Aasta 2014 kinos, top 10

Traditsioone peab hoidma! Nagu iga eelneva blogiaasta alguses, jätkan ka nüüd tava teha eelmisest aastast kokkuvõte ja tuua välja parimad (lemmikud) möödunud aastast. 2014. aastal nägin kinos 70 täispikka filmi. Nendest 2 olid dokumentaalid, ülejäänud kõik mängufilmid. Animatsioon jäi paraku nullipoisiks. 70-st 5 olid kordusvaatamised. Kinode jaotus formeerus seekord selliseks:
Artis - 27 korda
Solaris Kino - 16
Sõprus - 14
Coca-Cola Plaza - 12
Kosmos - 1.

Filmide valik oli hea ja mitmekesine. Kinolevi on meil ohter, eriti just Tallinnas. Vaataja saab päris kena ülevaate maailma filmiparemikust. Selleks, et 70 filmi täis saada, "pidin" väga vähe labaseid kassahitte vaatama (oleks tahtnud, oleks saanud ka ilma nendeta sellise arvu). Seejuures PÖFFil nägin 11 linateost. Võib öelda, et ca 50 korralikku filmi sai aasta jooksul kinos PÖFFi väliselt vaadatud, mis on tegelikult korralik arv. Eesti film oli ka pildis. Noore lavastaja Martti Helde linateos "Risttuules" oli niivõrd erakordne, et pääses auga minu top 10-sse. 2014. aasta Eesti mängufilmidest meeldis ka Maimikute "Kirsitubakas". Raagi "Ma ei tule tagasi" ja Jaan Toomiku "Maastik mitme kuuga" valmistasid kerge pettumuse, kuigi kumbki neist pole otseselt halb film.

Enne kui asun 2014. aasta kinos nähtud filmide top 10 juurde, mainin igaks juhuks ära, et sellised tipp-topp 2014. aasta filmid nagu "Nightcrawler", "Birdman" ja "Whiplash" on kaetud käesoleval aastal ja seega arvesse ei lähe. Näiteks "Nightcrawler", mida õigupoolest oli võimalus ka vanal aastal näha, oleks tabeli kinni pannud. Edetabeli koostasin siis linateoste vahel, mida nägin esimest korda 2014. aastal ja kinos. Arvestan ainult uusi filme (2012. kuni 2014. aasta omi) ehk siis jätan välja retsospektiivide käigus linastunud vanemad filmid, mida küll ei kogunenud just palju (5). Nüüd siis minu absoluutselt subjektiivne filmide edetabel.

10. La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas")
Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. Küllaltki lõbus tükk, mis pakkus oma mitekihilisuse ja mõistatuslikkusega huvitava elamuse.

9. La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2 ("Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk")
Tugev intelligentne draama, kõrge kunstilise tasemega. Naistevahelisest armastusest on raske teha veel elulisemat ja mõjuvamat filmi kui "Adèle'i elu".

8. August: Osage County ("Augustikuu")
Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. Eriti haaras mind tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd.

7. Risttuules
Väga ilusa pildikeelega südantliigutav film. Martti Helde uues vormistiilis (tableau vivant) linateos oli väga ambitsioonikas ettevõtmine, kuid kukkus vägagi esteetiliselt ja väljapeetult välja. Hindan seda, kui peenetundeliselt käsitles ta traagilisi sündmusi. Eesti filmi jaoks on "Risttuules" tõeline suursaavutus.

6. 12 Years a Slave ("12 aastat orjana")
Steve McQueen on üle aasta taas minu top 10-s (2012. aasta kinotopis saavutas "Shame" 3. koha). Jõuline ja parajalt karm draama. Väga kenasti jutustatud ja suurepäraste näitlejatöödega. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste, kuid samas vabadustahte säilimine ja mitte allaandmine hoidis üleval head pinget. Film on igati kvaliteetselt teostatud.

5. Boyhood ("Poisipõli")
Ainulaadne linateos ühe poisi suureks kasvamiseks. "Boyhood" on äärmiselt südantsoojendav, inimlik ja eluline ning pakkus mulle palju äratundmisrõõmu. Üks tähelepanuväärsemaid 2014. aasta filme. Teha heal tasemel film 12 aasta jooksul ja sama näitlejaansambliga on erakordne!

4. The Grand Budapest Hotel ("Grand Budapest Hotell")
Muhedaim filmielamus 2014. aastast. Mõnus soe huumor. Äärmiselt stiilselt ja maitsekalt värvikirevalt kujundatud linateos. Lavastus on üleprahi - kõik on nii hästi paigas ja hoolikalt lihvitud. Ralph Fiennes võiks rohkem komöödiates mängida!

3. Gone Girl ("Kadunud")
David Fincher on ikka tase omaette. Järjekordne meistriteos mehelt. Puhas kvaliteet iga külje pealt. Viimaste aastate üks nauditavamaid ja kaasahaaravamaid põnevikke. Ja mida teeb Rosamund Pike!? Timo Diener ütles hästi: "Rosamund Pike andis meile sellise tõupuhta külma bitchi, kelle sarnast me pole kaua aega kinoekraanil näinud". Parim 2014. aasta rollisooritus naiste seas.

2. Elephant Song ("Elevandi laul")
Mulluse PÖFFi suurim üllataja. Pingeline psühholoogiline draama vaimuhaigest mehest, keda mänginud Xavier Dolan sisuliselt "varastas" filmi. Äärmiseslt huvitav tegelaskuju. Tema kavaldav psühholoogiline manipuleerimine paelus väga. Lahti rulluv müsteerium oma mitmekihilisusega on haarav ja sisaldab ootamatusi. Filmis on suurepäraselt hakkama saadud pinge kasvatamisega, et seda võib ka trilleriks nimetada.

1. Il capitale umano ("Inimkapital")
Realistlik ja hästi jutustatud Itaalia kvaliteetdraama. Põnev ja kergesti jälgitav. Filmi ühiskonnakriitika on tabav. Lavastaja on suutnud kujutada tegelaste (indiviidide) konflikti ühiskonnaga vormikindlalt ja ilmekalt. Seejuures mingeid keerulisi sümboleid või metafoore õhku ei paisata, kõik on arusaadav. Ei oskagi väga täpselt seletada miks, aga see linateos läks mulle väga korda.

..............................................................................

Väike honorable mentions ka lõpetuseks ehk siis filmid, mis on kiitust väärt, kuid jäi natuke vajaka edetabelisse pääsemiseks:
Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus")
Magic in the Moonlight ("Maagia kuuvalgel")
Tähed õlgadel ("Starred Up")
Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu")
American Hustle ("Ameerika afäär")
Force Majeure ("Vääramatu jõud")
20,000 Days on Earth ("20 000 päeva Maal")
Philomena
Dallas Buyers Club ("Elujanu")
Nymphomaniac ("Nümfomaan")

Detsember kinos

Detsember oli kvantiteedi poolest keskpärane - vaatasin 6 filmi suurelt ekraanilt. Kvaliteedi koha pealt mõnevõrra üle keskmise. Üle mitme aasta oli jälle Kosmosesse asja, kus sain elu esimese IMAX kogemuse.

• Trash ("Praht") - 6,5/10
  Minu silmis ei ole tegu teab mis märkimisväärse draamaga. Natuke ehk liiga lapsik minu maitsele. On sihuke kurb-tore filmike. Omad põnevad kohad on täitsa olemas. Ühekordseks vaatamiseks kõlbas küll, aga mingit sügavat jälge ei jätnud. Rooney Mara on hakanud mulle üha rohkem meeldima - igati sümpaatne ja ka ilus näitlejanna.
• Boyhood ("Poisipõli") - 9/10
  Siiras ja väga eluline film ühe poisi suureks kasvamisest. Oli palju äratundmisrõõmu, film kõnetas mind täiega. Endagi lapsepõlv tuli meelde ja nii mõnigi olukord tuli tuttav ette. "Boyhood" ei ole küll jalustrabav, kuid kogu see inimlikkus ja elulähedus läksid mulle väga korda. Filmis leidub hästi läbi mängitud dramaatilisi situatsioone, kus ei pingutata üle. Õnneks ei toodud loosse sisse liiga palju traagikat, vaid jäädi rohkem loomulikuks. Rohkem on küll toredaid hetki. Eriti meeldisid mulle perekondlikud muusikalised hetked, kus Ethan Hawke mängis kitarri. Hawke poolt suurepäraselt mängitud isa ongi mu lemmiktegelaseks filmis - parajalt muhe tüüp - mulle meeldis see, kuidas ta lastega suhtles. Muidu on tegemist tõeliselt fenomenaalse ja unikaalse filmiga, puhtalt juba sellepärast, et seda filmiti 12 aasta jooksul ja nii, et peamistes rollides olid samad näitlejad. "Boyhood" on üks olulisemaid 2014. aasta filme.
• Nullpunkt - 7/10
  Täitsa okeilt tehtud noortele mõeldud film. Laias laastus on siin pistmist klassikalise läbi raskuste tähtede poole linalooga. Peategelasel (täitsa viksilt tehtud roll Märt Piusilt) katsumusi jätkub. Usutavusest jääb aga vajaka. Pigem ongi see kerge vaatamine ja ega kooliealistele üldiselt ei meeldigi rasked draamad. Samas leiab siin nii mõndagi õpetlikku. Mind imponeeris kõige peategelase ja tema hullumeelse ema vahelised suhted. Epp Eespäev on oma rollis väga veenev, kus ta toob oma ettearvamatu käitumisega sisse huvitavat pinget. Tubli mängufilmi debüüt režissöör Mihkel Ulgilt.
• Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus") - 8,5/10
  Tore, kui vahel saab mõne komöödia ajal palju naerda. Mulle lihtsalt läks see huumor peale. Palju leidlikke nalju.
• The Hobbit: The Battle of the Five Armies ("Kääbik: Viie väe lahing") - 6/10
  Minu esimene film vastavatud Kosmose IMAX saalis. Saal oli kena ja tool mugav, ekraan mõnusalt suur. Sain suht OK elamuse, kuigi sisu poolest on film üsna nigel. IMAXi suurepärane pilt päästis palju ja kohati täitsa nautisin vaatemängu just visuaali pärast. Suur lõpulahing jättis süžee koha pealt ebamäärase ja isegi kohmaka mulje ning polnud eriti pingeline. Üldse kogu film kaldus umbmäärasuse poole, kuna ekraaniaega said mitmed ebavajalikud tegelased (nt Legolas). Mõned koletised olid küll ägeda välimusega ja siin seal sai natuke nalja, kuid pigem võib pidada seda lastefilmiks. Tegelastes veel rääkides, ei saa mainimata jätta, et Tauriel (Evangeline Lilly kehastuses) on ebamaiselt ilus. Tema oleks küll võinud rohkem ekraaniaega saada :). "Lord of the Ringsi" trioloogia on selgelt parem, kui "Kääbiku" oma.
• Force Majeure ("Vääramatu jõud") - 8/10
  See palju auhindu ja nominatsioone saanud teos väärib igati tunnustust ja tähelepanu. "Vääramatu jõud" on oma olemuselt psühholoogiline draama perekonnakriisist, kuid sisaldab ka kõvasti head musta huumorit. Film pakub palju mõtlemisainet paanikaolukorras aset leidnud perekonnapea ootamatu käitumise ning sellele järgnenud abikaasade vaheliste hilisemate reageeringute üle. Mängu tulevad moraaliküsimused. Filmi käimasaamine võttis aega (ehk liigagi palju). Alguses oli palju staatilise üldplaane, kus midagi märkimisväärset ei toimunud. Pere idülli lõhkunud sündmus, pani aga asja nii käima, et vahepeal läheb olukord päris tuliseks. Tänu palju kasutust leidnud mustale huumorile oli seda lust vaadata. Mulle meeldis see, kuidas lavastaja Östlund on pingega osavalt mänginud. Ühel hetkel tundub, et olukord on laabumas, siis aga naine plahvatab. Filmis on palju ootamatusi ja raske on ette näha millega kogu krempel lõppeb, kuid õnneks ei väljuta realistlikkuse piiridest. Kiiduväärt linateos!