALL·E".

Teatavasti on Forum Cinemas kodulehel ka ennustusmäng. Kes soovib osaleda, saab ehk mõnegi hea vihje. Ega ma nüüd kõik see targem ka pole, aga olen teinud natuke uurimustööd ja mõni asi on lihtsalt nii loogiline. Eelmise aasta osarite eelvaates ma ei eksinud kordagi, kui ütlesin, et keegi kindlalt võidab või ei võida. Vaatame siis, kuidas see aasta läheb. Mina olen õnnelik juba puhtalt siis, kui Rourke ja Ledger lähevad oscariga koju. Selge on see, et põnev saab olema!

Jaanuar kinos

2009-02-08T22:26:00.003+02:00

Vahepeal mõtlesin selle üle, kas on üldse mõtet nendel kuude kokkuvõtete tegemisel. Otsustasin, et esialgu jätkan seda ka käesoleval aastal. Niisiis, jaanuaris õnnestus kinos osa saada 8-st filmist. Nendest 7 olid uued. Tänu Plazas aset leidnud Hää Filmi Nädalale sai 1996. aastal valminud kultusfilmi "Se7en" ka kinos vaadata. Taas sai nähtud järjekordset uut Eesti linateost - "Vasha". Viimase 6 kuu jooksul oli see koguni juba 5. uus kodumaine täispikk mängufilm - pole paha!!! Nüüd aga lühidalt jaanuari kinoelamustest.

RocknRolla (8/10)
Tere tulemast tagasi, Guy Ritchie! 2009. aasta kinos sai väga hea sissejuhatuse. Lahe ja stiilne film.

Zack and Miri Make a Porno (5/10)
Palju liialt labaseid nalju. See situmisnali oli küll üle piiri ja lihtsalt nõme. Lisaks need suhtedraama stseenid kahe peategelase vahel ei sobinud absoluutselt sellisesse filmi. Noh kõige hullem komöödia ka ei olnud.

Body of Lies (6/10)
Mulle ei lähe peale niivõrd poliitilised filmid. Lugu läks kohati liiga keeruliseks. Sisu jäi üldse veidi lahjaks. Muidu polnud viga. DiCaprio ja Crowe midagi väga imelist ei teinud, kuid Mark Strong sai hakkama väga hea rolliga!

Changeling (9,5/10)
Super film. Väga huvitava sisuga. Story iseenesest on küll küllaltki masendav ja raske, kuid samas pingeline ja sünge ning tõeliselt hästi lavastatud. Mulle väga istub selline film. Clint Eastwood ikka oskab! "Changeling" on minu arust veel parem kui "Million Dollar Baby". Lisaks ka näitlejatööd on väga suurepärased.

Vicky Cristina Barcelona (7,5/10)
Woody Allen tegi sellisel tasemel filmi nagu ikka viimasel ajal. Hea, aga ei midagi vapustavat.

Yes Man (5,5/10)
Keskpärane film. Ei olnud midagi erilist. Kahju, et nii andekas näitleja nagu seda Jim Carrey on, ei satu enam korralikesse komöödiatesse.

Vasha (6,5/10)
Polnud viga. Huumor oli hea, kuigi tegu polnud komöödiaga. Peategelast mänginud Mart Müürisepp oli tore. Väga meeldis Jan Uuspõllu roll. Tema suuremeelsus, äärmine viisakus ja tõeliselt siiras olek sellises karmis ametis kukkus välja nii naljakalt. Ja Uuspõllul on selline näoilme, mis lihtsalt ajab kergelt naerma. Küll aga põnevust oleks võinud rohkem olla, sest film on oma tüübilt rohkem põnevik. Mitmes kohas häiris liigne ebaloogilisus. Kuidas need mitmed professionaalsed politseinikud ei saanud sadamas ...

Se7en (7,5/10)
Kõva film. Spacey tegi väga hea badassi rolli. Üldse film läks eriti ägedaks siis, kui Kevini mängitud John Doe pääses suurele pildile ehk siis filmi viimased paarkümmend minutit. Finaalis oli pinget kõvasti. Muide ma polnud filmi enne näinud. Nii hea, et vahel ka vanemaid linateoseid tuuakse suurele ekraanile.

Kiire pilguheit juba üle nädala kestnud veebruaris linastuvatele teostele. Valik on väga hea nagu oscarikuule ikka kohane. Eelkõige pean silmas selliseid filme nagu "The Curious Case of Benjamin Button", "Doubt", "Valkyrie", "Rachel Getting Married", "Frost/Nixon" ja "Entre les murs" ("Seinte vahel"). Viimane kandideerib muide parima võõrkeelse filmi oscarile. Häid kinoelamusi!

2008. aasta kinos, parimad palad.

2009-01-21T22:27:00.007+02:00

Viimane aeg teha väike kokkuvõte möödunud aasta parimatest paladest. Kokku sai viibitud 105 kinoseansil. Neist 75 leidsid aset Coca-Cola Plazas, 24 Sõpruses ja 6 Kosmoses (kõik suures saalis). Kui nüüd kordusvaatamised, dokumentaalid ja vanemad linateosed (valminud enne 2007. aastat) välja arvata, siis uute filmide arvuks oli 88. Nüüd aga minu 2008. aasta kino-edetabeli juurde.

1. Du levande (Teie, kes te elate)

Roy Andersson on geenus! See Rootsi linateos meenutab vägagi "Sügisballi". "Du levande" on küll selgelt rohkem komöödia võtmes tehtud. On palju liine/tegelasi, kelle mitte just kõige lustlikumat elu kujutatakse. Vaatajal on küll väga naljakas seda kõike jälgida. Samas paneb film ka mõtlema. Žanri poolest on tegu draama ja komöödia seguga. Huumor on suhteliselt sarnane ja samal tasemel nagu "Sügisballis" ehk siis ülilahe! Siin on naljad ehk lennukamad ja veel suurema kiiksuga. Lisaks võiks veel kiita visuaalset pilti, mis on lihtsalt võrratu. Super film!
Minu pikem arvustus.

2. The Wrestler

Korralik meestekas. Karm ja aus. Sarnaneb Rocky viimase filmiga mingil määral. "Maadleja" sisu on küll palju tugevam. Mickey Rourke sobib oma rolli ideaalselt. Ta on nii usutav. Kuldgloobus ka juba võidetud. Taustamuusika on väga õnnestunud. Eriti hästi sobib oma stseeni Guns N' Rosese lugu "Sweet Child Of Mine". Väga meeldib ka spetsiaalselt filmile loodud Bruce Springsteeni "The Wrestler". Tegu on sellise filmiga, mis tundub iga nurga alt vaadates nii kuradi hea!
Minu pikem arvustus.

3. Burn After Reading

Aasta parim "puhas" komöödia. Coenid ikka oskavad! Kui oscari toonud linateosega "No Country for Old Men" nad vaimustasid mind, siis see film on isegi veel parem. Mõtlesin küll enne, et pärast auhinnasadu äkki vennad Coenid ei suuda ennast piisavalt kokku võtta. Tuleb välja, et suutsid veel enamat. Karakterid on väga värvikad ja tõeliselt hästi välja mängitud. Eriti just Clooney, Pitt, Malkovich, McDormand ja Simmons on saanud hakkama tõeliselt hea tööga. Üks väheseid filme käesoleval aastal, kus sai nii palju kõht kõveras naerdud.
Minu pikem arvustus.

4. There Will Be Blood

Tõeliselt karm draama. Ja see mulle meeldib. Film on huvitav ja kaasahaarav. Daniel Day-Lewis tegi muidugi superrolli. See on midagi enamat kui näitlemine. Sellise rolli eest loomulikult pidi ta oscari võitma.
Minu pikem arvustus.

5. The Dark Knight

Jälle on tegu filmiga, kus üks näitleja on saanud hakkama imelise rollisooritusega. Mis siin salata, Heath Ledger täiesti varastas filmi minu jaoks. Joker on peamine põhjus, miks seda filmi niivõrd armastan. Muidu on "The Dark Knight" üsnagi sisukas. On põnevust ja pinget, aga ka nalja. See pliiatsi kaotamise trikk on muidugi parim. Samuti visuaalselt on film tasemel, eriefektid on mõistagi väga head.
Minu pikem arvustus.

6. No Country for Old Men

Ei saa ka selle filmi puhul üle ega ümber ühest erilisest rolli etendamisest. Poleks Jokerit olnud, võiks aasta badassi kehastamise tiitli endale saada Javier Bardem. Filmi sisu on väga hea. Pole ime, et parima filmi oscar võideti.

7. I’m not there

Kummaline ja keeruline film. Ometi see meeldib mulle millegipärast. Üks, mis võlus mind, oli kindlasti muusika. Eriti meeldis "Ballad of a Thin Man" esitus. Näitlejatest särab kõige enam Cate Blanchett. Tema olek ja kõnemaneer on väga hästi viimistletud ja ka välimuselt on ta hämmastavalt Dylani sarnaseks tehtud. Ilus film.
Minu pikem arvustus.

8. Mina olin siin

Kui möödunud aastal valmis suisa mitu väga head Eesti filmi ("Sügisball", "Klass"), siis ka eelmisel aastal õnnestus midagi korda saata. Mulle meeldib selline karm aga aus elu kujutamine. Film on parajalt tempokas ja pingeline. Ka selles linateoses võib välja tuua ühe erakordse rollisoorituse. Nimelt Tambet Tuisk sai hakkama väga usutavalt jõhkardi mängimisega. Ei ütleks, et ta tegi seda oluliselt kehvemini kui näiteks Bardem "No Country's". Näitlejatest rääkides ei saa mainimata jätta, et Hele Kõre on imekena! Igatahes on mul hea meel Eesti filmi üle.
Minu pikem arvustus.

9. Eastern Promises

Igati tipp-topp põnevik. Sisaldab aasta parimat kaklusstseeni (saunas). Viggo on muidugi tase omaette. Meeldis, et linateos oli küllaltki realistlik ja mitte liiga ülepingutatud. Tahaks rohkem filme tandemilt Cronenberg/Mortensen!

10. 4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile (4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva)

Poleks eelmise aasta alguses uskunud, et minu top 10-sse pääseb Rumeenia abordidraama. Film on väga raske ja valus, kuid samas pakub ka üllatavalt palju pinget. Sisu on väga huvitav. Oma valusa tõetruudusega lõi film mind täitsa pahviks.
Minu pikem arvustus.

Kõige napimalt jäid välja sellised filmid: "Cloverfield", "Frozen River", "Blindness". Halvimaks filmiks nimetaks "10,000 B.C.". Üldiselt annaks aastale hindeks "peaaegu hea". Ainsana uutest filmidest teenis maksimumhinde esikoha saanud "Du levande", mis on ikka nii kuradi hea teos. Vot sedasi.

P.S. Vastake ka polli küsimusele!

Detsember kinos

2009-01-01T18:12:00.009+02:00

Enne, kui vormistan kogu 2008. aasta kinoedetabelist postituse, teen aasta viimase kuu kokkuvõtte ära. Detsembris sai kinos vaadatud 17 linateost. See ei ole rekord, kuna 2007. aasta jõulukuul oli arvuks 18. Valdav enamus ehk täpsemalt 13 leidsid aset PÖFFil. Detsembri kinoseansid koos hinnetega:

O'Horten (5,5/10)

Choke (4/10)

Lønsj [Külm lõuna] (7/10)

Kolme viisasta miestä [Kolm tarka meest] (8/10)

Muha [Kärbes] (6/10)

Hunger (7,5/10)

L' Heure d'ete [Suvetunnid] (3/10)

Snijeg [Lumi] (5,5/10)

Adoration (5,5/10)

Mozart Town (6,5/10)

Perro Come Perro [Koer pureb koera] (5,5/10)

Chugyeogja [Tagaajaja] (7/10)

It's a Free World [See on vaba maailm] (7/10)

Soovide puu (7/10)

The Day the Earth Stood Still (5,5/10)

Happy-Go-Lucky (8/10)

Australia (7/10)

PÖFFil nähtud filmide ülevaadet saab näha siin ja siin. Nüüd aga lühidalt ülejäänud 4-st teosest.

Soovide puu on tore Eesti filmike, žanri poolest must komöödia. Linateos iseenest meeldis, nalja sai. Kirjutasin ka eraldi arvustuse siin.
The Day the Earth Stood Still oli selline nagu ma täpselt ootasin. Efektid olid head, tehniline tase väga kõrge. Aga sisu oli nõrk. Lõpp imes.
Happy-Go-Lucky on vist kõige rohkem optimismi täis komöödia, mida eales näinud olen. Ääretult positiivne film. Hea tuju on garanteeritud :)! Sally Hawkins teeb elu rolli. Oscari nominatsioon on vägagi tõenäoline.
Australia on visuaalselt ilus film. Sisu on ka suhteliselt huvitav, kuid vahepeal küll kiskus asi natuke liiga läägeks. Australlased Nicole Kidman ja Hugh Jackman olid tasemel. Lühidalt öeldes, hea film.

Alanud aasta esimesel kuul on, mida vaadata. Kõige oodatuimateks võiks lugeda selliseid filme nagu "Changeling", "Revolutionary Road" ja juba PÖFFil linastunud "Vicky Cristina Barcelona". Ootan huviga ka, kas Jim Carrey on üle pika aja saanud rolli korralikus komöödias. Jutt käib muidugi "The Yes Man'st". Iga aasta saab vaadatud paar animatsiooni. Tõenäoliselt osutub käesoleval aastal üheks neist "Bolt". Siis veel "RocknRolla" võib päris hea olla, igal juhul vaatan selle ära. Will Smithi "Seven Pounds" pakub samuti huvi. Kindlasti tahan näha ka "The Wrestlerit" teist korda. Tundub, et 2009. aasta saab päris korraliku sissejuhatuse.

The Wrestler

2008-12-21T15:10:00.010+02:00

Ootasin filmilt palju ja ei pidanud pettuma. Midagi pole öelda, tegu on super filmiga! Korralik meestekas. Karm ja aus. Sarnaneb Rocky viimase filmiga mingil määral. "Maadleja" sisu on küll palju tugevam.

Film räägib endisest kuulsast maadlejast nimega Randy Robinson ehk lihtsalt Ram. Mees elab haagisvagunis, mille üüri suudab ta vaevu maksta. Tal on küll juhutööotsi, kuid erilist raha mehel pole. Hing ihkab ikka maadluse järele. Vaatamata mitte just kõige paremale tervisele, tegeleb Ram suhteliselt ohtliku spordialaga edasi. Maadlusring on koht, kuhu Randy kuulub. Seal on ta tegija. Seal saab ta kuulda, kuidas vaimustuses publik karjub tema nime. Selles ringis tunneb Ram ennast hästi. Lisaks maadlusele, on Randy südames koht ka kahele erilisele naisele (väga tugevad rollisooritused Marisa Tomei ja Evan Rachel Wood poolt!). Saab näha ka Rami inimlikumat poolt. Loomulikult ei taha ju keegi üksildane olla. Nii peab jälle võitlema - naiste pärast. Ütleb ju üks tsitaatki: "Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita!". Võib järeldada, et see ongi Rami elu põhimõte.

Huvitav oli teada saada, mismoodi see Ameerika (show)maadlus ehk wrestling ikkagi toimib, mis sünnib telgitagustes. Ja kõik see on väga reaalselt kujutatud, kogu see valu ja veri võistlusringis, aga ka matšideks valmistumine (eelnvad kokkulepped). Muide kõik maadlusstseenid olid filmitud päriselt toimunud võitsluse raames. Erinevate matšide vahel võttis Aronofsky ja tema tiim kohad sisse ja hakati stseeni filmima. Nii oli olemas reaalne võistlussaal ja ka publik. Vahepeal siis toimus võistlusmatš ja siis filmi tegemine, siis jälle võistlus jne.

Filmis on ka mõnusat huumorit. Alati on hea, kui tõsisemat sorti draamas tehakse ka nalja. Eriti lahe oli see koht, kuidas näidata Ram'i esimest minemist tööle lihaletti. Seda oli kujutatud nagu võitlusringi minemist. Üldse oli päris koomiline see, kuidas sportlasest mehemürakas liha jagas.

Mickey Rourke sobib oma rolli ideaalselt. Ta on nii usutav. Muide algselt sooviti peategelast mängima Nicolas Cage'i. Rourke aga teeb oma rollis sama head tööd, kui Daniel Day-Lewis Daniel Plainview'na või Forest Whitaker Idi Aminina. Peaks olema arusaadav, kuhu poole ma tüürin rääkides viimaste aastate oscarite võitjatest. See oleks väga ülekohtune, kui Rourke ei saaks nominatsiooni. Ma olen suht kindel, et saab. Akadeemia auhinna võitmine on juba teine teema. Selles ma väga kindel ei ole, kuigi ise tahaks. Räägitakse, et Sean Penn on peamine favoriit. Eks näis.

"The Wrestler" on üldse edukas auhindade saamisel. Võideti ju Veneetsia filmifestival peaauhind ja nüüd kandideeritakse kolmele Kuldgloobusele, mida võib pidada oscarite järel tähtsuselt järgmiseks tunnuseks filmimaailmas. Rourke sai muidugi nominatsiooni parima draama meespeaosa, Marisa Tomei igati teenitult parima naiskõrvalosa kategoorias ja lisaks veel võib tulla parima laulu auhind. Kahjuks aga parima draamafilmi kategoorias ei kandideerita.

Selle filmi puhul ei saa ei üle ega ümber taustamuusikast. See on just minu maitse järele. Taustamuusikaks väga hea 80-ndate rock (Guns N' Roses, AC/DC, Accept jne). Tipphetkeks võib lugeda lõpus olnud Guns N' Rosese lugu "Sweet Child Of Mine". See sobis oma stseeni ülihästi. Väga hea on ka spetsiaaalselt filmile kirjutatud Bruce Springsteeni "The Wrestler". Seejuures Springsteen tegi seda tasuta. Ta lihtsalt tahtis filmile kaasa aidata ja pealegi on ta Rourke'i fänn.

"The Wrestler" on üks selle aasta parimaid filme. Peaks jaanuari teises pooles ka kinodes regulaarselt linastuma hakkama. Kindlasti lähen ka teist korda vaatama. Tegu on sellise filmiga, mis tundub iga nurga alt vaadates nii kuradi hea!
9/10

Soovide puu

2008-12-13T22:58:00.012+02:00

Mina kuulsin sellest linateosest esimest korda alles käesoleva nädala alguses, kui uurisin Coca-Cola Plaza uut kava. Olin juba kõik eelmised 3 selle aasta Eesti filmi kinos ära vaadanud ja ilma pikema mõtlemiseta otsustasin ka 4. ära kaeda. Kuna mul on kombeks kindlate kinno minemist põhjustavate filmide puhul eirata igast infot selle sisu kohta, ei teadnud ma põhimõtteliselt "Soovide puust" mitte mõhkugi. Ausalt öeldes ei oodanud enne linastumist filmilt midagi. Isegi pigem olid eelarvamused, et tulemus võib olla päris kehv. Tuli välja hoopis, et sain meeldiva üllatuse osaliseks.

"Soovide puu" valmis mängufilmi kohta küll väga kiirelt ja odavalt. Alles vähem kui 3 kuud tagasi algasid ju võtted. Eelarve oli vaid 1,8 miljonit krooni. Nii võib jädab petlik mulje nagu tegu oleks pigem telefilmiga. Vaatamata kõigele on tulemus täitsa hea.

Eriti just sisu koha pealt. Igavust ei pidanud tundma kordagi - juba puhtalt see on väga hea näitaja. Lühidlat öeldes, räägib film maalt linna kolinud noorest naisest nimega Liina. Ei ole kerge kohaneda uue eluga. Normaalse töö leidmine pole ka lihtne. Soov leida õnne paneb Liina pingutama. Sisu on tõesti hea. Nalja sai rohkem kui enamuses Hollywoodi kassahittidest komöödiates. Sisu puhul mulle meeldis eriti see ehedus, kuidas elu oli kujutatud. Samal ajal oli lugu vürtsitatud pidevalt, vahel küll kergelt liialdavate, humoorikate situatsioonidega. Tegelt žanri poolest peakski olema tegu komöödiaga. Siiski näidatakse ka elu valu ja raskusi. Kohati paneb ikka mõtlema küll meie eluolu üle. Sisukas film!

Samuti näitlejatöödega võib enam-vähem rahule jääda. Oma filmidebüüdi teinud noor näitlejanna Elina Pähklimägi jättis hea mulje. Pealegi on ta väga armas ja seksikas! Oli palju häid ja lahedaid pisirolle. Näiteks Raimo Passi mängitud veider majaelanik või Kristjan Sarve mängitud poetööline (maskott). Muidugi eriti lahe tüüp oli see poe turvamees (Ago Soots), kes püüdis püüdis peategelasele päris koomilisel moel külge lüüa.

Tegelt pildi kvaliteedi üle võib natuke nuriseda. Mõnes kohas oli teravusega probleeme. Aga polnud hullu. Üldkokkuvõttes see sisuliselt ei häirinudki. Enamus ajast oli pilt siiski suhteliselt normaalne. Kaameratöö kohta ei ütleks ühtegi halba sõna. Igati vinks-vonks.

Huvitav fakt seoses seansiga, mil viibisin: film algas täiesti õigel ajal ja enne seda ei näidatud mitte ühtegi treilerit ega reklaami. Sellist asja polnud minu kogemuste põhjal küll Plazas juhtunud. Tavaliselt ma arvestan nii, et 5 minutit peale algusaega saali astuda on täiesti OK, sest enamasti algavad filmid kuskil 10 minti hiljem. Hea, et ma seekord astusin saali enne õiget aega.

"Soovide puu" on tõeliselt lahe Eesti filmike. Hea töö, Liina Paakspuu! Mulle andis küll see linateos hea elamuse. Minge vaatama!
7/10