esmaspäev, 28. november 2011

Kotoko



See film pakkus väga tugeva elamuse. Raputas veel rohkem läbi kui "We Need to Talk About Kevin" - see mulle meeldib! Ühisjooni nende 2 filmi vahel võib leida mitmeid. Jällegi on tegu küllaltki šokeeriva linateosega. Äärmiselt julge filmikeel ja väljenduslaad. Film on kohati päris häiriv. Nõrgema närvikavaga inimestele see kindlasti ei sobi. Seansi ajal lahkus muide vähemalt 6 inimest saalist. Filmi lavastaja/stsenarist Shin'ya Tsukamoto ongi tuntud rohkem õudusfilmide tegijana. Paar kohta olid sellised, kus isegi mina pidin silmi kergelt kissitama - lihtsalt nii võigas oli. Peategelane käitub vahepeal väga koletislikult ja sadistlikult. Samas on tegu paraja mindfuckiga. Ei saanudki lõppude lõpuks aru, mis oli peategelase (Kotoko) fantaasialend/hallutsinatioonid ja mis oli tegelikkus. Paras psühholoogiline müsteerium. Siin on ka tegu isiksuse kahestumisega nagu "Black Swaniski". Ka Kotoko on psüühiliste häiretega ja ei tule toime oma hirmutunde ja foobiatega.

Millest film ikkagi jutustab või mis on sõnumiks? Üheks põhiteemaks võib pidada lapse kasvatamist (nagu "We Need to Talk About Kevinski"). Kuidas üksikvanemana hakkama saada? See pole lihtne. Ainult vastutustundest ei piisa. Kotoko küll hoolis oma lapsest, aga sellest oli vähe. Kriitiline varjund on visatud massimeedia liigsele tarbimisele. Mitmete Kotoko hallutsinatsioonide ajendiks on televisioonist nähtud vägivaldsed saated. Tekib küsimus, kas saab massimeediat süüdistada peategelase foobiates ja jubedas käitumises.
"Kotoko" on sedasorti linateos, millepärast ma PÖFFil käin - raputav ja vägevat elamust pakkuv. Nõrganärvilistele ei soovita!

9/10

teisipäev, 22. november 2011

Vahekokkuvõte PÖFFist


Ma olen alati PÖFFi põhiprogrammi ajal ka 1 vaba päeva võtnud. Täna on see päev ja ma siis mõtlesin, et teeks väikse lühikokkuvõtte nähtud linateostest. Olen 4 päeva jooksul 6 filmi ära vaadanud. Praegu võin valikuga küll väga rahule jääda.

Bono tapmine ("Killing Bono")
Omamoodi tore noortefilm. Liiga palju oli lapsikuid tobenaljakaid nalju. Pettumust siiski mu tänavuse PÖFFi avapauk ei valmistanud. Vähemalt igav ei hakanud - see on alati positiivne märk. Mõned muusikalised etteasted olid päris huvitavalt ja muhedalt tehtud. Film on pigem teismelistele sobilik (endal pole enam väga palju jäänud 20-ndatega ühele poole saamisega). 6/10

Rahutu maa ("Land of Oblivion")
Ilus ja valus draama. Rahulik, aga mitte liiga aeglane. Linateos räägib Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Emotsiooni suudeti üleval hoida filmi lõpuni. Kuidagi kaunilt, aga samas mitte liialt ilustamata, on vaatajale kuvatud inimeste hingevalu, leina ja vanu mälestusi. "Rahutu maa" poeb südamesse. Kenasti tehtud film! 8/10

Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
Ennist mainisin, et olen senise PÖFFi filmide valikuga rahul ja üheks suurimaks rahulolu põhjuseks on kindlasti see film. "We Need to Talk About Kevin" pakub seda, mida just eriti PÖFFi filmidelt ootan - julget, raputavat, mõjurikast, emotsioone esile kutsuvat, visuaalselt vingelt tehtud teost. Tegu on sellise filmiga, mis paneb taaskord mõtlema kui väga ma kino armastan (õige elamuse saamiseks tuleb antud teost kindlasti just kinos vaadata!). Pikemalt kirjutasin siin. 9,5/10

Loomariik ("Animal Kingdom")
Hea näide sellest, kuidas saab teha ilma ajuvaba actionita huvitavat põnevusdraamat. Film on paeluv, näitlejatööd head. Vägivalda leidub parajalt, psühholoogilist pinget ka. Tahaks, et tehtaks rohkem selliseid põnevikke. 8/10

Päevalilletund ("Sunflower Hour")
See komöödia pakkus väga hea üllatuse. Üllatav on tegelt juba see, et ma selle filmi väljavalimiseni üldse jõudsin, kuna sünopsise järgi ei tundugi eriti minu teetass olevat, aga see selleks. "Sunflower Hour" on tõesti häbitu ja häbematult naljakas nagu PÖFFi kodulehel öeldakse. Käesoleva aasta vaimukam linateos minu jaoks. Täiesti crazy tükk, mitmel korral tekkis mõte: "Ei ole võimalik!". Filmiga pilatakse erinevaid inimesi kuulsaks tegevaid tõsielusarju. Soovitan kõigile, kellele sobivad ka veidi dirty'd komöödiad! Film ei ole seejuures liialt labane. 8,5/10

Norman
Alustuseks ütleks seda, millega tõenäoliselt enamus nõus pole: Dan Byrd peaosalisena ei olnud piisavalt hea. Kuna film on üles ehitatud tema mängitud karakterile (Norman), siis mõjutas see paljuski ka minu hinnangut. Millegipärast ei suutnud ma samastuda peategelasega niivõrd. Film ei läinud seekord piisavalt hinge, kuigi teema poolest oleks pidanud. Sisu on tegelikult väga hea. Oli mitmeid kohti, kus kindlasti paljudel tuli pisar silma, aga mul jäi sellest palju puudu. Valusaid teemasid leidus: üksildus, ligimese kaotus, enesatapu mõtted. Iseenesest on tegu hea draamaga. Noortele peaks hästi sobima. Ennast enam nooreks ei pea. Mis siis veel? Naispeaosalist mänginud Emily VanCamp on väga ilus! Kena, et saadi kõrvalosadesse sellised kvaliteetnäitlejad nagu Adam Goldberg ja Richard Jenkins, kes olid tasemel. 7/10


Hetkel on mul pilet olemas järgmistele filmidele:
* Tule nagu oled
* Judinad
* Artist
* Jelena
* Tabamatu õnn
* Mäng
* Norra pojad
* Kotoko
* Ööliblika päevikud

Häid PÖFFi elamusi kõigile!

pühapäev, 20. november 2011

We Need to Talk About Kevin

Just selliste linateoste pärast ma PÖFFi armastan. Pakkus päris võimsa elamuse, piltlikult väljendades täitsa raputas läbi ja see mulle meeldib. Film on julge, pinget pakkuv, realistlik, šokeeriv ja parajalt sünge. See ei ole mingi ninnunännutamine, vaid käib üks raske andmine. Kindlasti ei jäta selline teos vaatajat külmaks ja paneb mõtlema. Miks ollakse nii vägivaldsed? Millest selline kurjus? Teinekord ei olegi konkreetseid vastuseid. Elu lihtsalt on selline.

Mulle meeldis, kuidas film oli visuaalselt lahendatud. Üks paremini teostatud kohti oli seksistseen, tõenäoliselt perepoja Kevini eostamine, mis on väga kenasti kunstiliselt kujutatud. Hästi on loodud ängistav ja pooleldi klaustofoobiline atmosfäär naispeategelase Eva taustaks, kui ta oli šokiseisundis. Kaameratöö ja montaaž on lihtsalt ilusalt tehtud tuues välja kino eelised.

Tilda Swinton võidab nii mõnegi auhinna oma vapustavalt kõva rollisoorituse eest - tugevaim ja kindlasti meeldejäävaim naisosatäitmine 2011. aasta filmidest, mida siiani näinud. Oleks imelik, kui ta oscari nommi ei saaks. Kevinit erinevates igades mänginud lapsnäitlejad said ka tõesti suurepäraselt hakkama. Tundub, et Lynne Ramsay on nii hea lavastaja, kes suudab näitlejatest parima välja pigistada. Kevini puhul meeldis smartassilik, aga ka (sala)kaval ja sarkastiline hoiak. Tema mitmed repliigid olid kuldaväärt. Väga hästi loodud tegeskuju. Kevini manipuleerimisvõime oli tähelepanuväärne ja see tegi temast eriti huvitava karakteri ning tektitas mõnusalt pingelise atmosfääri. Tema salakavalad pilgud kutsusid esile hea ärevuse. Pidevalt mõtlesid, et mida ta järgmiseks korda saadab ja mis võib olla ta käitumise tagamõte. Eva (Tilda Swinton) puhul võlus kõige enam realistlikkus. Tema tegelaskuju läks kuidagi hinge. Elasin igati kaasa ta püüdlustele raske lapsega hakkama saamisel. Mõistsin tema viha, nõutust ja ahastust. Väga tähenduslik oli see koht, kus ta nautis teetööde müra, selleks et mitte kuulda oma lapse lõputut nuttu. Lõppkokkuvõttes Eva hoolis ikkagi oma pojast. Võib isegi öelda, et ta vihkas ja armastas samaaegselt.
"We Need to Talk About Kevin" on julge film raskesti käituva lapse kasvatamisest, mis pakkus mulle tugeva elamuse. Tehke palun rohkem seda tüüpi linateoseid!

9,5/10

esmaspäev, 14. november 2011

Oktoober kinos


Sügis käes, õhtud pimedad. Mis sa muud oskad teha, kui filme vaadata ja ikka suurelt ekraanilt. Oktoobris sai 9-l korral kinos tooli nühitud. Näiteks suvekuudel oli maksimaalseks arvuks 4. Häid filme oli palju. Kõige suurema elamuse pakkus kindlasti Eesti teos "Idioot", mida käisin isegi 2 korda vaatamas ja mille kohta oma blogi pikima arvustuse kirjutasin. Naljatades võib öelda, et selle kirjutamine võttis nii võhmale, et kuu kokkuvõtte tegemine jäi hilja peale, aga siin see on.

  • Rabbit Hole (8/10)
    Väga korralik draama, hästi tehtud. Mõjuv, liigutav ja mõtlemapanev, aga ka teatud määral südantsoojendav. Hea, et melanhoolistemisega ei mindud liiale - seda oli parasjagu. Masendustunnet ei tekkinud mitte vähimalgi määral. Huumorit oli ka (eriti hea oli see kanepi mõju all miitingul olemise stseen). Kidmanilt ja Eckhartilt tugevad rollisooritused.
  • Sykt lykkelig ("Haiglaselt õnnelik") (8,5/10)
    Tegu Norra tänavuse Oscari nominatsiooni kandidaadiga. Minu pärast võiks film selle nommi kätte ka saada, sest mulle meeldis. Õnnestunud sümbioos draamast ja komöödiast. Oli draamale omast pinget ja hingevalu, aga ka head nalja.
  • Wer wenn nicht wir ("Kes siis veel, kui mitte meie") (8,5/10)
    Minu jaoks see film lihtsalt toimis. Sisu oli parajalt valus ja emotsiooniküllane. Mehe ja naise vaheline armastuslugu kulges väga huvitavalt. Teiseks tähtsaks teemaks oli ühiskonna muutmine. Võeti ette päris radikaalseid toiminguid. Õnneks ei süvenetud liialt ideoloogiatesse. Kõike oli parajalt. Peategelast mänginud August Diehl (mängis ka "Inglourious Basterdsis") tegi suurepärase ja hinge mineva rolli.
  • Idioot (9/10)
    Pikem arvustus asub siin.
  • Dream House (6,5/10)
    Minu jaoks jäi kergelt lahjaks, kuid halba elamust ka ei saanud. Vähemalt hea, et ma polnud enne treilerit vaadanud (see ikka reedab räigelt). Suur sisutwist tuli üllatusena. Müsteerium iseenesest oli päris huvitav. Mõned ehmatused olid hästi välja mängitud. Daniel Craigi poolt jälle kõva sooritus. Mis puudu jäi? Erilisusest jäi puudu. Stsenaarium ei olnud piisavalt tugev.
  • Drive (8/10)
    Mõnus vanakooli stiilis põnevik. Iga kaader nägi väga šikk välja. Märulit ja verd oli parasjagu. Mulle meeldis eriti filmi alguses aset leidnud esimene põgenemisstseen. Liigset labast lahmimist nagu tänapäeva suurtes action-kassahittides polnud. Muusika oli sobilik ja aitas heale feelingule kaasa. Jäin rahule, aga ekstra wow-elamus (mida pakuvad väga vähesed linateosed) jäi saamata.
  • Margin Call (7/10)
    Hästi tehtud draama Wall Streeti telgitagustest, kvaliteetsed näitlejatööd. Jättis vägagi realistlikku mulje. Paraku see börsiteema mind ei paelu ja sellepärast ei saanud ka kõrgemat hinnet.
  • La piel que habito ("Nahk, milles ma elan") (7/10)
    Polegi vist enne näinud sellist filmi, kus mees sõna otseses mõttes meisterdab endale oma kätega naise. Hea oli näha Antonio Banderast vahelduseks ka ühes tõsises rollis. Ta on ju tegelikult suurepärane näitleja. Almodóvari teose peamiseks trumbiks loen hästi üleval hoitud salapärasust (mitte küll päris lõpuni) kogu selle kummalisevõitu teema juures. Filmi lõpuosa oli kuidagi magedalt lahendatud. Muidu kena väljanägemisega linateos.